Pullerits: Mis juhtus rattavõistlusel peaministri ihukaitsjaga ja mis võtta sihiks järgmises rattalaagris?

Panen teie loogika ja mõtlemisvõime nüüd proovile. Mis on alltoodud pildi seos ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskelt ilmunud numbriga?

Elu ja ilma näinud mehed tunnevad sel Jaanus Laidvee tehtud pildil, taustal La Sali mäed, lisaks minule ja Treki rattale loomulikult ära kuulsa Amasa Backi raja, mis on paljude Moabi enda rattameeste lemmikrada. (Moabis on elanikke umbes viis tuhat, aga rattapoode tõenäoliselt sama palju, kui mitte rohkemgi kui elanike arvult 20 korda suuremas Tartus – millest see teie arvates räägib, ah?) See on pilt, mille rattaajakirja toimetaja Vahur Kalmre pani mu järjekordse loo juurde mu endanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid».

Seekordne lugu peaministri kaitsemeeskonna juhist Ivar Zeisigist (fotol vasakul) algab verdtarretava juhtumiga nelja aasta taguselt Kõrvemaa rattamaratonilt. Lugu on nii karm, et kui seda loete, tõusevad ihukarvad püsti. Ja paraku pole too lugu, nagu mu kirjutisest välja koorub, ainus hull ja jube, kuhu Zeisig on oma harrastusratturi karjääri jooksul sattunud.

Ent too pole ka ainus kord ajakirjas (fotol paremal), kus minu nimi läbi jookseb. Ajakirjas on järelkaja Tartu rattarallile, kus üheks teemaks tõusid tempogrupid. Tempogruppide kogemusest räägib rattaralli peakorraldaja Indrek Kelk, kes muu seas ütleb, kui räägib neist, kes võistluse ajal tempogruppi sattusid ning «kellele selline korrahoidmine grupis ei meeldinud»: «Kedagi teist tempogrupid ei ohusta, kellegi võidusõitmise võimalusi nad ära ei võta.» Mina loen siit selgelt välja, et kui satud tempogruppi, nagu sattusin näiteks mina, siis mul on endiselt õigus võidu sõita ning tempogrupi juhi korraldustele ma alluma ei pea. Seda peakorraldaja öeldut tasub kõigil tulevastel tempogruppide juhtidel silmas pidada. Ahjaa, et kus siis minu nimi tolles kontekstis läbi jooksis? Kelgu jutust ei jooksnudki, aga toimetaja on loo lõppu lisanud: «Sel teemal loe ka sissekannet Priit Pulleritsu blogist suusk.blogspot.com.» (See pole väike asi, kui erialaajakirjas su blogile viidatakse. No ja mõistagi leiab mu nime ka ajakirja impressumist autorite loetelust.)

Millest veel ajakirjas Ma Olen Jalgrattur juttu on:

*intervjuu Eesti grupisõidu meistri Mihkel Räimega (fotol paremal);
*lugu Jaan Kirsipuu omaaegsest abimehest Ludovic Capelle’st;
*eriti kõvad tegijad sõidavad päevas koguni kaks sõitu;
*kuidas lahutada kergliiklusteel rattureid ja jalakäijaid;
*öötuurid tulevad augustis kümnes linnas kümnel järjestikusel päeval ning kolm korraldajat räägivad, mis ideed nende meelest Tour d’ÖÖd kannavad;
*Kevadklassik – hullust ideest alguse saanud kolmepäevane rattasõit mööda Eestit;
*missuguseid etapikohti on Tour de France'il saanud Eesti ratturid;
*pararattur Mari-Liis Juul ei karda takistusi, mis tee peal ette tulevad;
*Kerly Ilves ajab rattaga sõitmise asja niimoodi, et pildistab rattasõitjaid ja paneb need oma blogisse.

Ent nüüd, kui Rein Taaramäe on Tour de France’ilt maha võetud ning Eesti spordiajakirjanikud pole temalt otsesõnu juhtunu kohta selgitust saanud, peame meie seadma silmad samuti kodutanumalt kaugemale. Jah, pühapäeval on kavas teha Caspar Austa juhendamisel kaasa Elva rattamaratoni treeningsõit, aga see, mööngem, on ikkagi vanadel radadel veeremine, ilmselt reljeefilt ja profiililt midagi Rakke ja Tartu rattamaratoni vahepealset. Ehk nii või naa tuttav. Aga kaugemad kandid – need on palju ahvatlevamad.

Panin teile kokku video ühest Ameerika ilusamast maanteest (fotol vasakul), kus oleks super-super sõita maanteerattaga – midagi sellist Eestis ega Euroopas ei kohta: kuidas algul kulgeb tee madalate butte’ide kõrvalt, seejärel siseneb tuhandevärviliste savikuplite vahele ning seejärel siseneb Fremonti jõe kanjonisse Capitol Reefi rahvuspargis, mis, nagu näete, on üks hõredama liiklusega rahvusparke – seetõttu eriti soodne maanteesõiduks. Kahju vaid, et päikest tikkusid mitut puhku varjama ähvardavad äiksepilved, mis võtsid värvide mängu palju vähemaks – olen toda teed sõitnud varem paaril korral päiksega ja siis on pilt küll selline, et värvide pillerkaar lööb hinge kinni –, aga see-eest lisasin temaatilise soundtracki.

Äkki peaks järgmiseks tegema American Southwestis maastikusõidulaagri asemel hoopis maanteesõidulaagri?

Foto 1: Priit Pullerits Amasa Backi rajal Moabi lähedal Utah's. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 2: Ivar Zeisig tänavu aprillis Hispaanias 123 km pikkusel Cambrils Grand Fondol. Foto Zeigisi erakogust
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske, juulikuu number. Foto edastas Vahur Kalmre
Foto 4: Mihkel Räim võidab Eesti grupisõidu meistrivõistlused. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits võtmas naeruse näoga pikka tõusu Rakke rattamaratonil 6-7 km enne lõppu. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 6: Maaliline maantee läbi Capitol Reefi rahvuspargi Utah's. Foto autor: Priit Pullerits