Pullerits: Kuidas ma Shanghais ootamatult vahele jäin (ja raha lendas...)?

Poleks osanud arvata, et Shanghais sisse kukun.
See juhtus täiesti ootamatult.

The Peninsula Shanghai viietärni luksushotelli (fotol all vasakul), maailma paremuselt kaheksanda hotelli (Travel+Leisure) restoran Sir Elly’s oli rahvast küll puupüsti täis, aga ikka märkas kellegi terav silm saali teisest otsast talle tuttavana tundnud nägu. Ta tegi tumedates ülikondades meeste ja õhtutualettides, kaunilt soengusse seatud juustega naiste vahelt läbi liikudes endale ruumi ning saabus järsku minu kõrvale, ilma et oleksin ta ilmumist märganudki.

«Priit Pullerits!?!» küsis ta sulaselges eesti keeles. Selles oli rohkem äratundmisest tingitud imestust kui küsimust.

Keerasin end mind nimetanu poole. Ta oli umbes minupikkune. Ja kahtlemata heas tujus. Tal oli kaasas tumedapäine, tumedas kleidis ja ronkmustade õlgadeni langevate juustega lühemat kasvu saatja. Jasmine, kui õigesti mäletan, tutvustas mind kõnetanu teda. Ja nimetas teda kergelt rõhutatult oma sõbraks.

Mind äratundnu, nagu selgus, evis minu kohta siiski veidi liialdatud infot. Aga seda ei saa pahaks panna, kui ta oli juba mõnda aega Hiinas elanud ja töötanud. Ta nimelt tutvustas mind oma sõbrale kui maratonijooksjat – ta oli ise jooksnud, kui nüüd õigesti mäletan, 3:35 kanti –, mida koheselt korrigeerisin, öeldes, et pole elus ainsatki maratoni läbinud ja ega see mind huvita ka. Ja teiseks oletas ta, et kuulun peaminister Taavi Rõivase kaaskonda (Rõivas oli nimelt sama päeva hommikul kohtunud Hiinas tegutseva umbes kahekümne eesti inimesega), mida samuti innukalt kummutasin, sest nii see tõepoolest ei olnud. Mis seost mul poliitikutega?!

Ometi olin arvanud, et saan kaugel Shanghais ja peenes The Peninsula hotellis rahu. Õigemini, sel eesmärgil sinna sõitsingi. Ja kui rahu ning privaatsust tahad, saab seda ikka parimais tingimusis, mis üldse kusagilt võtta. Ma ei saa aru Eesti suusatajaist, kes lähevad Soome treeningulaagrisse ja ööbivad mingites mökkides, seal kodust kaasa võetud konserve ja nuudleid pannil praadides. Taastumine ja puhkus on treeninguprotsessi sama olulised osad nagu treenimine isegi, kuid selles osas latti alla lastes on ju oht nullida kõik see, mis raske treeningtööga saavutatud.

Minu Deluxe River Roomis, mil on hotelli seitsmendal korrusel põrandapinda 55 ruutmeetrit ning mille päratu suurest aknast avaneb üle Huangpu jõe vaade finantspiirkonna Pudongi pilvelõhkujaile, polnud mingit kööginurka. Kui süüa tahtsin, võtsin suurel laual, mis asus otse akna all, telefoni ning helistasin ja lasin lõunasöögi ratastel kandikuga tuppa tuua. Hiinlanna lükkas selle diivani ette ning võttis seejärel kandiku, õigemini laua alt kuuma hoidvast kapist välja mu neljakäigulise lõunasöögi ja asetas lumivalgele linale. Seadsin end diivanil mugavalt istuma, nautisin vaadet Pudongile ning lasin hea maitsta (fotol ülal paremal). Kui olin lõpetanud, helistasin, et tulge ja viige nõud ära. Arvele kirjutasin ka alla: 368 jüaani ehk 54 eurot.

Tuba (fotol vasakul) maksis 3700 jüaani ehk 547 eurot. Loomulikult, mugavuse eest tulebki maksta. Näiteks on laual tabloo (vasakpoolsel fotol paremal), mis näitab välistemperatuuri, niiskust, tuule suunda ja kiirust. Numbritoas on kuus telefoni, neist üks vetsupoti kõrval. Kõik rahvusvahelised kõned on tasuta, s.o hinna sees. Vannitoas on mõistagi teler, aga samas saab nupuvajutusega muuta vannitoa spaaks: tuled kustuvad ja hakkab mängima mahe muusika. Kõik lauanõud on hõbedast. Garderoobis on isegi küünelaki kuivatamise agregaat (alumisel parempoolsel fotol peegli all vasakul).

Kuna pikk lennureis oli selja taga, kasutasin ära pükste puhastamise ja pressimise teenust. See käis nii: panin püksid spetsiaalsesse valgesse kotti ning koti garderoobis (fotol paremal) seinakappi ning vajutasin nuppu, millele oli kirjutatud «Service». Edasine meenutas Houdini trikki. Käisin korraks toast ära ja kui tagasi tulin, vaatasin, et «Service»-nupu tuli oli kustunud. Tegin kapi lahti – püksid olid kadunud. Olgu, vaatame, kuidas teil õnnestub öösel püksid tagasi tuua, sest andsid need teenindusse õhtul kella üheksa ajal ning vähemalt kuue tunniga lubati need korda teha.

Ja hommikul, kui läksin garderoobi, nägin, et seal põleb kapiukse kõrval nupp, mille peale oli kirjutatud «Delivery». Tegin kapi lahti ja – seal mu püksid rippusidki. Nagu tuttuued, puhtad ja viigitud. Mul andis tükk aega nuputada, mis moodi nad selle Houdini triki tegid, eriti arvestades, et mul on erk uni – kas teie suudate välja mõelda? (See trikk maksis ainult 109 jüaani ehk alla 12 euro.)

Kui linna peale asja, annab The Peninsula sulle tumerohelise Rolls-Royce’i (fotol ülal vasakul), mõistagi koos juhiga. Ma siiski nii kaugeid sõite ette ei võtnud, et autot vaja tulnuks – lõppeks oli eesmärk ikkagi puhata, mitte end Shanghai ummikutes kurnata. Aga õhtul tegin ühe väikse tripi küll. Astusin 16,5-meetrise mootorjahi Princess 54 pardale ning tegin tunnise reisi (hind äripäeval 8000 jüaani ehk 1182 eurot tunni eest, aga kuna seilasin pühapäeval, oli hind 12 000 jüaani ehk 1773 eurot tunni eest) mööda Huangpu jõge, mõlemal kaldal kõrghooned mitmevärvilistes tuledes säramas ja plinkimas (fotol ülal paremal). Jahi avatud ülakorrusel oli lisaks minule vaid hiinlasest jahijuht. Oli mõnus ja segamatu olla, aeg-ajalt tõi ülikonnas ettekandja allkorruselt mulle kandiku peale seatud valgest portselanist lusikail gurmee-suutäisi.

Tunnistan, et puhkasin hästi. The Peninsula Shanghaist, mis asub ajaloolise The Bundi piirkonna põhjapoolses otsas ja mis oli just seatud jõuluehteisse (fotol ülal paremal, selle keskel hotelli peatrepp, kuid enamik külastajaid kasutab siiski art deco stiilis lifte) – selle pealt polnud säästetud –, oli enamik huviväärsusi lühikese jalutuskäigu kaugusel. Kõndisin ringi vaid nii palju, et kesklinnast väike ettekujutus saada. Shanghais on ju 24 miljonit elanikku, pole mõtetki üritada linnast täit pilti saada. Lõppeks ei saanud lasta ahvatlustel eesmärki hägustada, ja eesmärk oli hästi puhata.

Seda sai ka tehtud. Kui hommikul esimese korruse restoranis (fotol vasakul) kella poole seitsme ajal enne Finnairi Helsingi-lennukile tõttamist veel kõhtu kinnitasin, sain viimast korda Shanghais oma suurte P-dega – suur P ilutseb ka The Peninsula logol – allkirja kirjutada. Hommikueine läks maksma, kui taas õigesti mäletan – sest raha, olgu korratud, pole mõtet seal lugeda – umbes 280 jüaani ehk 41 eurot.

Kui palju kokku kulus. Who cares?
******

The trail in a wash to Little Wild Horse Canyon, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: The Peninsula Shanghai hotelli esindajad tervitavad Priit Pulleritsu pärast väikselt jalutuskäigult saabumist aromaatse tee ja valgete soojade näo- ja käterättidega. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: The Peninsula Shanghai hotell The Bundi kaldapealsel. Leia fotol aknapesija! Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaade The Peninsula Shanghai hotelli esisele platsile. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: The Peninsula Shanghai hotelli ujula. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tellitud lõunasöök Deluxe River Roomis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: The Peninsula Shanghai hotelli Deluxe River Room. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: The Peninsula Shanghai hotelli Deluxe River Roomi garderoob. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: The Peninsula Shanghai hotelli üks mitmest tumerohelisest Rolls-Royce'ist. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: Vaade Huangpu jõelt Shanghai finantspiirkonnale. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 10: The Peninsula Shanghai hotelli jõuluehteid interjöör. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 11: The Peninsula Shanghai hotelli esimese korruse restoran. Foto autor: Priit Pullerits