Tahaks rääkida ikka tõelisest spordist, vastupidavusspordist, aga ikka tuleb enne hullusala fanaatikutega asjad klaariks teha. Nagu teate, kutsus Postimehe kolleeg Kristjan Jaak Kangur, tõlkija ja semiootik,
mind eile hommikul jalgpallistuudiosse, käivitajaks minu avaldus, et ma ei vaata Venemaal peetavat jalgpalli MM-turniiri. Intervjueerija oli tasemel, lasi rahulikult rääkida, ei seganud vahele, nagu kombeks paljudel ajakirjanikel, kelle eesmärk ei ole usutletavat kuulata, vaid teda paika panna. Kohe näha ja kuulda, et oli intelligentne küsitleja. Ja sellisele küsitlejale saad ka ise asju argumenteeritult seletada. Kuid seepeale kuulutas üks ilmselgelt jalgpallihaige mu blogis eelmise sissekande kommentaaride osas (20:14): «Hale jutt jalgpallistuudios, Pullerits! Väga hale ja nõrk!!» Ohoo, milline kõva argumentatsioon temalt, kas pole! Lausa vapustav! Aga tõsisemalt: kui mu esitus on nii loogiline ja põhjalik, nagu see oli, siis ega jalgpallihaigetel olegi muud vastu kosta, kui lihtsalt lõuata, kisada ja röökida. Aga see ei peaks meid, vastupidavusalade sportlasi, ju üllatama. Sest just sellised need jalgpallihaiged enamasti ongi.
Kui kuulasite hoolega mu eilset rahulikku esinemist Postimehe jalgpallistuudios, siis tõin seal jalgpalluritest rääkides sisse uue näitaja – nimelt tööviljakuse. Ehk kui tulemuslik on nende töö palliplatsil. Jalgpalli eesmärk on teatavasti see, et tuleb võimalikult palju väravaid lüüa, sest võidab see, kes lööb neid rohkem. Seega peaks meeskonnad olema motiveeritud. Aga mida me näeme? Näeme tervet rida mänge, kus kahe meeskonna ehk 22 mängija peale lüüakse pooleteise tunniga värav või kaks, ei rohkem. Ja siis makstakse neile väheviljakaile mängijatele, eriti ründajatele, kelle peaülesanne on väravaid lüüa, miljonilisi aastapalku. Minu arvates ei ole palk ja nende töö tulemuslikkus korrelatsioonis. Sest nende tööviljakus on madal. Nad on ülemakstud.
Hüva, vaatame ka vastuargumenti: jalgpallis ei pea tingimata võimalikult palju väravaid lööma, vaid peamine on hoida endale löödud väravate arv minimaalne, soovitavalt nulli peal, ja siis võib ikkagi võita, kui kas või üksainus rünnak viib sihile. Ehk teisisõnu, vaadates õiglase inimesena jalgpalli ka teisest vaatevinklist: tööviljakust saab mõõta ka selle järgi, et sa ei lase endale lüüa ühtegi väravat, ja kui ei lase, siis on su tööviljakus igati kiiduväärne ja eeskujulik. Loogiline? Jah, aga ainult juhul, kui siit edasi, kaugemale ei mõtle.
Nimelt – ja siin on peapõhjus, miks jalgpall on vähese resultatiivsuse tõttu enamasti surmigav – jalgpallis on aktsendid paigast ära. Vaatame jalgpallimeeskondade asetust. Platsil on korraga näiteks viis kaitsjat, neli poolkaitsjat ja... üksainus ründaja. No muidugi, kuidas saabki üks ründaja üheksa kaitsja ja poolkaitsja ning väravavahi vastu?! Kui kümme meest tegeleb ametijuhendi järgi peamiselt kaitsmisega ja ainult üks on orienteeritud läbinisti ründama, siis siit ei saagi midagi põnevat tekkida. Tulemus on see, et peamiselt liigub pall keskväljakul ning mängu jooksul tekib kummalgi poolel vaid neli-kuus tõsiseltvõetavat olukorda – millest ründajad suudavad ka enamiku untsu keerata, mis veel kord kinnitab nende madalat tööviljakust.
Aga mis siis teha, küsite. Väga lihtne: tuleb keelata mängijate asetused, kus neli või viis meest on kaitses ja ründajaid on üks või äärmisel juhul kaks. Tuleb kehtestada asetused, kus näiteks kaitses on maksimaalselt kolm ja ründes samuti kolm mängijat. Või muud selles laadis. Siis muutub mäng agressiivsemaks ja kes teab, ehk suudab jalgpall siis ka mind ja enamikku teisi inimesi, keda jalgpall ei paelu, huvitama hakata. Praegune passiivne, kaitsest lähtuv palliveeretamine pole muud kui jalgpalli antireklaam.
Nüüd ütlete vastu – alati tuleb mõelda ka vastuargumentidele (ja need siis purustada!) –, et kuidas seda küll saavutada ja kontrollida. Aga mis siin keerulist on? NBA profikorvpalli olete mõnikord vaadanud? Mina olen. Kui viimati vaatasin, kehtis seal igatahes reegel, mis keelas maa-alakaitse kasutamise. Niipea kui mõni meeskond hetkekski selle formatsiooni sisse võttis, järgnes kohtuniku vile ja pall läks vastasele. Nüüd, kui jalgpallis on juba nagunii videokohtunik ja väravajoonekohtunik, ei ole seal ju midagi keerulist, kui panna üks kohtunik tribüünile, platsist kõrgemale istuma, kus ta näeb ilusasti meeskondade asetust väljakul ja saab kohe märku anda, kui näeb, et mõni meeskond on sisse võtnud näiteks rohkem kui kolme kaitsja või vähem kui kolme ründajaga paigutuse.
Ent kõige lõpuks, tulles siinse peateema ehk tööviljakuse ja alguse ehk vastupidavusspordi juurde tagasi, peame olema ka valmis tõrjuma jalgpallihaigete vasturünnakuid, et mille poolest on vastupidavusaladel, kus nende meelest käib tuim rühmamine, tööviljakus suurem kui jalgpallis. Meie aga teame, et selline küsimuse püstitus näitab ainult nende täielikku asjatundmatust. Kui jalgrattur sõidab 50 km, on ta jõudnud 50 km kaugusele – see ongi rattal liikumise mõte ja eesmärk. Samamoodi on jooksmise ja suusatamisega. Näiteks Tartu maratonil või Tartu rattamaratonil jõuab Otepäält (tiiruga!) Elvasse. Toimub liikumine punktist A punkti B.
Aga sageli on punkt A ja punkt B samas kohas, röögivad jalgpallihaiged vastu. Jah, on küll. Aga mis siis? Kui see ring sirgeks tõmmata, saame tulemuse, et Tartu rattarallil osalevad jalgratturid suudavad sõita Tartust mööda Tallinna maanteed Ardusse – see on väga pikk distants. Ja nad on suutelised seda läbima! Aga mida suudavad jalgpallurid, kes jooksevad ja kõnnivad platsil edasi-tagasi, millega nende tegevuse võimalikke vilju mõõta? Sellega, et mitme peale suudavad nad lüüa ühe või kaks väravat ja hoida oma värava puutumata? Hüva, olgu siis sellega. Aga mis selle mõte on ja mida see suutlikkus annab ning mida sellega tegelikult peale hakata ja miks seda üldse vaja on?
Ma tean, et ei saa jalgpallihaigetelt siin argumenteeritud ja arukat vastust. Küll aga saan neilt emotsionaalset sõimu – ja see, olgu meelde tuletatud, näitabki nende väitlusoskuse ja -võimekuse tegelikku taset, nende iseloomu ja olemust.
Foto 1: Venemaa spordisõber Pyeongchangi olümpial. Foto autor: TASS/Scanpix
Foto 2: Venemaa spordisõber näitab Sotši olümpia mäesuusavõistluste tribüünil kõhule maalitud Venemaa lippu. Foto autor: Reuters/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Venemaa spordisõbrad jalgpalli MM-võistluste ajal Peterburis. Fotode autor: Pro Shots / Sipa USA / Scanpix
Foto 5: Miss Garrett, esimese Inglismaa naiste jalgrattavõistluse võitja aastal 1920. Foto autor: akg-images / Scanpix
54 Kommentaarid:
Lugu on hea, aga pilte na vähe? Ning ma ei mõtle pilte higistest karvajalgadest vaid ikka rohkem.... noh
Kumeraid, ikka kumeraid kehaosi tahab näha siinne ustav blogikommentaatorite kogukond. Peaks tegema nii et Scanpix Balticumi peadirektor Art Soonets enne puhkusele ei pääse kui korralik inventuur pildipangas tehtud pole.
Tuleb lähtuda härra Schwede postulaadist et jalgpall pole sport vaid tühjuse aseaine.
Kuidas tekkis jalgpall? Liverpooli dokitöölistel ja Manchesteri söekaevuritel tekkis veidi vaba aega ning hakkasid siis lisa palka nõudma. Vabrikantidel viskas üle ja mõtlesid et mida keberniiti? Palka juurde ei saa, mängigu parem jalgpalli ja olgu õnnelikud oma 1,5 šillingise päeva palgaga. Idee kukkus viljakale pinnasele ja nii läks. Isegi ületas kõik ootused. Kogu maailm on õnnelik kui saab kummist kera järel joosta.
Jalgpall on suurem kui elu. Jalgpallis on messi ja kressi. Suusatamises on Johaug. Suusatab väledalt, aga kui suu lahti teeb siis hoia ja keela. Kui Kanepi tonksib oma madalama sarja tennist, siis on otseblogi Postimehes esimese uudise positsioonil. Peaminister peab vene keeles kõne teemal "Olukorrast riigis" kuid see uudis on alles 6-7 kohal ning langeb veelgi. Kui see pole korralagedus, siis mis see on?
Tänases ajakirjanduses käib halastamatu Venemaa meeskonna üle irvitamine, et Uruguay pani nad paika - mis on õige. Kuid ma oleks jalgpalliajakirjanike asemel ettevaatlik Venemaa koondist maha kandma. Ma ei imestaks, kui järgmises ringis Hispaania Venemaa käest kolaka saab. Selliseid ümbersünde on varemgi juhtunud ja jalgpall on kokkuvõttes ikkagi ümmargune. Elame, näeme. Õigemini: mina ei vaata, aga tulemust jälgin küll - eriti selle mängu oma. Ja ärge tehke siit vale järeldust, nagu oleks ma Venemaa poolt. Jalgpalli MM on minu jaoks nii kõrvaline sündmus, et ma ei vaevu isegi pooli võtma.
Eilses Postimehes, kas lugesite, kirjutas Mihkel Mutt hea loo lumehelbekestest (nimetades neid lumekruupideks, mis on tehislik) ja täna kirjutab seal hea loo luberaalide ennasthävitavast tegevusest Rein Taagepera - neid tekste on mõtet lugeda, sest need harivad ja annavad kandvamat teavet kui need lood, mis puudutavad mingit jalgpallimängu.
Kaugushüppajad jõuavad kah sportides väga vähe edasi, ainult kuni 9 meetrit.
Mehed, jätke see keberniit ja lugege hoolikalt mida meile kirjutab Padre. Vanasse marksisti Taageperra peab eelarvamusega suhtuma. Või tema on nüüdsest rahvuslane!? Võlla nali.
Jalgratturid tõesti suudavad pikki distantse läbida, väga tubli. Aga milleks seda vaja on? Tavaliselt kui võistlustel sõidetakse punktist A punkti B, siis hiljem vaadatakse, et seal polegi midagi teha ja minnakse bussiga punkti A tagasi. Ma ei usu, et jalgpallurid nii halvas vormis on, et nemad neid distantse läbida ei suudaks. Aga pole vaja, nemad saavad oma võistlused peetud väikesel maa-alal, ei ole vaja poole linna liiklust selleks kinni panna. Ma ütleks, et see on pigem nutikus ja efektiivsus.
Lauri
Jalgpall on majandusharu, ning ka suuresti isemajandav. Kui jalgpalli poleks, siis oleks ju kõik need treenerid, mänedžerid, reporterid ja putsakorkide õlitajad töötud. Miljon rahvast oleks paugust töötud.
Kõige kõvem sport on tegelikult male. Male MM ist aga otseülekannet ei tehta ja kolumne ei kirjutata. Sellest hoolimata, Padre ja tema semud ajavad õiget asja.
On sellega kuidas on, aga Eesti spordiajakirjanike jalgpallihallis pole hullumeelsusest enam kaugel. Eesotsas troonivad tiisleeid ja Süvari. Kui vaadata suuremat pilti, kes on jalgpallihaigla patsiendid, siis mõistad, keda esindavad ERRi spordiajakirjanikud.
Lauril hea vastuargument, mis puudutab liikluse sulgemist, aga kui siit edasi mõtleme, siis... kukub see vastuargument kokku nagu liivaloss päikse käes. Kui palju maksab jalgpallistaadioni ehitamine? Tallinnas ehitati üks pooleldi kökats, eile sõitsin rongiga mööda, vaatasin, et sama suur väljaspoolt nagu Kristiine keskus, aga raha ja auru kulus selle peale oi kui palju - ja siis tuli välja, et on ikka tõesti väike, et vaja on veel kõvasti miljoneid, et ehitada juurde veel 5000-kohaline tribüün (mäletate seda kisa?), mis siis, et minu teada pole too staadion mitte kunagi olnud pilgeni välja müüdud, isegi mitte Eesti-Brasiilia mänguks. Seega, lp Lauri, on tegemist taas jalgpallile omase ebaefektiivsuse ehk otsesõnu öeldes raiskamisega. Selle kõige kõrval on kord aastas mingi tee sulgemine ratturite võistluse tarbeks tühiasi ja mis peamine - kuluefektiivne!
Sul on õigus mees. Ma ka jälgin jalgpalli läbi Padre blogi ja olen asjadega palju rohkem kursis kui mu jobud sõbrad kes vaatavad nagu ahvid tv purki. Padre blogis figureerivad mehed kes jagavad matsu.
Pealkirja järgi justkui oleks soov seda ala ellu äratada? Mis mõttes?
Padre blogis figureerivad mehed kes jagavad matsu.
Mulle meeldib see lause.
Mulle ka
Lp 18:24, sest teleka vahtijad takerduvad pisiasjadesse ja ebaolulisse, nad ei hooma suurt pilti. Nikerdajad on nad, jätke meelde - nikerdajad.
Neile ei saa seda pahaks panna.
Aga härra Pullerits, nagu keegi siin soovitas, kui küsiks mida räägib senjöör Schwede asjast nimega jalgpall? Kultuurinähtus see kahtlemata on, eriti vaestes kolmanda maailma riikides.
PP jutt on mesi kõigi jalgratturite kõrvadele. "Jalgrattureid tuleb kõrgemalt hinnata kui jalgpallureid, kuna nad läbivad pikemaid distantse" - kuldsed sõnad lugupeetud Padre suust. Nii nagu kunstidest on tähtsaim kinokunst, on spordialadest tähtsaim pikema distantsiga ala.
Kuid nagu meid õpetatud on ei tohi me kinni jääda detailidesse, tuleb näha suurt pilti. Nii võibki lihtsama mõttekäiguga inimene blogipostitusest esmapilgul leida ühe terava vastuolu varasemate seisukohtadega, nimelt kas siis maratonijooksjad omakorda on paremad 800 m jooksjatest? Aga usun, et see näiline vastuolu on võimalik lahendada ja põrmu paisata ühe ainsa suletõmbega.
22:13 võttis mult sõnad suust. Tahtsin ka ise juhtida tähelepanu sellele, et maratonijooksjad on oluliselt viljakamad kui 800m jooksjad.
Eriti igav on jälgida 800m jooksu - paned teleka käima või tuled staadionile ja siis joostakse vaid kaks ringi. Kaks! Mõttetu! Hea veel, et 100m jooksu jaoks staadionile ei tulnud.
Samas minna septembris Vabaduse väljakule või oktoobris Tartu kesklinna ja saab vaadata tundide viisi tõelisi sportlasi, kes peaks kõik palju rohkem pappi saama oma harrastuse eest.
Mis on mingi Rudisha väärt kui teine mees suudab 3.30 järjest joosta ja selle ajaga veel üle 50 korra kaugemale jõuda?
Ma kohe maalin teile suure pildi.
Jalgpall on kõigi pallimängude kuningas. 800m on kõigi jooksude eliit, sest see nõuab kiirust, kavalust, vastupidavust, taktikalist silma ja isamaalist suhtumist. Ning mis põhiline, see on valgete meeste ala. Soodsate tingimuste kokkulangemisel oleks 800m eesti rekord tänase päevani TÜ ajakirjandustudeng Priit P Pulleritsu nimel.
Aamen.
800 vs marathon. Aamen. RIP
Kuidas surmigav hullusala ellu äratada? RIP. Avo Piht, Estonia, Mayday.
Mehed, ega te seda uudist maha pole maganud? Supersõnum Ameerikast:
https://maailm.postimees.ee/4510014/usa-ulemkohus-kinnitas-trumpi-reisikeelu
Ameerika Ühendriikide ülemkohus otsustas heaks kiita president Donald Trumpi reisikeelu, mis on suunatud mitmete valdavalt islamiusku elanikkonnaga riikide vastu.
Aga millal meie, eurooplased supersõnumi saame?
Euroopal läheb selle supersõnumiga veidi aega. Aga küll ta tuleb. President Kersti käis hiljuti kreekas itaalias ja ukrainas, kus ühe küsimusena arutati rändekriisi. Kui palju on viimasel ajal olnud Euro kohtumisi kus meie peaminister on isiklikult kohal käinud arutamas rändekriisi. Ei jõua kokku lugedagi. Samas kui lõpuks midagi konkreetselt on vaja otsustada, siis teevad seda saksa ja prantsus KAHEKESI kogu euroopa eest.
Juba aastaid tagasi räägiti et aafrika euroopasse toomine toob kaasa olulise elatustaseme languse. Aastaid on käinud siis selle kriisi peenhäälestamine kõige kõrgemate ametnike osalusel.
Kas tohib trumpilikult otsekoheselt öelda et tegemist on euro kodanikele suhu ja silma penetreerimisega? Miks pole kellelgi julgust küsida et proua president, härra peaminister, millal see rändekriisi arutamine lõpuks valmis saab?
Andke andeks härra Pullerits ja auväärsed blogilised et teemast kõrvale kaldusin, aga teinekord juhtub....
Aga mida suudavad jalgpallurid, kes jooksevad ja kõnnivad platsil edasi-tagasi? Kui ma õigesti mäletan, suutsid jalgpallurid Piiroja ja Lemsalu Pulleritsule suusatamises pähe teha. Piirojale ei saa enamus kestvusalade harrastajaid ka jooksus, rattasõidus ega triatlonis vastu.
Anname sulle andeks, aga vaata et rohkem ei juhtu.
Oot-oot-oot, pidage nüüd hoogu! Lemsalu võitis mind ainult paar korda, enamiku kordi võitsin mina ikka teda. Ja Martin Reimi - teda olen ma võitnud nii palju kordi, et ainult võitnud olengi, ei ühtki kaotust talle. No ja mis te jalgpalluritest räägite... Omal ajal sai jooksus sugugi mitte mulle sobilikul Tartu nn jooksumaratonil löödud nii Aivar Rehemaad kui Peeter Kümmelit, ja seda ikka siis, kui need mehed olid oma aastate parimas vormis.
Aga Euroopa on illegaalse immigratsiooni ohjeldamisel muidugi impotentne. Nüüd viimasel ajal on Itaalia, kus on lõpuks saanud võimule parempoolne valitsus, hakanud midagi ette võtma, lubamata neil abiorganisatsioonide sildi all tegutsevatel inimkaubanduses osalevatel päästelaevadel oma sadamatesse siseneda. Loodame, et Itaalia jätkab ja isegi süvendab seda poliitikat. Ka Maltal, tundub, et on mõõt täis saanud. See asi on parem varakult ära lõpetada enne, kui kuskil võetakse relvastus välja ja läheb nottimiseks. Tegelikult, kui mõelda kõiki neid Allahi ülistajaid, siis ongi läinud juba. Küsimus on selles, millal katkeb euroopa inimeste kannatus. Ehk kui palju kannatuslimiiti on veel järel. Ehk millal hakkab klaas üle ajama.
Küsimus on selles, millal katkeb euroopa inimeste kannatus.
Ammu katkenud, kuid see ei jõua pinnale. Sulle tuleb kapo koju järele või katsu sa tänaval demonstreerida? K komando peksab hambad sisse, kellele tühja suuga kaebad?
Härra Pullerits te olete "akadeemiliselt naiivne".
Padre on ainus kes siin Suurt Pilti näeb. Võibolla ka mõni teravam suusavend, aga nad
Kui head jooksjad olid Kümmel ja Rehemaa? Suuskurid on reeglina kõik tublid jooksjad, mõne üksiku erandiga.
Kas leidsite tänases Eesti Ekspressis jalgrattateemaga seoses minu nime ikka üles? Muide, täpselt samal real on ära märgitud ka Tanel Kangert. (Kuid Rein Taaramäe mitte...)
Kui nüüd vaadata klikistatistikat ja emmmmmotsioone, siis jalgrattateema ei eruta Eestimaal kedagi. Küll aga vehklemine ja autosport. Ma vist ei pea teile meenutama et tulemas Eesti 100 suursündmus Ott Tänaku Rallipäev.
Ongi siis välja koorunud eestimaalaste igilemmikspordialad.
Jalgratas, see on murtud luud ja verised põlved. Ei midagi romantilist!
https://m.postimees.ee/section/939/4510317
Самые сексуальные российские суперзвезды скоро выступят в Таллинне! На Певческом поле пройдет огромный фестиваль.
Lahe!
Tundub, et rahakraanid on jää sulatamisel oma töö teinud ning liustik Mati ja Priidu vahel on hakanud kahanema. Ega talente ei saa, Eesti väiksust arvestades, raisku lasta minna.
Ei tea, kas Mati Alaver tuleb ka laupäeval Eesti meistrivõistluste kohvisõidule? Täna oli Ekspressis lugu, kuidas Alaveril on rattasõidu sõltuvus. Ta teeb trenni rohkem kui mina ja teie siin!
Ega siis treening ei sõida, ikka talent on see mis vahe teeb.
Kõige austuse juures mõlema suurmehe vastu loodame ja peame pöialt et Padre Matile tubli 4 minutiga shuumahherit teeks. Ei peaks vist raske olema.
Väga intrigeeriv. Ootame võrdset matši ja aumeeste mängu. Kes keda?
Rattasõit hea võhma ala mida harrastavad ja soovitavad enamus spordialade harrastajaid. Krossimehed sõidavad ratast, suusatajad, kiiruisutajad.
Jalkast ei jaga Priit kahjuks mitte essugi. Tema väide, et polegi vaja. Suurt pilti on vaja hoopis hallata on hale ja vale.
Siis tormabki profaan vägivaldselt ala, millest ta midagi ei tea muutma ja kiruma. Teeme väravad neli korda suuremaks, kaitsjaid vähem platsile. Kahekesi ühte meest katta ei tohi, väravavaht tohib mängu jooksul käega palli vaid 6x puutuda jne. Meil on vaja rohkem väravaid, mis nad seal keksivad kui nii vähe väravaid lüüakse.
Ajalugu, struktuur, tempo, rütmimuutused, vastupidavus, taktika, positsioonivahetused jne. Õpi pisut ala tunda. Miks peab üldse minusugune jalkast võõrdunud endine gurmaan elementaarseid asju õpetama?
Nii juhtub inimesega kes pritsib negatiivset kriitikat aladest (maraton, jalgpall) milledest endal kogemus ja arusaam puudub. Jalgpall on hea võhma ala. tean omast kogemusest. Kui keha selliste tempo muudatuste, kiirenduste, pidurdustega (kõlab nagu Priidu maantee trenn) harjunud pole, siis on jalad poole tunniga piima täis.
Kui tootlik on su profijalgrattur? Mõni mees väntab 10 aastat klubides , teenimata ühtegi võitu. Samas võib olla vägagi hinnatud mehega klubis. Jah tõsi neid saab odavamalt, kui jalgpallureid.
Huu
Seltsimees Huu teie olete mõnusalt sirgjooneline mees. Millest teete järelduse et Padre ei jaga jalkast mitte essugi? Vastupidi, mees on asjadega erakordselt kursis. Kui mu mälu ei peta siis ennustas PP juba juuni alguses saksale katastroofi. Nii ka läks nagu tänaseks teame.
Padre deklareerib et tema vutist absull ei huvitu. Aga kui see ongi meiesuguste pizdabollide irriteerimiseks? Padre on lihtsalt niivõrd guru, et talle piisab õhu nuusutamisest ja ta ütleb tulemuse. Mis tempo muutused? Mis taktika? Poolteise tunni pärast loetakse vopsud, sinikad ja väravad üle ja ongi valmis. Kui seis on 2:0 kasvõi suluseisust ja omaväravatest, siis ongi nii. Tempo muutused jms. ei huvita enam kedagi. Finiito!
Pealkiri ütleb tuulelipu kohta kõik.
Kõik on õige rattasõit mõjub uskumatult hästi tervisele.Trenni järgset kaifi võib võrrelda narko kaifiga.Kuid ei tasu unustada ,et väga ohtlik harrastada.Base hüpete järel surmajuhtumite poolest teisel kohal.
Mina jalgpallist mitte huvitununa pean Priidule siiski vastu vaidlema viimase eriti kummalise näite osas. Et sõidad jalgrattaga 50 kilomeetrit ja jõuad samma punkti tagasi. Jalgapllis jooksed ka poolteist tundi edasi-tagasi ja kui see sirgeks lükata, siis saab ka päris arvestatava kestvustreeningu. Ei ole nii, et üks ala teisest kuidagi lihtsam või keerulisem.
Jalgapall saab endale suuri summasid lubada, sest vaatajaid ja seega ka sponsoreid palju. Nõme on ju hukka mõista seda ka, kui keegi on mingi ala populariseerimise puhul nii palju vaeva näinud.
Ja viimaks. Jalgaplli ongi ju lihtsam vaadata. Valid ühe meeskonna, kellele kaasa elad ja tunned rõõmu tema saavutustest. Jalgrattavõistlusel on nii palju mehi koos, et võhivõõrana sa ei oska isegi kedagi sealt valida, kellele kaasa elada. Ja just see muudabki sellistele massialadele kaasa elamise keeruliseks ning ei aita nii palju huvilisi koondada. Tehku ka jalgrattavõistlusi, kus osaleb igalt maalt üks mees, vot siis oleks teine asi!
Nõme on ju hukka mõista seda ka, kui keegi on mingi ala populariseerimise puhul nii palju vaeva näinud.
-----------------------------------
Esiteks ei saa te aru, MIDA hukka mõistetakse. Teiseks, jalgpalli ei peagi populariseerima. Inimestel on liikumisvajadus ja võistlemise vajadus. Jalgpall kui lihtne mäng on kahjuks või õnneks esimene valik, mida mängima hakatakse. Kes populariseeris Kassisaba poistele jalgpalli? Seda polnudki vaja teha, sest see pallimäng oli ainuke legaalne võimalus sitakottidele nokki panna. Selliseid Kassisaba tänavaid on maailmas miljoneid. Nutikad rahamehed valjastasid rahva seas populaarse mängu mammonavankri ette. Edasine on ajalugu. Madalaid instinkte ergutavast massisündmusest vooliti vähestele pensionisammas ehk motivaator vaestele ja tungide väljaelamise ventiil miljonitele õnnetutele.
huvitav kui suur oleks huvi, kui korraldada spetsiaalsed MM vöistlused 800m jooksus? Kuna see on nii kuradi igav ala, siis ilmselt üle 2 TV kanali seda üle ei kanna. Mida teha selle ala populaarsuse tõstmiseks? Tuleb joosta purjus peaga, kinniseotud silmadega, alasti, kübaraga jne. Kindlasti lisaks need alale huvitavust juurde, see on selge. Äkki siis tuuakse see ala poplaarsuse marginaalist ka ülemistesse kihtidesse.
kah Priit
Vaata kah Priidukene. Alasti ja kübaraga jooksmine on igal juhul intelligentsem tegevus kui vastasmängijal jalgade alt peksmine.
Aga kui lubada 800 m jooksus ka füüsiline kontakt Tai poksi moodi oleks ala päris põnev. Vaadataks kindlasti palju.
Padre peab vist tulema ja "platsi puhtaks lööma".
Priit võiks lihtsalt aru saada et kui teda mingi spordiala ei huvita siis see ei tähenda veel et ala on surmigav või vajab "ellu äratamist" kuid peame mõistma et Priit on ju lihtsalt intrigant ja ei midagi muud. Vastu vaielda on keeruline sest oma ettevõtte seeski ei suuda ta korda majja lüüa.
Rattavõistlusega on ka sama et tuurid on piisavalt komplekse võistlusloogikaga, korraga käib kaks erinevat võistlust- tuuri üld- ja etapiarvestus ning vastavalt võimalustele on meeskondadel erinevad eesmärgid.
Veel täpsemalt.. paljud (ka PP) ei mõista sedagi, et grupisõit on meeskondlik spordiala!
Kui teha vahekokkuvõte siis seis on 47:0 Padre kasuks. Mehed, võtke ennast kokku. Kui kirjutate fussballi POOLT, siis tehke seda ilusti, hoogsalt, filosoofiliselt. Selline argument et jalgpalli peab armastama kuna keegi on selle populariseerimiseks TOHUTULT tööd teinud ei kõlba kassi saba allagi. Võtke õppust Padrelt endalt. Kirjutab ta jalgpallist väga ilusasti. Pole Padre süü, et jalgpall toob endaga kaasa vägivalla, mõrvad, kuritegevuse, korruptsiooni, genotsiidi ja kõige hirmsam - rassismi ilmingud.
Kui hinnata asja sotsiopatoloogia vaatevinklist, siis jalgrattaspordi harrastajad on kõrgklassi siniverelised, jalgpalli kasvulava aga favelad, getod ja kõdukvartalid.
Minust sai küll jalgrattur. Kuigi olen pärit Supilinna kõdukvartalist. 60km temposõidu tegin eelmisel suvel 1 tunni ja 50 minutiga. Jalgpalli armastan ka, aga rohkem vaadata kui ise puksida. Lõid mul kulmu lõhki, kuradi favela kangelased.
Kalmer
Kalmer on tubli eesti mees. Vahepeal on skoor juba 67:0 peale tiksunud. Padre kasuks muidugi.
Ja nüüd on juba 71:0.
Postita kommentaar
<< Esileht