Pullerits: Mis raskused ootavad Tartu rattaralli viimasel kolmandikul?

Täna pärastlõunal, kui käisin Tartu rattaralli stardinumbrit välja võtmas, kohtasin Pelotoni klubi sõitjat Peip Reedit, omaaegset kõva suusameest. Ta ütles ühe lihtsa lause, miks ta seekord ei osale - lause, mis pani sügavalt mõtlema: "Kui sõita jõuad, on ikka kuradi raske." Tõepoolest: neil, kes sõita ei jõua, on lihtne; eriti raske on sõita jõudjail küljetuules, lisas Reedi. Aga pühapäevaks prognoosib EMHI just küljetuult.

Milleks siis tuleb valmis olla Tartu rattaralli tagasiteel, raja viimasel kolmandikul, alates Luuast? Kohe näitan ja kirjeldan. Kahe esimese kolmandiku kirjelduse leiate kahes eelmises sissekandes.

Kui olete keeranud Luual paremale, järgneb kohe laskumine (fotol ülal; selle ja järgmiste piltide autor Priit Pullerits; pildistatud sõidu ajal rattasadulast), mis kõigepealt läheb soojatrassi alt läbi.

Luua laskumise lõpus, olge valmis, tuleb tüürida vasakule (fotol ülal). Kiirus läheb suureks, üksinda saab seal kergelt 50 km/h kätte. Usun, et grupp läheb vähemalt 60 km/h. Kui te kurvi välja ei võta, maandute paremal veekogus nagu Ott Tänak.

Umbes poole kilomeetri jagu pärast Luua laskumist kulgeb võrdlemisi kitsas, kuid normaalse kattega asfalttee puude vahel usjalt vääneldes (fotol ülal). Mu varasemad kogemused näitavad, et kiirus püsib siin kerge vaevaga suur, nii et olge valmis hästi nobedaks sõiduks. Tõenäoliselt läheb siin suisa kihutamiseks.

Sirge tee suundub aedlinna meenutava elurajooni vahelt läbi (fotol ülal).

Pärast nn aedlinna järgneb metsa all veidi rohkem kui pool kilomeetrit õrnade kurvidega teed (fotol ülal), kuid pange end valmis ootamatult saabuvaks vasakpöördeks kõrvalteele - vaadake, et sellest hooga mööda ei põruta, sest pöördekoht on võrdlemisi märkamatu. Pöörde järel tuleb tilluke laskumine, mille järel olge valmis ligi kilomeetriseks hüpitava kattega ehk pisut muhkliku asfaldiga lõiguks.

Pärast hüpitava asfaldiga lõiku järgneb ligi kahekilomeetrine laugelt kulgev tõus (fotol ülal). Tõus iseenesest ei ole põrmugi raske, aga kogu aeg tuleb tööd teha, lisaks läheb tee vägagi kitsaks, mis tähendab, et rivi venib pikaks ning küljetuulega võib raskegi hakata. See on Tartu rattaralli üks tuultele avatumaid pikki lõike.

Pärast Luua teelt vasakule pööramist algav tee (fotol ülal) kuni Kaiavereni on 7 km pikk. See on Tartu rattaralli raja kõige kitsam teelõik.

Kaiaveres, kus vasakut kätt jääb vaatetorn, ootab ees Tartu rattaralli teravaim pööre. Ülal näidatud pildil tulete selle parempoolsest alumisest servast. Näete enne ristmikku paremal üksikut puud?

Teil tuleb pöörata ümber üksiku puu paremale ehk teha teravnurkne pööre (fotol ülal; taamal vaatetorn). Pöördele järgneb sajameetrine tõus ning seejärel...

...olge pärast laskumist (fotol ülal), kus saate sisse hoo vähemalt 50 km/h, valmis sööstma kruusakattega teele üle soo. Olge ettevaatlik kohas, kus asfalt lõpeb ja kruus algab - seal on mitmeid auke!

Kruusalõik kestab 850 meetrit. Kruusakate on sile, aga selles on palju tillukesi auke, mis põrutavad (fotol ülal). Autod on enamiku pinnasest tugevasti kinni pressinud, tillukesi kive seal kartma ei pea, kuid tuleb arvestada, et grupis võib tekkida ettearvamatuid manöövreid, kui eessõitjad hakkavad otsima paslikumat ehk vähem põrutavat trajektoori.

Pärast kruusalõiku keerab tee laugelt ja kergelt vastumäge vasakule, et siseneda siis vähem kui kilomeetri pärast Elistverre (fotol ülal), kus saab sajakonnaks meetriks rataste alla siledat asfalti, misjärel jätkub taas krobeline asfalt. Elistverest sõidate otse läbi. Arvestage, et Elistverest väljudes tuleb vaevumärgatav, kuid küllap siiski lihastes tunda andev umbes kilomeetrine, ligi pooleprotsendise kaldega tõus. Samuti jõuate avatud väljale, mis on tuultele valla.

Kui olete jõudnud vaevumärgatava tõusu tippu, järgneb kerge laskumine Juula külla ja sellest läbi (fotol ülal), kus kiirus kerkib ilmselt taas üle 50 km/h. Juula külas hoidke silmad lahti, seal on keset teed asfaldis mõned teravad augud.

Vähem kui 2 km pärast Juula küla, kui tee jõuab metsa vahele ja teeb kerge parempöördega laskumise, algab Tartu rattaralli tagasitee kõige raskem tõus (fotol ülal). Olge hoiatatud - see on pikk ligi kilomeeter. Üleval esitatud fotol näete alles tõusu esimest nukki.

Pärast seda, kui olete tõusu esimesest nukist üles pressinud, jätkub tõus lühidalt veidi laugemalt, et siis paremale keerates uuesti järsemaks muutuda (fotol ülal). Lisaks te ei näe, mis järgneb nurga taga, nii et pange oma vaim parem aegsasti valmis. Sest kui olete ülal fotol paistva nuki otsa jõudnud, järgneb lauget tõusu veel umbes 300 meetrit.

Pikale tõusule järgneb tõenäoliselt Tartu rattaralli kõige kiirem laskumine (fotol ülal). Üksinda saab siin kerge vaevaga kätte kiiruse 60 km/h, kuid oletan, et grupis võivad mõned laskuda ka kiirusega 70 km/h. Sealt kiiremini võib juba minna ohtlikuks, sest laskumise all on pikk paremkurv Saadjärve äärde.

Ja oletegi jõudnud Saadjärve kaldale (fotol ülal). Kui on ilus ilm, võib parkla olla autosid täis, nii et hoidke silmad lahti, et keegi teile ootamatult ette ei keeraks ega jookseks, sest kiirus püsib eelnevast laskumisest jätkuvalt suur.

Pärast Saadjärve-äärset parklat, enne Kukulinnat keerab marsruut vasakule, kus poole kilomeetri kaugusel vaatab vastu vähemalt 250-meetrine tõus. Pange vaim valmis tolle ründamiseks, sest oletada võib, et siinkandis hakkab tasapisi sündmusi arenema. Seda soosivad väikesed tõusud ja laskumised, nagu ülal pildil nähtav terav laskumine läbi tillukese oru, kus tuleb ära kasutada inertsi, et järgnevast tõusust täishooga üles saada. Sellele orule järgneb umbes 4 km enam-vähem lauget sõitu kuni Veduni.

Vedul tuleb pärast laskumist keerata paremale Tartu suunas (fotol ülal). Tee, millele keerate, on lai Tartu-Jõhvi maantee, nii et ilmselt saab kurvi suure hooga võtta.

Keeranud Tartu peale, järgneb pool kilomeetrit kerget ülesmäge sõitu, misjärel tuleb keerata enne vasakul paistvat kõrget killustikumäge vasakule, kus algab sajakonna meetri järel pikk ja kiire laskumine (fotol ülal), kus saab ilmselt korraliku hoo järgnevaks kaheks kilomeetriks. Viis kilomeetrit kergelt tõusva-langeva profiiliga ning krobelise asfaldiga teed viib nii üle põldude kui metsade vahelt läbi Tartu-Kallaste maanteele. Selleks, et tollele maanteele jõuda, tuleb ligi pool kilomeetrit sõita paremale pööraval teel ülesmäge. Tõenäoliselt tuleb seal tagumik sadulast püsti ajada. Ristuval maanteel pöörata paremale.

Kallaste maanteel saab kilomeetri jagu kergelt allamäge kiirust arendada ja ka puhata (fotol ülal), et siis, pärast Väägverre jõudmist, hakata umbes 2-3-protsendisest mäest üles pressima. Tõus kestab umbes pool kilomeetrit. Kui üles saate, hakkab tee mõne aja pärast laskuma - seal saab sisse hea hoo, usutavasti 60 km/h. Et minna kilomeetri pärast vastu viimasele raskele tõusule.

Poolekilomeetrine tõus Aoverre (fotol ülal) kujuneb ilmselt päris vastikuks, eriti vastutuules, ja arvestades, et paljud on juba väsinud.

Aovere tõus on ka salakaval, muutudes lõpus pisut järsemaks (fotol ülal). Ärge seda tõusu algul liiga ulja hooga rünnake! Mäe otsas hoidke vasakule, et keerata Räpina maantee ja Luunja suunas.

Umbes tosin kilomeetrit Aoverest Räpina maanteele kulgevad mööda uut, laudsiledat asfalti (fotol ülal). Tõuse sel lõigul sisuliselt pole, laskumisi ka mitte.

Jõudes ristumisele Räpina maanteega, pöörake vasakule, Tartust eemale. Järgneb kilomeetrine, lauge laskumisega lõik, misjärel valmistuge pöördeks paremale (fotol ülal), Luunja suunas.

Rattaralli rada kulgeb piki Luunja mõisa pargi äärt (fotol ülal).

Umbes kilomeeter pärast Luunjat, kui ees paistab, et rada läheb otse, tuleb ootamatu pööre vasakule kõrvalteele (fotol ülal), Kabina suunas.

Kabinast läbi ja edasi Ihaste suunas (fotol ülal) viib tillukeste tõusude-languste ja mõne lauge kurviga võrdlemisi kitsas tee. Kuid ei maksa hakata rapsima, oma kohta on aega parandada veel küll ja küll, sel lõigul on liiga vara rünnata.

Kui olete Ihastesse jõudnud, pange end valmis pisut ootamatuks vasakpöördeks (fotol ülal), justkui suunduksite mingile tähtsusetule pisitänavale. Nii see tegelikult ongi.

Kitsas tee läbi Ihaste (fotol ülal)...

...läheb üha kitsamaks ja ka käänulisemaks, kuid ei kesta õnneks oluliselt üle kilomeetri.

Ihastest väljunud, keerab marsruut ristuval teel paremale. See on nürinurkne keerak heale asfaldile, mida saab ilmselt suurel kiirusel võtta. 300-400 meetrit heal asfaldil sõitnud, valmistuge pöördeks vasakule, Emajõe uue silla suunas. Sellele osutab ka ülal esitatud fotol paistev teetahvel. Skeem näitab ringteed, kuid ma ei usu, et korraldajad suunavad rattarallil osalejad ringteele ringi tegema, sest ringtee on kaherealine ning ridade vahel on neid eraldavad kivid, millest üle sõitmine tekitaks suure tõenäosusega kukkumisi. Seetõttu arvan, et korraldajad lubavad ringil liikuda vastupäeva, ringi n-ö lõigates.

Ringteelt mahasõit, suund uuele sillale (fotol ülal).

Lähenemine uuele sillale (fotol ülal).

Sillale ikka lähemale ja lähemale (fotol ülal). See on pikk lõik, siin on ilmselgelt liiga vara lõpuspurdi tegemisele mõelda.

Nagu näete, on uus sild kitsas, kõigest kaherealine (fotol ülal). Mõlemas servas seisavad piirded, mis on küll head küljetuule eest kaitsjad, kuid ei jäta kõrvale põikamiseks mingit ruumi, kui ees peaks midagi juhtuma. Ka pole mul infot, kas korraldajad sulgevad rattaralliks kogu silla või ainult ühe sõidusuuna.

Laskumine Emajõe uuelt sillalt (fotol ülal). Viimane laskumine Tartu rattarallil. Arvata võib, et siin läheb kihutamiseks.

Ringtee vangla juures pärast sillalt laskumist (fotol ülal). Siin keerake paremale, nagu seda teeb pildil Steve Astok.

Varasematest rattarallidest tuttav tee finiši suunas. Siit jääb lõpuni kolm kilomeetrit (fotol ülal).

Kui ees paistab Sõpruse sild (fotol ülal), jääb finišini kilomeeter.

Siit, olles Sõpruse silla alt läbi sõitnud, algab Turu tänava finišisirge. Palun olge ettevaatlik, sest ülal pildil nähtavate tööstushoonete kõrval on asfaldis palju sügavaid kaevukaasi, eriti parempoolses reas. Ärge nüüd enam lollusi tehke!

Nael kummi kõigile!
******

A view from the edge of Orange Cliffs towards the Maze, Flint Trail seen in the middle of the picture; Canyonlands National Park, Utah. 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)