Pullerits: Kuidas Lance Armstrong põrub jälle?

Tõsielul põhinevaid spordifilme tehakse nii harva, seda enam tuleb ära vaadata need, mis valmis vändatakse. Olete juba näinud filmi «Programm» Lance Armstrongi hiilgavast karjäärist ja põrmu varisemisest? Käisin eile vaatamas. Muljed on järgmised.

Spordist rääkivast filmist ootab igaüks ennekõike emotsiooni. Aga tuntavat emotsiooni pakkus vaid üks koht, mida ei hakka siin reetma, kuid see oli filmi algul, kui Armstrongi karjäär alles kogus tuult tiibadesse.

Olen igati nõus Postimehe kolleegi Kristjan-Jaak Kanguri arvustusega esmaspäevase Postimehe kultuurirubriigis, et «Programm» koosneb üksikutest episoodidest, millest lugu kokku ei põimu. Eraldi võetuna pole neil episoodidel ju viga. Kuna film tugineb iiri spordiajakirjaniku David Walshi raamatule ja WADA dokumentidele, siis on see äärmiselt faktitruu. Saab näiteks näha, kuidas ühest võistluspaigast teise sõites korraldas US Postali meeskond bussil mägedes pseudorikke, et avada «baar» ja hakata rattureile verd üle kandma. (Rohkem siin sisu ei reeda.) Aga kuna neist episoodidest pole terviklikku lugu kokku põimitud, ei suuda ka film kuigi tugevasti kaasa haarata. Kõige rohkem jääb õhku rippuma stseen Armstrongi abiellumisest – rohkem ei tule ta naine mitte kordagi ekraanile, rohkem teda isegi ei mainita ega näidata taustal ka siis, kui film näitab mitut puhku Armstrongi kodu Texases. Lühidalt: sel liinil pole filmis mingit osa ega tähtsust.

Aga mängufilm peab lõppeks mängufilm – seal peaks olema veidigi sügavust. Väga pealispindselt on näidatud, miks Armstrong otsustas hakata dopingut tarvitama. Jah, ta mainib, et tahab võita, et ta pole sündinud kaotajaks, et talle meeldib oma rattaga sõita – aga need on lihtsalt remargid. Dramaturgiliselt on need nõrgalt esitatud. Ilmselt on iga nii radikaalse otsuse taga, nagu seda on spordis suurejooneline petmine, suuremad kaalutlused, vaagimised, kõhklused. Neid ei ole näidatud – ja seetõttu jääb filmis puudu igasugusest psühholoogilisest sügavusest. Ja seetõttu, nagu juba ütlesin, ei suudagi film emotsionaalselt kaasa haarata.

Samuti ei suuda filmitegijad tuua välja seda, miks ikkagi ja kuidas Armstrong lõpuks murdus ja kõik üles tunnistas. Kindlasti oli seal palju dramaatilisi hetki: kahetsust, viha, enesehaletsust, mida iganes. Aga me ei näe filmis midagi sellist.

Jah, Armstrongi osatäitja Ben Foster (ülemisel pildil vasakul) on küll kohati väga Armstrongi moodi, ent sellest jääb väheks. Režissöör Stephen Frears on jätnud peategelase liiga «joonistatud meheks»; temas on liiga vähe inimlikke tundeid, kui jätta arvestamata üksainus koht, kus ta kaotab kodus enesevalitsemise ja hakkab röökima. Jah, võib ju väita, et äkki oligi Armstrong masin, kellele kõik, mis on inimlik, on võõras. Aga sel juhul peaks seda näitama. Kuid ka selle näitamist ei ole näha. On näha, et on jalgrattur, keda režissöör ei ole suutnud elama panna.

Ja seetõttu lahkudki vaatajana kinost ning oled segaduses, sest ei tunne mitte midagi. «Programm» ei suuda sind puudutada.

Ent pelgalt illustreeritud dokumendina, olgu veel kord mainitud, pole «Programmil» iseenesest viga.
******

Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Lance Armstrong (vasakul) karjääri hiilgeaegadel 2004. aasta Tour de France'il koos näitleja Robin Williamsiga, nüüdse manalamehega. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: 2002. aasta Tour de France'i kollases liidrisärgis Lance Armstrong ronimas Mont Ventoux' otsa. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Ben Foster ja Jesse Plemons, kes mängivad filmis «Programm» resp. Lance Armstrongi ja Floyd Landist, ekraaniteose linastuse eel Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil septembri keskel. Foto autor: The Canadian Press / Press Association Images/ Scanpix
Foto 4: Lance Armstrong eelmise aasta suvel koos identifitseerimata kaunitariga Colorados Aspenis Dior Boutique'i taasavamisel. Foto autor: Billy Farrell / BFAnyc / Sipa USA / Scanpix