Pullerits: Tähelepanu ja ettevaatust - teid ähvardavad tõsised vigastused!
Olin ligi nädala füsioterapeudi soovitusel ilmselt Võru rattaralli kukkumise järel trauma saanud vasakule õlale eriharjutusi teinud. Ega see kerge ole. Selles mõttes, et enamik ei viitsiks neid teha. Inimestel on ju selline loll mõtlemine, et lähen arsti juurde ja arst teeb mu korda – nagu kellassepp parandab kella või Kummibox parandab auto rehvi. Aga inimene on keeruline süsteem, teda mehaaniliselt ei putita. Enda kallal tuleb ise vaeva näha. Selge?
Niisiis üllatuski füsioterapeut, et mu õla liikuvus on tunduvalt parem, kui ta oleks osanud oodata. Aga olin selle nimel ka vaeva näinud, iga päev laias laastus kolmveerand tundi kuni tund harjutusi teinud. Ise ka täheldasin, et igal hommikul on õla liikuvus suurenenud. Ehkki teatud asendites teeb see jätkuvalt valu.
Aga kes peaks rõõmustama ja kes heituma? Rõõmustada võivad need, kes tundsid vahepeal juba motivatsiooni langust, sest ega ole ju, tunnistagem, suurt mõtet suusamaratonideks treenida, kui põhikonkurent õlatrauma tõttu rajale ei tule. Heituvad ilmselt need, kes juba lootsid, et jään vigastuse tõttu eemale ning mõnulesid mõttest, et jõuavad nüüd maratonidel automaatselt koha võrra kõrgemale.
Kummagi leeri esindajad ei peaks oma tunnetega tõttama. Sest pean harjutusi edasi tegema. Näiteks eile, neljapäeva õhtul, kui sõitsin Tallinnast bussiga tagasi Tartusse (pileti hind vaid seitse eurot), olles enne seda kohtunud ühe Eestis tuntud ja armastatud sportlasega (kellega küll, huvituvad ja erutuvad nüüd kõik), tegin omal istekohal õlale harjutusi (venitasin rohkem kui veerand tundi õlaliigest, võttes kinni laealuse panipaiga servast). Õhtul kodus tegin harjutusi veel lisaks ning pean neid jätkuvalt tegema ilmselt mitu nädalat.
Toon teile siin karmi õpetliku näite. Nägin suve algul, kuidas Eesti kergejõustikulootus Hans-Christian Hausenberg käis enda seisukorra hindamiseks Tartu Ülikooli Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuse füsioterapeudi Tauno Kooviti juures. Visiidi eesmärk oli lihtsate harjutuste ja katsetega aegsasti välja selgitada, millised on tema keha nõrgad kohad, mis võivad sportides järele anda ja treenimisele tükiks ajaks kriipsu tõmmata.
Hausenberg läbis veerand tunniga funktsionaalse baasliikumise hindamise testi. See koosneb seitsmest harjutusest, millest igaühe sooritamist hindas Koovit kolme palli süsteemis: ideaalne sooritus annab kolm punkti; ühe punkti saab siis, kui vähemalt üritada harjutust sooritada, aga see ei tule piisavalt hästi välja; null punkti saab mistahes valu korral, ka juhul, kui harjutus õnnestus sooritada ideaalselt.
Maksimaalselt on võimalik teenida 21 punkti. Hausenberg kogus 14 punkti. Terved tavainimesed koguvad Kooviti andmeil keskmiselt 16 punkti. Statistika kinnitab esiteks, et neil, kes koguvad alla 15 punkti, suureneb risk end hooaja jooksul sportides vigastada tervelt 11 korda. Teiseks, vähem kui 15 punkti viitavad sellele, et tõenäosus saada võistlushooajal trauma on 51 protsenti.
Ja kui ma Koovitiga eelmisel nädalal kokku sain, küsis ta mult vaat et esimese asjana, kas ma mäletan, mida Hausenbergi testi tulemused suvehooaja hakul näitasid. Muidugi mäletasin. Ja seejärel nentis Koovit, et nii läkski, nagu test viitas: Hausenberg sai suvel enne Kolumbias toimunud omavanuste MMi tõsise trauma.
Mis on siin õppetund teile? Ärge parastage kellegi üle, sest te ei tea, kui kehvas ja ohtlikus seisukorras te ise olete. Te ei tea seda lihtsalt seepärast, et te ei ole käinud end testimas. Te lihtsalt arvate, et kõik on hästi, sest väike valu siin või tilluke pinge seal – ohh, sellest ei maksa välja teha.
Aga pidage meeles, mida ütles mulle mullune Eesti meister iluuisutamises Helery Hälvin: «Miks peaksin suitsetama ja jooma, kuna sport tapab organismi?»
******
Foto 1: Tartu Ülikooli Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuse füsioterapeut Tauno Koovit hindab noore kergejõustiklase Hans-Christian Hausenbergi õlaliigeste painduvust. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Hans-Christian Hausenberg teeb füsioterapeut Tauno Kooviti juhendamisel järjekordset harjutust õlaliigestele. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Füsioterapeut Tauno Koovit näitab Hans-Christian Hausenbergile, kuidas teha väljaaste nii, et tagumise jala põlv läheb vastu maad, kuid keha säilitab püstise asendi ning tasakaal ei kao. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Hans-Christian Hausenberg sooritab harjutust kehatüve rotatsioonistabiilsuse hindamiseks, füsioterapeut Tauno Koovit vaatab pealt ja hindab. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Hans-Christian Hausenbergi kandade alla seatud kõrgendus ning grimass näol reedavad, et kõik ei ole korras. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 10:29
kommentaare: 34
34 Kommentaarid:
Piltide 3 ja 4 allkirjad on vahetusse läinud.
Tänan tähelepaneliku lugemise eest! Parandasin vea.
Rattaralli oli augustis. 2 kuud mitte arusaada, et seal on probleem - ei kõla mõistliku seletusena probleemi tekkepõhjuse kohta.
Pakun, et pigem magad enamjaolt tänaseks vigasel õlal ning voodi madratsi vedru avaldab õla liigesele ülearust koormust. Tegelikult on seega vaja uus voodimadrats soetada, mis arvestab ealisi iseärasusi ning tundlikust liigsele survele. Seost ralliga on vast ainult niipalju, et pärast rallivigastust muutsid alateadlikult magamisel asendit, et hoida viga saanud lihaseid ning tekitasid liigesele ülekoormuse...
Sport ei tapa midagi organismi. Pole vaja hullunult treenida et eestis 100 sees rahvaüritustel püsida.
Tapab vale ja liigne treening (siia alla kuulub loomulikult ka tippsport). Pole mõtet ajada oma lollusest tingitud traumasid spordi kaela.
Normaalsele inimesele piisab 1-2. trennikorda päevas ja mõõdukas tempos. Pole mõtet temal punnida 6x nädalas 1t. rattasõidu / suusaringi rekordeid, et hiljem võistlustel 100 sees olla. Interval treeninguid ja lõike ei ole harrastajatele vaja. Temale piisab täiesti blogi omaniku poolt vihatud tiksumis trennidest.
Bursiit tõmbab peale igasugusele paaristõukelisele rahmeldamisele. Selleks, et suusatamisega tegeleda saaks tuleb kolida nüüd lusikaga pehmematesse oludesse ja kasutada haige õlaga kätt kepi suunamiseks aga mitte tõukamiseks. Utahi mehed Salt Lake Cityi lähistel Wasatchist turundavad lusika-suuski, millega saab rapsida edukalt värske pehme lume peal. Paluks nüüd ameerikalikku patriotismi üles ajada ...
Ooooo, Utah!....... Pole ilusamat, põnevamat, ägedamat, erutavamat kohta kui Utahhhh...
Tolle bursiidi tekkepõhjuseks võib variandina pidada tööriistakauplusest mõne euroga soetatud ihupesu, mis rõske ja jaheda ilmaga on rattasõiduks sobimatu.
Igati kiidan aga võimlemisharjutuste hoolsat praktiseerimist. Õlad peavad tänases julgeolekusituatsioonis väga lahti olema - igasuguseid pealekaebajaid, patsifiste, uusküüditajaid, finantsauditiga ähvardajaid on koledal kombel liikvel.
Järgmine kord, hr Pullerits, kui liinibussiga Tartust Tallinna ja tagasi mõõdate, võtke oma diplomaatkohvrisse paar 3-kiloseid hantleid, mõned seeriad üles-alla ja lõpetuseks hoogne propellerdus. Kaasreisijatel kah lõbusam sõit.
"kuidas Eesti kergejõustikulootus Hans-Christian Hausenberg"
"mullune Eesti meister iluuisutamises Helery Hälvin"
Hr Pullerits! Kuidas on juhtunud, et Eesti lootused endale saksikud võõrapärased nimed on saanud? Nime ise ei valita, kuid nende noorte vanemate kaugemad soovid ja eelistused on selged. Nemad (s.t vanemad) ei näe Eestis perspektiivi. Nad ei ütle küll seda välja - paljud on ise riigiametites, valitud kohalikesse volikogudesse jne - kuidas sa ütled, et ei usu Eesti riigi tulevikku, kui oled seatud sedasama riiki edendama?) Kui Eestis pole perspektiivi, siis pole ka eesti nimedel perspektiivi. Parem panna kohe siis rootsi, saksa, norra või ameerika nimi, et lapsel oleks elus kergem. See on nende inimeste - ja tunnistagem, neid on palju - programm. Programm, mida sugereeritakse noorde sirguvasse põlvkonda.
Vabanegem allaandva mõtlemise taagast! Vabanegem võõrapärastest nimedest! Ei Casparitel ja Helery-tele! Eesti noormehele ja eesti neiule eesti nimi!
Martin,
eestlane
Meestel töö käib, rõõm näha.
See uus ISC dress on järjekordselt ilus saanud, kuid eks silm vajab vähe selle tumedamaga harjumist.
Aga veelgi teravamad silmad märkavad kindlasti ka olumpiavõitja lennukat minekut, küll ühes teises dressis.
...Suusatamine?!? Kas see ei tundu praegu mõttetu nühkimisena? Kiirust ka ei ole. Rattasõit on palju parem ja ägedam ja lennukam!
Priit, ei tundu. Kui nüüd viimatisi klassikuid tsiteerida, siis: no mida m***I, mis tähendab kiirust ei ole?!
Tugevatel meestel on kiirust nii et tuul tahab mütsi peast ära rebida ja enamgi veel.
Aga nõrkadel ja erialase töö viilijatel pole seda muidugi - kuidas neil saakski? -, selles on sul tõesti tuline õigus.
Maanteed kimamavad MAKARONID! Õiged alfad sikutavad rauda ja kütavad paaristõukeid, nii et naistel kissell püksis. Panna on vaja, mitte lennukalt sadulas istuda.
Mehed, mis vanematel naistel on rindade vahel aga noortel naistel ei ole? Kes ära arvab, see on juba tegija!
...Suusatamine?!? Kas see ei tundu praegu mõttetu nühkimisena? Kiirust ka ei ole. Rattasõit on palju parem ja ägedam ja lennukam!
Täiesti uskumatu kus mees võib enda sõnu süüa ja risti vastupidist juttu ajama hakata. Edgar on demagoogia amatöör selle kõrval.
Never say never. Iga äärmuslikkus on nõrkuse märk.
19:13, vanematel naistel peaks rindade vahel olema elukogemus, st võiks juba olla.
karvad
Küsimus blogi lugupeetud lugejatele: Kellest on alljärgnevas jutt?
" Eks ta ole
07.11.2015 10:49
Tavaline wunderkindi sündroom.
Andekas, töökas ja varakult harjunud olema kõige targem. Enese maailmas kõige targemaks pidamine kujuneb lapsepõlves välja.
Ülikoolis kohtab ta esimest korda konkurentsi. Seal avastab ta, et temasuguseid on veel ja mõned on veel andekamad. Tänu andele, töökusele ja esinemisharjumusele suudab ta oma mainet kaitsta ja ka ülikoolis olla number üks ehk kõige lootustandvam.
Kuid mingi ebakindlus on tekkinud ja maine hoidmine muutub peamiseks.
See hakkab erialast arengut takistama. Nagu ka see, et ta ei julge õppida. Ei julge tunnistada, et ta midagi ei tea.
Heal juhul teeb kraadi ära, orgunnib kõlava akadeemilise tiitli, kuid läheb administratiivtööle või otsib niši, kus konkurente ei ole. Nišš võib olla ebahuvitav ja tähtsusetu, siis tuleb seda promoda.
Konkurendid on sellest taagast vabad. Nad võivad vabalt midagi mitte teada, võivad oma teadmisi alahinnata, võivad solvumata vaielda ja oponenti tunnustada.
Nad on vabad ja nad arenevad.
Kunagise wunderkindid on oma minevikus kinni. Jälgivad hoolega, et neist ikka peetaks, et maine toimiks. Toonitavad tiitleid ja kui neid pole, siis omaenese tarkust."
Nii, täna, laupäeval viiese grupiga ligi 66 km 2:10ga. Algul panin ette, et viiekesi on hea meeskonnasõitu teha, võtame rivvi ja hakkame andma. Aga leidus neid, kes selle ettepaneku häälekalt maha laitsid, ütlesid, et miks praegu kihutada, praegu peab vaikselt ja rahulikult sõitma. Kus see on kirjas, et peab vaikselt ja rahulikult sõitma? See on ju igav. Tuletati meelde, et miks ma eelisel pühapäeval kihutama hakkasin. Vabandust, too polnud mingi kihutamine, too oli mõnuga sõitmine, kui grupil eest läksin. Üleüldse ei saa ma aru, miks kõik lähtuvad mingist karjamentaliteedist - et mingi põhimõtte pärast tuleb praegu vaikselt kulgeda ja mitte tõmmelda. Ma ei saa aru sellisest konformismist. Teie saate või? Palju huvitavam on ju sõita, kui on parajalt tõmblemist - siis on adrenaliin ka üleval, siis on põnev, siis on emotsioone, siis saad elamusi. No mis elamuse saab väikses pundis ühtlaselt sõites? Mitte mingit. No hüva, kulgesin siis seekord koos pundiga. Ütleme nii, et veetsin veidi rohkem kui kaks tundi värskes õhus. Aga kas see läks ka trenni ette, kas see tegi mind kuidagi paremaks - ei usu väga... Kuigi, jah, viimased 6-7 km sai paarimehega vastutuult murtud, see oli vähemalt korralik pingutus, eriti kui üle pooleteise tunni juba sadulas oldud.
Seda "Anna mõnuga" ütle kirurgile, kui varsti taas opilaual tõmbled..
Adrenaliinihuvilistele - vaadake seda MTB-rada Moabi külje all, Porcupine Rim, alates 1:05st. Suvaline kutt, aga kui hea ratta valitsemine. Tean, et paar kutti on Porcupine Rimilt alla kanjonisse ka kukkunud ja surma saanud.
https://www.youtube.com/watch?v=-SVxNyxOmt8
Sõbrad, kelle adrenaliin on ripsutamine, on aeg! Sõrmed pulssidele!
Pullerits läheb järgmine aasta Ameerikasse.
Pets tahab ka, Tõnissonid rahakotisrauad ...
http://stardipaik.ee/projektid/murdmaasuusatamine/suusasprinterid-kanada-tuurile-1-0/
IAAFi raputavad skandaalid. "Vanade meeste" maffia olevat hullemgi veel kui FIFAs. President Seb Coe jätab 8. novembri gala ära.
Eestiski on viimastel aastatel mitmeid kergejõustiku tiitlivõistlusi korraldatud.
Kas skandaalide laine jõuab ka Eestisse või õnnestub Eestil sellest pääseda?
IAAFi, FIFA ja ROKi skandaalide valguses küsimus blogi lugejatele: Kas ja millistes Eesti spordiorganisatsioonides on teie arvates jokitamist, hämarat asjaasjamist, sahkerdamist?
A. Jalgpalliliit
B. ESL
C. EOK
D. EKJL
E. Ülalnimetatut pole, puhtad poisid.
Küsimus laiale ringile: Meil on tõsised jooksumehed ja treenerid nagu Toomas Tarm, Pärn, Randma jpt, lõpuks on meil vannutatud audiitori kutsetunnistust omav Roman Fosti - kas eestlased IAAF-is korra loomisel ka kuidagi võiksid osaleda või piirdume "ülaltpoolt" etteantud normide saksa täpsusega täitmisega?
(hr Pullerits: 744 kommentaari Delfis. Vastukajana blogile, mida Kaplinski enda sõnul "loevad paar-kolm inimest", blogile, millele keegi ei julge linkigi panna, ja mis vargsi oma blogirullilt kõrvaldanud. Kas see ei pane Linnar Priimägi viisil vihast põtkima ega too roppe sõnu kellele? Mis on teie plaan oma blogi populaarsuse suurendamiseks? lugupidamisega, -M)
19:13 vanematel naistel on rindade vahel NABA.
Ma siin uurisin veidi maad. Moabi kanti on palju uusi radasid rajatud. Kas keegi on juba proovinud, nt Captain Ahabi? See asub Amasa Backi küljel (Amasa Backist kirjutasin nüüd defunctis PMi Maratonis), siin on pool klippi tõusust Amasale ja siis on näha kohalike meeste laskumine tol uuel rajal ilusate aerovaadate taustal:
https://www.youtube.com/watch?v=cYX66EzEGFA
Siin alates 2:00st sama rada erilise uljaspea esituses:
https://vimeo.com/63329681
Siin on palju rahulikum, kuid ometi enamikule ilmselt ikkagi järeletegematu variant:
https://www.youtube.com/watch?v=MxsPljST6FA
Aru ma ei saa. Priidule kohalikud rajad ei kõlba, aga ühte piiritagust kohta on nii varmas kiitma. Võta mõni kohalik korralik sinku enne ikka kohapeal ette, mis sa siristad niisama. Tartule kandis on nt Vapramäe ja Kambja kandi rajad. Palju lähemal ikka, kui jänkistani lennata. Kukkumised ei ole ka nii hirmsad (eespool viidati, et mõned vennad on sussid lausa püsti visanud), vajud enamasti sossti pehmele kodusele mättale. Pealegi annab mtb korralikku üldfüüsilist koormust, ka ülakeha saab korralikult vatti. Endalgi on eilsest Kodasoo-Ruu sõidust, superilusal rajal muide, terve kere kange. Aga see on mõnus kangus. Kui lumega on kehvavõitu, siis eriti muud ju õuespordist teha polegi (kui jooks välja arvata) - discgolf?
Karvajalg on kahtlemata teravmeelne ja tõest üldse mitte kaugel. :))
Priit, kas tuleb meelde?
Rattasõit on jama ja pehmode asi, aga selle eest jooksmine ... ja siis põlveop.
Suusatamine on ikka kõva meeste ala, eriti kui panna paaristõukega, jooks on jama ... ja siis õlas bursiit.
Rattasõit on ainuke ala... ja?
Karvajalg pani täppi, et vanematel naistel on rindade vahel naba!
Pullerits, et blogikande pealkiri tõeksei saaks, kõrvaldage seksistlikud ja ealiselt diskrimineerivad halvustavad naljad oma blogist. Aega saate 1p. Vello.
Ähvardad või? Kebi kuradile.
Vello, saame aru, et vanaeit on pöördes, aga katsu ta ikka kuidagi teistmoodi maha rahuldada. Selle käigus taltud ehk isegi ja me ei pea edaspidi taolist iba enam lugema.
stephen curry shoes
jordan shoes
golden goose sneakers
supreme clothing
yeezy
yeezy 350
jordans
kyrie shoes
bape
adidas yeezy
Postita kommentaar
<< Esileht