Pullerits: Kes jäid Tartu rattamaratonil selja taha? (Kommenteeritud väljaanne)

Nüüd on viimaks aeg vaadata ka selja taha. Tartu rattamaratoni legendaarsel sõidul kujunes siis sedapuhku murdetähiseks 300. koht. Sinna jõudmine kulges vaheajapunktide kaupa nii.

Stardinumber 558, stardikoht grupi 501-700 esireast. Esimene vaheajapunkt – 375.; teine punkt – 338.; kolmas – 315.; neljas (50,6 km)– 329. (ilmselt lihtsalt grupisisene nihkumine); viies – 313.; kuues – 304. Seega möödus sõit stabiilselt, kerges tõusvas joones.

Aga kes siis seekord mulle alla jäid?

305. Tiit Lehto – Tartu mees, kelle stardinumber oli 95. Järelikult kõva mees.
308. Küllo Linnupuu – mees, kes tõi mulle Lõuna-Eestist Barutolt ratta – suur tänu! Kodumaa ei unusta (kuid ega tal meeles püsi).
310. Toomas Viigipuu – mees, keda on ikka näha Tartu Velo Klubi nn vanameeste trennis ja keda olen viimasel ajal näinud alatihti ka võistlustel endaga samas grupis. Kui mälu ei eksi, tuli ta mullu Tartu rattarallil oma vanuseklassi võitjaks.
313. Maido Mesipuu – mees, kes on saanud A&T Spordis varasematel aastatel mu rattaid remontida; mees, kes oskab oma kätega ka lootusetuna paistvast olukorrast toimiva lahenduse (uhh, milline kantseliit...) välja võluda; mees, kes on esinenud minu palvel isegi spordiriiete modellina. Ütles pärast seekordset sõitu, et ei jaksanud viimastel kilomeetritel mulle järele tulla.
346. Gabriel Leppik – veel üks Tartu mees, stardinumber koguni 80. Järelikult väga kõva mees.
349. Raul Kaldre – Tallinna mees, kes kinkis aastaid tagasi mulle oma kasutatud pulsikella. Paar korda isegi kandsin, aga kasu ei leidnud ja sinnapaika see jäigi. Kuid lahket kingiakti jään ilmselt igavesti tänuga meenutama.
360. Ole Petter Haugen – mul pole aimugi, kes ta on, aga iga eesti mees võib tunda heameelt, kui norrakale pähe paneb.
362. Toomas Jõgeva – Tallinna mees, kes andis mulle minu esimesel nn Tartu jooksumaratonil oma stardinumbri, sest oli haige ja ei osalenud, mistõttu sain hea stardikoha esimeses grupis (või oli see teises?) ja jooksin kohe oma debüüdil esisaja sisse.
371. Alar Nigul – eakaaslane, kes oli üks keskseid tegelasi minust rääkivas kuulsas spordifilmis «Kellele lüüakse pulsikella».
377. Geir Suursild – Londoni olümpial kahepaadil võistelnud sõudja.
383. Indrek Pungar – mees, kelle pääsemisest Estonia parvlaevalt kirjutasin oma elu ühe kaasahaaravaima ja traagilisima loo «Isa! Kuhu jäi isa?».
386. Martin Metspalu – Liibanonis pantvangistatud jalgrattur.
402. Janek Vana – suusaradadelt tuttav endine maadleja.
404. Raul Arula – omaaegne väga tugev rattur, minu teada tulnud isegi Eesti meistriks.
410. Karl Juudas – Tallinna noormees, stardinumber oli 87. Mul oli ülikoolis kevadsemestril sama haruldase nimega tudeng, paraku ei õnnestu Sportfoto piltidelt prillide tagant tuvastada, kas tegemist on ühe ja sama või eri isikutega.
431. Daisi Rist – aga ei ole vist härrasmehelik siin naiste skalpe lugeda, ega ju?
451. Oleg Ragilo – kuulus suusamäärdemees.
462. Madis Rahu – kas hinnatud ortopeed ja artroskoopilise kirurgia spetsialist, mitte nimekaim?
481. trummipõrin, trummipõrin – Raio Piiroja! Raio Piiorja!!! Eesti jalgpallikoondise kauane kapten, mees, kes talvel võitis mind igast asendist, aga nüüd, mu nõrgimal alal, maastikurattasõidus... kuhu sa jäid, Raio? (Stardinumber 711 polnud nii lootusetu, et poleks saanud konkurentsi sekkuda, aga kaotust kogunes ikkagi üle seitsme minuti.)
507. Marek Lemsalu – veel üks kuulus Eesti jalgpallur. Saime kolmekesi, Lemsalu, Piiroja ja mina enne starti kokku, jagasime nõu ja tegime prognoose – aga kus olid fotograafid, et selle kogunemise maha magasid?!
510. dr Leho Rips – mees, tänu kelle osavatele kätele on mu parem põlv igati sõidukõlbulik ja kes on mind aidanud muudelgi puhkudel; mees, kes on öelnud, ja seda korduvalt, et ma ei hakka mitte kunagi maastikul sõitma. Aga huvitav, mida ütleb dr Rips nüüd, pärast Tartu rattamaratoni 300. kohta, kui ta kaotas mulle ligi kaheksa minutiga?
5** XXXX YYYY – mees, kes ei lubanud oma nime siin blogis enam avaldada; mees, kes ootas mind Elvas parklas pikka aega kannatlikult, kuni ma usutlesin VIP-telgis rattamaratoni võitjat Peeter Tarvist; mees, kes ütles, et kui ta nime blogisse panen, siis ta mind enam Kr***a peale ei võtta (Kr**t võib olla naise nimi, aga ta ei ole naine).
535. Jaanus Järveoja – Nõo reaalgümnaasiumi direktor.
542. Steve Astok – sagedane trennikaaslane, arstitudeng, kes järgmisel aastal teeb kõigile, kes siin oma nime näevad – ja paljudele neile ka, kes 300. kohast ettepoole tulid –, tuule alla. Kindel see. Tema seekordne stardinumber oli 2801.
557. Raul Soome – mees, keda tuntakse Barutona, aga keda mina pean pärast Tartu rattamaratoni nimetama edaspidi Masteriks. Suur aitäh, Master, ratta eest!
558. Peeter Tarvis – ei, siin ei ole trükiviga. Tegemist on rattamaratoni võitja isaga, kellel on pojaga sama nimi.
589. Kristjan Savisikk – maanteel olnud viimasel ajal tugev, minust alati pikalt ja kindlalt ees, aga mis juhtus seekord maastikul?
601. Rivo Saarna – Eesti Rahvusringhäälingu sporditoimetuse juht. Osavate näppudega mehed leiavad kindlasti veebiavarustest loo, kus Saarna pärast ERRi sporditoimetuse pealikuks saamist ütles intervjuus, et ta ei kaota mulle mingil juhul rattamaratonis. Huvitav, mida ta nüüd ütleb, kui kaotas mulle tosin minutit? (Ja sõitis isegi aeglasemalt, kui ma mullu!)
602. Toomas Pindis – Art Soonetsi suur sõber, piirivalvur, kes mullu lõpetas minust selgelt eespool.
618. Gaspar Sukk – suusaradadelt tuttav mees, kes aastaid koostas mulle huvitavaid ja värvikaid analüüse minu suusahooaja tulemustest, mida siin kõigiga ka jagasin.
642. Margus Kelk – Tartu rattureile väga tuttav mees.
680. – Art Soonets, kes siin tutvustamist ei vaja. Ütles eile, neljapäeval, et tahaks ka sõita Tartu rattamaratoni kunagi alla kolme tunni. Tahtmisest on vähe – trenni tuleb teha. Aeg 3:13.46 on selline, mille kohta Eesti sportlased ütleksid, et siit on hea edasi minna, kuid mille kohta realistlikumad inimesed nendivad, et mnjaa, siin tuleb ikka midagi tõsiselt ette võtta.
686. Anti Oot – tartlastele tuntud veteran, ja arvestades vanust, mida on üle 60, siis igati aukartustäratav tulemus ju.

Tõmbame siinkohal joone alla, sest kaugemalt kui 700. kohalt, tunnistagem ausalt, võltsuhkuseta, ei maksa konkurente otsida.
******

Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits pärast Tartu rattamaratoni lõpujoone ületamist. Foto autor: Ivo Kraus