Pullerits: Kas jalgpall heidutab minu julgeolekut?

Jah, heidutab küll. Vihje sellele oli laupäevane Venemaa-Horvaatia jalgpalli avalik vaatamine Eesti Vabariigi pealinnas Tallinnas Vabaduse väljakul, kus lehvisid Venemaa lipud ja kõlasid ergutushüüded «Ros-si-ja! Ros-si-ja!». Kujutate ette: Eesti Vabariigi pealinna kesksel väljakul lehvis ja laiutas vene vaim. (Mõelge: minge Moskvas kambaga Punasele väljakule, rullige sinimustvalged lahti ja hakake karjuma «Es-to-ni-ja! Es-to-ni-ja!». Juba paari minuti pärast leiate end... teate küll, kust; ja kui ei tea, küll siis teada saate.) Jääb vaid heameelt tunda, et see ülesköetud rahvahulk sai külma ja jahutava duši, kui mõni aasta tagasi Eestile kuivalt 0:3 kaotanud Horvaatia Venemaad lõpuks läbi häda ikkagi võitis. Aga võib-olla seda valusam venelastele kaotus oli, et see tuli nii napilt ja pikkamisi, kui nende võidulootus oli mitut puhku õhus?

Mida me siin siis näeme? Mõtlen siis, kui vaatame ikka laiemat pilti, mitte ei tegele nikerdamisega. Me näeme taas kord poliitilist lühinägelikkust. Poliitiline lühinägelikkus on aga Eesti ja Euroopa poliitikutele saanud nii iseloomulikuks ja igiomaseks – sellest räägib ka minu tänane järjekordne karm ja otseütlev kolumn Postimehe teisel küljel.

Antud juhul seisneb poliitiline lühinägelikkus suure, jalgpalli näitava ekraani toomises ja paigaldamises Vabaduse väljakule. See oli ju algusest peale teada, et Venemaa osaleb jalgpalli MMil ja et Tallinnas elab palju venelasi, kes näitasid oma meelsust ja ähvardavat jõudu veidi rohkem kui kümnend tagasi dramaatilisel Pronksiööl. Lisagem siia valemisse revanšistlikud meeleolud, mida Putini Venemaa üles kütab ja õhutab. Algusest peale oli selge, et neid tegureid arvestades ei maksa meie Vabaduse väljakule jalgpalliekraani üles seada.

Liiati, ärgem unustagem, olen ma algusest peale rääkinud, et jalgpalli MM on meile võõras asi ja võõras mure, et ei maksa selle ažiotaažiga kaasa minna. Ometi mindi, tassiti meile võõras MM otse meie Eesti pealinna südamesse, ja lasti laupäeval endale avalikult öelda, et näete, estontsõ, kui palju meid on, kuidas me suudame koonduda otse teie pealinna südamesse, kuidas me paneme silmagi pilgutamata oma lipud lehvima ja karjume Venemaa toetuseks ja näete, estontsõ, teil ei ole mitte midagi muud teha, kui vaid tuimalt kõrvalt vaadata. Teadlik või alateadlik sõnum: me oleme siin kohal. (Ja kui mõni arvab, et venelaste kogunemine oli hea, sest nad said auru välja lasta, siis kas samavõrd pole võimalik, et tegelikult said nad ühiselt salamisi kuraasi juurde?)

See kõik, mis venelastele eneseusku ja enesekindlust juurde andis - ning seda Putini ja Trumpi kohtumise eelõhtul, mil keegi ei tea, millest nood kahekesi omavahel rääkida võiks, nii et levivad kartused Jalta 2-st -, mis lubas neil tunda end Eesti pealinna südames, vaid paarsada meetrit eemal hirmutava Pronksiöö epitsentrist arvestatava jõuna, oleks võinud olemata olla, kui poliitikud või kes iganes selle ekraaniotsuse tegid, oleksid ilmutanud suuremat läbi- ja ettenägelikkust ning oleksid, nagu ma juba algusest peale rääkisin, selle meisse absoluutselt mittepuutuva jalgpalli MMi jätnud meie Eesti keskväljakule toomata.

Ent see ei ole veel kõik. Hull on see, et osa tallinlasi, nagu näitas mu eilne töine käik pealinna, võtavad seda, et Eesti pealinnas võimutsevad alatihti venelased, justkui iseenesestmõistetavusena, mille suhtes ei ole mõtet isegi kulmu kergitada. Kas see pole midagi samasugust, mis on juhtunud Euroopas, kus suurtes linnades on inimesed juba sedavõrd resigneerunud ja leppinud, et nad ei hakka isegi häält tegema, kui nende kõrval võtavad üha rohkem ruumi enda alla kümned tuhanded aafriklased, araablased ja moslemid?

Aga mäletate, mida ütleb rahva iidne tarkus: karta tuleb ükskõikseid. Ehk teisisõnu: meid ei ohusta ainult võõraste lippude alla koonduvad ja võõrast, meile avalikult vaenulikku riiki ergutavad ning toetavad inimesed, vaid ohustavad ka need meie rahvuskaaslased meie endi seast, kes ei taha, suuda või oska selles mingitki ohtu ega probleemi näha.

Ja kõik see, mis meie välise, suhteliselt rahuliku pealispinna all podiseb, ärgem unustagem, sai võimendust tänu jalgpallile, mis, nagu ma olen korduvalt, lausa väsimuseni rääkinud, ei puutu absoluutselt meisse. Hea, et seekord tänu Horvaatiale nii läks, aga mis siis, kui mängu oleks võitnud Venemaa? Toda jalgpallivaatamist on juba võrreldud venelaste öise laulupeoga. Meie, eestlaste laulupidu, nagu ajaloost mäletate, oli meie rahvusliku eneseteadvuse ja eneseuhkuse oluline ärataja, mis, muide, aitas sillutada teed Eesti riigi tekkimiseni mitu kümnendit hiljem.
*
PS: Tänase, teisipäevase Postimehe 25. lk-l ilmub leheküljene reklaam "Eestlased jalgpalli MM-il Horvaatia poolt!". Huvitav, see kõlab nagu siinsetele venelastele nonde lemmikute äsjase kaotuse nina peale hõõrumine: näete, teie meeskond kaotas, aga meie, eestlased, oleme tagatipuks selle meeskonna poolt, kes teid kodusel MMil mängust välja lõi!

Fotod 1-5: Venemaa poolehoidjad laupäeval Tallinnas Vabaduse väljakul. Fotode autor: Joakim Klementi, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rally Estonia peaesineja Nyusha esineb Tartu laululaval 14. juulil. Kui palju tuuakse sinnaVenemaa lippe? Foto edastas Reno Hekkonens. Pressiteates on kirjas: Venemaa supertäht Nyushat tohib Eestis sõidutada vaid luksklassi autoga - eelistatud on Mercedes S-klass, BMW 7 seeria või Audi A8. Auto peab olema tumendatud akendega ja mitte vanem kui kolm aastat. Staari ja autojuhtide, nagu ka turvameeskonnaga suhtlemine toimub Nyushaga kaasas oleva saatjaskonna vahendusel. Nyusha esindajad andsid ka juba teada, et lauljanna ja saatemeeskonna majutuseks kõlbab vaid viietärnihotell.