Pullerits: Suur küsimus - kas minu pioneeritöö saab tõesti jätku?
Esialgu ei osanud teemareale kirjutatud kolmest sõnast «Adrenaliiniralli punakivikaljude vahel» midagi väga tõsist loota. Ju on Laidvee leidnud YouTube’ist mingi videolõigu ja otsustas seda minuga jagada, käis mul esimese hooga läbi pea. Siis lugesin sõnumi teksti ka.
«Näe, järgmised järgijad panevad reisi kokku,» alustas ta. Mis-mis, ei saanud ma kohe pihta, mis järgijad. «Aga nädalase tripi eest on hinda muidugi ai-ai kui tublisti,» jätkas ta. Nonii, nüüd hakkas midagi koitma. «Ja see on veel ilma lennupiletiteta...»
Teksti all oli link. Klikkisin kohe sellele.
Hind nädalase reisi eest tuleva aasta septembri lõpus lõi mindki pahviks: 2490 eurot. Kui vara tellida, saab 300 eurot odavamalt. Aga ikkagi – see on hind alates Salt Lake City pealinna lennujaamast. Sinna tuleb oma kulu ja kirjadega jõuda.
Põnev ikkagi. Lõpuks on pärast seda, kui Laidveega 2012. aasta aprillis-mais oma kolmenädalase seiklusega otsa lahti tegime, siirdumas Moabi kanti, maailma maastikuratturite mekasse, esimene eestlaste suuremakoosseisuline ekspeditsioon. Ammu olnuks aeg. «What took you so long?» oleks tahtnud küsida.
Mees, kes reisijuhina asja ära teeb, on tuntud ja sitke ja hinnatud rattamees, Hawaii Expressi turundusjuht Priit Salumäe. See tekitab kahtlemata usaldust.
Aga.
Ja nüüd tulevad agad.
Ja ikkagi – 2490 eurot ilma lennupiletite ja ilmselt ka hädavajaliku tervisekindlustuseta ning samuti ilma ratta transpordi kuludeta... Kuidas see summa nii suureks läheb?Vastuse saab reisi kirjeldusest: «Linnades (Salt Lake City ja Moab) ööbime mugavates turistiklassi hotellides, kus on olemas kõik mugavused: vannituba ja WC hotellitoas. Rattareisil ööbime hästi varustatud telklaagrites. Igapäevaselt tuleb endaga kaasas kanda vaid väikest käepärast kotti isiklike asjadega, suurem pagas transporditakse saateautos. Toitlustamise eest on hoolitsetud: rattamatka jooksul saadab meid isuäratav laagritoit ja seda kolm korda päevas.»
Olgu, me ei ööbinud Laidveega SLCs hotellides, vaid motellides. Kahese toa eest SLC Days Innis (fotol vasakul) maksime 42 eurot ning Super 8 motellis SLC lennujaama kõrval 53 eurot. Olid igati viisakad kohad. Green Riveris, mis jääb Moabist veidi loodesse, maksime nelja öö eest Motel 6-s kokku veidi alla 160 euro. Moabis ööbisime kahes paigas, kummaski oli meil tagasihoidlik kahe inimese matkamajake (fotol ülal paremal), kus öö maksis keskmiselt 30 eurot. Jah, seal ei olnud vannituba ega WCd, need asusid paarkümmend meetrit eemal, aga kui oled nagunii tulnud rattaga metsikusse loodusse seiklema, ega siis The Peninsula Shanghai viie tärni taset ootagi.
Samuti ei saa ma aru, milleks on vaja kaasa mingeid saateautosid ja telklaagreid ja suuri söögikordi. Ilmselt on reisi korraldaja löönud käed mõne Moabi nn tuurikompaniiga ja need, tean, oskavad üüratult soolast hinda küsida. Kuid võin nii enda kui Laidvee poolt kinnitada, et seesugust saatemeeskonda ja -varustust ei ole vaja, eriti veel siis, kui päevas on plaanis läbida vaid 20-50 km. Seda on vaja ehk vaid siis, kui plaanis on teha mööda White Rim Drive’i ligi 160-kilomeetrine ring mööda Kanjonimaa rahvusparki. Aga mujal küll mitte.
Aga igaühele oma. Kuskilt peavad ju ka Eesti rattahuvilised, tõelised rattagurmaanid alustama Moabi imedega tutvumist. Ja võib-olla on just järgmise sügise väike adrenaliiniralli punakivikaljude vahel see, mis minu ja Laidvee pioneeritööd sealkandis edasi laiemate massideni aitab viia. Usun, et isegi kui reisijuht küsiks neilt veel tuhande euro võrra käredamat hinda, ei leiaks enamik pärast Moabist naasmist, et see oli mõttetult tuulde pillutud raha.
******
Fotod 1 ja 2: Priit Pullerits Slickrock Bike Trailil Moabi lähedal. Fotode autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Jaanus Laidvee Salt Lake Citys rendiautosse GMC Terrain pakitud varustusega. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Jaanus Laidvee matkamaja ees Moabis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Days Inni motell Salt Lake Citys ja Priit Pullerits rendiautoga GMC Terrain (vasakul). Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 6: Horseshoe kanjoni piirkond Kanjonimaa rahvuspargis. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 7: Maantee Moabist ja Green Riverist Salt Lake Citysse. Foto autor: Jaanus Laidvee
Postitas: Priit Pullerits @ 21:38
kommentaare: 48
48 Kommentaarid:
Kui blogija reis toimus 3,5 aastat tagasi, ehk siis kusagil 2012 kevadel, sai sellel ajal 1 EUR eest ca. 1,3 USD,
täna saab 1 EUR eest kõigest 1,05 USD.
Seega on paljalt valuutakursi muutus tõstnud reisi hinda ca. 20%.
Lisaks andis 2012 veel finantskriis tunda ja lennud-hotellid olid olulisemalt odavamad, kui täna.
Hr Pullerits!
Vaatame ikka passi ka. Priit Salumäe reisid pole 50+ harrastajatele. Panete seal Moabis noortega järele punnides veel üle serva kanjonisse.
Teil ei ole enam jooksu ega tõsist suusatamist. Hoidke siis seda viimast ala.
Pealegi pole te ju miski rattamees.
-- Proovige Vigilant hotelli New Yorkis Manhattanil Chelsea asumis. Asjatundjad soovitavad: http://www.businessinsider.com/a-night-in-the-vigilant-hotel-2012-3. $120/wk.
Vigilant Hotel on ka hinda tõstnud. 2015. a lõpu hind $140.
Arvestades, et siiski korraldatakse reisi ka kasumi saamise eesmärgil, pole lihtne arvata, et kõik liitujad peaks kinni maksma ka korralduse kulud ja ka veidi lisaks. Seega jah kindlasti on kate korralik ja hinnatõus nüüd 3 aastaga kolme kordne ei ole. Kui Priit P sai sama raha eest 3 nädalat siis tegelikkuses 2 nädalat kannataks kindlasti veel sama eelarvega seal käia. Eks vaadake ja kalkuleerige - kui majanduslikult mõelda oskate, miks siis Salumäe peaks midagi päris niisama tegema :)
Loomulikult ei pea Salumäe midagi niisama ja tasuta, ammugi mitte kahjumiga tegema. Loomulikult peab ta plussi jääma. Kuid see, millele tähelepanu juhtisin, tuues - pange tähele! - esile väga konkreetsed isiklikult kogetud faktid, on see, et minu hinnangul on osalejate kulu liiga suur. Näitasin, et peaaegu sama raha eest saab kahe mehe peale kolm korda pikema reisi (kus sees ka lennupiletid ja kindlustus, mis pole odav, lisaks maasturi rent täiskindlustusega). Põhiline lisakulu, usun, tekib koha peal palgatavast saatemeeskonnast koos saateauto ja varustusega. Mida need pakuvad, saate vaadata siit lingilt:
http://www.tripadvisor.com/Attractions-g60724-Activities-c42-Moab_Utah.html#TtD
Hästi põhjalik külg on veel siin:
http://www.discovermoab.com/tour.htm
PP, kui pikk oli eeltöö, mida sa enne Moabi reisi tegid? Kui ma ise Moabi ümbruse parkides ringi kolasin eelmisel aastal (ikka jalgsi, mitte jalgrattaga), siis kulus küll ilmselt kümneid tunde olude ja radade uurimisele eelnevalt... Selle eest ollakse valmis maksma, et keegi sama töö ära teeks, ning lepitaksegi sellega mis pakutakse. Paljud hindavad selliseid mugavusi, tegelikult see hind ei ole üldse kirves, ma ütleks. Vähe seikluslikumad matkad-reisid, erinevate mugavusastmetega, on üha popimaks muutumas (Andmoments, Vagabund, Sandberg, Seikluskliinik, Alpiexpressi suvised tiirud jms).
Eeltöö on olnud muidugi metsik. Näiteks on mul üksikasjalikult läbi tudeeritud peaaegu kõik Kelsey matkaraamatud, mida rahvusparkides ei müüdagi, sest "Kelsey gets people into trouble". Tegelikult on mul läbi loetud ja uuritud vist kõik vähegi kasulikud raamatud, mis Utah kohta on ilmutatud, sealhulgas Bridgersi piibel "Mountain Biking Moab". Olen sealkandis käinud neli korda, sealhulgas Jeepiga läbi sõitnud ka White Rim Drive'i. Shafer Traili olen sõitnud kaks korda üles ja korra olla, kokku kolm korda. See selleks. Aga mida ma kõige rohkem öelda taha, on siin see, et just seesugune eeltöö pakubki poole reisi võlust. Kui sa seda ei ole teinud, siis ei saa ka essugi pihta, kuhu lähed ja kuhu tasub minna ja mida teha. Usaldada eeltöö kellelegi teisele ja minna n-ö külmalt-tuimalt kohale on kolossaalne viga.
PP - kelle jaoks on eeltöö võlu, kelle jaoks valu. Tean mitmeid palju reisivaid inimesi, kes ainult selle eeltöö valu pärast just pakette ostavad.
Kui "essugi ei saa pihta, kuhu lähed ja mida teha" - siis on niru reisikorraldus ja reisijuht. Note: Andmomentsiga pole kusagil käinud ja reisijuhti ei tunne.
Osalejate kulu on liiga suur?
Milking cash, again?
Hr Pullerits, üle-eestilise kaubandusketi turundusjuht peaks teist 100X rohkem teadma, kuidas ühte seiklusturismi toodet turule tuua ja hinnastada.
Jah, selle kohta ju öeldakse - valan õli hõõguvasse tulle -, et lollidelt tulebki raha ära võtta.
Siin on siiski ka maj.teoreetiliselt oma põhjendus olemas: mida kitsam spetsialiseerumine (Moabi spetsialist Eestis), seda suurem kulu ja risk, mis tähendab tubli rahalist leevendust teiselt poolt. Riski üheks näiteks on see, nagu juhtus tookord ekspeditsioonil, kirjatükid olid huvitavad, pildimaterjal hea, kuid meid huvitab ikkagi aastast aastasse toimuvad suusasõidud kodukamaral.
Vastupidi, kesse loll peaks sellist pikka, kauget ja keerulist reisi pelga "plussi jäämise" eest korraldama? Vastutust kandma! Seltskonda lõbustama. Probleeme lahendama.
Kas teie korraldaksite? Ei korraldaks? No siis ei tohiks olla ka võõra äri üle kobisemist.
2490 € pealt ei paista mingit erilist marginaali.
härrased! kuidas suhtuda saab tõsiselt meesterahvasse, kes ei armasta õlut? vähe sellest, ei joo üldse. imelik, kas pole?
See, mida ma teile siin juba teist päeva üritan selgeks teha, on see, et selliseid reise ei ole mõtet teha suure grupiga, kus on erinevad inimesed, erinev tase, erinevad ootused, erinevad vajadused - ja lõpuks pinged ja rahulolematus. Selliseid reise tuleb teha kas üksi või imeväikse grupiga, kahe-kolmekesi, kus mehed üksteist läbi ja lõhki tunnevad. Aga võhivõõrastega??... Uhh, hullumaja.
Priit, tõenäoliselt oled saanud juba Silverilt privaatse kutse? Kui ei, siis tema värskeima blogipostituse lõpus on kenasti kirjas, kus ja millal. Tule ja kuula, kuidas asjad päriselt käivad! http://tpmv.blogspot.com.ee/
Suure(ma) grupiga pole taolised reisid eriti asjad tõesti. Välja arvatud siis, kui kokku saab sama tasemega ja ettevalmistusega (oskustega) pundi.
Kas aga sellise kokku saamine on kallima reisi puhul võimalik?
Mäletan, et kunagi eelajaloolisel ajal sai tehtud rattamatk Naissaarele. Isegi nii lihtsal ühepäevasel matkal kees kõigil sitt päeva lõpuks, ja täiega! 3 meest ja 3 naist. Oli nii elupaare kui niisama huvilisi.
Kuid asi polnudki nii palju sugulises mitmekesisuses, vaid erinevas tasemes ja oskustes ehk tempo sobivuses.
Kes tahtis minna otsemat teed teise serva (et jumala eest ei peaks eriti väntama), kes ringi ja nautida idülli, kes jäi pidevalt liiva kinni, kes kukkus oluliselt rohkem kui naissaare keskmine, kes jäi igal kahesajal meetril saja meetriga maha, kes pingutas nii et rind märg, kes peaaegu ei sõitnudki, vaid ainult ootasid terve päeva, järele... jne jne...
Samas võiks pigem olla võimalik näiteks 12-ne grupp kohapeal taseme järgi kolmeks lüüa ja sõita eri päevadel eri radu ja kellelgi ei pruugi midagi eriti keema minna.
Pullerits tunneb end suuremas meeste grupis ebakindlalt.
Ei tunne ebakindlalt. Mis rumal jutt see on? Ma lihtsalt olen realist, kes annab aru, et kui lähed kuskile segase ehk mitmekesise suure grupiga seiklema, võivad su ootustest täituda vaid 50-60 protsenti, ülejäänu on tarbetu ja närvesööv teiste kapriiside, hädade ja kummaliste eripäradega arvestamine ja vastukarva leppimine. Lugege 23.37 head kirjeldust, siis saate aru, niisama ei ole mõtet suud paksu täis võtta. Ja 23.37 jätab veel mainimata selle, et inimesed tahavad eri asju - kes tahab mööda Captain Ahabi (Saluveer ikka teab ju, mis see on?) täie pasaga alla panna, kes tahab tulla mööda HyMasat või pearada rahulikult laskuda ja pilte teha...
Nii, nimekaim ja co :)
Alustame sellest, et kahjuks või õnneks mina ei ranni Andmomentsit. Olen pelgalt nn Eesti poolne grupijuht. Samal levelil tegutsevad seal nt Grisha, Uhhuduuri Wend jt. Esmaülesandena siis juba eos välja selgitada, kui erinevate tasemetega meie jõuguke olema saab, vajadusel aidata nii nõu kui jõuga..., kohapeal mottida, kleepida, liimida, lõigata ;). Samasugust rolli täitsin mõned aastad tagasi Andmomentsi Nepali reisil. Kogemustepagasit veits on, 14x Hawaii kevadlaager, mtb Paris-Dakar, südatalvel polaarjoonele, mõned laksud nonstop Trondheim-Oslo, Tahtejõu Tuur jne Selline formaat, kus saad ennast ikka ratturina tunda, A-st B-sse kihutada ja keegi teine hoolitseb nänni kohaletoimetamise, söögi jne eest on minu nägemuses ideaalne.
Põhiküsimusele, et miks see reis ikkagi nii kallis, laseme Andmomentsi lõpubossil endal vastata ;)
Tähendab te kardate paaniliselt inimkooslusi, mille koosseis pole teile pulkadeni selge. Pelgate sotsiaalseid süsteeme, kus võimu- jm suhted pole formeerunud, kus on võimalik rise through the ranks, aga kus võib ka - twist of fate - oma hoolikalt pamperdatud egole valusaid, oi kui valusaid lööke saada.
Üritate ratsionaliseerida, tuua põhjendusi. Tegelikult lähete veel rohkem närvi. No brainer.
Tundub, et on asjakohane lisada omalt poolt kommentaar Priit Pulleritsu blogile, mis käsitleb &Moments Seiklusreiside Moab’i Rattareisi. http://www.andmoments.com/est/randama/rattamatk/jalgrattareis-moabis/peamine-36
On tõsi, et Pulleritsu jutud ja blogid, on olnud inspiratsiooniallikaks sellele reisile. Kuid mitte ainult: kirjandust selles osas leidub laias netiruumis palju ja mida rohkem seda tudeerida, seda enam mõistad, et see kant on „See koht“, kui pidada silmas mägiratta sõitu. Kuidas iganes talle tiitleid anda: Meka, kuningriik, jne. Müts maha Pulleritsu ees selles osas.
Natuke sellest, mille kallal autor kõige rohkem närib: hinnast. Paljuski on eelnevad kommentaarid juba olulise välja toonud. Püüan ise asja kokku tõmmata:
- Pulleritsu poolt käidud ajal oli USD kurss oluliselt eurosõbralikum (1,3 v 1,05). Samuti oli see veel turismisektori kriisiaeg. Täna USA-s käinu teab, et korralikus kohas, korralik hotellituba maksab suurusjärgu 150 USD/öö.
- Me ei saa oma reisidel majutuse puhul latti alla lasta. Välja arvatud siis, kui variandid puuduvad. Käime tihti tõsistes pärapõrgutes. Aga mitte USA. Need hotellid, mida Pullerits näiteks tõi: no me ei pane reisijaid sinna. Vabandan väga. Ma olen ise omal käel reisides ööbinud igasugustes asutustes (sh päris peldikutes), aga ma tean et sel juhul pean aru andma ainult enda ees. Reispaketi puhul ei ole see võimalik.
- Me tõesti kasutame oma reiside korraldamisel kohalike partnerite abi. Ja seda mitte laiskusest vaid selleks, et pakkuda tõesti korralikku kvaliteeti. Kõiges lugupidamises Pulleritsu ees: ma tean, et need vennad kes meie gruppi juhivad teavad temast 20 korda rohkem Moabist ja on 10 korda kõvemad MTB vennad. Me oleme nõus neile selle eest ka maksma.
- Reisjuht saab ka tasu? Loomulikult on osa reisipaketi kulust ka reisijuhi kulud ja tasu.
- Saateauto? Jah, see on meil igal reisil kaasas. See on selleks, et kui grupp osutub tasemelt ebaühtlasemaks, on saateautoga võimalik seda reguleerida. Kiiremad ees, aeglasemad korjatakse vajadusel kokku. Lisaks on suurema grupi puhul vigastuste ja haigestumiste tõenäosus suurem. Lisaks: ma ei kujuta ette tõelist mägirattaelamust, kui saa kogu oma pagasit pead kaasas vedama. Seda saateauto puhul vaja pole. Saad nautida puhast sõidurõõmu.
- Telklaagrid? Need on selleks, et mitte iga päev Moabi tagasi sõita. Jõuab kaugemale, näeb rohkem.
- Suured söögikorrad? Ei oska kommenteerida: peame iseenesest mõistetavaks, et reisisellidel kõht täis on ja toit ka maitseb.
- Kasum? Ma arvan, et kui seda asja kahjumiga peaks tegema, siis läheks ettevõtte varsti hingusele.
Üks meie reisija on öelnud: „Ma tulen teie reisile, et ma ei pea ise selleks tundigi planeerimist kulutama. Ma ei pea reisil olles ise mitte midagi otsustama (oma igapäevatööd tehes teen ma seda piisavalt), vaid kulgen kaasa ning naudin. Ma tean, et kõik on ära korraldatud ja olen nõus selle eest ka maksma“.
Pullerits on juhtinud tähelepanu paarile olulisele asjale, mis meil reisikirjelduses puudu on. Me pole osanud esile tuua mõningaid Moabi tõelisi eeliseid. Näiteks seda, et meie reiskavva kuuluvad sellised legendaarsed rajad, nagu: Slickrock trail, Kokopelli’s Trail, Porcupine Rim, jt. Parandame selle vea kiirelt.
Me ei korralda säästureise. Me pakume head taset ning mugavust. Asjad on ette ära organiseeritud ning pakitud võimalikult kompaktsesse formaati. Oleme seda juba üle 5 aasta teinud ja jätkame.
Hea pointid hr Mändmetsalt. Lisada kommentaariks võiks veel, et Pulleritsu blogi pikaajalised lugejad teavad hästi Pulleritsu üleskeerutavat, provokatiivset kirjutamisstiili - jah, seda võib ka inspireerivaks nimetada - stiili, mille pinnalt blogiomaniku väljakäidud õpetusi-soovitusi tihti tuleb hoopis vastupidiselt võtta.
Slickrock Trail, Dead Horse Point(sic!), Klondike Bluffs Mountain Biking Area... Pullerits saadab algaja harrastaja surmasuhu. (Inspiratsiooniallikalt võiks Ameerika sue-happy malli kohaselt vigastuste tekkimisel kahjutasu nõuda).
Saateauto on kahtlemata hea mõte ja indikeerib reisikorralda kogemust ning professionaalsust. Keegi ei tahaks ju hr Pulleritsu kultusraamatu/-filmi kangelase moodi kaljuprakku kinni jäädes omal ihuliikmeid hakata küljest nüsima..
Korraliku hotellitoa eest aga... no korralikus kohas korraliku hotellitoa eest pole isegi $527 välja käia palju, nagu siit blogist - pikaajalised blogi lugejad on sellega harjunud - hiljuti võis välja lugeda.
Väga hea, nüüd räägitakse juba asjast! Seda ma lootsingi, et kui korralikult suitsutada, siis peategijad, Margus Mändmets ja Priit Salumäe, on ka sunnitud urust välja tulema. Ja see on mõeldud heas ja sõbralikus, mitte vaenulikus võtmes.
Jah, kindlasti teavad Moabi omacundi mehed Moabist palju rohkem kui mina. Aga! Selles on ka oht. Sest on ikka vaks vahet, kas sa sõidad MTBd Eestis või sõidad Moabis. Eesti kogemusega ei ole seal kuraditki pihta hakata, seal on hoopis teistsugune maastik - põrgulikult raske. Näiteks Slickrock Bike Trail, kus ma sõitsin Laidveega ligi 20 km (practice + main loop) ligi viis tundi. Ma algul ka ei uskunud, et nii kaua võib minna. Muidugi võtsime rahulikult, tegime pilti, nautisime loodust jne - aga ajakulu oli ikka üüratu, kui seda võtta mõõduka rattaseikluse, mitte rattarallina. Nagu Laidvee Poison Spider Mesal sõites ja pausi tehes meie seiklusstiili kohta ütles: siin jäetakse midagi ikka ka meelde, mitte lihtsalt ei uhata kilomeetreid.
Porcupine Rim on osa Whole Enchiladast. See on kohati vägagi julm, läheb kalju äärel. Mäletan selle serva all 2002. aasta matkast piki Negro Bill Canyonit kuni Morning Glory Bridge'ini ühte mälestuskivi kahele poisile, kes olid Porcupine Rimi rajalt alla sadanud ja surma saanud. Ma loodan, et kõik need huvilised, kes sinna tuimalt kohale lähevad just mõttega, et ei pea ise millelegi mõtlema, ikka annavad endale aru, kuhu nad sattuda võivad. Igaks juhuks olgu hoiatatud, et YouTube'ist videote vaatamine ei anna veeranditki täit ettekujutust: vaadake seal nt Slickrock Traili sõite ja teile tundub see piece of cake, aga kui sõitma hakkate, siis ärge imestage, et suure osa rajast lükkate raatast käe kõrval: üles sõita ei jõua, alla sõita ei julge.
Kohalike tuurikompaniide hindadest. Uurisin ühe kohta:
http://escapeadventures.com/guided-tours/mountain-bike-tours/the-white-rim-trail
Tõin siin välja White Rim Drive'i tuuri, mis on üks populaarsemaid. Nagu eelnevalt ütlesin, olen selle raja (ca 160-170 km) läbi sõitnud Jeepiga, sisuliselt läks terve päev, kuigi reaalselt hajutasin liikumise kahe päeva peale ööbimisega Murphy Hogbacki platsil. Siit eelmisest lingist näete, et rattureile teeb kompanii nelja päeva pikkuse reisi (tean kõvematest meestest, kes on selle raja läbinud ka päevaga, ja kutsun üles kõvu mehi sama üritama!) ning kasseerib 850 dollarit - ma saan aru, et see on inimese pealt. Need hinnad sealkandis ongi käredad. Olen näinud palju pöörasemaidki.
Tegelikult, mis on kõige suurem jama, on see, et Moab, mis oli siinmail hästihoitud saladus, millest teadsin vaid mina ja ehk veel mõni üksik, on nüüd, nagu Margus Mändmets tunnistab, saanud "Selleks kohaks". Ja see ongi hull, kui Moabi hakkavad tabama igasuguste seltskondade dessandid, sest see toob kaasa ülerahvastatuse ja röövib tollelt kandilt selle peamise võlu - et see on kauge ja üksildane koht, kus saab nautida rahu ja looduse ilu ja eraldatust tsivilisatsioonist, kuhu iga mats müttama ei tule. Nüüd on Moab jõudmas laiemate masside teadvusse, mis tähendab, et kiiresti-kiiresti, kui te pole Moabis veel ära käinud, tuleb teekond sinna ette võtta enne, kui see muutub tõeliste MTB-meeste mekast ratta-wannabede (ratta-wanna-pedede?) Las Vegaseks.
Priit, sa saad nüüd oma eksperthinnangu anda ka reisikavale, sest kui nõiaväel - või õigemini küll Pulleritsu (paaris)tõukel :) - on nüüd ka reisikirjeldus ja parandatud reisiinfo üleval.
Vähemalt selle akti põhjal saab teha järelduse, et tegu on küllaltki kiirreageerijatega.
Ja selle eest võib kindlasti esimese laigi ära panna.
Muide, hr Pullerits, nüüd on teil hea võimalus hr Priit Salumäelt oma küsimusel, mida oktoobris siin ajasite, vastus saada, et miks Scotti rattad pedaalideta Hawaii Expressis müügis on.
Ega sinna Moani-reisi kodukale palju lisatud ole...
Veel infi: firma Rim Tours http://www.rimtours.com/the-maze pakub kuue päeva trippi The Maze'i hinnaga 1225 dollarit inimese kohta. Käisime Laidveega The Maze'is, ühe õhtupoolikuga käisime ära The Maze Overlookil, sealt saab muidugi veel edasi sõita Ekker Butte'ini ja raja esimeselt hargteelt läbi Land of Standing Rocksi Doll House-ni ning Hans Flat Ranger Stationi jurest Panorama Pointi ja Cleopatra's Chairini (kas keegi veel kahtleb minu teadmistes tolle piirkonna kohta?? Kõik need nimed siis panin kirja peast, nende õigsust võite ise veebist kontrollida). Kuut päeva pole seal küll mõtet jobutada, sest ega seal rohkem teid ole, kui siin üles loetlesin.
Samalt küljelt saab ka teada, et saateauto rendi baashind on 425 dollarit päevas, kõik lisad (kaugem kant, varustus jms) tulevad ekstratasu eest. http://www.rimtours.com/vehicle-support-services
Väljareklaamitud Kokopelli raja läbimiseks on arvestatud viis päeva - http://www.rimtours.com/kokopelli-trail Kui reisiseltskond sinna läheb, siis sõidab seal ilmselt kaks päeva. Sest vastasel korral ei jää aega muude radade jaoks.
Üldiselt oleks siiski huvitav ja informatiivsem, kui reisijuht või kes iganes firmast avaldaks kogu plaani päevade kaupa, vaat siis saaksin tõesti anda väga pädeva hinnangu, kui teostatav miski on ja kui palju aega võtab ja mis kuskil ees ootab ja mis on üle- või alahinnatud. Kuni seda ei ole, võin vaid üldiselt rääkida.
Niisiis, Priit Salumäe ja Margus Mändmets, kas paneksite kogu programmi välja! Olge mureta, keegi ei hakka seda kopeerima, sest Moabis on igaühel sadu võimalusi panna oma programm kokku. Aga siis saaksin anda hinnangu, millega ja kus tuleb arvestada, et jõuda kõik kavandatud ära teha. Näiteks 24. mnt-lt Hans Flati stationini - teil pole ilmselt aimugi, kui palju sinna sõit aega võtab, juhul kui The Maze'i lähete, ja sealt edasi Orange Cliffsi servani, kust rada alla laskub.
Teistele: lugege Postimehe Arteris ka minu tänast intervjuud Tiit Vähiga - muu hulgas räägime Taavi Rõivasest, valitsuse stagnatsioonist, Venemaa torkimisest ning isegi spordist, ja päris palju. Mõttetöö viljelejatele: mõelge, miks hr Vähi, aga ka hr Käo nõustusid mulle pikema veenmiseta pika intervjuu andma ja miks nad teistele ei ole tahtnud andaega ole andnudki! Mõelge seejuures pisut laiemalt, mitte kitsalt!
Reisi plaan päevade kaupa on nüüd üleval, sellele sai ennist viidatudki, selleks tuleb lehe ülevalt valida Reisikava.
Tänase päeva maiuspala on ilma ühegi kahtluseta meeste suusavahetusega 30km. Pure joy!
Gurmaanid teavad ja naudivad, soojendusbänd juba rajal.
Huvitav, kes nende vanade peerudega tehtud pikki intervjuutekste loevad? End nõukaaja autobaasi dire, tavaline tööstusnatšalnik Normas. Jah, erastasid ja kühveldasid raha kokku. See on ju üldiselt teada, mida nad mõtlevad, mida ütlevad.
Ja vaatan, et saulustest paulusteks saanud on teie eriline lemmik, hr Pullerits.
Ansik, Ligi, Käo, Vähi... kõik endised ENSV mõistes kõvad kommunistid, praegused pursuid.
Miks peaks keegi - eriti veel laupäeval - teie intervjuusid lugeda tahtma? Sellist masohhisti tahaks tõesti näha. Võib-olla käiakse Arteri intervjuudega asjal ja keegi saab intervjuud vastu perset nühkides mingit perversset rahuldust.. That's sick - admit it
Navitrollalikul maastikul erosioonilistel kaljukivimitel jeepide tekitatud õlilaikude vahtimine ei tohigi odav olla. Mõelge, mis saab sellest looduse ime ja masstootmise eduloo sümbioosist, kui seda suunduvad vaatama mõne üksiku kehva rattavalitsemisega kahvanäo asemel kümned mõtlemisvõimetud rattahundid?
Palju "Arteris" laupäevalugu maksab? Rahajõmm palju peab letti käima, et 4-leheküljelist saada? Fotograafiteenus on ikka hinnas? Kui ma olen ropu suuga, enamus ei kannata trükimusta, kas tekst on lisatasu eest?
Jaa, seltsimees Pihkur, mõistame oivaliselt teie südantlõhestavat ja kisendavat frustratsiooni, et miks keegi Tiit saab 4-lk ja täisresolutsioois plakatipildi, aga teie nihuijaadki.
Aga teate mis, selles ju elurikkus seisnebki. Kõike peab olema, nii tiite kui neid, kes tiitudest loevad. No mõelge nüüd üks moment, kui kõik oleksid nagu Vähja Tiit, siis keda nii ühetaoline maailm huvitaks ja kes enam persoonilugusid loeks?!
Aga kirjutage Facebooki, ja olge veelgi kõvem mees, pange vähemalt 5-lk, see on täiesti tasuta.
Minge nüüd, ärge mind ja Vähit alahinnake - mis 4 lk? Ikka kuus lehekülge. Suured mehed väikseid jutte ei aja.
Täna, laupäeval tuules ja kerges vihmas maanteerattaga ligi 62 km. Ärge teie ka ennast unarusse jätke!
kas see 6 lk on samasuguna nali nagu pareikoga? noh et 2,5 lehte on puhtalt pilte vaid.
1. 3 romaani 18 €-ga, müügil Eesti ekspressi e-raamatupoes. Kes on see grafomaan, rohkem tuntud tegevusega ajakirjanduses?
[Vihje: pealkirjades seos Lutsuga]
2. "Minu ideaal on Vene impeerium, Stolõpini Venemaa." Kes on see Eesti intellektuaal? (väide pole lõõpides öeldud)
3. Kus saab juba järgmisel nädalavahetusel Eesti time trial-it sõita?
(ainult 8 €, tilgakujuline kiiver ega oma ratas pole vajalik)
Hr Pullerits, teie intervjueeritav oli ilmselt üks heatujulisemaid, keda olete usutlenud. Vähja Tiit muigas või naeris üheteistkümnel korral ja ühel korral naersite kaasa. Mille üle ta naeris, tekstist seda välja ei lugenud?
PP & Andmomentsi teema sai täna avalikkuse ees isegi ära mainitud, seda kunagise PP suusavõistkonna kaaslase poolt... Kelle poolt, kus, miks? :)
Väga äge! Kas Eensaare šõul? Vastukajad? Luban, et see teema läheb edasi. Ja veelgi põnevamaks läheb.
Kahtlen väga, kas lugejad seda vajavad.
Viimasel ajal paistab pea iga blogija mõtlevat, et pikad seriaalid toovad lugejad tagasi.
Andres Keba alkoholist vabanemise seeria. Holdeni 3 päevaga 3 maratoni seeria. Pullerits oma Moabi ibaga...
Eensaare & Co seiklusšõul jah.
Ütleme nii, et toetati seisukohta või joont millel PP antud sissekandes on.
Peast ei suuda täpseid tsitaate edasi anda, aga hinnang kõlas enam-vähem nii, et pigem on Pulleritsul õigus, AGA samas kui ise ei oska, ei taha, ei viitsi eeltööd teha ja reisi endale kokku panna ja kui ikka tahad minna, siis pead maksma hinna, mida küsitakse. Ning kui küsijaid on (mingis ajaühikus) vaid üks, siis palju laisemal reisihuvilisel variante on?
Aga järelvaatamisest saab igaüks ise üle vaadata.
Vähem Pulleritsu, rohkem Porti.
Eesti mehed vajavad sellist loosungit.
Over-indulgent sportimisentusiastid, kes piiri pidada ei oska ja juba keskeaks oma keha tuksi keeravad - ja, Pullerits ja Eensaar kuuluvad sinna kategooriasse, aga mitte ainult nemad, vaid ka paljud-paljud teised - mõtleme siis selliseid spordiharrastajaid, kes oma kehale matsu pannes, tundes, et ei suuda enam lühematel distantsidel kiirust, võimsust ega tehnikat hoida, lähevad üle üha pikematele ja "ekstreemsematele" distantsidele. Harrastajad, kes kuulutavad, et ühe maratoni läbimine ei paku neile enam pinget [sõna "läbimine" ei seisa siin juhuslikult], vaid nemad tahavad läbida kohe 2, 3 või enamgi maratoni järjest, või joosta maratoni kusagil Alpides või Himaalajas või Sahaara kõrbest (kuigi mägedes jooksmine on, kui mõelda, absurd). Dr Holden, kes oma kõnni-jooksu meetodil jookseb-läbib kolmel järjestikusel päeval kolm maratoni, aga ta ei tee seda üksi, Vändras on kokku saanud terve seltskond, kes sama harrastab. But that's not all! - üsna paljudel tärkab kehaliste võimete taandudes, vigastuste kogunedes soov ka teisi harrastajaid samale teele kallutada. Kirjutatakse blogides, levitatakse oma vaateid igal võimalikul moel, hakatakse treeneriks, guruks, jne. Kõige selle taga on soov oma ego kergitada. Keskmine eesti mees aga ei vaja end keskea lõpuks sandiks treenimist. Eesti mees vajaks teenäitajaid nagu Joel Friel. Et säilitada oma sportimisvõime ja elu kvaliteet ka 50. sünnipäeva järel - for years to come.
Mida selleks on vaja? Kindlasti mitte maratonide kogumist, mitme maratoni järjest jooksmist, samuti mitte maratoniturismi Himaalajatesse, maratoni jooksmist Arktikas, maratoni läbimist üldse.
P.S.
Hr Pullerits, hic Moab, hic salta!
Ära mata tervist sporti: kuula Kristjan Porti!
See, kes kuulab Pulleritsu, süüdistagu omi vitsu!
Kes on parim naine?
http://www.eok.ee/aasta_naissportlane_2015
Kas neil reisikorraldajatel on Pulleritsu raamat läbi loetud?
http://www.rahvaraamat.ee/p/ameerika-idaranniku-pilvel%C3%B5hkujatest-metsiku-l%C3%A4%C3%A4ne-kanjoniteni/421204/en?isbn=9789949443468
Kus seda saada?
Eilne jutuõhtu:
https://www.youtube.com/watch?v=Vl1E1KG7e20
Vaatasin siinviidatud linki ja hoppa, mida ma näen!
Jaa jaa... Kes on tegija ühes vallas, see on tegija tihti ka mõnes teises vallas.
Priit, ma oleks muidugi kõike uskunud, aga seda, et keemia?! WTF?
2016-03-18keyun
hollister outlet
coach factory outlet online
cheap jordans
louis vuitton outlet online
louis vuitton handbags
oakley sunglasses
coach outlet store online
louis vuitton outlet
ugg outlet online
asics shoes
burberry scarf
ugg boots
kate spade outlet
pandora jewelry
ray bans
louis vuitton handbags
coach outlet store online
mcm
lebron shoes
ugg outlet store
louis vuitton
christian louboutin outlet
coach outlet store online
louis vuitton
coach factory outlet
replica watches
louis vuitton outlet
louis vuitton handbags
longchamp handbags
celine outlet
toms wedges
true religion jeans
coach outlet
nike sb shoes
michael kors outlet online
polo ralph lauren
coach factory outlet
p90x
michael kors handbags
Tiny Tanks is a popular game that all of you will enjoy. In which you can play Tiny Planes with different versions as Tiny Planes or Tiny Planes Beta , or the gaming Run 3 Unblocked or Run 4 Unblocked
and Hacked unblocked Games
Postita kommentaar
<< Esileht