Pullerits: Kas raha tekitab viimaks paugu ka Eesti spordis?

Uskuge mind, ausõna, ma ei tekita seda teemat siin tühja koha peale. Nagu ikka, on teema rahas. Eestis on viimasel ajal kõik teemad rahaga seotud: kas ja kui palju võttis Edgar Savisaar altkäemaksu, kas ja kui palju kasseerisid raha sisse Tallinna Sadama juhid, kes ja kui palju maksab kinni immigrantide sisseveo ja sisseseadmise.

Õnneks on mõned dokumendid avalikud.

Väga paeluvad andmed on need: Eesti Kergejõustikuliidu tänavune planeeritud eelarve on pisut alla 1,339 miljoni euro, millest halduskulud moodustavad ligi 360 000 eurot ehk peaaegu 27%. Seega üle neljandiku. Teiste seas on alaliidus palgal kaks sekretäri ja kaks statistikut.

Dokumentidest nähtub, et EKJL-i tänavuseks kavandatud eelarve on võrreldes mulluse tegeliku eelarvega suurenenud 55 000 eurot. Aga kust see suurenemine tuleb? Tuleb sellest, et EOK toetus EKJL-ile on tänavu üle 73 000 euro suurem kui mullu.

Kellele raha kulub? Nagu öeldud, moodustavad halduskulud 359 900 eurot. Aga kui palju saavad sportlased? Siin on huvitavaid arenguid.

Mullu said kiirjooksjad 22 000 eurot. Aga tänavu – üle kahe korra rohkem, 50 900 eurot. Eesti ja kiirjooks?!

Kestvusalad said mullu 36 000. Ka neil on tänavu raha rohkem – 41 000. Suurenemine kõigest 5000 euro võrra, kuigi kestvusjooksus on minu arusaamist mööda küll tulemused paremad kui kiirjooksus.

Treenerid ja sportlased on mures. Juba räägitakse, et järgmisel ja ülejärgmisel hooajal, kui asi rahaga nii jätkub, osa sportlasi enam Eesti eest võistlema ei lähe. Treenerid helistavad ning muretsevad ja kurdavad ja küsivad, kas tõesti on see tõsi, et EKJL sai EOK-lt olümpiasportlastele toetust, kuid tahab 40% sellest ära võtta.

Milline tõde ka poleks, ei pea olema Sherlock Holmes, et haista siit skandaali. Pange tähele: ma haistangi skandaali. Omal ajal haistsin seda ka seoses Andrus Veerpalu ja kasvuhormooniga, aga enamik ei tahtnud uskuda. Ütlesid, et ajan jama. Pärast, kui läkski nii, nagu kirjutasin, siis ütlesid, et näete, olin pannud puhast kulda. Mul on tunne – mis ei ole pelgalt tunne, vaid tugineb ka eelteadmistele –, et siin on oodata peagi mingit vapustust. Sest ärge unustage: kus raha liigub, seal jagub neid, kes piskust enda hinnangul piisavalt osa ei saa, ning nood on süsteemile eriti ohtlikud vaenlased. Mõned sellistest on liikvele läinud ja rääkima hakanud. Ja nad on leidnud tänuväärseid kuulajaid. Muide, ma ei räägi endast.
*
Eelmises sissekandes küsisin, mida on ühist Fred Kudul, Mati Alaveril ja Edgar Savisaarel. See küsimus käis kõigile üle jõu. Või ei suutnud enamik minu rattahuvi tagant enam suuremaid teemasid nähagi. Ahas silmavaade, mis muud.

Õige vastus on loomulikult see, et mitte ükski neist ei hoolitsenud ega pole hoolitsenud oma järeltulija eest, selle eest, kes nende alustatud töö edukalt ja võidukalt edasi viiksid, kui nemad ühel hetkel areenilt taanduvad. See on vist suurte egodega meeste üldine häda: krabada kogu aupaiste endale ning kui mind enam ei ole, jääb teistele üle vaid taga nutta, et vaat kus olid vägevad ajad, kui mina vägesid juhatasin – et nemad jääks igaveseks postamendile, üksinda ajaloo aupaistet nautima.
******

A small creek in the sandy bottom of Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Gerd Kanter 6. septembril heitjate seeriavõistlusel Kohilas. Küsimus: kas keegi peale minu ka teab, kes on mees paremal? Foto autor: Albert Truuväärt, Scanpix
Foto 2: Tanel Laanmäe viskas 6. septembril heitjate seeriavõistlusel Kohilas oda 83.82. Foto autor: Albert Truuväärt, Scanpix
Foto 3: Maratonijooksja Roman Fosti audiitoribüroos Deloitte Eesti. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix