Pullerits: Meelehead rattapededele ja -jupijumalaile ehk minu rattail uued tükid

Minu Scotti maantee- ja Cube’i maastikuratas pole enam endised. Nad on saanud märgatava facelifti ja tuntava upgrade’i. Millest alustame?

Alustame Cube’ist, sest see on pühapäevase Tartu rattamaratoni tõttu aktuaalsem. Aasta otsa olin sellega sõitnud ilma kompuutrita. Nüüd ostsin kompuutri. Tartu A&T Spordi kaupluses nägin kaks nädalat tagasi Rait Pallot, mitmekordset Tartu nelikürituse võitjat, ja kurtsin, et näe, ei tea, kui kiiresti sõidan. Ta võttis klaaskapi võtme ja tegi seal väikse «inventuuri». Lõpuks valisime välja VDO juhtmeta kompuutri (fotol ülal vasakul), hind 39 eurot.

See oli ülihea kompuuter, nagu mõni päev hiljem Tartu Lõunakeskuse Hawaii Expressi kaupluses selgus. Nimelt, isegi kui rattad all ei veerenud, tuli meetreid ja kilomeetreid muudkui juurde – kilometraaž kogunes iseenesest, kohapeal seistes. Hawaii eksperdid vaatasid ja imestasid. Keerasid kompuutri ühendustest lahti, panid siis alusele tagasi – ja ikka jätkasid meetrid muudkui tiksumist. Nad ei osanud kosta musta ega valget, vaid soovitasid müüja juurde tagasi minna.

Läksingi. Aga enam ei tahtnud kilomeetrid ise üldse lisanduda. Võlukompuuter lõpetas oma imelise töö ega ole seda seniajani enam teinud.

Kuid oli veel üks probleem. Kuigi spetsialistid timmisid kompuutri nii tööle, nagu igasugused rehvi- ja dokumentatsiooninäidud nõudsid, näitas kompuuter palju suuremat läbisõitu, kui tegelikult. 30 km peale tuli kolm ikka lisa. Küll lasin kompuutrit häälestada nii ja naa, aga ikka näitas mööda. Lõpuks läksin Peeter Dedovi juurde, kes võttis maamehelikult mõõdulindi, tõmbas selle põrandale ja sättis kompuutri selle järgi tööle. Enam pole kompuuter valetanud.

Täna, kolm päeva enne Tartu rattamaratoni, lasin A&T Spordis Cube’i rehvid välja vahetada. Eelmised olid üksjagu siledad. Need sobisid avatud raja sõiduks, ent vaevalt sobiks nüüd pühapäevaks, mille eel lubab ilmaprognoos terve laupäeva vihma. Lasin Jaano Verbul panna alla Mavicu Crossmax Pulse tubeless rehvid (fotol vasakul ja ülal paremal), mida ka Pallo oli kaks nädalat tagasi kiitnud. Ühe rehvi hind oli 55 eurot. Rehve kulus kaks. Loodetavasti saab tänu neile olema rattamaratonil kurvides kindlam tunne.

Tegelikult algas mul rataste tuunimine juba augustikuus, kui lasin Kodanik Männikul (nii teda tuntakse) paigaldada Hawaii Expressis oma Scottile uue sadula. Seni olin sõitnud Marco Pantani kollase piraadisadulaga, ent see, nagu teada, võis viia suvel võistluskeelu saamiseni.

Üllataval kombel ilmnes, et Eesti ratturite seas kõige vähem räägitud probleem on jalgevahe ja tagumiku probleem. Kui aga sellest juttu teha, tuli välja, et teema on enamikule tuttav. Kuulsin, et ka mitmed Eesti tippratturid, kelle nimesid ei hakka siinkohal mainima, sest pole neilt isiklikult juttude tõele vastavusele kinnitust küsinud, on sadulaga hädas olnud. Üks ema avaldas, et tema Eesti paremikku kuuluv poeg oli jalgevahe piirkonnaga koguni kaks kuud kimpus ja nii kapitaalselt, et isegi pissida oli põrgulikult valus.

Lasin Kodanik Männikul paigaldada Scottile Selle Italia X-LR piluga sadula (fotol ülal paremal). See maksis, kui õigesti mäletan, umbes 150 eurot. Kaupluse juhataja väitis, et seda tüüpi sadulaga on kõik oma probleemist lahti saanud.

Igaks juhuks, nagu teate, sõitsin ikkagi nädalaid sadulast püsti, et ei tekiks retsidiive. Kuid kogu keha jõuga pedaalidele surudes hakkas kuskil esimese hammasratta piirkonnas süvenema kõrin, mis muutus ajapikku lausa permanentseks. Arvasin, et äkki käib käiguvahetaja kuskil millegi vastu. Aga kui Hawaii mehaanikud müra üle kuulasid, oli neil paugupealt selge, et tõenäoliselt on viga keskjooksus. Nad keerasid selle lahti – ja oligi. Paraku jäi tol korral kaupluse sulgemiseni viis minutit, nii et pidin järgmisel päeval tagasi tulema. Hea oligi: vähemalt sain trennisõidu tol õhtul ära teha, olgugi kõrina saatel.

Aga mul on eriline ratas, mitte tavaline. Nagu selgus, polnud mu Scottile sobivat keskjooksu kaupluses olemas ega olnud seda ka Tallinnas. Kuid Kodanik Männik ei ole seniajani mind hätta jätnud. Kevadel tegi ta imet, kui parandas ära mu Scotti tagumise käiguvahetaja. Ka nüüd «võlus» ta õigete mõõtudega keskjooksu (fotol ülal vasakul) kuskilt välja.

Ent uut keskjooksu paigaldades avastas, et esimene käiguvahetaja (fotol paremal) on kinnitusest lahti ja vähe sellest – kinnitusel on keere maas. Nii sai ta tööd juurde. Ja minu ratas uue esimese käiguvahetaja. Kogu keskjooksu ja käiguvahetaja kupatus koos tööga läks maksma ümmargused sada eurot.

Nii palju ei olegi ma oma rattaid nii lühikese ajaga upgrade’inud ja faceliftinud. Aga teie?
*
Ja muide, minu video Tartu rattamaratoni avatud raja sõidust on jõudnud ka Postimehe veebi! Kes ei ole seda veel näinud, siis kokkuvõtet raja esimese poole põnevamatest kohtadest saab näha siin ja teise poole intrigeerivamatest kohtadest siin!

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.