Mäletate, rääkisin siin blogis juba pikki aastaid, et Eesti suusatajailt ei maksa vastupidi nende enda lootusele tulemust oodata, sest kui seda ei ole siiani, pikkade aastatega tulnud, siis kust peaks ühtäkki tulema arenguhüpe, et mehed, kes sõitnud parimal juhul 30. koha piirimaile, hakkaks järsku heitlema kohtade nimel esikümnes. Ja nagu me nüüd tänaseks kõik väga hästi teame, siis seda ei juhtunudki.
Miks ei juhtunud? Sest ma sain kõrvalseisjana ideaalselt ja suurepäraselt aru sellest, millest nemad ise asjas sees olles ei tahtnud või ei suutnud aru saada: et kui arengut ei ole kaks-kolm hooaega toimunud, siis kust see areng ühtäkki peaks tulema? See ei ole lihtsalt võimalik. Sest nad on saavutanud oma võimete lae.
Samasugust võimete lage näeme mujalgi Eesti spordis. Alustades kaugemalt, siis Kaia Kanepi võimete laeks jäigi Suure slämmi turniiridel parimal juhul veerandfinaal. Senised märgid näitavad, et ka Anett Kontaveiti kummitab oht sinna tasemele pidama jääda. Kuid tühja naissportlastest. Räägime meestest.
Võtame Eesti spordi medalimasina Gerd Kanteri (fotol ülal vasakul). Ta on arukas mees ning on vähemasti aru saanud, et tema võimete lagi jääb aastate taha ning mõistab, et sinna ta enam ei küüni. Sealtpeale on ta tulemused ainult allamäge läinud, millest, nagu ka ütlesin, ta aruka mehena endale aru annab. Millest on raskem aru saada, on see, kas ka Martin Kupper on saavutanud juba oma võimete lae ning alustanud samuti vähikäiku. Tema lagitulemus 66.67 pärineb aastast 2015. Aasta hiljem heitis ta samuti sinnakanti, 66.61, aga kahel järgmisel hooajal on jäänud noist tulemustest kolme-nelja meetri kaugusele.
Kurb, aga siia lae saavutanute ritta tuleb kanda ka Rasmus Mägi (fotol vasakul). Tema laeks on jäänud 48 ja pool sekundit. Ta jooksis aja 48,54 juba neli aastat tagasi. Aastaid ei ole ta sellelt tasemelt edasi läinud, tänavu ei ole enne EMi selle taseme ligigi küündinud. Rio olümpial parandas ta küll oma isiklikku marki 14 sajandikuga, aga see ei tähista ju kvalitatiivset edasiminekut. Nüüd jooksis Berliinis 48,80. Isegi kui ta peaks Berliinis jooksma finaalis üle kahe aasta taas aja 48 ja poole sekundi kanti, isegi kui ta peaks selle ajaga saama koha esimese nelja-viie hulgas - parimal juhul on saadaval pronks, aga ka selleks tuleb kõvasti pingutada -, on fakt, et ta ei ole aastaid edasi läinud. Aga mitmed konkurendid on.
Sama, kui põigata korraks tagasi naiste sporti, käib ka kaugushüppaja Ksenija Balta (fotol vasakul) kohta – samuti lagi käes. (Tõsi, teda on seganud vigastused – aga kas pole needki märk, et lagi on käes ja sealt edasi pingutamine on viljatu? Ta hüppas 6.80 juba aastal 2006, 2010 hüppas 6.87, mis on ta margiks jäänud tänini.)
Üks väheseid, kes edasi liikunud, on odaviskaja Magnus Kirt (fotol paremal). Ta on arenenud peaaegu iga aastaga, tänavu eriti jõudsalt. Tema tulemuste areng aastatst 2011: 70.07 – 76.97 – 79.82 – 79.70 (esimene seisakuaasta, aga ainult aasta!) – 86.65 – 84.47 – 86.06 (seega kaks seisakuaastat) ja nüüd tänavu 89.75. Siin on näha enam-vähem pidevat edasiminekut, kas pole? Sedasi saab öelda, et Kirt on suurima potentsiaaliga Eesti sportlane, kellelt on lootust edaspidi häid tulemusi oodata, sest tema ei ole jäänud oma senisesse lakke «kinni», nagu enamik teisi.
Mõni tahab nüüd ilmselt Kaur Kivistiku (fotol vasakul) äsjase 3000 meetri takistusjooksu Eesti rekordi purustamise valguses teda ka arenejate nimistusse tõsta. Kahjuks on see alusetu. Berliinis joostud 8.28,84 on tegelikult väga väike edasiminek võrreldes kahe ja kolme hooaja taguste tulemustega 8.33,75 ja 8.32,23. Jah, nüüd jooksis ta nonde tulemustega võrreldes ligi viis sekundit kiiremini, kuid viis sekundit kolme aastaga 3000 meetri takistusjooksus – eriti veel kaheksa ja poole minuti tasemel – ei ole selline ajaparandus, mida võiks pidada kvalitatiivselt uuele tasemele küündimise märgiks.
Kõige selle taustal huvitab meid aga tegelikult peaküsimus: kas jalgrattur Tanel Kangert (fotol paremal) on samuti oma lae saavutanud – ta ei ole ju küündinud suurtuuridel kokkuvõttes enam 13. koha kanti nagu varasemalt – või on maanteesõit tänu sellele, et seal pole võimalust tulemusi nii selgelt võrrelda nagu odaviskes, kettaheites või 400 meetri tõkkejooksus, selline nn amorfne ja suhteline ala, kus saab nii ennast kui publikut illusioonidega petta/«petta»?
Aga filosoofilis-eksistentsiaalne küsimus kõlab: millele loodavad need Eesti sportlased, kelle tulemused ei ole juba kolm-neli hooaega paranenud, ja eriti veel juhul, kui nende saavutatud tulemuste lagi ei taga ka rahvusvahelistel võistlustel medalit?
Foto 1: Tony Nõu jookseb Berliinis EMil 400 meetrit ajaga kõigest 47,19 ja lõpetab oma jooksu alles seitsmendana. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Gerd Kanter heitmas end Berliinis EMil finaali. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rasmus Mägi võidab Berliinis EMil 400 meetri tõkkejooksu teise poolfinaali. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Ksenija Balta hüppamas kaugust kevadisel sise-MM-il Birminghamis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Magnus Kirt viskamas oda Eesti meistrivõistlustel Kadrioru staadionil. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kaur Kivistik ületamas Berliinis 3000 meetri takistusjooksus Eesti rekordit püstitades veetakistust. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 7: Tanel Kangert laskumas Tour de France'i 19. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
50 Kommentaarid:
Sellise demagoogia järgi saab samasse patta panna ka Usain Bolt'i, kes jooksis 16.augustil 2009 100m ajaga 9,58 sekundit, kuid hilisema 9 aasta jooksul ei toimunud enam mingit arengut....
I.A.
Tegelikult on Eestis ainult üks mees ja sportlane, kes pidevalt areneb. Me kõik teame, et see on Pullerits !
Lõpmatuseni areneda ei saa. Tarkus on püsida mõned aastad tipptasemel. Ning muidugi see, et tippvormi 2 nädalat kavandad tiitlivõistluste päevadele.
Jagor on huvitav vend. Kui ta see mõned aastad tagasi suhteliselt õnnestus, siis tegi ta otsuse hakata profisportlaseks. Kuigi oli näha et tema tase jääb 1,5sek tipust vajaka. Normi ta täidab ja eesti koondisse EMiks ta pääseb, aga poolfinaal tema laeks jääb. Ta on samal tasemel Kontaveidiga, aga tennises sa teenid oma elatise ise ja jääb ülegi, kergejõustikus pead absoluutses tipus olema et midagi teenida ja ikka on sponsoreid kõrvale vaja.
Balta on muidugi oma tipu saavutanud. Kroonilised vigastused näitavad et lagi käes. Sellest nagu ei saada aru. Odaviskaja Laanmäe seletas et hirmus vorm oli tulemas, aga näe jalg läks valusaks, justkui see oleks juhus. No ei ole juhus.
Vaatame Kirti. Mina igatahes pabistan veidi. Mees pani 7 nädalat jutti kõva taset visates igal võistlusel 88 täis. Loodame väga et nüüd sein 85m koha peal ette ei tule. Saksa poisid ju ka pidevalt oma tipptasemel ei viska.
Aga Saskia sõitis 180 kilti keskmisega 36kmh. Peaasi, et naba paika jäeks.
Kivistik üllatas. Tema viimaste aastate tase vajus sinna 8.50 kanti. Aga ju siis vormi tõusis ja jooks juhtus sobiv kiire kus grupiga mindi kõva tempoga.
Kangerti suhtes pole lugu asjalik. Ratta suurtuuridel sa 10 sekka ei tule, kui pole võistkonna liider. Ning Kangert järjekordselt ei olnud.
Osad kõvad tsiklistid panustavad ainult klassikutele ehk ühepäevasõitudele. Igaühel ei õnnestu eduka tiimi liider olla.
Pulleritsu mõne päeva tagune ennustus:
"Kuulake mind nüüd kordki: meie ainus medalilootus on Kirt. Ta saab hõbeda. Uibo saab miski nulli. Mägi jääb neljandaks-viiendaks. Kanter ja Balta rabelevad 12 hulka pääsu nimel, üks neist sinna ei jõua, aga seda ma veel ei tea, kumb."
Ootame tänase ja homse õhtu ära.
Kümpi on suurte meeste aasta, aga ei ole meie suurtest meestest asja. Saluri on küll imemees oma pisikese kasvu kohta. Kuidas ta heidetega konkurentsis püsib? Aga näe, meie meestest parim.
Vaadake kuidas näeb välja rootslane kes üldkokkuvõttes 4.kohal? Mees oleks nagu kanepinarkar, peapael ja puuvillased lontis sokid, lihast ka ei ole. Sellise füsiognoomiaga ei pääseks isegi keegliveeretajate klubisse mitte.
Teinekord on lontis sokkidega mehes kange sisu peidus. Kui dopingust loobuda siis tuleviku olümpiavõitjad hakkavad olemagi sellised vaiksed vennad, lontis kõrvade ja tagasihoidliku olemisega. Tulevad viskavad müts oma ketta sinna 48m kanti ja koju tagasi.
80-dad oli lontis sokkide hiilgeaeg. Eestikatel ei pääsenud finaaligi kui polnud nuusti ette näidata. Üldse oli see legendaarne aastakümme. Areenile saabusid andekad mehed kes panid 0 treeningu pealt 1.55 ja kopikad. Hiljem pole nii kõvasid mehi näha olnud. Ega vist ei tule ka.
Kõige esimene kommenteerija, palun lugege hoolikalt: ma ei pea tulutuks seda, kui oled saavutanud lae nagu Usain Bolt, saades laelähedase tulemusega pidevalt võita, vaid panen teid mõtlema selle üle, et kui oled saavutanud lae tasemel, mis medaleid ei too, et millele sa siis loodad ja kas sel on ikka sügavat mõtet edasi punnida ja ikka midsgi loota... no mida, kust?...
Mis on järel maailma suurimaks ja ilusamaks reklaamitud Eesti kümnevõistlusest? ENNE võistlust oli meri põlvini. Mis nüüd välja tuleb et Uibo ravis vigastust ega teinud trenni? Aus mees oleks oma koha ära andnud. Saluri pole stabiilne ja Tilga magab, Uibo konkureerib amatöör soomlasega.
Jutud olid aga ülikõvad kuidas 8000 punni mehed ei pääse Eesti koondisse kuna seal kõik tšempionid ja favoriidid ees.
Vaat sulle ameerika soodsalt kliimat, kreeka treenerit ja muud head paremat. Tuleb välja et ei ole Eesti 10v maailmariik. Vigastatud meeste peale ei tasu viidata. Kui tervis vastu ei pea siis pole midagi teha. Sport on tervetele, vana tõde.
Laanmäe demos tüüpilise skeemi. Kobistab korra normi täis ja saadetakse oma 75 tasemega võistlema LOOTUSES et küll mees SEEKORD finaali pääseb. Ega ikka ei pääse küll.
Padre ennustus läheneb vägisi 100% täpsusele. Head sitakotid ja muud lõualõksutajad, mida me nüüd ütleme?
3st null. Meie paljukiidetud kümnevõistlejad.
Meil lähevad sportlased tihti tiitlivõistlustele, et seal panevad ja seal õnnestub. Elu on näidanud, et enamasti läheb vastupidi. Luuavarrest ikka pauku ei tule. Kümpis kolm nulli - seda poleks isegi mina osanud ette näha. Nägin ette vaid Uibo nulli. Laanmäele ei hakanud targu nb osutama, sest seal oli niigi selge, et midagi ei tule.
Ähh, see ju ainult EM. Mõni mees teeb pika karjääri tipptulemuse napilt enne loobumist. Lihtsalt tuleb tegutseda ja otsida oma. Kas aga see pingutamine vereni on just see mida XXI sajandil peab sportija tegema? Vigastamine omal süül tuleb võrdsustada dopinguga ja sadomasohistile panna peale sama pikk võistluskeeld. Sellised tüübid ruineerivad sportlike mängude ilu ja võlu. Iga inimene peab saama teha soovi korral sporti kõrge eani kartmata alla jääda tüüpide ees, kes otsivad vigastusi. Mehed kes lahkuvad tartaanilt valugrimass näol, peavad saama eluaegse keelu. Need kes ei suuda areenilt lahkuda meeldiva naeratusega, peavad jätma aasta vahele. Sport on emotsioon ja ainuke kurbus võib olla kaotuse valu. Alad, mis promovad verd ja vigastusi peavad olema avalikuse eest peidetud jämedate peivoolide taha nagu XXX saidid. Nende side spordiga saab olla 0. Kui ei suudeta organiseerida vigastuste puudumist, siis pole sellistel aladel asja olümpiale. Ainukesed spordialad, mida promoda tohib on need, mida võivad kõik ohutult kaasa teha. Tsirkuse kaskadööride tegevuste kajastamine spordi nime all peab olema keelatud ja alati peab selliste ürituste puhul olema ekraanidel selgelt nähtav hoiatuskiri, et keegi sellist jama järgi ei teeks. Kaua see porno käib meedias, kus ülistatakse sadomasohismi ja toetatakse sportlasi, kelle eesmärgiks ongi ennast telekaamerate eest vigastada?
Targad mehed lubasid ühe mehe medalile ja kaks kuue hulka. Need on veel euroopakad. Suuremate võistluste puhul mis saab?
10 võistlusest jutt.
Kas Uibo oli alati šoumees või muutus ameerikas selliseks? Mitmevõistleja peaks vast energiat kokku hoidma mitte rahvale šoud tegema?
Aga üldse, Padre peaks Eesti koondise kokku panema. Siis ei peaks otsima smv lipuvärvi edetabeli viimaselt lehelt nagu see juba traditsiooniks saanud.
Postimees kirjutab asjast puhast paska. Et medalikonkurentsi tõusnud Uibo katkestas teivashüppes. Kus sul see medalikonkurents? Kolmandast kohast oli puudu pea 200 punkti. Seda ei oleks oda ja jooksuga tasa teinud, eriti veel valusa jalaga.
Kuidas publikut hanitatakse, ning pange tähele, mitte Putin ei hanita, vaid meie oma kodumeedia. Medalikonkurents, mai äss! Siin tahaks öelda südametäiega jebuntu materi! aga viisakate inimeste blogis ei saa.
Ega nad tegelikkuses loodagi. Ma usun kindlalt, et Rasmus Mägi ja tema isa saavad väga hästi aru, et kiirus barjäär on ees. Vaja on 400 puhast joosta vähemalt sekund kiiremini, aga seda ei ole tulemas. Lihtsalt sport kui eluviis on see, mis paneb sportlased oma ala armastama. Vahest ikka loodetakse ka, et äkki tuleb, aga ei tule. Avalikkust muidugi lollitatakse, vahetatakse treenereid, aetakse ajakirjanikele pada, inimesed usuvad-nii on!.
Lagi on ju enamusel ees, kes oma ala tõsiselt teevad ja seda igal tasemel. See teebki spordi vaatemängulised.
Jaah noh. Rasmus Mägi ja mõned eestlased veel on ikkagi oma ala tipus. Mitte kõige teravamas tipus, kuid siiski. Aga Saskia Alusalu? Kaugele näha et tippuisutamisse tal asja ei ole. Tema õnneks on nuputatud massistart, kus saab pundi sees kaasa sõita ning jätta mulje justkui oldaks ka tipus sporti tegemas.
Las Padre kirjutab. Tema paneb pihta, muud jobukakk vennad siin udutavad niisama oma haigeid luulusid. Saskia on krassaavitsa, eesti rahva maskott suve ja talve olümpiale pürgimisele. Kui oleks 4 saskiat saaks juba teatenaiskonna.
Saskia 180 km ratta keskmine on ju päris muljetavaldav Ironmanil.
Palju meil selliseid naisi on, kes seda oma mittepõhialal suudavad?
Saskia ütles et tema põhiala väljaspool talve on jalgratas. Nii et see on tal täitsa põhiala.
36km/h keskmist hoida 180km on vägagi viisakas.
p-s eelnevale. Rattasõit ei ole ta põhiala. Kui sa talvel kelgutad palju suvise jooksjana, peaksin kelgutamist su põhialaks pidama?
Meil on ka lihtne võrrand vaja luua, et hr. Pulleritsu kestvusspordi lagi on ammu juba olnud (jooksu aladest rääkimata), pole vahet mis suunas see lipp hetkel puhub , on panna vaja või ei ole.
Laes on ära käidud ja see jääb iga aastaga tulemuste poolest kaugemale.
55. koht mtb-sarjas oli täiesti uus lagi, te teadmatud! Vaadake parem iseenda lage.
Uisutajad peavadki olema rattas kõvad. Jooks on muidugi Saskial allapoole arvestust.
Võtaks sõnasabast kinni. Uisutajad EI PEA olema rattas kõvad. Uisutajad peavad uisutamises kõvad olema. See, et nad reeglina rattas kõvad on tuleb sellest, et rattasõitu kasutavad ühe treeningu komponendina.
Padre on kunn ja tema tasemeni ei küündi keegi.
Hartingu viimase katsega paika pannud Kanter andis teatepulga üle.
https://postimees.ee/section/161/6031903
Postimees on õige luulelise kirjatükiga hakkama saanud. Kellele siis Kanter selle teatepulga edasi andis? Stahlile või? Tekstist tuleks justkui nii välja. Aga seda nämmutamist. Kas peab kõik kirja panema? Läks Tustitiga asja arutama. Piinlik vaadata kuidas täiskasvanud sportlased käivad oma trennaga asja arutamas. Nagu tited, trenna peab iga katse jaoks juhtnööre andma.
Ikka jätkate on jonni et olete tegija mees Pullerits?
Milleks?
Võtame selle 55 koha nüüd korraks ette , kui ise suurt pilti vaadata ei viitsi teen seda teie eest. Et teha selgeks et rajatutvustamis sõidul enne Austat ringi lõpetamine ei tee teist temast kiiremat ratturit. Elementaarsed asjad.
Elvas toimus ka GP sõit, kus osales sel päeval arvatavasti saada olevast 150 paremat ratturit. Kes oleksid olnud lühemal distantsil mil teie osalesite teist eestpool. Oleksite poolmaratonil osalenud oleksite veel parema lõpuprotokolli koha saanud. Järgite loogikat?
Väidan endiselt et teie lagi on käes. Ammu juba. Jooksus oli see kuulus 800m jooks. Sama hea kui kes iganes eesti B suusataja räägiks siiani oma nordic cup sarja 32'st kohast.
Midagi ei ole teha. Aeg teeb oma töö. See on loomulik et enam tulemusi parandada ei saa. Kui seda ei suuda 30 aastane kergejõustiklane, miks peaks roppu parandust ootama 50 aastaselt mehelt?
Saaks Tartu Maratoni taas suurele trassile, siis teid hämmastaks et parimast taas 30min aeglasem olite.
11:12 täiesti tühi punnitus. Küsimus pole sekundites ega kilogrammides, vaid hoopis muus. Nimelt vaimses panuses. Kes on Eesti amatöörspordi tegelik eestvedaja, innustaja, mõjutaja, ehitaja? Me kõik teame, kes. Kas ta väsib, või ilmutab tagasitõmbumise märke? Mitte kõigevähematki. Vastupidi, kütab rõhku juurde, utsitab allaandjaid, murrab raginal läbi kõikide tõkete.
Seega, Padre lagi on teiesuguste sitakottide jaoks täielik kosmos.
.... peab olema "meiesuguste sitakottide jaoks".
Kas PP MNT-ga Suure-Munamäe tippu järgmine nädal sõidab?
http://www.aerobike.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1360&Itemid=1270&lang=et
Laasma järjekordne turist kes ülipika vahega viimaseks jääb. Kui mitmendat korda ta neid eelvõistlusi proovimas käib?
Supertõdemus: Padre lagi on teiesuguste sitakottide jaoks täielik kosmos
Jätke meelde, vennikesed!
Kes see 15:56 siin plõksib, kas Lobamokk isiklikult - kes muu?
Ma olen 15:56 nõus. Õige tõdemus.
14:21 maastiku arhitektid on seal Suure munamäe tõusul ka oma panuse andnud,kui me räägime samast tõusust.Nimelt tee mis oli kunagi ühtlaselt ülesviiv nüüd siis tekkinud mingid treppidega vahe platformid.Sealt sõites,ilma jalastumata siis peab juba eriti kõva vend olema,usun et enamus jalastuvad.See aga ei tee endast lugupidavale ratturile kindlasti au.Niiet saab ka mentaalselt väljakutsuv sõit olema.See nagu kirss tordil pärast Kurgjärve järske tõuse.Olgem siis valmis raskeimaks.
Näed siis mis kõik eesti suurvõistlussportlaste kohta, kel finaalipääsunormid käe ja jala sees täitsa olemas, lagedale tuleb. Ja lugeja imestab kuidas just meie sportlastele rada aeglane ja latt sobimatu ja tuul valest suunast. Ikka see kodus meri põlvini efekt.
Ratturid tulevad Munamäe jalamile mööda asfalteeritud teenindusteed, sealt saab ka autoga üles sõita.
Nõus hr. 11.12-ga, pole siin midagi hõisata kui ässad pikal distantsil ja ise turvaliselt harrastajate ringil tiirutada.. lisaks järgneval päeval toimus veel Otepää maraton.
Pealegi Elva rada polnud ka teab mis MTB, pigem kruusaralli mõne maastikulõiguga.
Seega reaalne tase on ehk teise saja algus..
Teie sitakotid väljendil surfaja.
Kui sa ise juhuslikult Pullerits ei ole , siis kasutate seda lauset valesti.
"Meie sitakotid" oleks sellisel juhul palju täpsem.
Huu
Tõsi on, härra Huu. Väga unisoonis teiega asjaolus, et tegemist on "meie sitakotid" väljendiga.
Ai Kirt on tubli! Seisak küll aga medaliga seisak mingil EM-l. Tasus vähemalt telekat jõllitada.
Padre pole oma viimast sõna veel ütelnud.
Selle ütlen täna hommikul just postitatud uues sissekandes - lugege sealt, palun!
Postita kommentaar
<< Esileht