Pullerits: Kas ajakirjanik peab sportlasi teenindama?
Hämmastav! Eesti tippsportlased on aastaid suhelnud tihedalt ajakirjanikega, seega peaks neil jaguma meediakogemust; samuti tean, et paljudele sportlastele on korraldatud meediakoolitust (näiteks enne olümpiat), ent uskumatul kombel leidub nende hulgas endiselt selliseid, kes arvavad, et ajakirjanikud on nende teenistuses ja nende teenindamiseks. Isegi kui mõned on – mida ei saa kuidagi ühegi kandi pealt õigustada ega heaks kiita –, ei saa seda pidada normaalseks.
Aga millegipärast arvavad mõned sportlased, et nemad peavad jääma väljapoole kriitikat, et ajakirjanikud peavad neid kätel kandma ja ümmardama. Uskumatu, et sellist arvamust kohtab veel aastal 2015.
Ilmselt arvavad sportlased, et kuna sport on vabatahtlik tegevus, pole põhjust ega õigust neile kraesse karata. Jättes pikalt kordamata kulunud fakti, et tiitlivõistlustel esindavad nad riigi ehk rahva raha eest Eestit, mis paneb neile suure vastutuse, olgu mainitud, et ka poliitika on vabatahtlik tegevus. Ometi ei tee see poliitikuid ajakirjanduse kriitikast priiks.
Mõelge, kui vastik, jäle ja nüri see oleks, kui Pahvi lood kiirgaks vaid jäägitut armastust korvpalli vastu, ükskõik kui kehv selle ala seis ka poleks, ning Martinson kirjutaks suusatajatest ainult head ja paremat, ükskõik kui olematud ja tühised nende tulemused poleks. Kas sportlastel, kes eeldavad, et ajakirjandus peaks olema nendega ühes leeris ja ühes paadis, endal sellistest kirjutistest piinlik ei hakkaks? Lugejail – ja neid on kümneid tuhandeid –, olen kindel, küll hakkaks.
Eelkirjeldatu on minu kui ajakirjaniku vaatepunkt. Teie kui spordihuviliste ja meediatarbijate vaatepunkt võib olla hoopis teistsugune. Huvitav oleks lugeda, argumenteeritult, milline. Ja keda teie usaldusväärsete spordiajakirjanikena esile tõstaksite? Äkki pakub mõni koguni välja nende pingerea, mul Eesti ajakirjanduse insiderina ei sobi seda teha.
******
Foto 1: Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv oma töölaua taga. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mehed, kes on seotud meediaga, aga sportlasi ei teeninda. Mälestus aastast 2007 enne Tartu rattaralli starti. Vasakult Scanpixi Baltimaade juht Art Soonets, Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv, Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits ja nüüdne Kuku Raadio peatoimetaja Hindrek Riikoja. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Neiud aplodeerivad. Korvpalliareenile astub aastal 2005 ajakirjanik Peep Pahv. Foto autor: Kalev Lilleorg, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Jaan Martinson usutlemas ligi viis aastat tagasi elulooraamatu "Kristina" esitlusel Kristina Šmigun-Vähit. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 13:28
kommentaare: 24
24 Kommentaarid:
Ma pole küll olnud olümpiamees, aga ajakirjanike pugemist pole ma ise tunnetanud. Ju siis pole olnud ka põhjust. Samas ajakirjanikele sporti tehes kommentaare jagades olen ma olnud endaarust üsna väljapeetud ja lakooline, see tähendab seda, et ma pole soovinud ühegi ajakirjanikuga langeda olukorda, kus ma võiks öelda, et mul on kuskil oma "jope". Ka nüüd kaks aastakümend hiljem, ei ütle mina ega nemad mulle teregi- ja ma leian, et see on õige suhtumine.
Võib-olla tutvute selle TÜ osakonna õppekavaga, kus õpetate ja uurite natuke, kas tööpõllul ajakirjaniku-PR-töö vahel tõmmatud piir enam eksisteerib. Lihtsalt mõnede näidete läbi vaatamine võib küsimustele vastamisel abiks olla.
Elegantselt:
"/--/ aga see ei tähenda, et ajakirjanikud peaks hoidma tema poole. Ega arukad hoiagi. (Kuigi viimasel ajal leiab just pagulasküsimuses ka pugejaid, kahjuks.)"
Nätaki, nätaki, nätaki. :)
Kiidame heaks!
Priit, sa reageerid üle. Oleks öeldud, et ajakirjanikud on vaenlased, siis sa kirjutaksid siin, kuidas see nii ikkagi ei ole. Ja kui ennekuulmatu see on, et ajakirjanikke vaenlasteks nimetatakse ja neisse nii suhtutakse. Vaevalt, et selle lausega mõeldi, et ajakirjanikud on osa meeskonnast, kes sportlasi kõiges tingimusteta toetaksid. Pigem oli selle lause mõte ikka selles, et ajakirjanikud on osa süsteemist kuigi omade ülesannetega. ja see, et sportlased spordiajakirjanikke nii võtavad, on pigem ikkagi positiivne. Ja kui me päris ausalt räägime, siis ei olnud see just väga ammu, kui spordiajakirjanikud olid just sedasorti ajakirjanikud, kellel sportlastega suheldes oma roll segi läks.
Sinu praegune reageering on ebaadekvaatselt äärmuslik, mis sunnib küsima, et miks küll sellise süütu lause peale nii valuline reageering. Kas tabas pisut märki:)?
Hindrek
Minu arvates on väljatoodud lauset “Minu jaoks on võrkpalli kajastavad ja kaasa reisivad spordiajakirjanikud osa võistkonnast.“ niivõrd valesti tõlgendatud blogipostituse kontekstis.
See lause on ju ilmselgelt positiivse tooniga öeldud ajakirjanike suunas. Kuna meedia tähelepanu on viimasel ajal olnud suur nt just võrkpalli osas, siis mõeldaksegi, et sportlased on meedia tähelepanuga harjunud, vahet pole kas on põhjust kriitikaks või on väärt heaks kiita. See ei tähendagi ju, et spordiajakirjanikud peaksid kellegi teenistuses olema.
Lisaks on välja toodud vaid üks pisike lause kogu tekstist. Kui natuke muud teksti ka lugeda, siis on ju pilt hoopis juba midagi muud:
Milline on Eesti meedia? Võrkpallurid kinnitavad, et neil pole probleeme olnud. „Meedia teeb tööd kriitika seisukohast mõõdukalt,” hindas Teppan. „Asjatundlik kriitika käib spordiga käsikäes. Kui sportlane läheb platsile vingus näoga ning ka spordikauge inimene mõistab, et ta isegi ei ürita parimat anda, väärib ta kriitikat. Teisalt ei poolda ma nii-öelda sopaga loopimist. Õnneks Eesti meedias seda tihti näinud ei ole.”
Teppan võttis teema kokku positiivselt: „Võrkpallist kirjutavad need, kes on asjaga kursis, teavad siseinfot ega mõtle kõmu tekitamiseks välja halvustavaid lõike. Võrkpallurid ja ajakirjanikud saavad väga hästi läbi. Minu jaoks on võrkpalli kajastavad ja kaasa reisivad spordiajakirjanikud osa võistkonnast.”
Kuidas nendest lausetest sellise sisuga blogiposti sai üldse tekitada, aru ma ei saa :)
Kaire
Oi-oi-oi, Hindrek, kas nii kergesti saabki tänapäeval äärmuslikkuse sildi külge??? ("Sinu praegune reageering on ebaadekvaatselt äärmuslik.") Kui jah, siis oleme jõudnud mitte ainult ebaadekvaatsesse, vaid lausa hullu aega. Milles ma, muide, viimasel ajal järjest vähem kahtlen. Kahjuks.
Kaire ja Hindrekuga 99% nõus. Ainus täpsustus oleks, et reageering pole mitte ebaadekvaatselt äärmuslik vaid ehedalt pulleritslik. Kas tõesti oli nädala lõpus nii palju klikke puudu, et oli möödapääsmatu taoline tõlgendus fabritseerida? Kui seni eristus Pullerits teistest sp.ajakirjanikest faktidega "eksimise" poolest, siis lõppeval nädalal saab ta eriauhinna vahu kloppimise eest. Ei talitsenud teda ka eileõhtune treeningkaaslase sissekanne, täna paneb veel hullemalt üle võlli.
Okei, vist sai see tekst enamiku jaoks üle võlli, inimesed lihtsalt ei taju ajakirjanduse klassikalist suurt probleemi ega mõista seda - ja ega neid saa selles süüdistada, sest ega mina ka ajukirurgide spetsiifilistest probleemidest aru saa. Olen teinud elu jooksul kümneid ajakirjanduskoolitusi, ka väga tarkadele ja lugupeetud ja haritud ja laia silmaringiga inimestele, ning sealgi olen näinud, et arusaamine ajakirjanduse asjadest on väga pinnapealne ja õhuke. Kõik ei ole ju õppinud Columbia University Graduate School of Journalismis, kus üks suur reedene aine oli pühendatud just juriidilistele ja ajakirjanduseetilistele nüanssidele.
Vabandust, ülehindasin auditooriumi.
1. Pullerits annab mõista, et Kuku Raadio peatoimetaja ei taju ajakirjanduse klassikalist suurt probleemi... Tõepoolest - nätaki, nätaki, nätaki...
2. Püüdsin aru saada, mis tüüpi spordiajakirjanik loeks Teppani suhteliselt süütust lausest välja, et ajakirjanik peab sportlasi teenindama. Kas need saavad olla tegelased, kes kunagi ise toda patust teenindamise teed käinud ja nüüd näevad tonti seal, kus seda pole? Ükskõik, kas on teenindatud mingit koondist, sportlast või kasvõi konkreetset alaliidu juhatuse liiget.
Pilt nr 4, Jaan-poiss olla selle Kiku raamatuga püsti rikkaks saanud.
Paar ääremärkust:
> Kas see oleks normaalne, kui poliitikaajakirjanikud teenindaksid poliitikuid ja majandusajakirjanikud ärimehi?
Kapitalistlikus ühiskonnas see ongi normaalne. Nii nagu teie "Arteriga" teenindate - ei, mitte lugejaid! - Jürgen Ligi, Andrus Ansipit, Hanno Pevkurit, Jüri Käod.
> Nad ei tee ju seda.
Etendate lihtsameelset, Mister Twister-Pullerits! Sest see oma teenindava rolli eitamine kuulub ju "vaba ajakirjanduse" olemusse. Everybody knows.
Mäletate Sergei Mihhalkovi (teie vanuses inimesed tõenäoliselt pidid seda lapsena õppima): Кто же был он, этот важный,
Любознательный турист?
Это просто был продажный
Буржуазный журналист.
> Võib-olla tutvute selle TÜ osakonna õppekavaga, kus õpetate ja uurite natuke, kas tööpõllul ajakirjaniku-PR-töö vahel tõmmatud piir enam eksisteerib.
Ajakirjanikud ajakirjanikeks, aga ülikool peaks küll kapitalistliku ühiskonna ajakirjaniku habitust suutma avada (Deleuze, Foucault, Agamben abiks). Või piirdub ülikool teenrite ettevalmistamisega?
Okei, ma saan aru, miks paljud ei saa teemast aru. Sest nad ei ole sportlaste ja ajakirjanike suhteid lähedalt näinud. Üks tegureid, mis ajakirjanikke tagasi ehk vaos hoiab, on sageli kartus jääda ilma sportlase soosingust, st kui kirjutad midagi kriitiliselt, siis järgmine kord ta äkki enam intervjuud ei anna. See oli ju ka EPLi loo ajend, kui tähele panite - et Kr Kangur ei tahtnud Riias enam ajakirjanikega väga rääkida, kui koondis oli viletsate mängude eest meedialt peksa saanud. Võrkpallurite kasutamine tos loo allikana polnud kõige parem, sest võrkpallurid mängisid ju hästi, nende kohta polnud midagi paha öelda. Kõige kuulsam näide viimasest ajast on aga Novosjolovi näide, kes ei andnud aasta-kaks pärast seda, kui ajakirjandus kirjutas tema ja Embrichi kaklusest rahaküsimustes, mingeid intervjuusid ega vastanud kõnedele. Võrdluseks on jällegi hämmastav see, et intervjueeritava kaotamise kartus on nt poliitikaajakirjanikel palju väiksem, õigemini, seda võimalikku tagajärge ei arvestatagi. Ega Savisaar ju nagunii intervjuud ei anna, kuid ega seepärast temast ka kirjutamata jää - ta saab ikkagi igalt poolt nii, mis tolmab. Ainus, millest ta põtkides ennast ilma jätab, on võimalus intervjuud andes oma sõnumit levitada. Samas, sel teemal ei ole ka mina spetsialist, kuid oletan, et kultuuriajakirjanduseski toimivad samad kartustegurid mis spordiajakirjanduses, mistõttu, kas teile ei tundu, on kultuuriajakirjandus äkki kõige suurem oma "kangelaste" teenindaja - eriti, mis puudutab neid kultuuritegelasi, ilma kelleta ajakirjandus hakkama ei saa; kolmanda järgu muusikule võib ikka kubemesse äsada, sest ega temast midagi sõltu ja kahe aasta pärast ei mäleta teda enam keegi, aga võtta kriitiliselt ette mõni tõeline kultuurikorüfee või -heeros - kas keegi mäletab midagi sellist? Oletan, et seal on tsunftlus veelgi suurem, ainult et see ei paista väga välja, sest kunst on subjektiivne - isegi kui kunstnik situb purki, saab seda vaadata kunstina, erinevalt sellest, et kui poliitik kuseb nurka, on see labane huligaansus.
Nii, PP kapituleerus. Ammu oleks aeg lauluvanadele kes riigitellimust täidavad kubemesse tõmmata. Alustaks DigiTV promojatest. Keegi ei julge tunnistada, et kõrgema kvaliteedi eest tuleb rohkem maksta. Selle asemel antakse kallist jura. Nt ETV d pole mõtet HD na vaadata kuna pilt soditakse ajaliste mittelineaarsete moonutustega saatetraktis täiesti ära. Kunagi aga promos üks laulukunn seda jura täiest kõrist.
Pullerits tunnistas viga ja palus vabandust. OK. Andestagem eksinule.
Kas "Columbia University Graduate School of Journalismis" ei õpetatud, et selline ühe lause kontekstist välja kiskumine ja meelevaldse tõlgenduse seljas ratsutamine on ebaeetiline?
Priit proovib teha Washington Posti, aga välja tuleb Washington Times, muig.
Siin pole midagi tõlgendada, lause on selgemast selge.
juu, ess and ei stiilis ajakirjandus pole kassimustagi väärt. ja mingi kooli rõhutamine on lihtsalt maitsetuse tipp.
...räägib see, kel endal pole küllap haridust ollagi.
Tegelikult on ajakirjanikud jäänud selle meediateoreetikute kuulutatud "medium is a message" orjusesse, kus äristrateegia eeldab intriigi - seega ei vahendata spordisündmuse reaalsust, vaid luuakse oma intrigeeritud variant sellest. Ninnunännutava kallutatusega pole suuremat tegu, minu meelest. Lihtsalt mõni, mitte leides olemasolevat konflikti, hakkab seda kõigepealt looma ja siis justkui analüüsiva artikli maski all seda analüüsima.
Lisaks on selline rappiv stiil, kusjuures rappija ise (üks teine PP) näikse spordiga hakkuvat vaid emotsionaalsel (ehk selles kontekstis pinnapealsel ehk mitte-kehalisel) tasandil , maotu. Tugitoolist või kontoritoolist spordiajakirjandust teha ei tohiks.
Raivo
11.03
Pullerits jaatab haridust, näete.
Priit, millal sa lõpetad?
Mille?
Töö ajal blogi lugemise. Tee tööd!
...ajakirjandus, kui ühiskonna valvekoer...
Postita kommentaar
<< Esileht