kolmapäev, juuni 01, 2016

Pullerits: Eluline ettepanek! Kuidas muuta Tartu rattaralli ohutumaks?

Ärge uskuge arve! Ametlikud andmed ütlevad, et Tartu rattarallil sai arstiabi 55 osalejat. Kui seda arvu usute, siis lasete endale maalida rattarallist liiga roosilise pildi. Selles külakuhjas, kuhu mina lendasin, lebas kokku vähemalt kümme meest, aga ma ei usu, et kõik neist lasid end medpunktis tohterdada. (Ükskõik, mis selle põhjus siis oli: oli verd nende arvates liiga vähe või läksid nad koju ja panid seal ise plaastri peale.) Samuti ei maksa uskuda, et enamik pääses tost külakuhjast ilma ühegi kriimu või põrutuseta. Näiteks kuulsin Joel Zirelilt, kes napilt külakuhjast terve nahaga mööda sai, et vähemalt kaks osalejat, kes samuti püsti jäid ja eluga pääsesid, olid sellest hoolimata ikkagi oma haavad ja paugud kirja saanud.

Mida siin öelda tahan, on see, et ilmselgelt oli äsjasel rattarallil vigastatuid palju rohkem kui ametlikes andmetes kirjas, 55. Mis tähendab, et väita ametlikele andmetele tuginedes, et Tartu rattaralli on ohutu, on sinisilmne ja eksitav.

Korraldajate õnneks annab asja parandada. Ja päästa.

Sedapuhku on mu kõrvu jõudnud üllatavalt palju avaldusi, et inimesed on loobunud rattarallil osalemast või et enam, järgmisel aastal nad starti ei tule. Ma ei räägi siin ühest-kahest-kolmest inimesest. Räägin enamatest. Põhjus, miks nad on loobunud, on rattaralli üüratu ohtlikkus. Nagu endine rattaproff Allan Oras edastas mulle ühe tema tuttava iseloomustuse rattaralli kohta: hakklihamasin. Üks, kes on suurte ohtude tõttu loobunud, on minuvanune, Pelotoni klubis tuntud sõitja. Kui senine ohtlikkus kestab, siis pole ime, kui korraldajail ei õnnestu edaspidi osalejate arvu suurendada, ükskõik kui palju nad ka ei pinguta.

Vaatame pika võistlusmaa statistikat, kui paljud on rattaralli lõpetanud:

2008 – 1494
2009 – 1642
2010 – 1839
2011 – 1817
2012 – 1894
2013 – 1874
2014 – 1758
2015 - 1696
2016 - 1535

Mida me näeme? Näeme viimasel viiel aastal pikal võistlusmaal lõpetanute arvu vähenemist – ja seda peaaegu 20 protsendi võrra. Kusjuures siin ei saa tuua põhjuseks seda, et ilm oli mõnel aastal halb või kuupäev oli ebasobiv vms. Välised tegurid on püsinud enam-vähem konstantsed. Samas jällegi on ilmne, et rattasõidu populaarsus on selle ajaga üksnes suurenenud.

Suure tõenäosusega on üks põhjusi, miks Tartu rattaralli pikal võistlusmaal on osalejaid vähemaks jäänud, tõsiasi, mida nentis mulle Zirel: ta on viimasel kümnel rattarallil näinud kaheksal korral, kuidas viimasel viiel kilomeetril on juhtunud kukkumisi.

Taas alguse juurde tagasi tulles: võib ju argumenteerida, et 55 meditsiinijuhtumit kahe võistlusmaa peale on tühine arv, aga need 55 võivad väga vabalt mõelda, et ei, järgmisel korral enam ei tule, sest rattaralli on liiga ohtlik; ja nendega juhtunud õnnetused võivad väga kergesti mõjutada ka noid, kes õnnetusi tunnistama juhtusid. Mis tähendab, et rattaralli kestma jäämise seisukohalt on ka üksainus õnnetus liiga palju.

See siin seni, nagu aru saite, oli kriitika. Nüüd asja konstruktiivsest poolest – mida teha, et õnnetuste arvu vähendada?

Olen kaugel sellest, et pakkuda välja, et ärme aegu ja kohti arvesta. Võistlus peab jääma. See on spordi mõte ja selle kallale kippuda ei tohi.

Minu pakutav lahendus on lihtne – ja loomulikult on see siin esitatud asja üle arutlemiseks, mitte lõpliku, valmis seisukohana, millele vastu vaielda ei tohi.

Võtan eeskuju suurtest rattavõistlustest, kus grupid saavad ühesuguse aja. Et isegi kui grupp lõpetab 15 sekundi jooksul, saavad grupi viimased liikmed võrdse aja esimestega. Kuid see ei lahenda ohtlikkuse probleemi, sest võitlus ei käi aja peale, vaid koha nimel. Ja siit tulebki minu ettepanek.

Nimelt, kõik, kes lõpetavad ühes grupis – ja nii palju, kui ma tean, loetakse gruppi kuuluvaks kõik need, kes ei kaota eelmisele sõitjale rohkem kui sekundiga –, ei saa mitte üksnes sama aja, vaid saavad ka sama koha.

See tähendab, et kui minu grupis lõpetas esimesena, 119. kohaga Vladislav Sikanov, siis temaga võrdse aja (3:19.09) ja koha (119.) saavad kõik 169. meheni (Alar Kupp, 3:19.13). Kupi järel tekkis kuuesekundiline vahe, mis tähendab, et alates 170. kohast (Oskari Kargu) saavad kõik kuni 184. meheni (Raino Kesper, kaotus Kupile kolm sekundit) sama aja (3:19.19) ja koha (170.).

(Olgu lisatud, et keegi ei kahtlustaks mind peidetud omakasupüüdlikkuses, et minu 226. koht ei muutuks, sest kaotasin eelmisele 13 sekundit, küll aga saaks minust sekund ja koht hiljem finišeerinud Üllar Petrovitš minuga sama aja ja koha. [Või siiski?! Rahvusvahelistel võistlustel kehtib ju vist reegel, et kui kukud viimasel kolmel kilomeetril, saad grupiga sama aja, kas pole nii? Äkki peaks rattaralli korraldajailt nõudma, et peaksin saama Sikanoviga sama aja? Aga küllap on siin kindlasti mõni nõks, mis selle välistab, oletatavasti see, et nimetatud reegel kehtib arvatavasti ainult mitmepäevasõitudel, mitte ühepäevasõitudel; aga arvestades, et Tartu rattaralli on osa Kuubiku sarjast, siis oleks siin vist ikkagi mõistlik ja põhjendatud toda 3 km kukkumise reeglit kohaldada?])

Kuid tagasi minu ettepaneku juurde, kuidas muuta rattarallit ohutumaks. Usun, et kui näiteks sajaliikmelises grupis kõik teaksid, et lõpetagu nad grupis esimese või viimasena, saavad nad ikkagi sama aja ja koha, võtaks see lõpukilomeetreil tõmblemist kindlasti vähemaks. Jah, alati jääb võimalus, et grupi peast otsustavad tosin meest ikkagi ässade kombel plehku panna – las nad lähevad. Vähemalt saavad need, kes tahavad kindla peale lõpetada ning riske vältida, rahulikult üheskoos lõpuni kulgeda, ei pea hakkama iga koha nimel kaasa kihutama ja rapsima, mis muudaks viimastel kilomeetritel sõidu palju ühtlasemaks ja mõistlikumaks.

Loomulikult peavad rattaralli esimesed saama sõita hammas hamba vastu ning aja ja koha peale. Seega on minu ettepanek, et minu siin kirjeldatud ettepanekut rakendataks alates teisest ehk peagrupile järgnevast grupist või alates neist gruppidest, mis lõpetavad teises sajas ja hiljem. Las esimesed sada selgita pealegi nn absoluutse paremusrea, kus maksab iga sentimeeter.

Siin näib ikkagi, et paar nüanssi jääb siiski õhku. Nimelt, kui 119. koht läheb kirja näiteks viiekümnele mehele, siis ikkagi tuleb nad kuidagi protokollis järjestusse seada. Üks võimalus on panna nad ritta tõepoolest lõpetamise järjekorras, kuid kõigi nime ette jääb ühesugune kohaarv, 119. See, tunnistagem, võib ikkagi põhjustada tõmblemisi. Niisiis, teine võimalus oleks, et kõik 119. koha jagajad paigutab arvuti järjestusse täiesti juhuslikus järjekorras. See võtaks küll tarviduse lõpus hulluks minna palju vähemaks.

Teine nüanss, mis näib õhku jäävat, on see, kuidas koostada järgmiseks rattaralliks stardigruppe, kui näiteks sada meest on saanud sama aja ja koha. Kuid olen ka sellele mõelnud.

Oletame, et minu uuendus rakendub järgmisest aastast. Järgmise aasta stardiprotokolli saab teha traditsioonilisel moel nagu seni, tänavuste (ja vajadusel mulluste) tulemuste põhjal. Aga ülejärgmisel aastal võiks teha uuenduse, et arvesse läheb näiteks kolme viimase rattaralli kombineeritud tulemus või viimasest viiest aastast kolme parima ralli kombineeritud tulemus. (Kombineeritud selles mõttes, et näiteks söödad viimase kolme aasta aja ja koha arvutisse ning arvuti programm paneb su nende põhjal rattarallile registreerunute seas pingeritta. Ütlete, et keeruline? Minge nüüd! Sellistel puhkudel ütlen alati: kui ameeriklased saatsid kuuekümnendate lõpus inimese kuu peale, siis ei ole võimalik, et Eestis ei suuda keegi koostada valemit stardinumbri arvutamiseks. Usun, et selle valemi suudaks välja töötada iga vähegi taibukas matemaatikatudeng.)

Sedasi, arvestades varasematest aastatest rohkemaid tulemusi, tasandub üksiku ebaõnnestumise liiga suur mõju järgmise aasta stardikohale ning ühtlasi väheneb veelgi vajadus hakata lõpukilomeetreil iga koha nimel tõmblema ja ohtlikke olukordi tekitama.

Miks ma usun, et see ettepanek on hea ja kõigile kasulik? Aga kas või sellepärast, et see mõte tuli mulle duši all, ja elu on näidanud, et kõik mu parimad mõtted tulevad just seal.

Arutelu alaku! Tooge julgelt välja mu ettepaneku nõrgad küljed, esitage vastuväiteid, et saaksime neid siis üheskoos kõrvaldada ning Klubi Tartu Maraton saaks siit hea idee, mis lubaks taastada Tartu rattaralli aastatetaguse, kaduma kippuva hiilguse. Praegu, nagu te loodetavasti laupäevasest lehest lugeda saate, võib seda võistlust iseloomustada kahe sõnaga: alfaisaste verepulm.

Fotod 1 ja 2: Nii sõideti Tartu rattarallit aastal 2003. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tartu rattaralli aastal 2002. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
Foto 4: Estonian Cycling Weekend 2010. Foto autor: Karli Saul, Scanpix 
Foto 5: Tallinna-Tartu GP 2010 finiš Tartus. Esiplaanil võitja Denis Flahhaut, teine Jaan Kirsipuu ja kolmas Erki Pütsep. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Väike õnnetus Tartu rattaralli lõpusirgel neli aastat tagasi. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 7: 2013. aasta Tartu rattaralli lõpuheitlus. Foto autor: Karli Saul, Scanpix

71 Kommentaarid:

At 13:17, Anonymous Anonüümne said...

6s ei päde gruppide eristamiseks jalgratta grupisõidus, 30s peaks olema.


Ja tegelikult on osalejate arvu vähendatud äriliselt - tehke oma osava protsentarvutuskalkulaatoriga see osalustasude tõus 2008->2016 kah ära.

 
At 13:37, Anonymous kulgur said...

Kui võrdse koha saamisega kaob lõpus koha peale trügimise mõte ära ja sellega seoses jääb kukkumisi vähemaks, siis pole ka kolme kilomeetri reegli järgi erilist vajadust. Järjestus võib olla grupis lõpetamise tegelik järjekord, sest kui koht ja aeg on sama, siis võiks pigem end juba ise rahulikult grupi sappa sättida ja selle üle uhke olla. Grupi sabas lõpetamine näitab siis mõistust ja on auasi. Ka seni kogu teekonna vedanud ratturid ei pea siis põdema, et neist lõpus mööda minnakse.

Teine on see, et tõmblejad, kelle kohta tuleb mitmeid teateid ja on lausa videod näha, peavad saama pikaajalise võistluskeelu. Kaamerad levivad ja inimesed julgevad oma nime alt ohtlikke sõitjaid ülesse anda, sest see on kõigi tervise huvides. Eriti rattaspordis, kus süüdlane reeglina jääb ise püsti.

Järgmisel aastal arvestada numbri ja koridori määramisel ikka aegasid ja kohtasid, nagu seni, aga kui kümnetel need kattuvad, siis ka osalemise kordasid. Ehk teenekamad ettepoole. Üksikud, kes seal kattuvad, vanuse või võistlusnumbri järgi.

 
At 13:44, Anonymous Anonüümne said...

Käin välja ka selle vana idee, et "rohelised" osalejad võiksid olla teist värvi numbriga, nagu vahtraleht autojuhtidel.
See, kust maalt enam algaja teistsugust numbrit küljes pole, on juba pikemat arutelu väärt.

 
At 13:46, Anonymous Anonüümne said...

Pange muna suhu. Finišis peab see terve olema.

 
At 13:55, Anonymous Anonüümne said...

Kui ma ei eksi, siis ühes kommentaaris just mina pakkusin seda ideed, et grupis lõpetajad peaksid saama sama aja ja sama koha ja nimed paneks järjekorda arvuti:) Aga vb ma nägin seda ka unes :)) ilmselt siiski mitte. Aga ideel on jumet siiski, hoolimata sellest, kes oli idee algne omanik, anonüümne ei saagi ju olla omanik :))

See ei tohiks liigselt kukkumisi põhjustada, kui mõned üritaksid viimasel 3 kilomeetril sajapealisest grupist pageda, et saaks vahe suuremaks kui sekund, et siis järgmistest eristuda. Esimesed 10-20 meest vb prooviks, aga keskmistel meestel pole ju mingit mõtet pressida, sest lihtsalt pole ju võimalik eest ära sõita. Küll aga on võimalik praegu kerkida 70. kohalt 30.ndaks viimase 3 km, aga selle reegli kohaselt vaevalt see 70.-s mees viitsiks end 30. kohale pressida. Sest see ei anna ju ei koha ega ka aja eelist.

 
At 13:57, Anonymous Anonüümne said...

See roheline idee väga ei päde. Päris algajad on väga ettevaatlikud ja profid on lihtsalt vilunud, need vahepealsed mehed on just need kõige ohtlikumad mehed. Mingi idee sel mõttel on, aga kuidas seda teostada õiglaselt? Vot see on küsimus.

 
At 15:24, Anonymous Anonüümne said...

Las aga top 100 saavad omale õiglase aja ja koha, järgmised on kindlasti rahul ka sellega, kui saavad grupiga sama aja ja oma koha grupis. Ütleme ausalt - mis seal vahet on, kas sa oled 212. kohal või 252. kohal, kui mõlemal juhul on sul sama aeg ja sama suur kaotus võitjale. Nii et blogipidaja idee on jumekas.

Jutu jätkuks kirjutaks ka oma arvamuse, et miks enne lõpp neid õnnetusi ette tuleb. Ning just mitte kõige teravamas tipus, vaid 150+ kohtadel. Kogesin seda ka ise rattaralli lõpu eel, et asi võib koledaks kiskuda. Niisiis - 5 km enne lõppu on grupi kõige kõvemad mehed küll grupi peas, aga 10-20. kohal ning ees teevad tööd minusugused rohelised algajad. Kõvad tegijad koguvad spurdiks jalga ja ootavad, et millal saaks ometi vajutada, kuid grupi ette ei lähe, sest seal peaks ju 30% rohkem vaeva nägema.... ei hoiavad ikka tagasi. Ja siis kui see pauk käib, kus kõvad mehed carboni ragina saatel läbi esimeste roheliste sööstavad, siis ongi tükid taga - ega see roheline sellike ei osanud uneski karta, et temast veel 200-500 m enne finišijoont läbi tahetakse sõita, ning ta ei oska ka sellele vastavalt reageeridagi. Aga läbi nad sõidavad - kasvõi küünarnukid kokku, aga läbi on vaja saada!

Lahendus - kõvad mehed - sõitke juba 5 km enne lõppu grupi eest minema ja ongi asi korras!

 
At 15:30, Blogger Ain Veemees said...

Suuremad ja jubedamad pikalipildumised toimuvad ikka distantsil, mitte viimasel 5km, mis sest lõpu 5km reeglist teha?

 
At 16:44, Anonymous Anonüümne said...

Kui tahame, et TRR oleks ikkagi rattasõiduvõistlus, siis tundub, et parem on ikkagi reegleid võimalikult vähe näppida.

Näiteks too 3 km reegel näib hästi töötavat mitmepäevasõitudel. Säästetakse kokkuvõtte peale minevaid rattureid asjatust tõmblemisest ja samas lastakse sprinteritel oma lõpuheitlust pidada; nagu näitas Giro viimane etapp, ka 3 kilomeetrit nn. ohutusala võib jääda ebapiisavaks, kui raja spetsiifika ja ilmaolud ebasoodsad on. Pealegi, alfane kretiin saab aga võimaluse omale grupi parimaga sama aeg bronnida, tekidades crash’i.

Teiseks, võidusõit vaid esiotsameestele. Fakt on see, et võidu soovivad sõita ka lühemamaa mehed ja nõrgemad. Ja nagu näha, oskused, sportlik võimekus ei selekteeri kuidagi ohtlikult ja ohutult sõitvaid rattureid.

Kardetavasti ei ole võimalik pääseda õppetundidest, mida saadakse küünarnukiga asfalti freesides või napilt karmidest külakuhjadest pääsedes.

Olgu sõidu peakohtunik A&O, kes vajadusel tühistab üksikute hullude või vajadusel kogu võistluse tulemuse.

 
At 16:58, Anonymous Anonüümne said...

Ain osundab õigesti, et suur verepulm käib distantsil. Mõtleme aga miks see nii on. Sõidetakse ju finishi suunas ning otsitakse omale sobilikku gruppi. Grupis olles saab aga jaks otsa ja tähelepanu hajub ning toimuvad pidevast stressist tulenevad vääratused mis päädivad asfaldil. Ütleme nii, et max 10% võitjatelt kaotust saavate sõitjate puhul on sellised kukkumised võistluspinge tõttu suhteliselt paratamatud, kuid kas tõesti on teistel mõtet nii punnida oma koha pärast, et sellega rikkuda enda ja või teiste sõidurõõmu? Oma võimeid ülehinnanud sõitja ei saa seda endale tunnistada, et ta on ülepingutanud.Ainuke võimalus teiste osalejate kaitsmiseks selliste rabelejate eest on kui muudetakse administratiivselt võistluse korraldust nii, et ei tekiks stiimulit üle oma võimete punnitamiseks.

Nt on lahenduseks see, kui üle 10% kaotust saavate sõitjate paremusjärjestus selgitatakse selle aasta näitel Otepääst Pangodini toimuva lõigu läbimise aja alusel. Grupis sõitjad saavad seal aga grupi aja ja koha. Tekib probleem nendega, kes matkavad kuni ajavõtuni ja siis kukuvad kiire grupiga hekseldama. Sellist rahmeldamist saab piirata nt kontrollajaga, et kes jõuab enne kontrollaega Pangodisse - selle aeg läheb arvesse kohtade selgitamisel. Kontrollaeg võiks olla ca 133% esimese ajast. Kes jõuab hiljem kas Pangodisse või finishisse, siis selle arvestus on juba finishisse saabumise aja järgi. Tehniliselt pole sellisel arvestusel mingit takistust ja selleks ajaks on ka jõukohased grupid paika loksunud. Nii tekib veel tarkadel ja koostöö võimekusega gruppidel võimalus saada protokollis väga hea koht olenemata stardirüsinas saavutatud kohast ja grupist.

 
At 17:04, Anonymous Anonüümne said...

Esimese asjana tuleks igasugu 3029-le ja Kurmodele saata peakohtuniku poolt üks korralik kirjalik ja avalik noomitus või trahv rattaralli (üldtunnustatud)reeglite eiramise eest saata. Igaüks, kes "jama" korraldab, on sellel siis kukkumine tagajärjeks või mitte, jätab aasta vahele.

 
At 17:24, Anonymous Anonüümne said...

Peakohtunik ja KTM pole muuseas ühtegi vastust juba kolm päeva andnud, kuigi materjalid on neile edastatud. Igasugused on ju rahad maksnud ja klient-kuningad, ega siis raha ei haise, et selle andjale paha sõna öelda.

 
At 17:28, Anonymous Anonüümne said...

Lahendid aitavad ehk pisut lõpusirgel lolluste vastu. Samas ei kao need rajal. Grupis sõitmist peab harjutama et see muutuks loomulikuks tegevuseks.
Vitsa aga ei ole välja mõeldud lolluste ja jõmmluste vähendamiseks. Aitaks vaid üleüldine hukka mõist grupis sõites ja korrale kutsumised.
Ikkagi olen ma üks nendest kes sinna võidu sõitma enam ei lähe..vahest vaid grupi lõpus "matkamas"

 
At 17:37, Anonymous Anonüümne said...

Rääkige siis see Kurmo lugu lahti kui ta nii hinge peal on. Videolt on näha ainult ühte olukorda aga mis sellele eelnes? Ei usu, et ilma asjata vehkimiseks läks. Oli kindlasti põhjust ja siiani on asja kajastamine väga ühepoolseks jäänud. Kurmo on väga rahulik vend ja tühja koha pealt ta rusikaga vehkima ei hakka.

 
At 17:45, Anonymous Anonüümne said...

Blogija idee tundub nii elementaarne, et miks seda küll varem ei ole rakendatud. Mina olen poolt.
Samas loodan, et arutelu käigus tuleb ka mõni idee, mis sõidu ajal ohutust tõstab.
Ise enne massiliste külakuhjade lõppu/vähenemist TRR'ile tagasi ei kipu ;)

 
At 17:46, Anonymous Anonüümne said...

PP mõte on tegelikult väga hea aga grupi sisest järjestust lõpetamise järgi ei saa paika panna kuna see nulliks asja mõtte. Parem on kasvõi tähestikulises järjekorras.
Gruppidel peaks olema ka konkreetsed vahed mis protokolli kirja lähevad. Kui vahe on ainult 1 sekund siis see hakklihamasinast ei päästa.
Äkki võiks ajavõtu joon olla üldse kuskil tõusu otsas kus kiirus madalam. Näiteks Tatra oru otsas fikseeritakse aeg ja pärast kulged rahulikult lõpuni.
Isegi kui juba järgmisest aastast oleks uus süsteem siis häda on selles, et mõttemalli muutmine võtab kindlasti aastaid.
Ise olen õnneks teeninud välja saadiku tiitli ja see on mind automaatselt vabastanud lõpus rabelemisest kuna saan olenematatulemusest valida järgmisel aastal stardikoridori.

 
At 17:48, Anonymous Anonüümne said...

Tuli veel see mõte, et oleks lainestart siis ei oleks ehk grupid nii suured.

 
At 18:15, Anonymous Anonüümne said...

Just, 17.37, mis sellele eelnes ja siis räägime veel lahti selle, mis eelnenule eelnes ja siis veel ja jõuamegi välja sinna, et ühele osapoolele naine öösel ei andnud. Aga mis siis? Road rage. Mida sellisest kahest järjestikusest pealevajumisest võita on? Sekund? Alfalikku enesetunnet? Või kuulsus PP blogis? Äkki peaks starti pääsemiseks esitama psühhiaatri tõendi? Muide, mul on koer ka rahulik, kunagi pole hammustanud. Kunagi üks hea sõber enne starti ütles, et plaan on küll rahulikult alustada, aga ilmselt saab olema ikka nii, et "pauk käib, loll valmis".

 
At 18:24, Anonymous Anonüümne said...

to 17:37 -
Videol on näha ka teine olukord, kui ta endast vasakul sõitjat kõrvale surub.

 
At 18:57, Anonymous Gelmut, Ida-Euroopa parim suusaanalüütik said...

Selge, pika maa osalusentusiasm teeb tasahilju, aga kindlalt vähikäiku, kuid kuidas on samal ajavahemikul muutunud lühikese maa osalejate arv?
Kas keegi oleks nii tubli inimene ja tooks ka need välja, siis võiks hakata nagu juba midagi järeldama.
Praegu on veel natuke liiga puusalt tulistamine see väide, et valdav enamus loobuvad TRR-il osalemast peamiselt seetõttu, et kardavad...

 
At 20:00, Anonymous Anonüümne said...

Mina ei poolda mingeid muutusi. TRR on võistlus ja just sellisena see mulle meeldibki. Kui seal hakatakse tegema lainestarte ja tegelikku lõpukohta mitte selgitama siis on see mõtetu üritus. Trenni tegemiseks ei pea sõitma Tartusse, maksma hotelli eest ja stardimaksu. Võib ju sõpradega lihtsalt sõita. Kui keegi kardab paaniliselt kukkuda siis ei pea osalema.

 
At 20:37, Blogger Priit Pullerits said...

Aga Tartu suusamaratonile tõi Indrek Kelk mõttetu ja tõsiste suusatajate hukkamõistu pälvinud netoaja nagu niuhti. Miks ei saaks ta järgmine aasta teha minu ettepandud asjalikke ja kasulikke muudatusi rattaralliks? Kas tõesti ainult seepärast, et ettepanek tuli mujalt kui tema kontorist? Igatahes ootan huviga, et KTM lõpetaks 3 päeva pärast TRRi viimaks näo tegemise, et nad ei tea ega kuule midagi, mis on ratturite seas siin teemaks.

 
At 00:12, Anonymous Anonüümne said...

Olen 20:00 ja 15:30 (Ain Veemees) ühes paadis.
Need muudatused ei päästa midagi, rikuvad võistluse, teevad asjad keerulisemaks, pluss osalejate arvu vähenemine oleks edaspidi garanteeritud. Milleks siis üldse võidu sõita?

Samas, kui eelmises kommentaariumis kõlanud kahe rattailmas tuntud nime tegusid ja väljaütlemisi ei julge keegi hukka mõista on raske uskuda, et midagi võiks ohutumaks minna, sest neil on siiamaani õigust ülearugi.
Sõitjaid tuleb harida.


Otsige pealkirja, TRR 2016 - panna POLE vaja!
Väga tervitatav osalemisviis.



 
At 00:52, Anonymous Anonüümne said...

Parim muudatus oleks see kui starti vaid alfaisased saaksid - poleks sellost hala paari kriimu või luumurru pärast.

 
At 01:41, Anonymous Anonüümne said...

Mind huvitab kas külakuhja korraldajad kukkumises osalejate varustuse kinni maksavad?Võibolla piisaks sellest ainult.Rattasport pole odav lõbu ja kui selle lõbu ikka mõni süüdimatu kustutab.Carbon rattaga üle nipli käimine pakuks et 2-5 tuhande eurone häving selle omanikul.Ärge arvake, et neid rattaid ainult rikkad ostavad.Ostavad ka lihtsad inimesed kellele on see kätte tulnud suure vaevaga ,ehk talle oleks see ka majanduslik ja samuti psüholoogiline kirstunael-ja täiesti võimalik et kaob üldse huvi alaga edasi tegeleda,kuna kõike tuleb otsast alustada ,Sest ma ei usu et inimene kes hindab kvaliteeti läheb nüüd maximast ostetud ratta peale tagasi et mitte vahet sisse ei jääks.Selline vastutus peaks juba inimesel mingi lambikese äkki juba sütitama kui päris hullumaja kanditaat pole.

 
At 05:35, Anonymous Anonüümne said...

Kuradi pehmode kokkutulek siin. Mis mõtet üldse sõita, kui paremusjärjestust ei selgita. Enamik kukkumistest tuleneb kahel põhjusel: a) ülereageerijad, kes iga väikese poogna peale grupi keskel pidurid plokki vajutavad ja b) omast arust sõiduässad, kes hakkavad oma positsiooni parandama grupi keskel väikestest piludest läbi pugedes. Selle asemel, et kasutada ääri. Jäävad muidugi ka alati sõitjad, kes lihtsalt ei oska sõita. Neid leidub kahjuks ka üsna palju nn.eliitsõitjate hulgas. Aga kukkumised on rattaspordi osa ja pealegi pole see rattur, kes pole matsu pannud

 
At 06:02, Anonymous Anonüümne said...

õige,kuradi s.kotid,kes ei julge,sõitke oma külas ringi,keegi ei sunni teid RRile ,kui keegi pundis lollusi teeb ,siis tuleb kõvasti öelda,sõimata läbi ,saata grupi sappa nt,biked kohe.Ise olen paar x autoga kokku saanud,pluss muid maokaid,aga eelistan ikkagi sportimist surmani ,parem ikka kui vanadekodus kuseloigus lamada.

 
At 08:14, Anonymous Anonüümne said...

Mind häirivad sellised 6:2 machod, kes tahavad parem surra sadulas saadud halvatusega kümmekond aastat liikumatutena olles seetõttu, et grupis on vaja panna.

Võimalik on veel esitada nõue, et ratastel peavad olema ees ja taga kaamerad millega kõik ohtlike situatsioonide tekitajad liistule võetakse ja disklafitakse või karistusajad või rahatrahvid määratakse. Samuti võib kehtestada reegli, et kõik kes sõidavad eessõitjal lähemal kui 1 m, saavad automaatselt ka trahvitunni otsa.

 
At 09:33, Anonymous Anonüümne said...

to 08:14 ja kõigile teistele samuti, sealhulgas ka blogiperemehele endale.
Kui teid machod ja alfaisased häirivad ning tunnete, et sõit on ohtlik, valige eraldistart. Seda saab teha ka TRR raames. Sõitke eraldi oma sõitu. Pole vaja tingimata trügida sinna, kus on vaja mees mehe vastu positisooni pärast võidelda.

Kogu viimase paari päeva jutust kõlab läbi mõte, et tahaks võistelda küll aga võidelda ei julge. Suht pehmo värk. Tahaks võita küll, kuid kuidagi mugavalt. Panna on vaja, kui tahad võita. Panna on vaja nii, et veri lendab, kui vaja. Vaid nii saab võita.

PS. Sel aastal valisin ohutu (pehmo) viisi TRR läbimiseks. Vältisin gruppe ja tegin enamasti oma sõitu. Jäin rahule. Emotsiooni sai piisavalt. Adrenaliini küll mitte. Varasemalt olen piisavalt võistelnud. Ka kukkunud. Mis ongi loomulik osa kiirest võidusõidust.

 
At 10:23, Anonymous Anonüümne said...

9:33 ajab luuseri juttu. Kui ikka kange tahtmine Kuubiku sarjas võidelda on, siis võiks vabalt panna sisse eestlaste rahvusala poksi, kus aadlipoisid on ikka vankadel kulmu rulli kerinud. Rattaralli nime all sandistamise promomine peab lõppema. Korraldajate asi on tagada osalejate maksimaalne turvalisus ning turvanõuete rikkujad vastutusele võtta ja mitte mängida vaikset lolli.

 
At 10:23, Anonymous Anonüümne said...

härra 09:33, sa oled ilmselt siis üks neist, kes ennast "rattasportlaseks" peab ja tühiste kohtade nimel lõpus "sprindib" ?

 
At 10:55, Anonymous Anonüümne said...

Täienduseks oma 09:33 kommentaarile.
Lugedes kommentaare ja kuulates arvamusi siis kumab läbi soov kiirest, kuid ohutult kulgevast sõidust. Selle tarbeks pakun välja sama lahenduse, mis on kasutusel nt jooksumaratonidel. Tempogrupid. Teha 5-6 erineva kiirusega gruppi. Igaüks ise valib enesele jõukohase grupi. Selle erandiga, et grupis möödasõite ei tohi teha. Kõik sõidavad paaris 40km/h keskmise kiirusega grupis ohutult üksteise taga. Vedajad vahetuvad ehk sama mis trennis. Siis saate kiire ja ohutu sõidu. Sama põhimõtet kasutatakse ka Gran Fondo sõitudel. Töötab väga hästi. Võib ka mõelda selle peale, et raja keskel on 2-3 kiirenduslõiku tõusudel, kus kõik saavad oma sisemise looma vallapäästa. Pärast lõiku kogutakse grupp kokku ja sõit jätkub endise hooga.
Tempogrupid võiksid olla 40, 35, 30 ja 25 km/h omad. Samuti võiks alfadele ja machodele allesjääda ka traditsiooniline segapuntrasõit koos võimalusega võita või ennast kasti sõita.
Ehk stardikoridorid oleksid: eliit, segapuntrasõitjad (kas ka neid kuidagi veel omakorda jagada?) ning siis järgneks juba tempogrupid.

Siin on muidugi üks põhimõtteline probleem. Kuubiku sarja üritused on suunatud pigem naabrist parem olemisele. Vähemalt mulle tundub nii. Uueks visiooniks võiks olla liikumisrõõm. See aitaks ehk ka kasvatada osalejaskonda. Tähtis pole tulemus, tähtis on osavõtt. Olles käinud väga palju Eestist väljaspool spordiüritustel, siis ega ma ei teagi väga palju neid, kes lähevad sinna tohutult mingit tulemust tegema, enamasti minnakse emotsiooni saama.

 
At 10:57, Blogger soul said...

Tehke TRR-st eraldistart, tuulessõit keelatud, see tagaks maksimum ohutuse.)))
Päris huvitav oleks vaadata, kui palju lõpuajad senisega muutuksid?

 
At 11:01, Anonymous Anonüümne said...

Olen 09:33-ga päri, nii võistlus käibki. Seni kuni TRR on võistlus, peab saama seal ka võistelda. Kes soovib ohutult läbida, on ka võimalused olemas, ees, taga, eraldi jne. Ratas on tasakaaluliikur, sellega pannakse käpuli, nii üksi kui ka suvalisel matkal koos sõites.

 
At 11:15, Anonymous Anonüümne said...

Piiri taha võistlema minnes minnakse otsima emotsiooni mida Eestist ei saa, ehk mägesid. Kui lähen sõitam Helsingi touri siis ka seda ainult võistluse, koha ja aja pärast. Kui lähen Alpidesse siis on emotsioon, 2...3 tundi mäkke sõitu.
Sõita 10-t korda TRR-i emotsiooni (loodus jms) pärast, no tänan ei, ainult võistlu, koht, aeg.

 
At 12:11, Blogger Priit Pullerits said...

Grupid tulevad sellest, nagu märkis mulle Allan Oras, kui ilm on hea ja suhteliselt tuuletu. Siis püsivad suured pundid koos. Seni on ilm TRRi parasjagu soosinud. Samas olen kuulnud, et mullune Jõgeva maakonna ring oli raskem kui tavapärane tiir. Seal oli mägesid ja küljekat. Küljekat (mis mulle üldse ei meeldi) tellida ei saa, aga mägesid saab küll ära kasutada. Ehk siis tuleb rattaralli viia Haanjasse, seal on kiiremini suurest pundist riismed järel ning sõit seetõttu ohutum. Aga seda KTM ei tee, mina ka ei teeks, sest sarja kese peab jääma Tartusse, kuigi... vapiüritusel, suusamaratonil, pole Tartuga enam ammu mingit otsest puutumust.

Niisiis, ja selleks, et pakkuda osalejaile vaheldust, peaks viima rattaralli mujale ja mägisemale maastikule?

 
At 12:11, Anonymous MargusM said...

mulle meeldib 10.55 idee : )
tahaks kohe "Like" nuppu vajutada.
ees võistlus ja tagapool tempogrupid tundub huvitav idee, niimoodi võibolla loobuks isegi võistlusgrupist : )

 
At 12:37, Anonymous Anonüümne said...

Teen jaapanipärase ettepaneku viia TRR läbi palkidel sõites: https://www.facebook.com/NewYorkMag/videos/10154241149339826/

 
At 13:13, Anonymous Anonüümne said...

Väga hea, et ka asjalikke mehi tuleb ka sõna võtma. Pehmod peaksid raamatu "Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas" enne läbi lugema, kui asuvad kommenteerima.
Juba hakkavad lipukesed ja õhupallikesed tempomeistritega TRRi sisse ujuma, kas ümeberjärvejooksudest ja nn. rahvamaratonidest pole mark veel piisavat täis! Nõnda jätkates oleme varsti Rootsi või Kanada valmis: igale luuserile on oma grupp, kas siis soo, vanuse, sättumuse, maokate kordade või mille iganes järgi, kus ollakse esimene, et jumala pärast ei tekitataks halbu emotsioone, hingelisi traumasid nõrga sportliku tulemuse pärast. Asi on lihtsamast lihtsam - võitja aeg ja kaotus võitjale, koht. Väga võrdõiguslik.
Teiseks, kui juhtud sõitma grupis mõne legendiga, siis jälgi ja õpi, kuidas mees sõidab. Ning kui trehvab vedama, ja ta peab vajalikuks midagi õpetlikku öelda, isegi korrale kutsuda, siis täna vanameistrit, mitte ära hakka oma nooremate jalgadega pongestama ja seletama. Need grupisõidutrennid on sõit laboritingimustes, ausalt öeldes karuteene entusiastidelt.

 
At 13:52, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, 13:13, teise äärmusse ei tohi ka minna, et tulevad mingid värvilised tempomeistrid ja kõik on grandomondo ja muud säärased turvavärgid. Et elu oleks nagu vati sees. Need on, jah, teine äärmus ja neid ei taha rattarallile enamik sõidumehi.

Ent selge on see, et see, mis eriti viimastel kilomeetritel positsiooni pärast tehakse, on heidutav. Ja usun, et seda hakklihamasinat aitaks just peatada see, kui korraldajad võtavad kuulda minu ettepanekut. Säiliks võistlus, säiliks ka panemine, aga asi ei läheks lõpus hulluks ega eluohtlikuks. Kui oled korra üha paugu seal kirja saanud, siis ausalt öeldes teist korda enam ei taha. Kusjuures mul läks niigi hästi.

Kuna KTM teeb jätkuvalt nägu, et teemat ei ole, siis ei jää mul muud üle, kui kolin homme oma ettepaneku siit blogist ka suurde ajakirjandusse, kus seda näevad juba kümned tuhanded. Idee tuleb viia massidesse. Siis on juba raske teha korraldajail nägu, et lets just ignore it ja ootame, kuni torm vaibub ning lähme siis vanaviisi edasi, kuradile see osalejate tervis, keda see kotib, ise süüdi, lollpead, paras neile, õppigu sõitma.

 
At 13:53, Anonymous Anonüümne said...

13:13 le ega sa vist ei adu ikka mida ühelet lihtsalt inimeselt treening vahendi ära võtmine tähendab kukkumise näol.Vigastused vigastusteks enamus paraneb selles mõne kuuga-Korraliku ratast aga ei osta juba mõne kuuga isegi mitte aastaga-ehk inimeselt võetakse vabadus teha oma armastatud hobi aastateks-kas pole karm karistus?Kurat see pole proffi sport kus korralike rattaid kingitakse,siin peaks olema vastutus nagu mujal eluvaldkondades.Siit saab veel seda järeldada kel pole kahju oma kallist varustusest sel pole ka kahju külakuhja rattad traffina kinni maksta-ju siis raha tuleb kergelt ja kurat teab mis moodi,kindlasti mitte õiget teed pidi.

 
At 14:06, Anonymous Martin, imagoloogia üliõpilane said...

Hr Pullerits,
Millegipärast korraldajad ei ole ühtki teie ideed vastu võtnud. Pärast iga suuremat rahvaspordiüritust on teil mingi ettepanekud, kuidas korraldust paremaks teha. Miks siis ärimehed nagu Kelk, Holden jt teie ideid arvesse ei võta?

P.S.

Miks te lotendavas särgis ringi sõidate? Olete nagu mõni retro-mees kusagilt Pikkuusi või Kalju Kochi päevadest. Vaadake rattapoodides, ostke endale korralik särk. Olete tuntud inimene, teid vaadatakse, vahel satute isegi telesse. (jah, korralik särk maksab raha, aga jällegi, pange oma tuntus mängu - saate ehk mõnes rattapoes alet).

 
At 14:23, Anonymous Anonüümne said...

Ma räägin kui nii kõva mees olla ja grupi tempo tundub aeglane siis väljuda grupist ja minna oma teed:)Grupi sees ekseldamine tundub sellisel üritusel kus igasugused garantiid puuduvad täiesti eba loogiline.On ainult üks vanakuri kui grupi sees peaks kellegil tehniline probleem tekkima ja sellest tekkib kukkumine,siis on see paratamatus ja sellest pole keegi kaitsud,aga inimene kes toob kurja kaasa teistele oma mõtlematute tegudega peab saama karistatud ja selle eest peaks olema inimesed kaitsud.Loodame siis et tuleb progressi rohke aasta ja saab ka kunagi uuesti sest rattapeost osa võtta.

 
At 15:11, Anonymous Anonüümne said...

Ma endaarust olen ikka sigakõva mees. Aga ainult sel juhul kui ma haiget ei saa. Poksida meeldib mulle ka aga vastane mind lüüa ei tohi, sest kui ta lööb, saan haiget ning siis on valus. Nii ei ole üldse tore. Pehmod rsk!

 
At 15:36, Anonymous Anonüümne said...

Poksimine see noorte kukkede ajaviide-loe härplemine. Puhast mehist jõudu mees tahab näidata näitab tagaratast grupile ja kaob silmist-Sellega saad vähemalt minu lugupidamise ja tuleb tunnistada et mees suudab rohkem kui grupp millest lahkuti.

 
At 16:14, Anonymous Anonüümne said...

Jagan seisukohta, et võita saab ainult riski piiril sõites. Kuid teie, kobarameistrid ja pseudotaaramäed, ei pane finishit võidu peale. Isegi peagrupis pole mõtet riskida finishiga kui head possat pole ning keegi lahti ei vea. Aga siin on igas lõpetavas grupis omad võitjad mis sest, et kohale 100- whatever. Teatud kaader lihtsalt tahab elada nagu filmis ja ei suuda vahet teha mõistlikul ja mõttetul. Ühesõnaga laubad sama kõrged nagu tikutops.
Teet

 
At 17:35, Anonymous Martin, Telliskivi loomelinnak, Kalamaja, Tallinn said...

Väga hästi öeldud, Teet!
Oled sa mees või dolbojoob? - peaks igaüks endalt küsima. Ka vaimses mõõtmes.

 
At 17:43, Anonymous Anonüümne said...

Pmst pooldaks 10:55 väljakäidud ideed mida on TM jooksuüritustel juba kasutanud(+tempomeistrid). Kes tahab sõidab nagu ise tahab,kes soovib hoiab tempomeistri ligi-ei trügimist ega suuri enese ülehindamisest tulenevaid ärakukkumisi.


http://sport.delfi.ee/news/jalgrattasport/uudised/karm-onnetus-hispaanias-peetud-rahvasoidul-hukkus-endine-tipprattur?id=74704049

 
At 17:45, Anonymous Anonüümne said...

Lõhkuge ennast ja oma ratast, aga minu ratas ja minu luud on minu omad ja keegi neid ühegi õigustusega, olgu selleks kolm kohta parem lõpukoht või kiirel laskumisel joogipudeliga mängimine, lõhkuma ei tule. Kui iseennast kontrollida ei suuda (kukkumine) siis mind, sinu kaassõitjat, ei pea sinu oskamatuse pärast samuti karistama.

 
At 18:33, Anonymous Anonüümne said...

Üks võimalus hakata kasutama mnt sarjades motokiivreid (ja kraed).

 
At 10:37, Anonymous Anonüümne said...

Mina oleks väga eraldistardi reeglite poolt, olen ju enda ohutuse mõttes viimased aastad üksi sõitnud.
Samamoodi jätkates aga tuleks panna rõhku sellele, et kukkumise põhjustajalt pärast nii ratta kui haiglakulud välja nõutakse, ehk vähendab see gruppi ronimist nende poolt kes seal sõita ei oska. Kahjuks minu raskeim kukkumine ka ühe sellise jobu tõttu oli kui ta terve grupi külili maha tõmbas ja ka minu kaasa võttis kuigi olin vasakus teeääres, et grupp mööda lasta. Tookord olingi mina kõige suurem kannataja nii tervislikult kui materiaalselt.
Veel oleks ettepanek terve tee sulgeda ja grupid ning üksikult sõitjad eri suunavöönditesse juhtida, siis jääks ära need olukorrad kui grupp kellelegi järgi jõuab ja siis seda alla neelates mingi jama juhtub. Eelmine aasta keegi pani sellises olukorras minu seljataga plokki ning korraldas kukkumise, seekord aga suruti mind asfaldilt lihtsalt välja sest grupp ei võtnud möödasõidul lihtsalt vasakule vaid trügis selga.

 
At 10:56, Anonymous Anonüümne said...

Priit Pullerits: päästke meid hakklihamasinast! No vot tahaks lugeda, et mis seal siis mõjusat kirjas on. Kahjuks on Priidu appikarje müüritud Tartu Postimehe 6€ peivooli taha. Nii ei muutu siin ilmas midagi, kui hapukurgihooajal kuskil kolkalehe taganurgas asja aetakse. Ütleks lausa nii, et lehemeestel pole mune asja ajamiseks. Tegeletakse ajaviitekirjanduse üllitamise mitte aga probleemi lahendamisega. Teada ju on, et farmatseutide kõige kasumlikum kunde on haige kunde, kelle haigust ei ravita kuid kellele jagatakse regulaarselt hea raha eest probleemi leevendavaid ürte. Lehemeestel on sama asi. Probleemi ei saa lahendada, kuna siis peaks uue probleemi järamiseks otsima. Samas nii tänuväärne materjal nagu higi ja veri tuleb ikka lehes maksimaalselt eurodeks konverteerida. Seega on hea kui Kelk asjaga ei tegeleks vaid taluks regulaarset lehemeeste vingu ja pikal distantsil osalejate mõõdukas tempos vähenemist.

Ühesõnaga - nõrk hr Pullerits.

 
At 11:26, Anonymous Anonüümne said...

10:56, ei häda, selle loo väärtus on illustratiivne foto, muu on blogis kirjas. Kahju, et paljud võimalused artikkel veelgi efektsemaks muuta, mida naturalistlikult kirjeldas hää sulega härra eelmise sissekande kommentaariumis, on jäänud jäänud kasutamata. Noid soolikaid, mida Gradi mürsud raudtee ümbrusesse pillutas, peaks ju veel vedelema.

 
At 12:15, Anonymous Anonüümne said...

See on grupisõidu ABC ju, et kui pole jõudu, et esimese 15 mehe sees olla, siis tiksu pundi lõpus. Veel parem, kui ei jõua esimese 10-15 mehe sees sõita ja vedamas käia, siis oled järelikult vales grupis. Väga lihtne :)
Ise on süüdi need kes seal keskel punnitavad omasugustega, selles ei saa ju korraldajat süüdistada. Minge käige kusagil mujal sõitmas ja näete, mis pardakk toimub. TRR on organisatoorse poole pealt raudselt peajagu üle meie piirkonna sõitudest.
Näiteks Tour de Helsinki samas formaadis sisuliselt mis TRR, aga start antakse lendstardist ja esimene punt on litsentsiga sõitjad. 1 ja 2 pundile antakse start ca 10 min vahega. Tulemus ikkagi sisuliselt sama mis TRR-il, teepeal korjatakse "profide" grupi riismed kokku ja üks suur punt läheb kuni lõpuni. Seal aga vahepeal näiteks keegi joogipudeleid ei jaga, saad mingid plasttopsid ja teadagi ei ole seda teab mis kerge 45 km/h haarata. Tour De Helsinki'l nägin elu kõige jubedamat matsu vist pealt kui lihtsalt sirge tee peal ca 30 inimest hunniku korraldasid. Lisaks Julgestustsikkel on ainult esimese kahe pundi ees ja oma tööga hakkama ei saa. Näiteks eelmisel aastal olin suurest pundist just minema pannud kui linnas keeras mulle ja kolmele kaasründajale ette liinibuss :) Saksamaal kuuldavasti saad endale ise pundi valida (jõukohase) ja seal ei lähegi keegi esimesse grupi on bike ja karvatse jalgadega.
Vastuseks küsimusele, kuidas muuta RR ohutumaks: Tee rohkem trenni ja sõida ajudega!

 
At 12:17, Anonymous Anonüümne said...

kelk ,ära kuse ,las kiunuvad,sõidumehed tulevad ikka sõitma.

 
At 12:23, Anonymous kulgur said...

Antiloobid ei jookse ka enne lõvi eest ära, kui see ründab. Kui pole riski, siis pole ka põnevust. Kukkumised on TRRi osa ja osalejatele erutuse allikas. Kas nägin, kas osalesin, kas vältisin jne. Mõned (kurmod ja kaljud) uhkustavad ilmselt ka kukkumiste põhjustamisega.
Pärast rallit muust ei räägita kui kukkumistest ja nii juba aastaid. Suusatamises on määre, rattarallis on kukkumised.
Kes ei taha rallit sõita kogu selle riskidega, see võib sõita sama raja samal võistlusel läbi üksi ja maksimaalses ohutuses. Ise on tehtud mõlemat ja viimastel aastatel eelistan teadlikult rohkem riske põnevuse ja parema koha pärast.
Kes kardab kukkumist, see sõitku üksi või vajugu varakult grupi lõppu. Kõva jalaga vennal pole raske järgmisel aastal jõuda alguses samasse gruppi.

Loomulikult võiks sõidu ohutumaks teha, aga üldiselt pole palju muuta vaja. Ideed siis finišis grupile sama aeg JA koht. Pahadele disklahv ja osalemiskeeld. Netoaeg on huvitav mõte ehk lõpuaeg võrduks grupi aeg miinus stardijooneni jõudmise aeg. Esiotsa mehed siis joone ületamise järgi.

 
At 12:34, Anonymous Anonüümne said...

Mina tahaks ka Pulleritsu kukkumist ignoreerides öelda, et tegu ikka kuradi hästi organiseeritud sõiduga. Kõik on ette taha sinu eest orgunnitud. Samas on rajal turvaline olla olnud. Olgugi et punt valgub kogu tee laiuses laiali on ikka turvaline sõita. Tahaksingi tänada motopolitseid (kes olid just seal liikumas kus vaja) ja vabatahtlikke suunajaid/ reguleerijaid. Hea töö!

 
At 12:38, Anonymous Anonüümne said...

Rahvasõitude anarhia on ilma peal meeletu. Eks minnakse ikka sinisilmselt proovima, et mis see rattavõistlus ikka on, seniks kuni matsu pannes teadmine kõrvade vahele jõuab, et ravi on kallis ja tihtipeale edutu.

Ma ei teagi tsiklivõistlust kus osalejad ilma selgroo kaitsefunktsioonita kombega sõitma tihkavad minna. Samas, need kes ohutusvahendi on selga tõmmanud, teadvustavad ka riski, et eluga ei pruugi võistlus lõppeda. Samas riskitakse ikkagi võidu ja sissetuleku nimel.

Rahvasõidu osalejad astuvad hakklihamasina kolu ette ja ootavad müksu, mis neid sellest läbi hakseldama paneb.

Suitsupakkidele pannakse hoiatuseks suured jubepildid, et kõik teaks, mis saatus neid mõne aja pärast ootab. TRR-l infomaterjalides peab olema ka väljakutsuvalt silma hakkav sandistunud osalejate memoriaal, koos kukkumiste arvu ja vigastuste iseloomu kirjeldustega, et lambukesed teaksid, mis jama neid kõige ohtlikumal rattaüritusel ees ootab. See on vähim, mida Kelk teha saab ilma võistluskorraldust muutmata.

 
At 13:24, Anonymous Joel said...

Päris keeruline teema. Üheltpoolt vaadatuna võiks tõesti jätta grupifinishi korral kohtadele 100+ või 200+ jne. kohad välja jagamata. Järgmisel aastal saad loosiga stardinumbri (100-200). Stardigrupp nagunii enam-vähem sama, teed rohkem trenni jõuad ettepoole sõita. Kainele ja tervele mõistusele lootma jäädes kordub enamasti sama, loom on vaja välja lasta.
Samas grupis naabrimehe või sõbraga lõpetades, pole sa nagunii ei tugevam ega nõrgem. Pärast õhtul saunas võid arutleda, kes oli tugevam ja vedas gruppi rohkem, kui üldse tööd tehti.
Samamoodi jätkates säilib adrenaliin viimase meetrini. Alati on võimalus hoida ennast grupi lõppu ja lasta gladiaatoritel võidelda.

 
At 13:39, Anonymous Anonüümne said...

Üks väga ohtlik olukord lühemalt distantsilt. Pangodi vana poes juures oleval ristmikult keeras palgikoormaga raskeveok ratturite vahele, suunaga Tartu poole ja hakkas vastumäge grupist mööduma. Pangodi tõus oli samal ajal rattureid täis. Mingil hetkel tallas möödumisel pidurid plokki, järelhaagise viskas kergelt risti, õnneks vasakule. Ju keegi ratturitest keeras grupist välja. See oli olnud väga hirmutav hetk, õnneks jäid laibad tulemata.

 
At 14:00, Anonymous Anonüümne said...

Osalesin 2007. aastal, sõitsin pikka, olin lõpuks keskmike seas ja rohkem ei lähe.
Miks? Sest oli tõsine hirm ja päris palju kordi. Ja päris palju kordi õnnestus ka napilt terve nahaga pääseda. No see pole küll see, mille pärast ratast sõita. Ja vaimustav-lummavat ühisürituse tunnet ka ei kogenud.
Retsepti, mida teha, mul pole. Sest kes suudaks manitseda ilmselgelt surmava pulsiga taati, kes peale esimest 10-t kilti keskmisega 40 on kuidagimoodi pundis püsinud ja siis poolkoomas olles lihtsalt arutult tuigerdab, põiki läbi grupi heebeldab jne. Või neid kukkesid, kes 300-500 sisse veri ninast väljas punnitavad. Mismoodi??? Midagi peab inimese enda peas olema ja elementaarnegi alalhoiuinstinkt kasvõi poole võimsusegi töötama.
Veendusin, et märkimisväärse osa treenitus oli isegi lühema trassi jaoks napp. Ja nagu liikluses üldisemalt, oli üksjagu "isakesi", kel lumpeni olemasolu täissavi.
Keegi ei sunni sellisele üritusele minema. Mina sõitsin samal päeval pea samapika distantsi Tallinna ja Paldiski ümbruses. Ratas terve, ise terve, sai ühe endasugusega koostöödki tehtud ja oli tõeliselt mõnus.
Nii et - mõelge ja otsustage, on mäng küünlaid väärt. Ja kui on, siis ärge ahastage iga jumala kord peale järjekordset verist rahvaspordiüritust.

 
At 14:48, Anonymous Anonüümne said...

To 14:00

Keegi ei keela Tartu Rattarallil ka head ilma ja rada nautima..miks sa pead seal grupis istuma?
Omas tempos head rada ja teenust nautida polegi nii paha mõte pühapäevaks,

 
At 14:49, Anonymous Anonüümne said...

Olen sõitud alates 1991 aastast ja ainult pikka. Kukkunud olen selle aja jooksul 2 korda, ühe korra koos grupiga (kaotuseks oli kahe kummi purunemine), teine kord kui oli vihmane ja finis Tamme staadionil, siis staadionile 180 ° tagasipöördel läks ratas alt, oma süü (kaotuseks natuke nahka küljelt). Kukkumisi näidud olen muidugi rohkem. Aga ma küll ei näe et peaks olulilselt muutma midagi võistluse korralduses. Võiks võib olla olla kodulehel ohutu sõidu meelespea ja võib olla numbri kättesaamisel ka, või siis allkiri selle kohta et võistleja on lugenud seda.

 
At 14:56, Anonymous Anonüümne said...

to to 14:00

Kogu jutt ei käi nautlejatest vaid võidu/tulemuse peale sõitjatest. 15 km/h tunnis sõitjatega ju suurt probleeme pole ju.
Head rada ja loodust naudelda oma tempos sõites - selleks ei pea ilmtingimata ei raha maksma ega teise Eesti otsa kärutama.
Iga-aastane hale ja juba suht tüütuks muutunud vigin veresaunast käib aga ilmselt selle karjaürituse kohustusliku poole hulka.

 
At 15:07, Anonymous Anonüümne said...

"Tartu Road Rally Massacre" (Dr Holden)
Hr Pullerits, kui laupäevases Postimehes verisest rattarallist kirjutate, siis mainige ka ära, et kergemaks ei lähe.
Sikanovi mehed võivad tuleval aastal tulla vertoljötiga. Ka-52 "Alligaator". 30 mm kiire kahur, 80 mm juhitamatute reaktiivmürskude blokid 4 x 20 tk, kuni 2000 kg pomme. Masin on soomustatud.
Õhutõrjega ona meil lood aga nagu on.

 
At 15:08, Anonymous Anonüümne said...

P.S. Ärge hoidke värve kokku. Lugejad armastavad verd.

 
At 15:11, Blogger Priit Pullerits said...

Kõva loo olen täna Postimehesse teinud. Päeva esimeses pooles kella kolmeks oli see lugemiste arvult nii kõrgel nagu neljandal kohal, eespool isegi paljuräägitud Lasnamäe kurikamehe loost. Ene Ergma IRList lahkumise lool oli tervelt poole vähem lugejaid kui minu TRRi kommentaaril. Võimas, kas pole? Nagu siin mõned mehed tabavalt ütlevad (neid tsiteerides võtan igaks juhuks alandliku hoiaku, sest ei taha mingil juhul ülbitseda): õppige, s*takotid!

Aga kohe tuleb siin blogis muu kukkumisloole veelgi dramaatilisem lugu otsa. We ain't done yet, Mr Sledge!

 
At 16:20, Anonymous Anonüümne said...

Enamus õnnetusi juhtub vist seetõttu, et üks käsi on ainult lenksul ja teisega tehakse midagi muud. Kui tahta sõitu ohutumaks muuta, siis võiks teha reegli, et grupisõidus on alati kaks kätt lenksul või muidu on DQ. Kui soovid juua, süüa või käsi raputada, siis võtad ilusti grupi serva või kasutad selleks ettenähtud TP ala

 
At 16:36, Anonymous Anonüümne said...

to 16:20

Meil on ju näiteks terve liiklusseadus sedalaadi verega kirjutatud ilusaid ja tarku mõtteteri täis ja ikka on hordide viisi neid, kel seadustest pohh. Sest seadused on nende arvates lihtsalt kellegi teise jaoks kirjutatud ja kui pole ikka harjunud neid täitma, siis ongi nii nagu on.
Ei ole lubatud autoroolis olles moblat näppida, aga paljusid see kotib? Ja sa ei mõtle ju tõsiselt, et paari tuhande ratturi mõlema käe lenksul hoidmist on reaalne kontrollida??? Rahvaspordiüritus pole mingi käimisvõistlus, kus kohtunikevägi jõllitab teeservas ega keegi kogemata/nimelt ei jookse.
Kõik algab ikkagi inimese kultuurist ja mõttemaailmast, suhtumisest teistesse ja viisakusest seeläbi. Seda aga ei tambi tuimalt peakoludesse. See kas on või ei ole. Ja kui ei ole, siis on karta, et ei pruugigi enam tulla.

 
At 16:37, Anonymous Anonüümne said...

Tsiteerin veloclubbersi klassikut: "otsustasin, et estonian spring road massacre on minu jaoks ikka liig - lapsed tarvis kasvatada ja toita jne - ning enam ma ei osale...eraldistart on ohutum.

Jääge terveks!!!"

16:20 - elu pole nii lihtne. Kujuta ette, et hoiad silmad pingsalt eesmise tagarattas, kaks kätt kenasti piduriheeblitel valmis ja siis kuuled mingit pidurite sahinat, vaatad ette, et näha mis värk ja seejärel reageerid ning ehmatusega liiga kõvasti...

 
At 04:02, Blogger Gege Dai said...

replica watches
louis vuitton bags
nike roshe run shoes
coach outlet online
celine outlet online
coach outlet
true religion outlet
louis vuitton outlet
coach outlet
michael kors online outlet
ugg sale
hermes outlet
longchamp handbags
ugg outlet
air max uk
adidas trainers
ugg boots clearance
ugg boots
ralph lauren polo
cheap ray ban sunglasses
mulberry handbags
christian louboutin outlet
basketball shoes
chicago blackhawks
fitflops clearance
reebok shoes
prada handbags
michael kors outlet store
michael kors outlet online
true religion jeans
coach outlet
air jordan shoes for sale
oakley sunglasses
louis vuitton replica
the north face jacket
czq20160908

 

Postita kommentaar

<< Esileht