Jalgrattasõit tundub selline ala, et kui sa ise asfaldile külge maha ei pane, nagu kaks suve tagasi Valgas, või kellegi otsa külakuhja ei maandu, nagu kaks aastat tagasi Tartu rattarallil kaks kilomeetrit enne lõppu, või kui ootamatu tehniline rike sind teele selili ei lennuta, nagu juhtus paar aastat tagasi, kui Tartus Jakobi mäe tipus kiilus kett hammasrataste vahele kinni ja maandusin üle leistangi kiivriga pea kuklapoolele, või kui jalakäija sulle ootamatult ette ei astu, nagu on juhtunud küllap paljudega, või kui kaasvõistleja sind kogemata külili ei sõida, nagu tegi sel suvel Gert Jõeäär ühel maastikusõidul Viljar Kannimäega, või kui auto sulle otsa ei rammi, nagu juhtus näiteks sel suvel Tanel Padariga ja on juhtunud vist veel paljude teistega, siis on see pealtnäha turvaline ala, kus vigastused niisama kergelt ei teki.
Tegelikult võivad vigastused tekkida palju süütumateski olukordades. See juhtus vist mullu suvel, kui tõstsin maal paar korda labidaga ümber istutatava taime mulda ja järsku käis seljast mingi jõnks läbi, mis tekitas krambilaadse tunde, ja kuigi viskasin kohe murule selili, ei suvatsenud seljatrauma taanduda. Kohe läks kõne dr Leho Ripsile, kes andis mulle kahe füsioterapeudi kontakti; üks noist sõitis kahjuks Eestist ära, teine sai ülejärgmisel päeval vastu võtta; too teine muljus ja väänas mind nii, et inimesed, kes mu karjeid ukse tagant kuulda võisid, ilmselt oletasid, et käib mingi jõhker piinamine. Aga paari päeva pärast läks olukord paremaks.
Kui sellised asjad mööduvad, kipuvad need kiirelt ununema. Ja see on viga. Sest esiteks muutud lohakaks. Ja teiseks tikuvad sellised olmetraumad korduma. Nii juhtuski täpselt nädal tagasi, eelmise nädala kolmapäeval, kui pidin hommikul kodus maha kummardama, et seljast käis taas tuttav imelik vaikne nõksatus läbi ja kohe sain aru, et jälle kramp. See ei olnud nii hull, nagu mullu suvel, aga tekitas sügavat meelehärmi. Eeskätt seetõttu, et olin väljateenitud staažipuhkusel, ja veeta puhkus lamades... ja teiseks seetõttu, et just pidid tulema suvised ilmad, parim aeg rattasõiduks, ning selle asemel lamada ja põdeda... Tõmbasin kohe korsetti toetava krõpsudega musta vöö peale ja määrisin spasmiga kohta Finalgoniga. Sedasi ei läinud asi vähemalt hullemaks. Endalgi üllatuseks sain järgmistel päevadel, vöö peal, teha rattaga üle kahe tunni pikkused sõidud. Vähe sellest: sõidu ajal tundsin, et seljahäda õieti ei tunnegi. Ju siis rahulik alakeha ringiajamine kuidagi aitas?
Ühel noist sõitudest juhtus aga suisa ootamatu trauma. Väntasin ringi Tartu ümbruses, avastades kodukanti. Nägin, et kinnisvaraarendus käib kõikjal täie hooga, ehitajail käed-jalad tööd täis, mis on tõenäoliselt märk sellest, et käes on buum ning tuleb valmistuda järjekordseks majanduslanguseks. Eriti uhked arendused on käsil Ihaste taga Veibris, kus ühed on rajanud koguni isikliku järve (fotol ülal paremal); sinna on kerkinud väga uhked funktsionalistlikus stiilis villad, mille kõrval katusealuses seisavad tavaliselt kaks autot, üks enamasti BMW sedaan ja teine Range Roveri maastur. Tõdesin, et Tartu on järelikult võimsa ettevõtlusega linn, kui nii paljud inimesed saavad endale lubada nii palju nii kalleid asju.
Ühte vähesõidetavat teed uurides sattusin tupikusse ja keerasin sealt tagasi. Ja siis sain hirmus valusa litaka.
Sedasorti väiksema litaka olin saanud päev varem, kui keerasin Vorbuselt piki raudteed mööda kitsast põlluservateed Emajõe poole. Seal on hoopis teistsugused elamised: täielik kontrast Veibri suursugususega. Palju sõna otseses mõttes hurtsikuid. Aga märgid näitasid, et neiski elatakse. Ja seal oli killustikukividega lõik, kus ootamatult lendas üks kivikene vastu jalga. Kui kergesti lähevad ikka kivid jalgratta rehvide alt lendu!
Aga pauk, mille sain päev hiljem Ihaste kandis Uus-Veeriku teelt läbi metsatuka lõunasse hargneval haruteel, oli oi kui valus! Seal lendas esiratta alt ilmselt suuremat sorti hall killustikukivi vastu vasaku jala rattakinga nina. Rattakinga nina on ju tugev, nagu teate. Ometi oli pauk nii kõva ja valus, et võttis oigama. Kujutasin ette, et nüüd on ilmselt veri väljas ja varvas tõmbub siniseks. Terve ülejäänud sõidu varvas valutas, valutas veel õhtulgi. (Õnneks verd siiski ei tulnud.) Ja mõelda vaid, millisest süütust olukorrast see pauk tuli...
Hirmus on mõelda, kui see kivi oleks lennanud mõni sentimeeter kõrgemale, tabanud otse sääreluud... Siis oleks küll valu paugust maha niitnud. Kes teab, äkki oleks isegi luule tõsist kahju teinud.
Kas teil on ka rattasõidul selliseid absurdseid traumasid juhtunud?
Foto 1: Sky meeskonna sõitja Chris Froome kukub tänavuse Tour de France'i 9. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Jalgrattureid hoiatav silt Tartumaal Meerapalu lähistel, kus lõpevad teed. Foto autor: Marika Kullamaa
Foto 3: Sky meeskonna sõitja Michal Kwiatkowski kukub tänavuse Tour de France'i 9. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Janelle Uibokand 2016. aasta mais Tartu lähistel Veibris. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Movistari meeskonna sõitja Mikel Landa on kukkunud tänavuse Tour de France'i 9. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Austraallane Simon Clarke lamab asfaldil pärast kukkumist tänavuse Tour de France'i 8. etapil. Foto autor: AP/Scanpix
46 Kommentaarid:
Hirmus on see jalgratturi elu tõesti. Ei julge kohe mõeldagi, mis kõik juhtuda võib. Kui nii edasi läheb, siis varsti on surm silme ees ja selle vastu ei aita enam miski. Ei ole abi ei Rooma paavstist, ega lugupeetud Tartu Padrest.
Juttu palju, sisu vähe.
Räägi parem sellest, mis suvel tagumikuga juhtus ja kuidas seda ravida.
Kuidas saab küll üks väike kivike suurt, karmusele kalduvat meesisendit niivõrd mõjutada?
Ausalt õeldes oli see lugemine nagu ämber külma vett kraevahele. Mulle on aastatega jäänud mulje Pulleritsust kui üliinimesest ja mehelikuse võrdkujust. Olen Pulleritsu pidanud meie kohalikuks Chuck Norriseks. Olen väga tõsiselt võtnud ka Pulleritsu "kõva mehe testi". Lastelegi on teda aeg ajalt eeskujuks toodud. Mõtlen praegu, et kuidas ma õhtul pojale silma vaatan. Piinlik on. Mis nüüd edasi siis? Kas järgmises kirjutises Priit tunnistab, et ta on aastaid avalikuse eest oma seksuaalset orjentatsiooon varjanud ja tegelikult on ta homo, metroseksuaal, transseksuaal või mõni muu sarnane kimäär?
Hahahah hohohoh küll on naljakas! Sa Kusti oled ikka tõsine huumorimees. Kirjuta veel, loeme ja naerame koos, nii mõnus!
Priit ajab sula kulda. Inimene ei õpi. Ma ikka teen metsas seasörki see ohutum kui rattaga kimada. Paar aastat tagasi kui kuuseoksa maha niitsin mõtlesin, et ei tasu kihutada kuuskede juures, need raip on valusad. Nüüd nädalake tagasi õgvendasin jalavaeva ja polnud kuuske ees, hoopis mänd oli. Sellel veel mingi ikka silmale seasörgil päris nähtamatu kuivand jäme junn väljaturritamas. Pauk oli vali. Mälestuseks suur sinikas. Ja kõige suurem jama on see, et ei ole kedagi teist võimalik süüdistada kah. Keegi ei seganud. Keegi ei käskinud puust lähidistantsilt mööduda. Ega muud kui tuleb meelde jätta, et ka männid on ohtlikud ja neisse tuleb vastavalt ka suhtuda. Oleks veel rattaga sama trikki teinud, oleks veri väljas.
Rahu, mehed, rahu! Jah, on traumad, aga kas ma olen sellest püssi põõsasse visanud? Ei ole ju! Eelmine nädal tegin sellist sõitu, et rekordid varisesid. Ikka juhtub, kui midagi teed, Chuck Norris sai ka vast paar pauku vahel sisse - aga kas ta sellest murdus? Ei murdunud! Mina ka mitte. Paneme edasi, sest panna on vaja!
Kuulge kõvad ja murdmatud mehed, äkki keegi oskab põhjendada, miks Eestis ei tehta ~200 km kruusarallisid? Lõuna-Eestis on sobilik infra ju olemas. Üks mudamaraton hiljuti oli, aga selliseid mõnusaid sõidetavaid pikki kulgemisi mitte, ainult mõni lühem sutsakas.
Pole juhtunud ühtegi traumat rattaga,aga ma nii ettevaatlik ka .Põhimõtteliselt kui majast väljun vaatan esimese asjana taevasse ,et sealt midagi pähe ei saja.Kui sõites tuleb siis ju olen selle ära teeninud.
Rattasõit on karmide meeste ala. On verd ,on luumurdusi, on tõsiselt sitta ilma ,mis muudab ala äärmiselt ebamugavaks,mis viga soojas ,kuivas saalis mis iganes sporti teha.On surma.
Räägi meile rattasõidu surmast. Murdmaasuusatamises peaks tihedamini surma saama kui vaadata Norra koondise poole. Aga me kuulame, lase käia.
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_cyclists_with_a_cycling-related_death alustuseks vast piisab.
On surma? Kui palju? Kus kohas? Kelle loal?
Päris põnev igatahes. Aina karmimaks läheb.
Rattasõit iseenesest spordina pole ohtlikum kui muud spordid. Fataalsemaks muudab asjaolu et ratast sõidetakse liikluses, ning maailma kolgastes, kus elutseb palju rahvast on ka liiklus õige tihe.
Haanja100 MTB.
On ikka fenomenaalne võistlus, sellise vahetu ja otsese tagasisidega ei saa ükski kohalik rattavõistlus hoobelda.
http://velo.clubbers.ee/foorum/viewtopic.php?f=177&t=69781&start=100
To 14:51. Olen enam kui kindel, et see pisike kivike oli tegelikult paraja jalgpalli suurune.
Kui see pole EKRE sitaloopimine, siis võiksid oponendid Krossi jutu ka punkt punkti haaval ümber lükata, mitte hakata jälle üldist vahtu ajama.
https://arvamus.postimees.ee/6414840/eerik-niiles-kross-e-kre-ml
Tõsi või, 21:16? Aga kus on võistluse tulemused? Kodukal on viimased tulemused aastast 2017... Kuulsin, et võistlustel polnud kohtunikkugi. Kui tulemused kunagi ilmnevad ja seal on miski viltu, siis kellele kurdate? Korraldajale? Hahaa, see pole küll tema pädevuses otsustada, selleks on võistlustel ikka kohtunik.
23:02-le: Niiles Krossi kirjutis on loomulikult järjekordne sopaloopimine, sest on ju selge, et kartellierakonnad on EKRE edu pärast paanikas. Aga kainelt mõtlev inimene küsib nii: kui väita, et EKRE teenib Kremli huve, millele pole ju tõestust, siis kas on tõestust selle kohta, et Reform ja Kesk ja teised kartellierakonnad teenivad Brüsseli huve? Jah, on küll, selle kohta näeme tõestust iga päev, kuidas nad annavad ära meie tõelist iseseisvust ja lasevad meile peale sundida nn euroopalikke väärtusi ja hoiakuid, mis õõnestavad meie riiklust ja rahvuse huve. Kõige lihtsam näide: sundus vastu võtta illegaale, keda nimetatakse asja pehmendamiseks pagulasteks. Või veel: sundus hukka mõista Poolat ja Ungarit, kes on otsustanud selja sirgeks ajada ja Brüsseli diktaadile vastu hakata.
See Eesti äraandmine, mida teevad kartellierakonnad, sh Ref, kuhu kuulub Niiles Kross, on ilmselge ja vaieldamatu, kuid see, et sama teeb ka EKRE, on vandenõuteooria valdkonda kuuluv.
Oh sind Priit. Millal hakkad suurt pilti nägema ja infot leidma.
Tahad tulemusi siis otsi, kuidas ei suuda ajakirjandus üppejõud infot leida , mis tulemuste näol tänapäevaselt jooksevad veebis lives?
Sõida kord see elus läbi, saad teada mida MTB sõit tähendab. Anna andeks, sest ikka arvan et seda TRM ei ole. Küsi või Kelgu käest kes ka Hanjas kohal oli.
Kellele kurdame kui tulemused viltu? Sulle tulema kebama muidugi.
http://nelson.racetecresults.com/results.aspx?CId=16267&RId=241
EKRE mantra mäda ajades suur spetsialist, kuid muidu nii saamatu.
Venemaal võib ju ühel juhul sajast õigus ka olla. Kui räägime perekonnast, usust ja rahvusest, mis on jäävad väärtused olnud läbi sajandite, siis kes neid järgivad on Kremli käsilased, on absurd. EL vastandudes neile on perversne ja ebardlik.
Hmm, nüüd on lugu nii, mehed, et Rail Balticu juhi Baiba Rubesa esindaja helistas mulle ja teatas, et Baiba Rubesa paneb täna ameti maha.
See on puhas liberalistlik propaganda et kõik lääneriikide konservatiivsed rahvuslikud liikumised, sh. ka EKRE on Kremli raha ja lõa otsas ja teenivad Kremli huve. Jälk propa, mida paljud eesti kommentaariumites süüdimatult edasi patravad.
Nagu kremlil oleks oma rahamasin millega kõiki rahvuslikke liikumisi rahastada. Absurd!
See haige propaganda algas 2016
Kogu operatsioon haiseb selgelt ja distinktselt nomenklatuuri ja seda toetavate eriteenistuste infooperatsiooni järgi, mille stsenaarium pärineb Washington Posti 2016. aasta artiklist, millega anti avapauk sellest hetkest alates USA-s ja Lääne Euroopas süstemaatiliselt edendatud narratiivile: lääne alternatiivmeedia, antiglobalistlikud, konservatiivsed ja rahvuslikud erakonnad ning liikumised, ühesõnaga kõik, kes establishment’i liiniga nõus ei ole, on kas Kremli mõjuagendid või Venemaa kasulikud idioodid. Nad levitavad võltsuudiseid ja õõnestavad usaldust “headuse telje” tarkade ja üllaste poliitikate vastu. Washington Posti artikkel toetus toona raportile, mille vormistas anonüümne USA lehekülg nimega PropOrNot, mis väidetavalt koosneb endistest militaaridest ja välisteenistujatest.
Üllatus-üllatus, sama narratiivi tõi Eestis maale kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu, kes juba 2016. aasta aprillis teatas “Aktuaalsele kaamerale”, kuidas Venemaa lõhestavat nn populistide kaudu “Euroopa Liitu ja NATOt – seni edutult –, et need aitavad populistidel n-ö leida sellist ühist pinda, kellega siis ennast võrdsustada või öelda, kes on nende nn konservatiivsete väärtuste kandja.
Rahvas on hakanud aru saama, et uued poliitilised liikumised kujutavad endast ühiskonna tervet reaktsiooni haiglaslikule ideoloogilisele utopismile ja otsesele rünnakule rahvusriikide suveräänsuse ja enesemääramise vastu. Seda reaktsiooni pole esile kutsunud Venemaa, vaid lääne poliitiline ladvik ise oma tegude ja tegematajätmistega.
Seda armetumalt mõjub eriteenistuste narratiiv, mis üritab inimesi uskuma panna, et tervest mõistusest tulenev loomulik protest on vaenlaste agentide kätetöö. See näitab üksnes seda, et nomenklatuuri argumendid on otsa saanud ja süsteem on vaikselt ületamas õrnõhukest piiri, kus tragöödiast saab komöödia. Vene-kaardi mõistusevastane ja fanaatiline laudalöömine, mida faktid ei toeta, räägib lääne poliitilise nomenklatuuri läbikukkumise lugu.
23:02 ole lahke, siin sulle Krossi teksti PUNKT PUNKTI HAAVAL ÜMBER LÜKKAMINE.
http://objektiiv.ee/juhtkiri-labikukkunud-laane-nomenklatuuri-viimane-olekors-vene-kaart/
Härra Pullerits, kas nüüd on võimalik Baiba Rubesa seni saladusse jäänud intervjuu osa avaldamine?
Kas selles intervjuu osas on sensitiivset informatsiooni?
Foto 2: need kes selle ürituse Emajõe Suursoos korraldasid, palun koristrage enda järelt rämps ära (tähistuslindid, sildid, seda ka eramaadel). Kes seda rämpsu teie järel koristama peaks?
Peand nüüd hoogu, 12:41.
Maestro häälestab praegu pilli ja elitaarne ekstraklassist soolokontsert tuleb siis, kui selleks õige sättumus loodud.
Absoluutselt, lgp 14:10
Õige ajastus on edu pant. Mul isiklikult närv jumalast pingul. Pulss tuksub 120 beats per minute. Kuuldavasti arutati väga intrigeerivatel teemadel.
Ainuke teema mis meid eestimaalasi intrigeerib on raha ja kelle kaukasse seda mõnusalt pritsib. Ootame huviga.
Mis te jamate 12:41 ja 14:10. Teeks lihtsamalt.
1. Kas RB saab valmis?
2. Kas RB tagasiastumise puhul peame nutma või hõiskama?
Tõsi on, meelierutavast kontserdist ei ütleks kunagi ära.
15:12, ennetan siin ebaviisakalt isand Pulleritsu jagades veidi infot. RB on vaid hämav suitsukate. Tegemist on hoopistükkis eesti ja läti rahvaste psühhofüüsilise murdmise temaatikaga. Vedades väikerahvad globaalsete gaasitorude ja raudteetrasside ristteele (hiinlaste ehitavad raudtee Pihkvast Paldiskisse) saavutatakse rahvusromantilise identiteedi iseeneseslik lahustumine. Kogu eluenergia kulub hiigelstruktuuride teenindamisele. Laulu ja tantsupidud hämarduvad minevikku. Nõrkuse hetkel vihjas Baiba RB sellest kuratlikust plaanist Padrele.
Foto nr 2 - plakati kiidame heaks.
Vormistada korralikult ja kinnitada loodussõbralikult ka teiste spordiradade äärde.
Kas ikka liigutate ka end? Mina tegin näiteks täna, neljapäeva õhtupoolikul Cube'i MTBga 2:03.30 pikkuse sõidu, rahulikult, kokku läbisin 51,7 km.
Aga plakat on ju tõesti äge, 17:02! See võiks olla tõesti Eestimaa eri paigus rahva inspireerimiseks ja meeldetuletuseks, et neil hoitakse silma peal ja kunagi ei jäeta neid üksi, kui nad on vaid rahvuslikult meelestatud. Teistsuguse arvamusega tegelased vajugu sohu.
Plakat on väga viis tõesti.
Muide, Baiba RB Rubesa ja Priit RB Pullerits moodustaksid jõulise paarisrakendi väikerahvaste rahvusliku asja ajamisel. Moskva, Brüsseli ja Washingtoni koridorides oleks seltsimeestel kohemaid jänes püksis vastava salainformatsiooni kohale saabumisel. Seniks, mehed, pange kõva!
Kas tegemist ülivõimsa Eesti rekordiga tagumikulakkumises?
Kersti ja Franciscus
https://postimees.ee/section/1198/6415960
Mul oleks väga häbi kui oleksin Evelin K.
https://m.postimees.ee/section/1200/6413969 Erkki tabab Eesti tragöödia seoses 200ga ära. Otse öeldes, Eestis puudub isafiguur. On mingi jot kes lakub ja ajab klaasi taga mulli mida keegi kunagi ei realiseeri ning päeval kaovad kõik kõplaga põllale korilusega tegelema.
Objektiivi udu juhtkiri ei lükka grammi eest ka Grossi punkte ümber, näha on, et kirjutaja ei usu ise ka, mida sinna kokku on toksinud.
Lugesin ka seda objektiivi - hale halvustav möga, kus midagi ümber ei lükata vaid lihtsalt pritsitakse teisiti mõtlevate suunas tatti.
Erinevalt Priidust, kellega võib nõustuda või mitte, kuid vähemalt räägitakse asjast!
Haletsusväärse liberasti Erki B Postimehe artikli võti peitub lauses -
... on väga õpetlik sellest vaatenurgast, mis juhtub, kui võim vahetub ja alustatakse n-ö nullist.
Vihje abil hoiatatakse mis juhtuks Eestis kui rahvuslased (ekre) võimule tulevad, ning tõmmatakse paralleele ajalukku bolševike veriste märatsuste juurde. Erki võrdustab Eesti pisivabariigi võimaliku võimuvahetuse 1917 suure oktoobriga. Väga häbematu ja alatu temast.
Postita kommentaar
<< Esileht