Jaanus Kriisk: Kuidas erastada spordialaliitu Eestis?

Disclaimer Priit Pulleritsult: järgnev võib olla tõele lähedal, aga absoluutselt ei pruugi. Kokkulangevus päris isikute ja sündmustega on juhuslik. Autor on Jaanus Kriisk, avaldatud autori loal.

Selleks, et alustada erastamisprotsessi, on kõigepealt vajalik leida enam-vähem pankrotis või pankroti äärel olev alaliit, näiteks EKJL, ja mingi personaalne vajadus seda teha. Peamisteks vajadusteks saavad olla kas raha või mainekujundus, maineparandus. 2005.-2006. aastal oli erastamiseks ülihea võimalus, kuna eelmine kergejõustikuliidu juhtkond oli vaikselt ametist lahkunud.

Milleks on vaja, et oleks pankrotis alaliit? Selleks, et siis oleks alaliidu rahvas tänulik igaühele, kes elutulekese jälle sisse puhuks.

Esimene valitsemisaeg, neli aastat möödub ilma igasuguste tõrgeteta, nagu läheb riigi majandusel pärast majanduskriisi: valitsus kannab ette suurejoonelisest majanduskasvust, mis sest, et enne kriisi oli seis palju parem. Aga peamine on reaalaeg ja, mis veelgi peamisem: mainekujundus ja PR, informatsioon meediaväljaannetes – ja mida rohkem, seda uhkem. Sedasi saavutad positsiooni nii Eesti avalikkuse, spordiüldsuse, meedia kui ka rahvusvahelise katusorganisatsiooni silmis.

Esimene etapp edukalt läbitud ja igaüks õhkab heldimusega, et vaat mis mees. Võiks püstitada talle eluajal Kadrioru staadionile ausamba.

Siis saabub erastamise etapis nn realiseerimise aeg, nagu 1990ndate algul Eesti majanduses, kui erastamisväärtpaberite eest kokkuostetu välismaalastele paremal juhul maha müüdi.

Kuidas spordialaliidus selles etapis asjad käivad? Number üks: vaja on saada juriidiliselt kätte de facto ainuotsustamise õigus. Selleks omakorda on vaja ära kaotada – alaliidu põhikirja kaasaajastamise sildi all – kõrgema võimuorgani, alaliidu volikogu esimehe ja aseesimehe koht. Nende ametite esindajad olid ju klubide valitavad ja kuulusid juhatusse kui sõltumatud inimesed ning said jälgida omaniku (klubide) esindajateta kokkulepitu täitmist.

See väike asi korda aetud, on vaja hakata korraldama iga aasta mingeid Euroopa katusorganisatsiooni üritusi: galasid, kalendrikonverentse, meeskondade ja naiskondade erinevaid karikavõistlusi ning vanuserühmade Euroopa meistrivõistlusi. Nende korraldamisõiguse saamine avab omakorda erinevate fondide, sihtasutuste, linnavalitsuste ja riigiasutuste tähtsad uksed. On loota suurte summade liikuma hakkamist. Siiani on jälle kõik suurepärane.

Nüüd tuleb peamine. Mingil juhatuse koosolekul teeb president ettepaneku, et moodustaks õige sihtasutuse (näiteks SA Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused, mida on suure tõenäosusega likvideerima hakatud). Põhjuseks võib näiteks tuua, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ei saa raha kanda mittetulundusühingutele, vaid sihtasutustele. Kes sellele vastu saab olla, eriti kui paistab 50 000-eurone rahasüst! Treeneril, kes saab kuus 673 eurot kätte, võtab tõenäoliselt silmade eest mustaks ja presidendi kui geeniuse kuju tõuseb esimeste madalamate pilvede alla.

Nüüd edasi on juba lihtne: omad inimesed sihtasutusse ja Euroopa katusorganisatsioonide ning Eesti riigiasutuste raha laekub juba ainult väheste kontrolli all oleva sihtasutuse arveldusarvele. Kaitseks meediakajastus õnnestunud üritustest, sportlaste edusammudest, kuni Euroopa katusorganisatsiooni kiituseni välja. Erastamine on edukalt lõpuni viidud.

Alaliidu juhtkond vastab igale tülikale küsimusele, mis summad seal liiguvad, siiralt silma vaadates, et me ei saa ja ei tohi avalikustada juriidiliselt eraldiseisva organisatsiooni finantsandmeid.

Ning annagalojanlik tegevus võib alata, kellele siseringist mida. Püüdku siis audiitor aru saada, on see sihtotstarbeline kulutus või mitte. Tont teda võtku, meedia ju kiidab.

Ja loomulikult peab olema juhtivate sportlaste ja nende treenerite-mänedžeride absoluutne lojaalsus, et kui midagi juhtub, on nad alati valmis presidendi kaitseks kirjutama avalikkusele töökollektiivide kirja, nagu juhtus siis, kui «Pealtnägija» tutvustas meie viimase aja parima odaviskaja Risto Mätase (fotol vasakul) ja Tartu treeneri Mehis Viru suu läbi, kuidas 1300 eurost, mis sportlastele EOK-st teele saadeti, sai nende arvel 540 eurot. Kiirelt tuli vastus igasuguse ühtsustunde kaotanud ja sõna kollegiaalsus mitteteadvatelt sportlastelt, et kõik on korras, mehed hakaku parem korralikult trenni tegema, mis nad virisevad.

Jah, see kõik võib ju tunduda kergejõustikuinimestele, et mis seal ikka, midagi ju toimub, ala ju elab. Aga minule meenuvad hoopis «kuldsed» ajad, kui Leonid Iljitš Brežnev veel elas ja toimetas. See meenutab Kesk-Aasia puuvillavabariiki, kus oli veel feodaalne arenguaste, aga puuvilla toodeti hästi ja vabariigi juht otsustas, kellele kui palju tasu maksta. Kes oli võimalik üles osta, see osteti, kui päev polnud hea, siis...

Nii et sellises alaliidus tekib selge, sõnatult määratud punane joon. Siin me tegeleme koos spordiga, aga seal vaatame ise, mis me meie rahaga teeme, sest juba on presidendi jutu sisse viimasel ajal segunenud väljendid «minu raha» ja «minu väljaaetud raha». Enamus raha tuleb alaliitu erinevatest riiklikest institutsioonidest, maksumaksja taskust.

Võib-olla Kesk-Aasias on ka täna nii, aga Euroopa kultuuriruumis on tavaks, et ettevõtte või organisatsiooni vara ja sellega toodetav tulu kuulub sajaprotsendiliselt sellele organisatsioonile ning kuulub ka sada protsenti kulutamisele sellesama organisatsiooni hüvanguks. Lõppotsuse teeb omanik, tutvudes igakülgselt kõikide andmetega, suunates raha tagasi tegevusse või makstes välja omanikele. Viimast mittetulundusühingutes ei teha.

Olemegi ringiga jõudnud algusesse. Presidendi mainekujundusprotsess olekski edukaks osutunud ja tema valitsemine oleks kestnud kaua-kaua, kui ta poleks ahnusest teinud ühte ainust viga. Hakkas sportlastelt, nende niigi piskust toetusest erineva suurusega «maksu» võtma, lastelt kommiraha virutama ning mis kõige hullem, selles tegevuses õigustust leidma väitega, et EOK tippspordi nõukogu käskis nii teha. Siit jõudis see informatsioon minuni läbi sportlaste, treenerite ja nende sportlaste vanemate. Tänaseks on lootus, et selle protsessi saime pidama ja sportlased saavad oma pisku kätte, selleks korraks.

Ega ma väga sinna sihtasutusse Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused minna taha, sest kümmekonna inimese rinnaesine saab igavesti määritud; kahjuks saaks määritud ka minu üks armastustest, kergejõustik. Aga viimaste aegade suhtekorraldusfirma organiseeritud lood erinevates meedikanalites antud teemal ei jäta siin väga palju manööverdusruumi. Respiraator ette, kindad kätte ja «sõnnikus» sobrama.

Foto 1: Rasmus Mägi õde Maris Mägi finišeerimas juuli keskel Tallinnas Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 2: Ksenija Balta juuli keskel Tallinnas Eesti meistrivõistlustel kaugushüppes. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Liina Tšernov juuli keskel Tallinnas Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 4: Risto Mätas poseerimas juuli lõpus Arterile. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 5: Liina Tšernov finišeerimas augusti lõpus Pärnu rannastaadionil. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix