Pullerits: Millised on tõeliselt tähtsad võitlused? (Sport on kökimöki...)

Me võime siin ju lugeda kilomeetreid ja mõõta aegu, kuid see ei mõjuta mitte midagi. Suured võitlused ei käi spordirajal, need käivad mujal – avalikus sfääris. Seal tuleb pidada tõeliselt otsustavaid lahinguid – ja seda olengi lõppeval nädalal teinud, kui teised, st teie ka, mugavalt oma kookonis istuvad ega kuradi lillegi ei liiguta, samal ajal kui neile kott tuima näoga pähe tõmmatakse.

Teisipäeval panin Postimehe arvamusküljel paugu kirja Jürgen Ligile – pealkiri oli jõuline ja konkreetne «Jürgen Ligi langemine» –, sest ta liitus kana- ja kukekarjaga, kes asus tegema kambakat Urmas Reinsalule. Mind käivitas aasta advokaadi Paul Kerese (fotol ülal paremal) tõdemus: «Täna on niimoodi, et inimest ei lasta töökohalt lahti, kui ta paneb toime mingisuguse jubeda ametikohustuste rikkumise. Aga ta lastakse igal juhul töökohalt lahti, kui ta kasutab näiteks sõna «neeger» või ütleb, et mehed ja naised ei pruugi kõigis oma oskustes ja oma annetes olla võrdsed, või kui ta kasutab mingit halvustavat sõna muhameedlaste kohta – siis ta võib kindel olla, et ta oma postilt lendab.»

Laupäevases Postimehe Arteris tegin viimase poole aasta kõige olulisema ja jõulisema intervjuu eelnimetatud Keresega (fotol vasakul), Eesti härrasmehelikkust kehastava maletaja Paul Kerese pojapojaga. Paljude muude asjade seas ütleb ta seal nõiajahiliku MeToo kampaania kohta nii: «Inimesena arvan, et MeToo kampaania on kõige ehtsam näide sellest, et maailm on läinud ülepea lolliks, ja ma kardan, et läheb veel rohkem lolliks.» Ja lisaks nii: «MeToo kampaania ei ole minu arvates midagi muud, kui edevate progressiivide eneserahuldamise kampaania.» Need on vaid kaks tema nn stiilinäidet. Aga noid litakaid tänapäeva maailma idiootsuste, näiteks arulageda alkoholiaktsiisi kergitamise pihta tuleb sealt veel.

Sellele intervjuule sain ühe parima tagasiside, mida kunagi olen oma tööle saanud.

Ja kolmandaks, mis on veelgi jubedam: üha rohkem Eesti inimesi, kes peab end ajaloo n-ö õigel poolel olijaks, on muutunud ääretult verejanuliseks. Sellest ja noist kirjutasin samuti Arterisse põhjaliku loo «Verejanuline Eesti». Noid, kes nn progressiividele ja vasakliberaalidele millegagi hambusse jäävad, tambitakse maatasa. Halastamatult. Osa lausa soovib, et nood hambusse võetud sureks. Ene-Liis Semper ütleb mu loos: «Need, kes oma sõnades võitlevad ühe või teise ühiskonnagrupi õiguste eest, tekitavad oma käitumisega kordades rohkem vaenu, kui nad ise suudaksid ära parandada.» Mihhail Lotman ütleb selliste inimeste kohta mu loos: «Pehmete väärtuste kandjad on halastamatud.»

Lõpuks veel kord sõna Semperile (parempoolsel fotol vasakul): «Minu lapsepõlves oli sõnadetagi selge, et eestlaste identiteedi üheks oluliseks osaks on väga hea intuitsioon, terve talupojamõistus ehk niinimetatud hea nina, tegemaks vahet, mis on õige ja mis mitte. Ei saa salata, olen selle üle hiljemgi uhkust tundnud. Nüüd vaatan, et eestlaste head ninad on kõik täiesti umbes. Tatti täis, kui otse öelda. Puudub igasugune võime asjade vahel vahet teha. See on hirmutav.»

Need on karmid arengud, mille ma välja toon ja mille vastu välja astun. See on tegelikult ainus võitlus, mis on väärt võitlemist. Ja milline on teie võitluslik panus sellesse, et Eesti ei läheks lolliks?

Foto 1: Advokaat Paul Keres kodus oma rohkem kui 60-kilose koeraga. Foto autor: Eero Vabamägi, Eesti Meedia / Scanpix
Foto 2: Advokaat Paul Keres oma kabinetis. Foto autor: Eero Vabamägi, Eesti Meedia / Scanpix
Foto 3: Justiitsminister umbusaldamise päeval Toompeal riigikogus. Foto autor: Liis Treimann, Eesti Meedia / Scanpix
Foto 4: Ühtse Eesti eestvedajad (vasakult) Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo andmas 2010. aasta aprillis intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix