Pullerits: Kuidas mu kodulinnas Moabis läks kõvaks paugutamiseks

Mitte kaugel sealt, kus ma Moabis elan, asub Westwater Drive’i (fotol paremal) ja Murphy Lane’i ristmikul linna tuletõrjedepoo. Juba siis, kui ma varasel õhtupoolikul Jeep Cherokeega linna iseseisvuspäeva pidustustele sõitsin – La Caminolt on kesklinna kaheksa kilomeetrit –, nägin, et tuletõrjujad on nii end kui oma punased masinad aegsasti tegevusvalmis pannud. Ega siin nalja ole: mul pole aimugi, mil siin viimati sadas, ja palavus on selline, et hoiatused looduse tulekahju eest pole põrmugi liiast.

Iseseisvuspäev tähendab Ameerikas aga seda, et rakette tuleb lasta. Palju ja kõvasti.

Aga sinna oli veel aega. Kella viieks sõitsin linna põhjaserva uude Lionsi parki (fotol vasakul), sinna, kust alustasin eelmisel kevadel legendaarsel rattaekspeditsioonil õhtuti, pärast looduses veedetud pikkade päevade lõppu, mööda Colorado jõe kallast temposõite. Kuulda oli, et seal pargis pidi midagi toimuma. Kuid pole kindel, et üksnes seal, sest Moab võib küll olla rahvaarvult väike, mingitel andmetel viis tuhat elanikku, ent parke on siin mitmeid.

Mingid tegelased tõepoolest musitseerisid, viljelesid meloodilist alternatiivrokki. Vähemalt ei pläristanud kantrit. Kuid rahvast oli vähevõitu. Mõtlesin, et äkki jõudsin kohale vara, ja sõitsin piki Colorado jõe kaldal vonklevat kitsast Kane Springi teed lääne poole Moonfloweri kanjonisse (fotol paremal), et teen seal aega parajaks.

Kanjon ei olnud kuigi pikk, vaevalt pool kilomeetrit, siis lõppes see mitmekümne meetri kõrguste seintega, mille alla oli kogunenud vesi (fotol vasakul). Vesi seisis. See ka seletas, miks oli kanjonis palju sääski. Ja need olid vihased sääsed, võtsid muudkui naks ja naks jalgadest ja kätest kinni. Nii ei saanud looduse ilu kaua nautida ja tuli ots kiiruga ringi keerata.

Jõudsin tagasi Lionsi parki – ikka rahvast vähe. Mõtlesin siis, et lähen piki Colorado jõe lõunakallast temposõidurajale jalutama (fotol all paremal). Leidsin maalilise 128. maantee ääres üles ka allika, kust sain pudelisse koguda jahedat vett. Istusin puu alla varju ning vaatasin, kuidas mees ja naine, suured täispuhutud kummist rõngad üle õla, minust mööda astusid. Ilmselt läksid kusagile ülesvoolu, et siis rõngastega allavoolu sõita.

Poole tunni pärast naasin Lionsi parki. Rahvast polnud eriti palju juurde tulnud. Istusin pingile, mille toele kinnitatud silt teatas, et selle paigaldamise on spondeerinud Zions Bank. Korraks mõtlesin, et kindlasti leidub Eestis mõni idioot, kes tõstab lärmi, et tekitasin huvide konflikti, toetades oma tagumiku panga spondeeritud pingile.

Kuna pidu ei saanudki hoogu üles – ent väga võimalik, et õige pidu toimus hoopis mõnes muus pargis –, otsustasin kella poole üheksa ajal sõita tagasi linna teise otsa koju (fotol vasakul) ja võtta veidikeseks aja maha. Sest kuulda oli, et ilutulestik algab kella kümne paiku ja seda lastakse vastu taevast Lions Backilt, mis on kurikuulus kõrge liivakiviseljandik, kust vanasti sai džiibiga üles ja alla sõita, aga nüüd enam mitte, sest Lions Back asub eramaal, kuhu kuuldavasti tahetavat kinnisvara arendada. Vähemasti üks sõit Lions Backile lõppes surmaga, millest võib Jaanus Laidvee teile täpsemalt rääkida – ta on tolle kaljuprakku kukkunud sinise Toyota vrakki oma silmaga näinud.

Sõitsin kella kolmveerand kümneks Jeep Cherokeega tagasi linna, kuid mitte Colorado jõe äärde (fotol paremal) Lionsi parki, vaid Lions Backi alla - Lions Backi taga asub, muide, maailmakuulus Slickrock Bike Trail. Igal pool olid autodega seltskonnad juba vaatepositsioonid sisse võtnud. Kuna kõrvaltänavail puudub igasugune valgustus, oli väga keeruline välja raalida, kuhu suunduda ja kuhu parkida. Lõpuks leidsin koha Lions Backi poole suunduval tõusul, otse kalmistu kõrval.

Kalmistu, mis on heas korras, ilusa rohelise muruga, oli juba rahvast täis. Mõned sõitsid sinna suisa oma veoautoga ja võtsid koha sisse. Toetusin tagasihoidlikult ühele kalmistu värava juures väliselt ilma igasuguse otstarbeta seisvale postile. Ümberringi juba raketid lendasid, mõned väikse pauguga, osa visinaga. Aga ei midagi suurt ega erilist. Sest Moab võib küll rahvaarvult olla väike, aga territooriumilt on neetult suur. Jalgsi pole siin mitte midagi peale hakata. Ühistransporti siin pole ja taksosid ka mitte. Ainus liiklusvahend on auto, ja ikka korralik suur auto (ülal vasakpoolsel fotol paremal), mitte mingi euroopalik käblik. Isegi rattaga sõitmiseks on vahemaad paljudele pikad, liiati tuleb arvestada, et kesklinnast lõunasse liikudes tuleb mitu kilomeetrit vändata vastu mäge.

Aga kus pauku ja tuld, seal tööd tuletõrjele. Ega siis mehed pidanud asjata end varakult valmis seadma, et Moabi üha uhkemaks ja kallimaks minevat kinnisvara (fotol paremal) kaitsta. Tuletõrje kihutas kõvasti pläristades mitut puhku mu selja tagant mööda. Linn oli läinud liikvele ja kihama, kuskil tõotas puhkeda häving. (Parempoolsel ja ülemisel vasakpoolsel fotol eramud minu elurajoonis)

Paar minutit pärast kella kümmet algas Lions Backilt paugutamine. Arvasin, et lasevad paar-kolm minutit rakette ja kogu lugu. Aga ei. Kui Ameerikas midagi ette võetakse, siis ikka suurelt. Paugutamine ei kestnud kümme minutit. See ei kestnud ka 15 minutit. See kestis ikka ligi 20 minutit. Täiselamusest jäi puudu raadio. Just-just, kui oleks raadio ka olnud, oleks saanud kogu ilutulestikku jälgida muusikaga, mille järgi oli ilutulestik üldse seatud.

Poleks osanud arvata, et nii väike linn, aga nii suur ilutulestik. Näiteks Tallinna linnal oleks Moabist väga palju eeskuju võtta, teistest Eesti linnadest, kus samuti mitu korda rohkem elanikke kui Moabis, ei ole mõtet rääkidagi.

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.