esmaspäev, detsember 07, 2015

Pullerits: Kes on Eesti uue spordiromaani prototüübid?

Kõik teavad, et Eestil on oma korvpalliromaan. Mihkel Tiksi «Korvpalliromaan». Aga võtke teadmiseks, et nüüd on Eestil ka oma jalgpalliromaan. Helen Eelrand (fotol paremal) võitis romaaniga «Suluseis» Eesti Kirjanike Liidu tänavusel romaanivõistlusel neljanda koha. Teoses kohtab hulgaliselt tõsiasju, mis kinnitavad, et autor on olnud ajastutruu, ning see tekitaski huvi, kui palju oli ta kirjutades tegelikust elust inspiratsiooni ammutanud. Otsustasin järele uurida.

Helen Eelrand, «Suluseisus» esineb detaile, mis näitavad, et olete arvestanud pärissündmustega. Näiteks räägite viimasest EM-valiktsüklist, kus ilmselgelt viitate Eesti kohtumistele Sloveenia, San Marino ja Inglismaaga. Kui palju ja tähelepanelikult kirjutades jalgpallielus juhtuvat jälgisite?
Jalgpall ongi mu suur armastus juba teismelisest peale. Kasvasin koos omavanuse vennaga, kes mängis Pärnu meeskonnas ja töötas hiljem mõnda aega ka treenerina. Kuue ja poole aasta eest Hispaaniasse kolides muutus jalka minu vereringe osaks, nagu siin kombeks ongi. Need sattusid just olema aastad, mil Hispaania koondis oli absoluutses maailma tipus ja võitis kolm suurvõistlust järjest. Seepeale kirjutasin neist ka raamatu «Legend meeskonnast. Hispaania jalgpallikoondise edulugu».
Märkamatult on jalkamängudest saanud mulle elu ja surma küsimus. Möödunud aastal pärast Hispaania koondise hävingut MMil mõtlesin tõesti maailmalõpumõtteid, seega midagi eraldi jälgima ja vaatlusi tegema ma romaani jaoks ei pidanud. Jälgin kogu aeg ja kõike: La Ligat, Meistrite liigat, koondise käekäiku...

Raamatu peategelane Erik Jansen on Eesti koondise 36-aastane väravavaht. Päris koondise väravavaht oli samal ajal Sergei Pareiko, kes on praegu 38. Ilmselgelt pole aga Pareiko peategelase prototüüp. Keda võtsite aluseks, kui peategelase lõite?
Aga nimetage üks väravavaht, keda kutsutakse sarnaselt Erikuga Pühakuks! Alles hiljem, juba lugu kirjutades märkasin, et kui Eriku nimes tähed ümber tõsta, saab kokku Iker [Casillas] (fotol paremal). See on siiski täiesti juhuslik kokkusattumus. Meie Ikeriga nii skandaalseid eraelulisi lugusid ei kaasne, küll aga olen saanud kaasa elada tema emotsionaalsele allakäigule ja mainekaotusele Real Madridi väravavahina. Ka see juhtus tegelikult juba siis, kui minu käsikiri valmis oli. Hakka või ebausklikuks!
Iker on mu absoluutne kõigi aegade iidol kõigi sportlaste hulgas. Võiksin [Chelsea klubi juhi José] Mourinho tema nimel kättemaksuks hukata ka!

Miks valisite romaani peategelaseks ikkagi jalgpalluri? Ja just väravavahi? Oleks ju võinud valida ka laulja või poliitiku või muu avaliku elu tegelase.
Kuna kuulasin-vaatasin-lugesin Hispaania jalkakoondise raamatu jaoks väga palju siinsete jalgpallurite intervjuusid, vaatasin läbi dokfilme jne, siis hakkas mul peas tekkima mingi ettekujutus, kuidas jalgpallurid mõelda võiksid. Ma vähemalt loodan, et see sai Erikut luues adekvaatne.
Väravavahi valisin seetõttu, et ta on meeskonna viimane turvaline sadam ja see profiil peaks klappima minu romaani peategelase isikuomadustega. Isikliku elu skandaalid ja krahhid, mis temaga loo käigus paratamatult juhtuvad, ajavad sellise sissepoole emotsionaalse tegelase eriti suurde segadusse, tal on selle võrra raskem.

Raamat keskendub küllaltki komplitseeritud ja poleemilisele armastusloole, mis lõpus toob peategelasele isegi tema fännide suust kaasa väga rängad süüdistused. Kas see armastuslugu on puhas fantaasia vili või leidub seal ka mingeid tükke, mis on pärit spordiga seotud elust?
See liin, mis puudutab armusuhet alaealisega, on fantaasia vili. Aga tegelikult ei ole loo puhul ju kõige tähtsam mitte tüdruku [Lily] vanus, vaid see, mida Erik tollest suhtest otsib: kaduma läinud, kunagi välja elamata jäänud puhas, peaaegu platooniline armastus Lily ema Simone vastu. Ta püüab heastada seda, mis 20 aastat tagasi tegemata jäi.
Eriku ja Simone liin on mulle endale mingis mõttes hingelähedasem – selle, võib väga ülekantud tähenduses öelda, olen päriselust ümber kirjutanud.
Raamatu kirjutamise ajal oli mul üks lähedane, 36-aastase Erikuga samas vanuses ja võib-olla ka mingil määral Erikuga sarnaselt mõtlev sõber. Meievaheliste arutelude, kirjavahetuste, aga ka päriselu sündmuste kaudu aitas ta mind seda karakterit luua, olles samas väga jalgpallikauge inimene.

Peategelase meeskonna treener ütleb, et mõnel jalgpalluril on kodus selline naine, kes on ikka ettekujuteldamatu madu. Olete kuulnud, et sportlaste naised võivad tõepoolest sageli sellised olla?
Kui nüüd mitte olla eriti poliitkorrektne, siis ma ei ole päris kindel, et Iker Casillase naine Sara Carbonero (Ameerika meesteajakiri FHM valis ta aastal 2009 maailma seksikaimaks reporteriks – P.P.; fotol paremal) talle samuti ainult õnne on toonud. Kas või oma ameti ja liiga suure suu tõttu.
Aga madusid võib kodus olla kellel iganes, kes kunagi vale valiku on teinud – sportlastel ja mittesportlastel.

Peategelase elukaaslane Nele, kes juhib restorani, on omal kombel huvitav kuju – selles mõttes, et väliselt paistab ta elu jalgpallurist mehega kaunis ja imeline, aga tegelikult, nagu te Eriku kaudu ütlete, on see elu mõttetu ja sisutühi ja eesmärgitu, isegi lapsi ta ei taha, mis lõpuks saabki talle saatuslikuks. Kuivõrd püüate Nele kaudu näidata nüüdisaja noori naisi?
Jah, püüan küll. Nele-taolisi tublisid, püüdlikke, haldussuutlikke, hingetuid, empaativõimetuid ja natuke wannabesid naisi tundub selles 30+ pluss põlvkonnas päris palju olevat. Eesti ühiskond neid üldiselt selliste omaduste eest ka tunnustab. Reeglina ei saa nad ise arugi, et midagi valesti oleks.

Mulle tundub samuti. Huvitav, miks ühiskond selliseid naisi tunnustab?
Eks see ulatu vist otsapidi üldse eestlaslike väärtushinnanguteni. Naise asi oli juba aastasadu tagasi tõmmata jalga villased sukad, et potentsiaalse partneri silmis jämedate säärte tõttu tugevam tööloom paista jne. Väärtustatakse seda asist – vabandust väga! – Tori hobuse tõugu, mitte sensuaalsust ja graatsiat, mis on näiteks hispaania naiste atraktiivseks olemise mõõdupuu. Eesti naine teenib oma heakskiitu tööd rühmates ja tubli olles – kusjuures ta teenib seda suhteliselt meeleheitlikult –, lihtsalt tänapäeval toimub see reeglina kontoris, mitte põllul.
Värskelt Hispaaniasse kolinuna käisin aastal 2009 korraks tööasjus uuesti Eestis ja sattusin vaatama etendust «Eesti naiste laulud», mis oli ainult üks suur nutt ja hala. Riputati aga pesu kuivama, uluti, sajatati ja hüpati meeleheitest ojja, kui rasedaks jäädi. Küll mul oli siis hea meel, et sellisest keskkonnast minema sain!
Oma spontaanse, boheemlasliku ja emotsionaalse olemuse, värviliste riiete, liiga noorena saadud laste ja muude n-ö valede valikute tõttu tundsin ma end Eestis elades juba sünnist saati nagu valge vares. Aga ma usun, et tasastele, beežis pükskostüümis Neledele selline keskkond sobib.
Muide, Neled, nagu «Suluseisu» raamatuski kirjas, on kogu oma teadliku naiseea rasedusvastaseid tablette söönud. See ei muuda mitte ainult füüsist, vaid väga suurel määral ka emotsionaalsust. Tahetagu seda tunnistada või mitte.

Kuidas on juhtunud, et need eelkirjeldatud naised ei saa arugi, et midagi on valesti?
Eks see õige-vale skaala ongi väga isiklik asi tegelikult. See ei tohiks teiste öelda või ette kirjutada olla. Aga ma miskipärast arvan, et neil naistel puudub võrdlusmoment sellega, mis tunne oleks saada väärtustatud teiste, n-ö klassikaliselt naiselikeks loetud omaduste kaudu. Kaasaegses ühiskonnas polegi vist väga mõtet olla õrn, intuitiivne, soe ja meeleline. Sellele pole ju rahalist katet ja konkurentsis nende omadustega ammugi läbi ei löö.

Minu arust on raamatus hästi näidatud, kuidas ajakirjandus inimesi ära kasutab ning kui julmalt nendega teinekord käitub, et oma müüv lugu kätte saada, ning kuidas tihtipeale ükskõik, mida sa ajakirjaniku küsimustele vastad, teeb elu üksnes hullemaks. Küllap andis sellegi temaatika loosse kaasamiseks miski innustust. Mis nimelt?
Mingil määral isiklikud dilemmad. Töötasin Eesti meedias ju umbes 20 aastat. Püüdsin selle aja jooksul võimalikult vähe inimestele haiget teha, neid mõista, kuulata ja mitte Neleks osutuda, aga ega alati vist ei õnnestunud. 

Mulle tundub, et teie romaani põhjal saaks vändata vägagi paeluva ja südamesse tungiva ning dramaatilise filmi. Olete ka selle peale mõelnud, et siit saaks hea filmistsenaariumi, ja keda näeksite sel juhul mängimas peategelasi?
Oi, see on väga kift pakkumine! Ka eelmise kahe romaani puhul on mulle öeldud umbes sama: need on filmilikult hoogsad. Läheksin siis klassikalist teed ja valiksin Eriku rolli Tambet Tuisu, kes ongi väga hea filminäitleja ning lisaks ka hea sõber.
Lily oleks mul lausa omast käest võtta: mu tütar Bianka sai sel suvel sisse Sevilla riiklikku lavakooli ja õpib seal näitlejaks. Muide, mingid Lily maneerid, harjumused ja sõnavara panin kirja just Biankat jälgides.
Olge tänatud hea idee eest! Ma, muide, kaalun juba pikemat aega mõtet minna Hispaanias stsenaariumi kirjutamist õppima. Valencia-suguses suurlinnas on selleks ka võimalusi. Teeme ära!
******
The lower section of Little Wild Horse Canyon, San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Helen Eelrand Hispaanias oma koduaias, kus ta kirjutas romaani «Suluseis». Foto: erakogu
Foto 2: Romaani «Suluseis» esikaas. Foto: erakogu
Foto 3: Hispaania väravavaht Iker Casillas. Foto: Reuters/Scanpix 
Foto 4: Helen Eelrand enne 2014. aasta jalgpalli MM-võistluste mängu Hispaania-Holland. Foto: erakogu
Foto 5: Helen Eelrand enne 2012. aasta jalgpalli EM-võistlusi. Foto: erakogu
Foto 6: Iker Casillase naine spordireporter Sara Carbonero. Foto: Reuters/Scanpix
Foto 7: Helen Eelrand. Foto: erakogu
Foto 8: Iker Casillase (taamal paremal) naine spordireporter Sara Carbonero 2010. aasta MM-võistlustel Lõuna-Aafrika Vabariigis. Foto: AP/Scanpix
Foto 9: Helen Eelrand 2011. aasta veebruaris Pärnus Port Arturis Apollo raamatupoes oma järjekorras teise raamatusse allkirja andmas. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix

57 Kommentaarid:

At 12:51, Blogger Pärtel said...

"Martin" teeb eelmise postituse kommentaariumis rea nutikaid tähelepanekuid, aga ühe asjaga paneb ta küll täielikult puusse, kirjutades et "mägedes jooksmine on, kui mõelda, absurd." Otse vastupidi, mägedes on jooksmine ainumõeldav, kuna kahe- või neljarattalisega pole seal midagi teha. Absurdne on tegelikult joosta asfaldist või betoonist teedel, mis on otseselt ehitatud kergema veeremise - mitte kiirema jooksmise - eesmärki silmas pidades.

Miks mõned jooksjad hakkavad betoonile ja asfaldile eelistama maastikku ja mägesid? See on valesti asetatud küsimus. Küsida tuleb hoopis, miks nii paljud harrastajad jätkuvalt eelistavad võistlemist betoonil ja asfaldil. Kui me ei korja auhinnarahasid ega olümpiapääsmeid, siis on kõige olulisemad kaks asja: positiivsed emotsioonid ja keha (iseäranis liigeste) kahjustamise vältimine. Mõlemas aspektis teevad (ka ultrapikad) maastikujooksud linnamaratonidele pika puuga ära.

 
At 12:54, Anonymous žürii esimees said...

Pärtel ütleb asja! Kiidame heaks.

 
At 21:59, Anonymous Martin, spordisemiootika said...

Kas mägedes jooksmine on hea? Kogu inimtsivilisatsiooni ajalugu kinnitab vastupidist. Paikne asustus, maaviljelus ja kõik sellele järgnev tekkisid Eufrati (ja v-o ka Hiina suurte jõgede viljakail tasandikel). Kogu ajalugu, sh spordiajalugu on klassivõitluse ajalugu. Ärgem seda unustagem. Ka puhtfüsioloogiliselt on raske mõista, kuidas suurte kõrgusvahedega maastiku, üles-alla jooksmine saaks liigeseid vähem koormata. Allamäge joostes on koormus liigestele kordades suurem kui tasasel maal. Ülesmäge jooks aga - teatud kaldenurgast alates ei saa seda enam jooksuks nimetada. Tegu on pigem meeditööstuse loodud kuvandiga, paljuski pettelise meediapildiga - mille õnge harrastajad, kellest eelmise blogipostituse kommentaariumis juttu olu, lähevadki. Paleodieet, releasing your inner beast jms spordimarketingi sireenilaulud. Ilus, aga paleodieeti pidades ei ole mõeldav näiteks õppejõul igal nädalal kindlatel kellaaegadel auditooriumi ees vormis olla. Nende mäejooksude juures on tähelepanuväärne rõhutatud ultralisus või ekstreemsus. Ei piirduta 42 km-ga. Ei, joostakse 50 km, 50 miili, 100 miili! Siis ollakse juba sõltuvusseisundis.
Mitu õlut on palju? 2, 3, 5, 6? Ei, juba üks õlu on harrastussportlasele palju!
Mitu maratoni on palju? 2, 3, 5...? Siinset blogi vahel väisanud ja sisukate sõnavõttudega rikastanud andekas jooksja Raivo Alla kirjutab, et 4 maratoni hooajal temale osutus liiga paljuks. Tulemused hakkasid minema allamäge. Mitu maratoni on siis
tavalisele harrastajale palju? 1 maraton on juba palju - enamusele. Kristjan Port on sellest sisuliselt kirjutanud, kuigi mitte otsesõnu välja öelnud.
Lähemalt vaadates on mägimaratonide "naturaalsus" niisiis meedia poolt loodud müüt. Mägirahvad (kui jätame kauge Mehhiko poolmüütilised "Sündinud jooksma" tarahumara indiaanlased kõrvale) pole jooksumehed. Grusiinid, tšetseenid, austerlased on edu saavutanud raskejõustiku ja kahevõitluse aladel, mitte jooksus.
Mis ei takista muidugi meid Scott Jureki jt mäeultragurude raamatuid nautimast, mäejooksuvarustusele eurosid kulutamast ja kalleid spordireise ette võtmast - kui kõike seda uskuda tahame. Ilusal pildil on siiski mõra sees. Asjatundja tunneb võltsingu kiiresti ja eksimatult ära. -- Kas teate kuidas Pulleritsu taolised tegelased kallites hotellides vahele võetakse? Mis neid reedab? Odav käekell!

 
At 22:49, Anonymous Anonüümne said...

Pr Eelrandi poolt ju väga täpne kirjeldus paljude meie wannabe ja mida kõike veel olla tahtvate naiste kohta.
Vahest keegi räägib asjadest siiski ka õigete nimedega!
Vastukaaluks vasakliberaalsele ja tolerastiast tiinele peavoolu üldfoonile.

 
At 00:56, Anonymous Anonüümne said...

24 jooksjat läbis Vändras kolme päevaga kolm maratoni
http://marathon100.com/est/uudised/uudised.n/23-jooksjat-laebis-vaendras-kolme-paeevaga-kolm-maratoni

 
At 08:42, Anonymous M. said...

Kõik tuntud nimed - maratonisõltlased.
"Maratonisõltlaste laager Vändras" oleks täpsem pealkiri.
Ah, ei - "läbisid" on hea. (Kas maratoni on võimalik läbida roomates?)

 
At 08:49, Anonymous Anonüümne said...

Huvitav, kas pr Eelrandi kirjeldus pädeb mingil määral ka uue lätlannast esinaise kohta. Tolle amet ka säärane tuim ja pompoosne ja mittefeminiinne, kujutan ette, kuidas kaks tuvikest õhtul küberkaitse finesse arutavad, aga proua üks laps samal ajal ei tea kus ula peal ja kes teisega, kes olla sündinud mullu, nagu räägitakse, tegeleb? Aga samas käib rafineeritud sõnadega pealtnäha kaunis ja imeline diskussioon, kõik on ponks ja parlanks, nagu Eelrandi raamatus Nelega. Kas on nii, pr romnaani autor, tuleb midagi tuttavat ette, on haakuvust teie protagonisti elukaaslasega?

 
At 08:54, Anonymous Martin said...

Hr Pullerits, oleksite siis Hongkongist odava Rolexi knock-off-igi ostnud.
Palju teie käekell maksab? 5 dollarit?
Hankige endale üks korralik timepiece. Väärt kronomeeter on eduka mehe esmane edutunnus.

 
At 15:24, Blogger snaperski said...

Pärtelil on muidugi õigus, et asfaldil jooksmine pole loomulik... ent linnainimese jaoks vbl mingi loogika järgi loomulikumgi kui välismaised mäed, mis meie kohaliku tasandikulise meelega ei haaku.
Natuke on see muidugi õudne. Jala vahel on jooksutossu tallale lisaks veel tihke ja tumm tehiskate, mis veeretab teidpidi efektiivselt autode masse, aga pole elamisväärne liikumispind inimesele. Jooksjagi taandub seal metronoomiliseks tiksujaks, kes suurest osast sensoorsest infost välja lõigatuna(jalataldades on vägev hulk närvilõpmeid) topib vahel veel klapidki kõrva, et üht tehismüra teisega summutada.
Sellist elajat nimetas juba Baudrillard oma "Ameerikas" vabatahtlikuks suitsiidi-etlejaks. Aga ka üldse jooksjat kui sellist, sest Baudrillardil ilmselt puudus positiivne kehaline kogemus ehk teadmine sellest, mille kohta ta kirjutas:
"The jogger commits suicide by running up and down the beach. His eyes are wild, saliva drips from his mouth."

Raivo

 
At 16:03, Anonymous SK Pirita Purakas said...

Martin-poiss, ludri oled. Las mehed paugutavad! Kannatus, vastupidavus, viimasel veerel tuleb välja, mis päriselt mehel sees.

 
At 16:39, Anonymous Ülu said...

Ohh-Martin-poiss, a mul polegi kella, kuidas sa nüüd edukust hindad, ahh?
Mul on see, mis ta nüüd ongi... nii, see Nokia ja vist... 3310, jaa just nii ongi jah.
Kella vaatan sealt ja üldse on väga kasulik telefon, aku peab 3 nädalat vastu.
Oled oma "teooriaga" nüüd ju kuses.

 
At 16:42, Blogger Priit Pullerits said...

Mnjah... Nii kui võtad veidi intellektuaalsema teema, et ropphigisse vaheldust tuua, on kõigil meestel suu mulda täis. Ei ole siin inimestel lugemust, mitte ei ole. Kui on spordimeestega tegu, siis võiks vähemalt spordiga seotud raamatuid lugeda, ma ei eeldagi, et siin "Jevgeni Oneginiga" maadlete, ehkki ega seegi paha teeks. Kas te ise ei leia, et te maailmapilt on veidi piiratud, mhh?

 
At 17:11, Anonymous SK Pirita Purakas said...

Raamat Erikust, kes proovib teistkümnendana kümnel enda sugusel auku ajamist takistada soovides samas ise teistkümnesele auku ajada on kindlasti tõeline intellektuaalne kõrgteos, Barbara Cartland kahvatub selle kirjandusliku shedöövri ees!

 
At 18:21, Blogger Priit Pullerits said...

Ei maksa nüüd hooaja algul kohe nii kurjaks minna, purakas. Tuletan tagasihoidlikult meelde, et nimetatud teos sai siiski Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel neljanda koha. Ma millegipärast ei usu, et siin käib sõna võtmas mehi, kes oleks saanud Eesti Suusaliidu egiidi all toimunud Eesti meistrivõistlustel tänavu neljanda koha. Või on? Andke siis endast julgelt teada! Aga kui ei, siis kasutage võimalust vaikida.

 
At 19:11, Anonymous Anonüümne said...

Reedel lõpeb suusamaratoni esimene regamisvoor, kas Karvajalg, Purakas ja teised selle blogi kangelased on end Suureks Mõõduvõtuks kirja pannud?

 
At 20:14, Blogger Priit Pullerits said...

Kirjas. Aga lund vaevalt tuleb, teatan teelt Riiga. Kõik on hall ja must.

 
At 20:34, Anonymous Sass said...

Riiga?!? jumal hoia..
Siin kõlab vägisi sedasi, et Priit läheb esileedi juurde kohvile.

Tervita fraud ka kõigi blogi võhmameeste poolt (ma usun, mehed, te pole kiitusega kitsid!) ja eriti eesti naiste poolt, meil kõigil on väärika leedi üle väga hea meel ja edaspidi loodetavalt ei hakka enam piinlik selle teisepoole pärast.

 
At 20:45, Anonymous Priimabaleriin Maige said...

19:11, ei ole, aega veel on, aga kindlasti saab kirja! Kogu trupiga.

 
At 21:39, Anonymous Karvajalg Harku Vallast said...

19:11 kindlalt panen ennast kirja(Piiroja on kirjas aga Pullerits mitte). Töö käib ja vorm aina paraneb. Hetkel rulli tehtud 716km aga tuleb vähemalt 284km lisaks. Pummeldamine on ikka natuke seganud ka seda ettevalmistust, kui aus olla. Aga, kui 200 sisse ei sõida, siis teen finišisse lõkke löön suusad põlve peal puruks ja põletan ära.
Kas Lõuna-Eesti mehed ka trenni teevad või istuvad ainult Toobali juures saunas ja joovad viina?
Ja kella kandmine on rohkem ilueedide värk.

 
At 22:49, Anonymous Kärni Ärni said...

Pildid 6 ja 8, kiidame heaks, rohkem ohhootat.

Vähem jalkajuttu, meie alad on raskejõustik - meeste tõstmine ja naiste maadlus ning mõõgavõitlus.


 
At 22:57, Anonymous Anonüümne said...

Meil on ka veepalliromaan.

http://sport.postimees.ee/3428443/olumpiavoitja-mait-riisman-esitles-autobiograafilist-romaani

 
At 23:43, Blogger Priit Pullerits said...

Möhh, Karvajalg?... Lõuna-Eesti mehed, nagu ütlesin, lähevad minu vedamisel juba Riia peale. Mida passite seal Tallinnas? Pole märganud või, et jõukese on nihkunud? Olen Riia hotellis lahinguvalmis. Näis, kas vastane homme välja ka ilmub...

 
At 02:20, Anonymous Anonüümne said...

Herr Juur und Herr Kivirähk olid täna tähelepanuväärses hoos.
Mitte kõik saated ei õnnestu ka suurtel meistritel, isegi mitte väikse dopingu - tädi Liivika kõrrerohu leotise - toel. Kuid see saade väärib kindlasti kuulamist.

Muuhulgas tehti juttu ka Mr Ilvese kosjaskäigust, mille tarbeks President isegi mõned teosed oli loonud. No nii igaks juhuks, et kõik läheks ikka tõrgeteta ja sujuks until a happy ending.
Kõige märgilisem nendest on kindlasti laul pealkirjaga "The Great Guy" ja lobekeeled teadvat rääkida, et see šedööver olla saanud ka kallile väljavalitule enne kihlusakti šarmantselt ette kantud.

Kuna autoriõiguste leping on R2-ga, siis siin peame leppima loo kaveriga, aga see ei jää originaalist karvavõrdki maha.
Nagu ikka suurte sõnameistrite puhul, tähelepanu sõnadele!

Music: Mr President, lyrics Mr President - "The Great Guy".

 
At 07:14, Anonymous Martin said...

2:20, kas Andres Keba oma Let's skate together blogiga pole kah great guy? Ok, just kidding Keba on madalast mastist. Ja Mr Pullerits ise? Columbia mehed on kõik great guy-d. Üksteist maailmas kohates teevad asjassepühendamatuile märkamatu tervitusmärgi (Arvake ära, mis see on?) Cambridge mehed aga pole great guy-d, nemad ei salli Columbia mehi silmaotsaski. Kui kohtavad, siis tõmbavad kulmu kipra.

 
At 07:32, Anonymous Martin, semiootik (jooks, sport) said...

Lühike debrief blogi uutele lugejatele: Pullerits sai eriülesande täitmiseks Riias. Ajakirjanik on ainult kattevari. Loosse on segatud "President".
Aga arutelu blogis läheb edasi. Kuhume me jäimegi? Mäejooksu plussid-miinused.
Väidaks, et mäejooks kulutab rohkem tosse. Seejuures ebasümmeetriliselt.
Ja mida arvata faktist, et ülipaksutallalised jooksukingatootjad Hoka Hoka ja ka Altra on väga võimsalt turgu kahmanud? Hoka Hoka on vist juba Ameerika siseturul nr 5.
Kuna meieni jõuavad trendid suure hilinemisega, siis kirjutab Raivo Alla alles "Born to Run" põhjal. See raamat ilmus aga juba 2009 aastat tagasi. Get the Cliftons, man!

 
At 09:00, Blogger snaperski said...

Martin - oled eksiradadel. Ma ei kirjuta "Born to Run" põhjal. Pigem B2R ainetel. See paksutallaliste jalatsite trend on samasugune virvendus nagu viisvarbad. Juhtub ikka, et (ka headest) ideedest saab ideoloogia. "Born to Run" raamat, Ameerikale kohaselt, müüs paljaste jooksujalgade müüti muidugi teadlikult.
Loe nt Tim Ingoldi raamatut "Being Alive" - sellel pole küll jalatsitrendidega ega bestselleritega suurt pistmist, aga võid saada haritud kõndimise etnograafia või liikumise antropoloogia vallas. Mulle tundub, et huvi sul teema vastu võiks olla.

 
At 09:39, Blogger Silver said...

Eestis ei ole väga palju neid, kes oleks mägijookse jooksnud ja veel vähem on neid, kes seda on teinud Hokadega. Mina olen ja kogemus on üllatavalt hea. Mäest alla joostes väheneb põrutus tuntavalt, mis võimaldab joosta kiiremini muretsemata pika jooksu hilisemas faasis tekkiva lihasvalu pärast (see tuleb kindlasti, aga hiljem). Üles-mäge ei ole vahet, tasasel maal vajab harjumist. Eks tossude ümber toimuvast on enamus turunduse tilu-lilu, kuid Hokadega allamäge jooks on küll tõeline rõõm.

 
At 11:35, Anonymous Anonüümne said...

07:14, ausalt öeldes on see welcome sign jäänud märkamata.
Kas see võib olla see, et kui 2 columbiakat kokku saavad, siis pannakse nimetissõrm suhu ja surutakse sealt välja kerge šampanjapudeli avamisheli saatel?
Mr President kindlasti teaks.

Ei tea, kuidas olukord Riias, kas Läti hakkab Eestile sõda kuulutama või võidab siiski veel diplomaatia.
Ega ju Priit jäta konnasilmadele vajutamata...

 
At 12:14, Anonymous Martin said...

Lgp hr Alla, suur tänu juhatuse eest, otsin Ingoldi "Being Alive" Amazonist kindlasti üles, kui aega saan ja loen läbi.
Praegu aga pean Linnar Priimägi arvestuseks Schopenhauer "Die Welt als Wille und Vorstellung" läbi töötama.
Loomulikult originaalis s.t saksa keeles. Das ist was man schechen kann!
Kohustuslikus lektüüris on veel Calderóni "La vida es sueño" jne. Sest hr Linnar Priimägi kergekaalulist pahna nagu hr Pullerits siin promob, Tallinna ülikoolis ei aktsepteeri!

 
At 15:40, Anonymous Vana spordimees ja psühholoog, naiste lemmik said...

Mida võhmamehed arvavad kavandatavatest muudatustest?
Netoaeg tundub päris intrigeeriv...
Finišijoonel vaatad, et oled näiteks 299, aga protokollis pärast 402. Ajab hinge täis küll, mis?
Populaarset Tartu Maratoni ootavad viis olulist muudatust

 
At 16:14, Anonymous Kalmer, Saverna said...

Suusasõit olgu reeglitelt konservatiivne ja tehnikalt klassikaline. Mees mehe vastu võitlus on kõige õigem, lahing läheb paugust lahti ja võitja jõuab esimesena Elva alla. Ärgem unustagem, et paljude jaoks on see elu eest võitlus kimäärse staarblogijaga; kaotad – aastajagu häbenemist, võidad – oled kõva mees, sauna minnes hoitakse laval kohta, leilivee eest muretsema ei pea. Too nettotamine ajab võitluse ähmaseks. Stardikoha teenib igaüks varasemate tulemustega välja. Kelk peab vaid ranget korda pidama; avalduse alusel kombinatoorikale "ei".

 
At 16:38, Anonymous Martin said...

15:40, 16:14, ärge erutuge - Tartu maraton 2016 jääb lumepuudusel ära.

Silver, teie Hoka-kogemus on väärtuslikuks tasakaalustavaks jõuks minimalistlikele ja "naturaalsete" jooksujalanõud propageerivatele seisukohtadele, mida mõnedki tuntud Eesti harrastusjooksjad - mitmed neist on küll vigastuste või üldise kurnatuse tõttu oma harrastust pidanud kõvasti koomale tõmabvama - erinevates blogides ja foorumites on avaldanud. Vaatates siin hr Pulleritsu poolt üleslöödavat ažiotaaži Moabi kanjonimaa ümber, kuuleme paari aasta pärast Tarahumara pärismaalaste kõrval maailma jooksumeedias ehk ka Moab Estonians-test.
Kanjonimaa eestlased, kes säästulennureisidega üle Atlandi reisinud ja Utah'is osariigis Colorado River-i punastes liivakivikanjonites Arches ja Canyonlands rahvusparkides nomaadlevad. Rattaga, joostes, sörk+kõnd (500 + 100) meetodil. Camelback-id seljas, hüdratsiooniimmitsad suunurgas, rühmadena täiel hool mäest alla jooksevad, varupaar Hoka Hoka Cliftonseid või Huakasid nööripidi kaelas. Teist seltskonda kohates kostub hõikeid "Priit, sina ka siin!".
Eriti osavad on Slickrock piirkonna Estonians tribe, nemad sõidavad ratastega päris kanjoni serval ja peavad oma prohvetiks John Priit Pulleritsu, kes kunagi olevat esimesena neile maadele teed juhatanud.
Õhtul laagritule ääres paigutatakse aukohale Tim Noakes'i «Lore of Running», Christopher McDougalli «Born to Run», Scott Jureki «Eat & Run» või Jack Daniels (ei mitte see Jack Daniels).

 
At 16:57, Anonymous Võhma mees said...

Ülejäänud nelja muudatusega väga nõus, aga netoajaga ei saa kuidagi nõustuda, see oleks ju puhas porno!
Selliste võistluste nagu TM, TRR, TRM jne kõige suurem võlu ongi mees-mehe, naine-naise, poiss-poisi, tüdruk-tüdruku vaheline REAALNE (sic!) mõõduvõtt rajal, mitte hilisem arvutamine kuskil serveris.
Illustreerides olukorda tabava võrdlusega, siis see poleks mitte isegi seks kondoomiga, vaid seks kummikindaga, kuidagi ei saa aru, millisesse harru oleks õige lükata...
Kui see muudatus jääb jõusse, siis tuleme meestega Tartusse piketeerima ja KTM peakorterit ahistama, lumesõdagi pole võimatu!

Herr Kelk, mõelge siiski veelkord, kas igasugust "huvitavat" moeröögatust on vaja heaks kiita. Pärast jääb paha mekk suhu... Lisaks tifooside karm hukkamõist ja põlu alla sattumine.

 
At 17:35, Anonymous Martin, TLÜ 3. kursus said...

Võhmamees 16.57,
1) kas Teie arvates Mart Kadastik oma teostega nihutab pehme porno piire Eesti kirjanduses?
2) kui jah, siis M. Kadastik pole seksi teemat sidunud spiooniteemaga a la James Bond - võimalusi selleks oleks?
Vastake palun argumenteeritult.
Tänan

 
At 18:11, Blogger Priit Pullerits said...

Tartu maratoni netoajast.

Mina nüüd küsin, ja kui mina küsin, siis on küsitud - siis on tegemist tõsise küsimusega.

Nimelt, millele tuginedes ja kelle arvamust arvestades viib Indrek Kelk Tartu maratonil netoaja muudatuse sisse? Kui paljusid osalejaid ta selle tegemise eel küsitles? Võistlus on ju osalejatele, nende tahe olgu ülimuslik, mitte ärgu tehtagu võistlust selle järgi, kuidas korraldajaile muu maailma trendide valguses parajasti hea ja vajalik tundub midagi teha.

Minu poolt netoaja arvestusele ja paremusjärjestusele kindel ei.

 
At 19:29, Anonymous Võhma mees said...

Martin, kas TLÜ-s üldse õpetatakse ka midagi või käiakse ainult seltskonnamänge mängimas?
Enam selgemalt ei saagi ju öelda, isegi suurepärase piltliku näite tõin.
Kuid TLÜ-risti kandjatele tuleb siis ühe korra veel öelda.
Kui aeg ei lähe kõigile käima stardipaugust, siis rajal olles pole sisuliselt võimalik aru saada, kas oled kõrval sõitjatest ees või taga ehk sõidu olemus muutuks dramaatiliselt, mees-mehe võistlusest iseenda ja kellaga võistluseks.
Aga see pole enam see TM, see pole enam see võlu ja fun, millena me TM tunneme ja teda väärtustame.
See saaks olema siis hoopis teistsugune võistlus, palju magedam võistlus...

Vastused:
1) Ei loe eesti ilukirjandust, vähemalt mitte asjaarmastajate oma.
2) Vt eelmine vastus.

 
At 21:17, Anonymous Anonüümne said...

Netoajal oleks jumet, kui oleks aeg stardigruppide kaupa. Minutise vahega stardid, paremad jõuavad eelmise grupi viletsamatele ruttu järgi ja suurt häda poleks. Lisaks eri stardigruppidel kergelt eristatavad numbrid. Siis tead, kas oled mehest minut, kaks jne ees või taga või pead sekundi pärast punnima. Finishisirgel punnib niikuinii igaüks, et kõrvalrada võita. Päris individuaalne netoaeg on vähe mõttetu esimeste kilomeetrite ummikute tõttu.

 
At 21:46, Anonymous Anonüümne said...

netoaeg on teretulnud. eesotsas ei muuda see nagunii midagi.

 
At 21:53, Anonymous Suusaromantik said...

Ma ei tea Worldloppeti sarjas ühtegi maratoni, kus oleks individuaalne ajavõtt. Kui keegi teab, öelgu ära.
Mida aga paljudes kohtades osalejatele võrdsemate võimaluste tagamiseks tehakse, on lainestart, kus siis KÕIGILE ühes laines startijatele pannakse jooksma SAMA aeg.
Selliselt lahendatakse ummikute probleem (pea täielikult) ja enda asukohast konkurentide suhtes on ka küllaltki hea ülevaade.
Oma grupi numbritega on väga lihtne, kes on ees, see ees, asi selge. Ja teiste stardigrupi numbritega on ka kohe rajal võrdlus olemas, sest kui su kõrval sõidab väiksema grupi number, tead, et oled temast 5 või 10 vms minutit kiirem ja kui kõrval sõidab suurema grupi number, siis oled temast 5 või 10 vms minutit aeglasem. Ka küllalt lihtne.

Aga nii, et igal sõitjal tiksub rajal oma personaalne aeg ja kellelgi sõidu ajal ülevaadet pole, kuidas ta kaassõitjatega võrreldes positsioneerub, see absurdi tipp.
Tegelikult seisneks mõistuspärane lahendus lainestardi sisseviimises ning ummikud ja logistilised pudelikaelad oleks eilne päev. Härra Kelk on aga millegipärast tuline lainestardi vastane ja siin me siis jälle muudkui arutame, et logistika jookseb kinni ja tagumised ei saa sõita jne...
Vasaloppeti toomine õigustuseks (ka seal puudub lainestart) on väga halb näide, sest normaalsusest on kaugel olukord, kus suur osa maratoonaritest läbib (külmub läbi!) esimest 3 kilomeetrit 1-1,5 tundi...

Lootes peatsele kaine mõistuse saabumisele.

 
At 22:22, Anonymous Anonüümne said...

21.53, pole mõtet Vasaloppetiga Tartut võrrelda, jah, tropp tekib esimesel tõusul, aga see on tegelikult nõrgemate sõitjate huvides, tiksuvad alguses kiiruspiiranguga rütmis. Esimesed 500(?) lähevad hooga omas tempos teele. TMile soovitaks olemasolevat varianti, aga nt. Haanja, muidugi, lainestart toimib hästi. Nõustun täielikult nn lainete sama aja rakendamisega ja kriitikaga Kelgu aadressil.

 
At 22:29, Anonymous Anonüümne said...

Netoaja vastu on nõrgad, kes üritavad oma kohti paika panna lõpukurvis või- sirgel, sõites mõnikord ka üle konkurendi suusaninade. Kõva tegija suudab panna täiega kogu distantsi vältel ning on oma netoajaga lõpusirge eputrilladest protokollis eespool! Panna on vaja, mitte konkurendi rinnanumbrit nillida!

 
At 00:07, Anonymous Anonüümne said...

22:29, ega intrigeeri või isegi irriteeri kedagi või midagi?! :))

Aga õige on kahtlemata see, et netoaja tegelased tegelevad nurisünnitusega. Militaarringkondades öeldakse ka, et jalga tulistamisega.

 
At 00:53, Anonymous Jan-Andreas, suusaharrastaja (400+ km 2015.a), Põlgaste küla, Kanepi v., Põlvamaa said...

Pulleritsu on nagu ühistranspordis istekohtade pärast heitlev penskar - kelle kark või veteranitunnistus teiste omad üle trumpab!
Ühisstart siis ühisstart, aga ärgu olgu siis erikoridore ega järjekorda seadmist stardijoone taga. Mees mehe vastu võidelgu igaüks oma stardikoht välja.

 
At 01:09, Anonymous Vello said...

Jorss ei saa aru, et temasugustelt privileegide äravõtmiseks see muudatus tehtud ongi.
Muidugi on ta vastu!

 
At 08:40, Blogger margus Kivirüüt said...

2010 Jirzekal (kanget mürki ei võta) oli nii et viitstart ilma suuskadeta peale starti jooksid natuke vabasse vette suuski alla panema ja aeg läks käima igalühel eraldi kui ületasid mingi joone peale seda

 
At 09:02, Anonymous Martin said...

Hommikust!
Murettekitavad teated USA-st Smithsonian Magazine-st.
An Unexpected Effect of Ultra-Marathons: Brain Shrinkage
* *
Siia kõrvale värske uudis tänasest Delfist: Lumepuudusel asendatakse Tartu Maraton 2016. kilvaga.


 
At 09:38, Anonymous Isafiguur Roobert said...

Kilvaga, värske uudis...
Noorsand M, sul endal on üht-teist kokku tõmmanud!
Vähem iba, rohkem paaristõukeid!
Spordisõbra pidupäev pole enam mägede taga.

 
At 09:59, Anonymous Anonüümne said...

Vello on ainsana asja tuuma ära jaganud. Kelgule 12 pointsi.

 
At 10:57, Anonymous Martin said...

Appi, mu aju tõmbub kokku!

Kollapsi vältimiseks alustagem kilvaga.
1. Kes oli Pulleritsu algne äripartner suusablogi asutamisel (praeguseks nimi kõrvaldatud)?

 
At 11:07, Anonymous Anonüümne said...

Only one rule: All questions must be about Mrs Pullerits, his sickness, his records, his blog!

 
At 11:20, Anonymous Anonüümne said...

10:57,nii lihtsa küsimusega tuledki?!
See on sedavõrd elementaarne, et las parem lapsed vastavad, vb neis tekib väikegi hasart.

 
At 12:12, Anonymous Laps said...

See oli ju Martin Šmutov (ega ometi ole TLÜ-sse õppima asunud, Õhtulehe maja ju hea lähedal!), kes oktoobri lõpus saavutas seitsmevõistluses oma endisele blogikaasautorile kättesaamatu tulemuse.

 
At 12:29, Anonymous M. said...

oh-oh-hoo. Õige vastus! Kui see seitsmevõistluse tulemus tõsi on, siis see on küll pauk. Hr Pullerits mõnitas oma kompanjoni tol ajal nõrgukeseks (kui blogi arhiivi uurida).
Küsi järgmine küsimus!

 
At 12:49, Anonymous Martin, semasioloogia said...

Kah Priit aga Pulleritsust kuulsam:
Nimetage Priidud, kes Google andmetel on Priit Pulleritsust kuulsamad (antakse typeahead-is enne Pulleritsu) -
2 poliitikut (neist üks on tõenäoliselt gei)
1 laulja
1 kunstnik
2 näitlejat
1 ajakirjanik (kah Priit, aga Pulleritsust kuulsam)
1 programmeerija

Niisiis, kes on need kuulsad Priidud?

 
At 12:49, Anonymous Anonüümne said...

Kas see sama Martin siin kommentaariumis jahvatabki?


Kas Pullerits käis Riias neiu Ievaga intervjuud tegemas?

 
At 12:50, Blogger Priit Pullerits said...

Kah mul küsimus! Kas te siis ei tea, et ükski prohvet pole kuulus omal maal?

 
At 15:08, Blogger yanmaneee said...

stone island
lebron james shoes
jordan 4
air jordans
supreme clothing
golden goose
supreme new york
moncler
off white
golden goose outlet

 

Postita kommentaar

<< Esileht