neljapäev, august 23, 2018

Pullerits: Kuidas ma leiutasin rattasõidus uue treeningmooduse

Kuidas teie alustate oma rattatrenni? Kas samamoodi nagu mina, et võtate hoo üles, milleks on vaja sadulast püsti tõusta?

Peaküsimus on hoopis selles, mis saab siis, kui hoog on sisse võetud.

Huvitav vastus on selline: sadulasse ei maksa tagasi istudagi.

Just seda ma eile tegingi. Et vaadata, mis saab siis, kui teha terve trenn püstiasendis.

Mõned nüüd imestavad: mida pekki, mis ma jälle välja mõtlesin!

Aga kui vaatate neid kümneid ja kümneid, kes sõidavad maanteel, istudes õdusalt sadulas, siis kas teil ei teki küsimust, mis on nende mugavusliikumise mõte? Mida nad ikkagi treenivad? Kas nad üldse midagi treenivad?

Minu arvates kulutab enamik neist lihtsalt aega. Ja kulutab palju aega, sest sadulas on ju nii vahva istuda, et seal võib vändata kaks, lausa kolm tundi jutti. Ent lõpuks on nad sunnitud imestama, miks nad pärast noid pikki mugavaid sõite end sugugi võimekamana ei tunne.

Pole seal midagi imestada, sest koormust ju sisuliselt pole.

Ent nüüd mõelge sellele, mis tunne on sadulas pikalt püsti sõita. Olete seda mõnikord (!) ikka proovinud, eks?

Loomulikult on see raske. Sest ülekanne on tavalisemast raskem, kuna keha ja käte suurem rakendamine võimaldab pedaalidele suuremat survet ja samuti pedaalidega jõulisemat tõmmet.

Aga selles just asi ongi! Esiteks: saate rakendada peale jalgade ka muid kehaosi. Ja teiseks: lisandub üldkehaline suurema jõu rakendamine. Kui need üks pluss üks kokku panete, saate vastuse, mis on seesuguse sõidu üüratu kasutegur.

Jah, ma tean, et enamik ei suuda püstises asendis sõita järjest rohkem kui paarsada meetrit.

Kuid tegelikult te ainult arvate nii, et ei suuda. Suudate küll! Selleks tuleb kasutada... pead.

Just, pead. Täpsemini: aju. Te ju teate, kui võimas tööriist on inimese aju? Kõik käsklused, mida te kehaga teete, tulevad sealt. Ja selleks, et suuta sõita püsti rohkem kui paarsada meetrit, rohkem kui kilomeeter, rohkem kui kolm-neli kilomeetrit, rohkem kui kümme kilomeetrit, kas või kakskümmend kilomeetrit, tuleb anda ajust vastavaid käske. Lihtne ju!

Tunnistan, et ka mul tekkis eile hetki, kui tundsin, et istuks väsimusest sadulasse. Seda enam, et kohe jõuliselt sõitma hakates olin tekitanud endale pooleteise kilomeetriga hingamisteedes ja kopsudes tunde, mis on sarnane sellega, kui oled alustanud võistlust tugeva pika kiirendusega. Aga ma võtsin kontolli oma aju üle enda kätte. Lasin ajul endale öelda, et ei istu sadulasse, et sõida aga püsti edasi.

Algul oli see pisut raske, sest keha refleksid ja mugavusihalus meelitasid püstisest asendist loobuma. Aga kui keha instinktiivse tahtmise oma aju saadetud signaalidele allutasin, sain keha soovidest võitu ning suutsin püstiliselt-jõuliselt edasi vändata.

Miks just nüüd sellist trenni teha? Aga seepärast, et tulemas on Tartu rattamaraton (fotol paremal), kus jõulise väntamise osakaal on palju suurem kui maanteesõitudel, kus on vaja püstises asendis kiirendada ja rassida. Millal veel seda harjutada, kui mitte nüüd?

Ent siin käib kindlasti «spetsialiste», kes on oma kivistunud arusaamadest lähtuvalt kahtlemata surmveendunud, et teen jälle midagi valesti. Eks käigu siis oma vastuargumendid välja! Kuid ärgu tulgu pärast Tartu rattamaratoni kurtma, kuidas nad tõusudel ja seal, kus vaja püsti rügada, minust maha jäid.

Foto 1: Samuel Mugisha Team Rwandast üles pressimast mäest Ruanda velotuuril Kigalis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Mugavusrattur USA pealinnas Washingtonis Kapitooliumi ees. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Briti triatleet Alistair Brownlee EM-võistlustel ratast sõitmas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Šveitsi triatleet Nicola Spirig võistlustel Lausanne'is mäest üles rassimas. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Mulluse Tartu rattamaratoni start Otepääl Tehvandi staadionil. Foto autor: Ragnar Vutt / Klubi Tartu Maraton

64 Kommentaarid:

At 11:09, Anonymous Anonüümne said...

Ilma sadula ja sadulapostita on ju ratas ka oluliselt kergem.

 
At 12:29, Anonymous Anonüümne said...

Viskame siis Priidul juba Tartu Rattamaratoniks sadulaposti koos lisadega minema?
Jälle tuleb välja et sinu poolt parastatud lõunalaagrid panid sulle jälle ära, Sest mägedes 1h-1,5h pikkuseid tõuse sõites õpid paari päevaga ära et püsti on vahelduseks neid tõuse tore "raiuda" ja asendivahetusega veidi puhkust anda kerele teise asendi näol.

Püsti sõit on raskem. Tugevdab lihast kindlasti kuid tapab ka põlvi ja jalgu. Võin kihla vedada et sadulas kerides saan sama kiiresti mäest ülesse , kui sina püsti raiudes. Jalgades jõudu jätkub kindlasti sadulas istudes kauemaks.

Eks ta inimese füsioloogiast kinni ole, kes mida eelistab tõusul kasutada. Kiiret kerimist alustas Armstrong et oma suurele mootorile tööd anda ja jalgu säästa. Parim tema õpilane on Froome, kelle sõidustiil tihti juba naeruväärne (kuid peab tunnistama et efektiivne).
Sadulas püsti tantsijad pea reeglina kerged poisid Contador, Pantani, Pozzovivo, Simoni, Ricco, Landa.
Kolmas stiil veel Ullrich mode, istud ja väänad rasket rauda . Seda soovitan sul püsti sõidu asemel kasutada kui tahad jõudu teha.
Käigud paremale ja 40-50 kadetsiga keerad väntasid 10-15 minutit.

Huu

 
At 12:44, Anonymous Anonüümne said...

Härra Huu on tõsine rattasõidu spetsialist. Minu lugupidamine.

 
At 13:56, Anonymous Anonüümne said...

Mehed lisaks ärge unustage ,et kogu energia tuleb inimesel ikkagi sealt kus asuvad tsakrad ehk puusa perimeetris.Potensiaal mis istub nii mugavalt seal peidus ,et unustame rattasadulas istudes ära.Kui alustada sealt jõu edasi kannet jalgadesse siis hakkavad te sõidus uued tuuled puhuma.Ja see pole enam kindlasti mugavalt sadulas istumine vaid puhas töö endaga.Enda puhul ütlen et rattasõit muutus alles peale seda nauditavaks ja motiveerivaks kuna areng on tuntav iga päevaga.

 
At 15:50, Anonymous Mati, spetsialist said...

13:56, läks juba keset päiset päeva suuremaks joomiseks? :)
Ausalt öeldes on sellist jama võimatu kommenteerida...

 
At 15:55, Anonymous Anonüümne said...

Kangert liitus uue klubiga (EF)

 
At 16:18, Anonymous Anonüümne said...

Ma olen viimasest uudisest elevil. EF Drapac, Slipstream, Cannondale mis iganes nime see meeskond kandnud on , on tegu laheda suhtumisega meeskonnaga. Vaughters on karismaatiline kuju, kellega isegi Lance ei saanud hakkama kui see temaga ühes klubis sõitis.
Nagu hoiatasin oli Tanelil soov keskonda vahetada ja usutavasti pakkumusi leidus. Kui Taaramäe viimane siirdumine tekitas "RIP" tunde (mida täna öelda ei saa, sest sama klubi palkas ka Trepstra et suurte meeste liigasse tõusta), siis EF on küll huvitav meeskond. Edu eesti parimale ratturile ja jääme ootama järgmist aastat roosa POC kiivriga ja rohelise Cannondale rattaga.


Huu

 
At 16:24, Anonymous Anonüümne said...

to 13.56
Absoluutselt nõus, ilus postitus. Rattasõidu jõud tuleb puusast, mitte ei pigistata seda jalgadest juurde.
Ja kuna sõit MTB peale läks (mida Tartu Rattamraton pole), siiss peab Priit hakkama tegema kerele eraldi trenne kui seal tahab kiireks saada. Läheb vaja nii singlil, tõusudel, laskumistel.

Huu

 
At 18:41, Anonymous Anonüümne said...

to 15:50 3 kuud mitte tilkagi.Miks... kuna areng on positiivne.Ütleks et kõik jõu ja kiirusega seotud alad loevad inimese keskkohast. Kui see on nõrk hakkavad kõik muud hädad.

 
At 19:38, Anonymous Anonüümne said...

Kui Padret pole juures on kommentaarium täis lapse lalin. Jõud, kiirus, võimsus ja kangus algavad tahtejõust. Kus on suure tahtejõu kodu? Õige, suures südames. Amundsen, Nansen, Tšeljuškin, Kuropatkin, Nobile, Nurmi, Zatopek, Kuts, Kotkas, Gagarin, Pärnakivi, Sellik, Contador, Nibali, Valdmaa, Pullerits, Kangert. Kõik suure südamega mehed.

 
At 21:42, Anonymous Anonüümne said...

Kahtlustan, et Priidul on pump.

 
At 22:41, Anonymous Anonüümne said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 23:26, Anonymous Anonüümne said...

Vale Panta.
Mustad oleks ammu kohal kui neil asja oleks. Tegu üle 100 aastase spordiga, Ühe Teklehaimanot'i päras ei pea küll paanikasse sattuma. Kus on mees nüüd kui prantsuse klubis sõidab? Pildilt kadunud, nagu iga rauur kes prantslaste teamis sõitma hakkab. Kui aafrikas sellist talenti vedeleks oleks see ammu ülesse korjatud nagu on aastakümneid tehtud kolumbia ratturitega.
Nagu ujumises, kui näeme EM'il musta ujumise finaalis , peame olema paanikas et oleme ühe spordiala jälle kaotanud? Ujuda peaks inimene ometi Alzeerias ja Keenias saama, kui ratast soetada ei jaksa?

Huu

 
At 08:17, Anonymous Anonüümne said...

Teklehaimanot'i poolt Tour de France'il mägedekuninga särgi selga saamineoli puhas promoüritus. See juhtus esimesel küngastega etappil, kus moepärast pidi midagi jagama. Kui ei eksi, siis sai tervelt etapilt ainult 3 punkti. Nii kui tee võttis kraadid üles, kadus mees eest...

 
At 10:54, Anonymous Anonüümne said...

Ujumise spordiks on vaja basseini, stopperikella ja ranget treenerit. Niisama jões supeldes olümpia svimmeriks ei saada.
Kõige õigema ala on valinud K Ilves. Väikseim konkurents ever. Ala on piiratud looduslike /lumi/ tingimustega, sotsiaalsetega /hüppetorni olemasolu/, ning lisaks veel ala uimasus. Vastupidiselt näiteks laskesuusatamisega, mis tänu vaatamishuvile populaarsust kasvatab pole kahevõistluses midagi vaadatagi.

 
At 11:27, Anonymous Anonüümne said...

Suure südamega mehed kõik siin kes jagavad fundamentaalseid tõdesi sporditegemisest ,ei jäta enda teada ja seda täitsa tasuta.Oleks linna pildis ka selline suhtumine ,siis võib jõuda juba lugupeetud inimeste nimekirja.Nimelt paljud meist on tähelepannud teiste ratturite juures kas tehnika,sadulakõrguse jne vigu ja seal juures jättes reageerimata.Viisakas nõu andmine ma arvan on alati tervitatav. Tihti jääb laste puhul silma liiga madal sadul.Mis võib päris palju kurja teha,ja teebki,võibolla et isegi pöördumatult.Selles mõttes võiksid rattaärikad rattaseadistuse ja asendi paikapanemis teenuse tasuta teha. Jällegi võimalik jõuda lugupeetud inimeste nimekirja.Sellest võidavad kõik peale meditsiiniasutuste.

 
At 11:39, Anonymous Anonüümne said...

Vaata vaata kommentaarium tõstab kvaliteeti. Ning täiesti ise ja vabatahtlikult. Kui siia lisanduvad suurte südamete ja hellade kätega mehed kes tasuta maailma paremaks teevad, siis mida meil veel tahta on? Kes oli see suur mees kes ütles et pole meil vaja olümpia medaleid ja jalgpalli karikaid, peaasi et me vaimult suured oleme?
Või natuke ikka on vaja?

 
At 12:07, Anonymous Anonüümne said...

Medalid tulevad kui vaadata peale kasvavat põlvkonda.Loodame et neile ei saa kaaslaseks meie põlvkonna stress,mis on ajastu küsimus pigem .

 
At 12:08, Anonymous Anonüümne said...

Allaandmismeeleolude vohamine. Ilus oleks euroopa meister jäähokis ja jalgpallis ja krossi- maantee- ja staadionijooksudes. Siis saaks kõik aru et me suure vaimuga rahvas oleme.

 
At 13:02, Blogger Priit Pullerits said...

Ei, mehed, ärge te teiste sadulaid ja muid asju küll vahtima jääge ja veel vähem näppima minge. Lobamokka ikka teate? (Vt impressum, kui ei tea.) Juhtus kord nii, et sõitsime Tartus Tähtvere spordipargis minunimelisel ovaalil õhtul suuska ja Lobamokk märkas, et ühel noorel naisel on kepirihmad pikad. Abivalmis mehena läks Lobamokk täiesti omakasupüüdmatult abi pakkuma, et teeks rihmad lühemaks ja kepid käepärasemaks. Kui järsku ilmus kuskilt pimedusest suuskadel mingi ambaal, kes kohe küsima: Kas on mingi probleem või?
Vaatasime, et eluga tulema saime...

Eilegi nägin koera jalutades, kuidas üks noor naine sõitis Tartus mööda Koidula tänavat naistekaga ilmselt tööle, sadul madalal, nii et põlved pidevalt krõnksus. Ei mingit sirutusfaasi. No ei hakanud ma küll teda kinni pidama ja nõu jagama, sest ega mu koer on ka selline sõbralik, kes eriti hammustama ei tiku, kui asjalood teravaks lähevad.

Arvan, et ei tule Aafrikast niipea massiliselt rattureid. Pole seal küll käinud ja ei tahagi sinna minna, aga nii palju olen kuulnud, et ega seal maanteesõiduks ikka piisavalt korralikke teid ole. Ja kodust kaugemale väntamine võib vist üldse ohtlik olla: hea, kui üksnes jalameheks jääd...

 
At 13:43, Anonymous Anonüümne said...

Ikka tuleb ikka. Koduneegritest, keda hispaanial, itaalial, saksal, prantsusel piisavalt. Kui kergejõustkiku trenni saavad mindud, siis ka rattatrenni. Või on ratta ringkonnad segregeerivad? Et noh, annavad mõista et näe jalgpalli ja kergeraksu klubid on näed seal, teisel pool teed.

 
At 15:15, Anonymous Anonüümne said...

Medalid tulevad, kui vaadata pealekasvavat põlvkonda. Kas ikka? Julgen väga kahelda. Noorte medaleid küll. Tänases maailmas on u20 u18 u16 võistlusi kuhjaga. Asi sealt siis hea õnne korral medal tuua. Aga edasi? Täna veel, aga kas tulevikus Šadeiko, Jagori, Laanmäe jne. tasemel sportimine ära tasub? Kardetavasti mitte.
Tuleb valida ala, kus endale pensionisammast saad kasvatada, jalgpall, tennis, golf, ..... ei tulegi nagu rohkem meelde.
Ega see kerge pole kuskil. Ameerikaski nõnda et pead olema tipus, ning lootma et mõni bränd su endale reklaamipostiks võtaks. Siis elad oma spordist.

 
At 15:40, Anonymous Anonüümne said...

Hästi panete mehed kohe näha et suured südamed ja hellad silmad. Kahjuks on Eesti jaoks head ajad möödas. Võrkpalli Liidu meister 1968. Allveeujumise ja jääpurjetamise paremik. Kotkas, Sellik ja Erika Salumäe. Ei tule üle selle, ei tule. Vehklemine tore, aga miks meesvehklejad on? Kui vehklemine on Eesti ala, siis kus on mehed? Novosjolov lõpetab, siis on tühi maa. Aga miks? Sama keemia, mis naiste puhul töötab ettevalmistusprotsessis peaks ka noori mehi üles upitama. Prantsus ja itaalia vehklevad neegritega, need palju äkilisemad. Näete, oleme samas punktis tagasi.

 
At 15:53, Anonymous Anonüümne said...

Kas see tähendab, lgp eelmine, et peame ka hakkama neegreid sisse tooma?

 
At 16:00, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

nii et kui nüüd siit edasi minna, siis on meile neegreid vaja. Miskite kvootide alusel pidada neid Brüsselist jagatama, aga nad ei tahtvat siia tulla. Elu raske ja toetusrahad väikesed. Nii et mehed, kui tahame neegritest olümpiavõitjaid, peame hakkama rohkem makse maksma. Võiks olla kohe mingine pagulastoetusmaks. Mingi 5-10% iga kodaniku palgast. Sellele loota, et need lojused ise ennast üleval pidama hakkavad ei tasu, sest nad ei saa sellega hakkama isegi oma kodumandril

 
At 16:10, Anonymous Kägu said...

Teine variant on veel. Tuua sisse ainult väga perpektiivikaid neegreid ja hakata neile niiöelda vaderiks. Noh nagu loomaias. Üks suurfirma toetab elevanti, teine jõehobu jne. Miks mitte toetada samasugustel alustel, nn gladiaatorit, kes spordivõistlustel riigile au ja kuulsust toob ja sel viisil oma tervist tapab, nagu hr Pullerits eelmises postituses diskuteeris

 
At 16:44, Anonymous Anonüümne said...

Meie teadvus peab jõudma teatud punkti. Kui rootslased ja teised kasutavad häbi tundmata neegreid enda esindamisel, siis sinna peaks jõudma ka eestlased.
Svedud ei mõtle nagu eestlased, et nende neegrid võtavad teiste eest ülekohtuselt medalid ära, nad mõtlevad et nad teevad neegritele head, kuna lubavad neil sportida.
Kui meie siin hakkame sama moodi suhtuma, siis on ju kõik hästi? Südametunnistusepiinad tuleb selja taha jätta.

 
At 16:51, Anonymous Anonüümne said...

Hr Pullerits, kes on Lobamokk ja miks me temast midagi kuulnud ei ole?

 
At 17:30, Anonymous Anonüümne said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 18:44, Anonymous Anonüümne said...

Nii paksult infot euroopa, ameerika ja aafrika rattaskenest saad vaid ja ainult PP blogist lugeda. Meie austus ja lugupidamine.

 
At 19:00, Blogger Priit Pullerits said...

Kuidagi pika vedama saamisega olete siin... Neegriteema oli jutuks eelmises sissekandes, seekordne on uuest rattasõidu treeningumeetodist. Kas selle üle hakkate arutama siis, kui ma olen kirjutanud järgmise sissekande, kuidas... noh näiteks pumbata Eesti sporti enneolematul hulgal riskiraha?

 
At 19:32, Anonymous Anonüümne said...

On teemasid, mis on igihaljad. Näiteks valgenahalised naissprinterid ja fotod asjaosalistest. Oleme alati valmis lugema ja vaatama. Keelegagi limpsima kui asi väärt.

 
At 19:37, Anonymous Anonüümne said...

Riskiraha ja Eesti sporti? Väga riskaabel ettevõtmine. Kui eesmärgiks valmistada ette üksik kettaheitja või odaviskaja, siis mitte mingil juhul. Sellise pulli võiks teha vaid korvpalli võrkpalli võistkonna küpsetamiseks.

 
At 20:00, Anonymous Anonüümne said...

Võistkonna alad vajavad pidevat noorte pealekasvu. Eesti oludes ei mängi välja. Vaadake youtuubist kui kommertslikult hästi on lükatud käima leedu korvpall. Ometi ei saa Žalgiris ilma leegionärideta hakkama. Paneb imestama, et miks küll? Kas siis ei ole neilgi piisavalt pikki ja tugevaid?

 
At 20:00, Anonymous Anonüümne said...

Väga huvitav. Riskirahagi tahab tulemust saada. Mis oleks potentsiaalne spordiala või tegevus? Ehitada 3 suuremasse linna sisehallid? Jalgpalli, kergejõustiku, vehklemise või kiiruisutamise tarbeks? Kevadel räägiti palju kiiruisutamisest. Et pumpame üles vana antsoni ala? Sinna läheks metsikult raha. Lageda taeva all ju enam ei uisuta. Suured hallid ja külmutusseadmed. Treenerid ja koolituse peab tooma välismaalt. Kas on piisavalt noori keda köidab uisutamine? Julgen kahelda.

 
At 20:34, Anonymous Anonüümne said...

Hullult intrigeeriv see riskiraha pumpamise ettepanek. Eesti mogrid pumpavad oma riskiraha Bulgaaria kinnisvarasse jms. Kellelt me selle riskiraha nilbime? Bransonilt või mõnelt soome miljunäärilt? Vähe usutav et haneks lähevad. Aga mine sa tea? Kui on hästi idealiseeritud projekt? Igasse kooli batuut ja 10 aasta pärast kõik batuudihüpete kullad hõbedad Eestisse? Ehh,

 
At 21:43, Anonymous Anonüümne said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 09:53, Anonymous Anonüümne said...

Kas avastasid Ameerika?
Kui osaleksid talvistes gruppide spinnitreeningutel kuskil klubis, siis on regulaarne püsti intervallide tegemine lausa oluline osa treeningust.
Ja "kalleima vara peal istumine" pole probleem kui valida ENDALE sobiva kujuga/mõõtudega sadul ja peale seda lasta uuesti asend (sinu jaoks possatka) paika panna. kõigile sobivat varianti pole ja iga perse on ise kujuga …
Olen ise läbi proovinud üle kümne sadula ning praegused istumisalused maanteerattal ja maastikurattal on täiesti erinevad (aga mõnusamad).

 
At 11:41, Blogger Priit Pullerits said...

Eelmine: Ameerikat annab siiamaani avastada, eriti meiesugustel. Mulgi ainuüksi Moabi ümbruses paras jagu Ameerikat veel avastamata.

 
At 13:40, Anonymous Anonüümne said...

Kõvemad survival vennad käivad Põhja Territooriume avastamas. Sellised kohad nagu Nahanni Butte ja Fort Yellowknife. Valget inimest pole seal nähtud 8 inimpõlve jooksul. Linnulennul 1600 miili lõunasse voolab Rotten Salmon Creek. Nimetus on oja, kuid laiust oma 3 Emajõge. Vaevunähtav kõrgendik kiviklibus on kunagine kullapesijate küla. Viimane karusnahakütt suri seal nälga 1821. Puutumatu loodus, läbipääsmatud padrikud, lumised mäetipud. Romantika missugune. Jalgrattaga pole mõtet minna narrima. Kaheraudne, soome puss, dünamiit ja rebase rauad on miinimumvarustus.

 
At 15:13, Anonymous Anonüümne said...

Sellised survaival mehed peaks oma punti meelitama. Või mida arvate? Oskavad öises metsas vaikselt hiilida ja isase karibuu ühe ropsuga jalust maha tõmmata.

 
At 16:09, Anonymous Anonüümne said...

Tublid mehed küll aga habe on neil rotten salmoni tükke täis. Haiseb nagu rebase urus.

 
At 20:29, Blogger Priit Pullerits said...

Ei saa nõus olla mitmete käsitlustega tänases Joosep Susi spordikommentaaris Postimehes. Tuleb vist sellega eraldi tegeleda?

 
At 21:03, Anonymous Anonüümne said...

Lugesin sedasama niipalju kui tasuta sai. Mida teksti? Sissejuhatus on eriline plära. Mis kuradi sportlase keha? Et kuulub treenerile või riigile? Kunstiteos? Mis kunstiteos on rippuva nahavoltidega raskekaalu tõstja keha? Sportlast mõõdame ikka sekundite ja meetrite järgi. Miks pidi teemat jahuma Paide arvamusfestivalil? Söömishäired tippspordi mure? Mida sokki?
PM on tubli et kirjutab ka muust kui autorallist ja Klavanist, aga spordiveergu ei pea tingimata täis kirjutama, kui teemat ei ole. Ennem olgu juba kõhnad tissid kui mõttetu jutuvada. Nüüd vist läksin liiale. Vabandage, härrased. Mai äpolodžii.

 
At 21:58, Anonymous Anonüümne said...

Tehke ikka püsti trenni, läheb vaja.
Ühest teisest foorumist.

"....mul läks sadulakinnitus puru, 17km tulin püsti. Koguaeg tuli valvel olla, et ei istuks, siis oleks pe..ses olnud. Ma pakun, et Jõulumäe on üks raskemaid radu sarjas. Gaas-pidur-gaas-pidur, pundis loksumist pmt ei ole, töö käib kogu aeg."

 
At 22:10, Anonymous Anonüümne said...

9. September on Tartu Rattamaratoni ühistreening. Kes võidab selle?

 
At 22:25, Anonymous Anonüümne said...

Arvata on et võidab mees, kes hiljuti
andis tormihoiatuse.

 
At 09:45, Anonymous Anonüümne said...

Rattamaratoni ühistreeningul ei saagi võita.
Võidu sõidetakse 15min ennem startival teatevõistlusel.

 
At 12:22, Anonymous Anonüümne said...

Sadulaga või ilma? Püsti või istudes? Aga millise pagasiga me tulevikku sammume? Kas mõni futuroloog selle peale mõtlep?

 
At 12:44, Anonymous Anonüümne said...

Kui oled kamraad Padre ja tema semudega, siis võid täitsa turvaliselt tulevikku sammuda.

 
At 13:16, Anonymous Anonüümne said...

Nikula pilt meie omade triatleetide fotode puudmise puhul on hea. Tekst läks hane selga. Proovin 2019 uuesti, pange siis ikka kodumaisi kaadreid.

 
At 14:10, Blogger Priit Pullerits said...

Täna, pühapäeval raiusin sadulast püsti 32,6 km ühtejutti. See juba oli midagi!

 
At 14:38, Anonymous Anonüümne said...

Impressiivne!

 
At 15:27, Anonymous Anonüümne said...

Selge siis, Kelgul tuleb TRM uus rattaklass teha.

Võitja on küll teada, aga teine kolmas koht on veel saadaval)))

 
At 18:16, Anonymous Anonüümne said...

Priit paneb siis lähiajal bottom bracketide tootjate närvid proovile ,kui iga kuu uue järgi nõudlust on.Halba sellest pole muidugi midagi-annab tõuke neilegi pingutada vastupidavamaid tooteid luua.Samas ega kogemust küll pole ,et nende viimase aja bracketidele loksud sisse tekkiks.Aga mine sa tea 32,6 km väänet ,mis järjest püsti sõites tekkib ajab raua kuumaks küll.

 
At 19:30, Anonymous Anonüümne said...

Muhvigi ei saand aru, eelmine. Palun tõlget!

 
At 19:57, Anonymous Anonüümne said...

Jah nii on. Siin bloogis pole mitte ainult rattatõbiseid. On ka korralikke ristiinimesi. Ja õigeusklikke.

 
At 20:12, Blogger Priit Pullerits said...

Täiesti mult kohustuslik lugemine, mis seletab, miks uus põlvkond on kõige mittelahedam põlvkond, keda üldse nähtud:

https://arvamus.postimees.ee/6140574/priit-pullerits-taiesti-mittelahe-polvkond?_ga=2.126478349.1067482173.1535303441-809111270.1510944499

 
At 21:27, Anonymous Anonüümne said...

No pole sõnu, päris hea artikkel. See noorte uncool olek ehk ongi põhjus, mis loob ühiskonnas sellise negatiivse aura, millest sünnivad laulud .. Mis maa see on ja Aapo Ilvese.. miks mul pole olla siin hea. Priit nüüd pani sõnadesse. Aga annab veel edasi minna! Mida südames hoida? Mille eest võidelda. Kunagi oli ...peatage lasnamäe, nüüd lihtsalt lasnamägi muundatud Viimsiks ja muudeks arendusteks. Loodusega koos sa ikka ei ela, ... auto pole ju jumala and. Nii hindabki noor inimene ennast kergesti üle. Piinlik.

 
At 21:36, Anonymous Anonüümne said...

Härra Pullerits, kõige austuse juures, need noored ei ole süüdi, nemad on juba sellesama, uuskommunistliku kasvatuse viljad. Süüdi on meie põlvkond, kes me lasime "uued väärtused" endale magamistuppa. Kes me harrastasime kriitikavabalt "avatud eestlust". Kord Aqualung nimeline seletas lahti mis peitub mõiste "avatud" taga. Me ju näeme suurt pilti. KELLE kultuuri põhjal me oma uusi sugupõlvi kasvatame? Selleks põhjaks pole ei luterlus, ega kristluski mitte. Millalgi 15 aastat tagasi läks ka Vatikan üle H Marcuse küpsetatud õppele. Vaadake terava pilguga ja näete.

 
At 22:05, Anonymous Anonüümne said...

Noorte süüdistamine on lihtne viis.
Sitakottidel on aeg peeglisse vaadata ja küsida, miks kasvab meie, kui vanemate silmade all selline noorus?

 
At 22:17, Anonymous Anonüümne said...

Nägite seltsimehed kus tuli kõva steitment! Just see viimane! Vähe sõnu, aga palju mõtet. Otse silma auku!

 
At 22:40, Anonymous Anonüümne said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 14:04, Anonymous Anonüümne said...

Öelnud siis parem kohe otse välja, et eelmisest lösutamist on kotid veel veidi hellad. Milleks sellist kamarajura ajada.

 

Postita kommentaar

<< Esileht