Pullerits: Miks me tegelikult rattaga sõidame? (Siin aus vastus!)
Mõned erandid välja arvatud, käib üleüldine petmine, hämamine ja valetamine – nii iseendale kui teistele. Selleks tehakse igasuguseid maskeerivaid suurmanöövreid. Näiteks üheskoos grupisõitu, meeskondlikke lõunalaagreid, gruppenführerite juhendamisel organiseeritud treeninguid jms. Kas enamik tõesti loodab, et sellest kõigest on kasu? Et nad saavad oluliselt kõvemaks ratturiks ja hakkavad võistlustel kaasa rääkima?
Kui mõni tõesti seda loodab, siis ärge edasi lugegu – saate külma duši. Sest tegelikult ei ole kogu sellest väliselt justkui läbimõeldud ja põhjendatud ja pooleldi koguni teaduslikust ning tont teab kus ja kelle väljatöötatud metoodikal põhinevast tegevusest erilist kasu – vähemasti mitte teie taseme puhul. Kui mõni mõtleb, et sedamoodi ratsionaalselt ja kavade järgi treenimine annab talle mingi tuntava eelise, siis ta eksib. Sest sama hea tulemuse saavutab ka täiesti kaootiliselt ja juhuslikult tegutsedes. Igatahes on efekt, mida justkui läbimõeldud treenimine enamikule annab, nii minimaalne (kui seda üldse on), et seda on raske kuidagi tõestada.
Ehk alguse juurde tagasi: enamik tegeleb rattasõitu harjutades petmise, hämamise ja valetamisega – iseendale ja teistele. Tean, sest räägin oma aastatepikkusest kogemusest. Ja vähe sellest: saan rääkida ka teiste aastatepikkusest kogemusest, sest olen seoses oma tööga vestelnud süvitsi väga paljude harrastusratturitega.
Ja nondest vestlustest olen kuulnud, et tegelikult puudub enamikul tublidel ja arvestataval tasemel harrastajatel igasugune treeninguplaan. Seda esiteks. Nad ei mõtle üle ega planeeri üle. Ja teiseks, enamik elus tublisid harrastajaid ei sõida selleks, et treeninguga mingit paremat tulemust taga ajada. Teate, miks nad sõidavad? Aga selleks, et pärast tööd ratta selga istudes saab lihtsalt stressi maandada, pingetest vabaneda, sest aju puhkab ning mõtted liiguvad hoopis teistel radadel. Ehk lühidalt: rattasõit aitab elus teha vajalikku ümberlülitust, et elus paremini toime tulla. Igasugune sportlik tulemus, mida osa inimesi oma treeninguplaanide ja ühistegevustega kilbile seab, ei ole tegelikult enamiku muus elus tublide harrastajate jaoks üldse primaarne.
Vastates pealkirjas esitatud küsimusele: sõidame rattaga selleks, et vaim saaks puhkust ja oleks äge. Ja seejuures ei ole lähe mingi treeninguloogika ega süsteemsus enamikule tublidest harrastajatest enamasti üldse korda (v.a need üksikud juhud, kui on tõesti kord elus valmistutud mingiks üheks konkreetseks võistluseks). Seda, olgu korratud, kinnitab mu aastatepikkune põhjalik reporteritöö.
Olgu avaldatud, et mind ei huvita ka mingi süsteem ega plaanipära. Elus on niigi palju asju meie eest planeeritud (millal töötada, millal magada – ehk kaks kolmandikku meie elust!), nii et lisada siia ritta ka hobi ja harrastuse plaanipäraseks ajamine ajab küll elu tarbetult reeglipäraseks ja rutiinseks ning võtab sealt ära igasuguse loomingulisuse ja vabaduse.
Vaatame nüüd ka fakte, sest muidu on teil põhjust etteheiteiks, et ajan üksnes juttu. Vaatame, kas toimisin selle järgi, mida siin rääkisin.
E ja T – ei sõitnud, sest polnud aega (oleks plaan ees olnud, oleks selle järgi üle punninud)
K – lühike õhtune sutsakas 18,3 km keskmise kiirusega 31,4 km/h
N – õhtune ligi tunnine sõit 30,7 km keskmise kiirusega 32,3 km/h (mõnus keskmise tugevusega pingutus)
R – õhtune üle kolmveerandtunnine sõit 28,9 km keskmise kiirusega 33,9 km/h (sõidu teises pooles läks endamisi võistlemiseks)
L – nädala lõpus aega rohkem, seetõttu hommikupoolikul 51,5 km pikkune sõit keskmise kiirusega 33,45 km/h (korralik tugevapoolne pingutus, nii et päeva teises pooles tundsin isegi väsimust)
P – õhtul veidi rohkem kui kolmveerandtunnine sõit 27,4 km keskmise kiirusega 33,15 km/h (alustasin rahulikult, lõpus panin juurde)
Kokku nädalas rattaga 4:44ga 156,8 km. Küll!
Nagu näete, puudub igasugune süsteem. Sõitsin tunde ja tuju järgi. Sõitsin enamasti allatunniseid otsi, et oleks äge, kõik sõidud olid pooleldi tempotrennid, aga mitte ülepingutavad; need andsid hea emotsiooni – kiire ja vähegi pingutust nõudev sõit on alati meeliülendavam kui pikk ja mugav veeremine, mis lihtsalt raiskab elus väärtuslikku aega, mida saaks muule kulutada, et end ka muus vallas peale rattasõidu arendada ja vormis hoida.
Ja mis on selliste sõitude mõju võimalikele tulemustele – see on mul täiesti ükskamakõik. Mingi mõju ikka on, see on näha keskmistest kiirustest, mida suudan päevast päeva üksinda hoida. Kas see mõju oleks suurem, kui harjutaksin plaani järgi ja teadlikult? Ei tea. Vaevalt. Ja mis oleks selle mõte, kui allutan oma elu sellele, et saavutada rattasõidus mingil võitlusel 30-40 kohta parem tulemus selle hinnaga, et võtta oma elust spontaansus ja vabadus ja meeleolude järgmine ning elada üksnes ratsionaalse, võõra inimese koostatud plaani ja tahtmise järgi? Elage, inimesed, ise oma elu, ei ole tarvidust lasta teistel ette kirjutada, kuidas te seda elama peaksite! See on siin minu heasoovlik üleskutse teile.
Ja pidage silmas ning meeles: igast asjast saate elus mõnu tunda siis, kui kuulate oma sisehäält, arvestate oma isiklikke tahtmisi, ei nulli oma elust spontaansust ja vabadust. Ja iga asi muutub tüütuks orjatööks, kui seda võtta kui plaanijärgset kohustust, mida liiati määravad teie eest teised.
Foto 1: Tanel Kangert Šveitsi velotuuril. Foto autor: imago/Sirotti/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert Šveitsi velotuuri viimasel etapil Bellinzonas eraldistardist sõidus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Kas tunnete jalgrattureid? Leidke Giro d'Italia 11. etapi starti pildil Tanel Kangert! Ja kes on teised sõitjad tema kõrval? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Tanel Kangert (tagumine) lõpetab Šveitsi velotuuri 7. etapi. kas tunnete, kes lõpetas tema ees? Foto autor: imago/Sirotti/Scanpix
43 Kommentaarid:
Sain aru. Rattaga sõidetakse selle pärast, et on hea. Kõik muidugi nii ei arva. Mõni isegi ütleb, et pakitsev anus on ebamugav.
Siin on ju aastaid räägitud, et mönuga tuleb vötta.
Hea, et lõpuks on see kohale jõudnud.
Isiklikust kogemusest.
Vajan rohkem kui tundi "pea puhastamiseks" ratta seljas. Ei korralda endale tempo treeninguid. See pole see loogika et kui väntan rutem saan trenni tehtud rutem. Maanteel tuleb keskmiseks 30km/h piirile kiirusega sõidud. Jalad kerivad ise. Teepeal otsustan kui pika ringi teen.
Metsas kiiruseid ei vaata, pigem naudin maastikku ja sellel rattaga "voolamist". P.s. metsas on ajul ka rohkem tegemist sõitmisega nii et unustab ära ka puhastatud pea mõtted.
Motivaator peab olema. Olgu selleks siis Tartu rattaralli, Haanja 100 või Rakvere MTB sõit. Minule toimib see nii.
Rattalaagris käin ka, kuigi mudiu reisida ja kaua kodust eemal olla ei meeldi. Jälle sama , et motiveerimas ennast. Kui eestis iga aastaga järjest nürim maanteed nühkida, siis seal mägedes saab silma särama ja tõestuse et maanteesõit võib olla mitmekülgne ja fun.
Harrastaja peab ise aru saama mis ta tahab. Ka Priit tahtis kunagi Tartu Suusamaratonil panna ja treenis süstemaatiliselt. Ka tulemused hakkasid tulema. Nii see paraku käib. On ju lugusid küll, kus 40 pluss mees ennast ikka paari aastaga sellisesse vormi ajanud, et sõidab eestis sarju 10. koha piiril. Kui see võimalik ja eesmärk, siis ei maksaks seda halvustada.
Kõige olulisem. Peab meeldima see mis sa teed.
Huu
Siit tuleb nagu kenasti välja see miks selline suhtumine on - puuduvad piisavad teadmised, et ise omale treeningplaane teha ja neid siis vastavalt tundele paindlikult täita ... Mida vanemaks ja teadlikumaks saab sportlane (seda peaaegu suvalisel spordialal), seda suuremaks läheb enda tunde järgi tegutsemise osakaal treeningutes nagunii, sest mitteükski treener ei näe ega tunne seda mida sina ise enda kohta tead ja tunned ... Vanusega ja kogemustega suureneb ka igasuguste individuaalsete aspektide arvessevõtmine.
Ehk väga lihtne loogika ütleb, et ei saa head tulemust suvalisel elualal, kus teadmisi napib.
Et nüüd mitte väga pahasti öelda, siis "keskmisel eestlasel" napib neid teadmisi suvalistel tervisega jms seotud teemadel, kohati lausa elemetaarsel tasemel.
Hea näide on autosport. On sellised piloote, kes auto ehitamisest ja seadistamisest suuremat ei tea, on sellised, kes vastupidiselt teavad peaaegu võistlusinseneri tasemel. Esimesed sõltuvad insenerist otseselt ja väga tugevalt, teistel pole seda peaaegu, et vaja. Kumb on loollikindlam variant ja tagab "edukama edu" jäägu igaühe enda otsustada.
Padre on kunn ja mida kõvema nätsu ta futbolismihaigetele paneb, seda parem. Sest vaadake, jätame kõrvale otsese vutimängu üle jehheetamise, siis mis silma hakkab on meie vutineegrite nõrk üldteadmiste tase. Lugege eilse kohtumise sveits - brasiilia kohta. Oma krestomaatilise arvamuse kirjutab Delfis meie jalgpalli peapiiskop A Pohlak. Silma hakkab vahutamine teemal Sveitsi kui väikese jalgpallimaa õppetunnid Eestile ??? Siia sobiks vene kroonust pärit hüüd ahhujeeli! Väike? Et kui "väike", siis justkui oleks ühised puutepunktid Eestiga? Šveitsi elanike arv on 8,7 miljonit. Võrreldav Eestiga? Klimaatilised tingimused lubavad seal väljas naturaalsel murul mängida jalgpalli aasta ringi. Klubid on püstirikkad ning osalevad euroturniiridel juba 50 aastatest alates. Võrreldav Eestiga? On muidki aspekte, mis on kui luu põiki kurgus, ehk siis eesti ja sveits on jalgpalli parameetrites absoluutselt võrreldamatud, ometigi leidub meie meedias lausekesi "vaadake kuidas väike Sveits/Taani/Island mängib, miks Eesti ei võiks...." külluses, ning see on asi mille vastu võidelda (nagu teeb isand Pullerits juba pikemat aega), ning kus intelligentsed inimesed peaks õla alla panema.
Kas kõik Tartu mehed on nii nõrga verega?
Mehed ärge magage! Eile oli Postimehes tervelt 2 artiklit mis otseselt mineerisid meie moraalset ja vaimset iseolemist. Ma küsin et mida kuradit, seltsimees Postimees? Asja sisu oli see et vaadake eestlased-aborigeenid teisi suuri ja õnnelikke rahvaid arenenud maades kuidas nemad oma jalgpallimeeskonda armastavad, ning kui positiivne ja mõnus on nende rahvustunne. Aga teie eestlased, unustage oma tantsu ja laulupeod, kuna see on vaid jälgi natsismuse taimelava, koonduge oma migrantidest vutimeeskonna ümber, vaid see on see õige ja eluterve ja kestlik rahvuslus.
Priidult eluline teema,haakub isegi legendaarse krossimehe jutuga ühes filmi lõigus.Head vaatamist https://etv.err.ee/v/0c4ce387-bcb5-4c09-993a-40799d96dccf . Füüsilisel tööl käival inimesel oleks absurdne hakata veel peale tööd plaanide järgi trenni tegema.Plaani majandus on ammu õhtuks täidetud.Elu on ikkagi antud nautimiseks mitte ori olemiseks.
Kas Pullerits on telekast jalgpalli vaadanud?
See tekst jätab mulje, nagu oleks oodata rohkem spontaansust ja vabadust ka tööelus. Käib auditooriumi ette valmistamine näitamaks nagu Padre oleks suurim spontaansuse austaja, kellele ettekirjutatud plaanid/kellaajad ei sobi, kes tahab ise kõike otsustada. Ja siis jääb meile mulje, et otsus oli Padrepoolne.
Asjalikku juttu on vähe. Valdavalt mingi mökitamine ja Padre mõnitamine. Aga asjata. Küll kotermann teid kätte saab. Siis nutate armu aga te ei saa seda.
Nn tüvitekst on puhver, seal varjus aetakse salaja mingit muud asja, see on selge.
Esiteks müts maha sellise jutu ees. Kindlasti on erandeid, kuid paljud teevad seda sellepärast, et reaalset aega iseendale praktiliselt ei ole. Kui oled tööl oled töökaaslaste ja klientide jaoks olemas, kui oled kodus, siis oled oma pere jaoks olemas. Ratta peal on üks väheseid kohti, kus sa oled iseendale olemas.
See öeldud, see tundub olevat väga hea koht intrigeerimiseks. Kestvussport aitab tugevalt kaasa südametegevusele, mis omakorda on tubli hapnikutarbeallikas. Aju on 2% massist, mis kulutab suurusjärk 20% hapnikust, et siis parem hapnikuallikas aitab olulisel määral kaasa ka ajutegevusele. Lisaks sellele aktiveerub serotoniini, dopamiini ning noradrenaliini tootmine mis vähendab stressi ning aitab fokusseerida. Kus asi põnevaks läheb on see, et mingisugusel hetkel (tavaliselt vanemaks saades) saab inimene aru kuidas ta toimib, ning mis aitab tal konkurentsivõimeline püsida (pean eelkõige silmas vaimset tööd) ning osa sellest ratta (või mis iganes muu sportiala) põhjusest on puhtalt selle pärast, et ta teab, et spordi tegemine/mittetegemine määrab olulisel määral tema töövõimekust. Sestap tahaksin väita, et spordi tegemine-mittetegemine tugevas korrelatsioonis inimese sissetulekuga.
Natukene teaduslikumalt Koreast: https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4273050/
Natukene vähem teaduslikumalt Ameerikamaalt http://fortune.com/2012/12/11/whats-behind-career-achievers-love-of-marathons/
Julgutaks isand Priitu seda ka Eestis sügavamalt uurima
Priit P
Islandi jalgpalliliit teatab, et nende riigi televaatajad said oma jalgpallikoondise MM-finaalturniiri debüütmängu ajal hakkama täiesti fenomenaalse tulemusega.
Nimelt jälgis koguni 99,6 protsenti Islandi televaatajatest mängu ajal just otseülekannet Moskvast. See tähendab, et igast 1000 televiisorist 996 olid mängu ajal just jalgpallile lülitatud!
Spontaansusest:
Eile hommikul rattaga turul, lastele pannkoogi peale eesti maasikat toomas, keskmise kiirusega 27,40 km/h
Õhtul jõusaalis, keskmise kiirusega 22,07 km/h
Täna hommikul töökohtumisel kohvikus, keskmise kiirusega 18.44 km/h
Kuna see on liikluses pidevate kiirendustega, pakun et kahe päeva kogu sportlik energiakulu on sama kui üle päeva tund poolteist "aju puhastamas ja mõnulemas" käia.
Samas kasutan niigi vähest valget aega tõhusamalt, jõuan kartulid mullata ja naisega mängida.
Mida siis blogi postitusest teada saime?
a) Priit ja mõned veel sõidavad ratast "pea tuulutamiseks". Sealjuures hoolikalt arvutades aega, distantsi ja keskmisi kiiruseid ning teisi TREENINGULE omaseid näitajaid.
b) Osalevad rahvaspordi üritustel lõbu pärast, pidades täpset arvestust selle üle, et millal ja kuidas teiste tuules sõideti, kes kuipalju vedamas käis ja kes millalgi täpselt atrõõvi läks …
c) Nautida on vaja - nii, et pulss laes ja riskitakse kukkumisega...
d) Panna on vaja - aga nii, et teised arvaks nagu ei paneks...
Kogu lugu, eriti kui kõrvutada eelmiste aastate sissekannetega, jätab sellise perversse masohhisti ja kerge alaväärsustunde mulje.
Piinlik ei ole, naljakas ka mitte. Natuke hale!
Eile oli au pidada Tartu Ülikooli aulas ajakirjandus- ja kommunikatsioonitudengite lõpetamisel õppejõudude nimel kõne. Läks hästi. Vist isegi väga hästi. Pärast tulid mitmed õppejõud ütlema, et väga hea kõne oli, et nagu ma kohe oskaks neid kõnesid pidada, et nad ei teadnudki seda. Ja kõige üllatavam: kui olin kõne lõpetanud, siis kõik tudengid tõusid aplodeerides püsti, nagu oleks mina mingi peategelane, mitte nemad. Ei tea, kui sageli on seda sellistel puhkudel juhtunud... Aga ju siis midagi sai õigesti tehtud.
Eila tehti ülikõva Eesti spordiajalugu. EV100 vääriliselt.
https://sport.postimees.ee/4506295/suur-vehklemistriumf-tekitas-jarjekordse-totra-olukorra?_ga=2.165254844.2031843277.1529298523-844925330.1527085735
Järeldus-Pullerits ei mängi enam naisega.
Miks me sõidame?
- saab naise ja koduste tööde eest plehku
- telekas on katki, ei saa jalkat vaadata
Pead tühjaks sõita oleks mõttekam metsavahel:
* värske õhk ja loodus vs diislitoss ja asfalt
* kiirus väiksem, jääb aega loodust nautida või siis singlil nikerdada.
* paraneb MTB sõitmise oskus mis on ju teadupärast kehvake..
Kas tõesti on võimalik 45minutiga mõtted peast ja restart saada? Fantastiline saavutus igaljuhul.
Mina pigem läheks ja jalutaks sel juhul, sest eel- ja järeltegevused võtavad proportsionaalselt liiga palju aega.
Kuigi mehed pole teabmis osavad multitask´ijad siis on ju võimalik sõidu jooksul teha trennilõigud, nautida loodust ja lisaks pead tuulutada. Alla tunni meestel see ei pruugi küll õnnestuda. Edu katsetamisel.
Tanel Tartus:
https://www.instagram.com/p/BkDGBz9B4Ix/?taken-by=tanelpadar
"...sest eel- ja järeltegevused võtavad proportsionaalselt liiga palju aega"
Mida juttu?? Maanteesõit algab otse trepist, pole seal mingit eel- ega järeltegevust. Lisaks jääb ka ratas puhtaks, ei ole seda vaja järeltegevuse käigus mullast ja mudast pesta ja küürida - ja siis omakorda pesu ja küürimise jälgi likvideerida.
Nojah, kui just metsas ei ela, siis noil algab maastikusõit küll ukse eest. Aga paljuke siin neid metsaelanikke on? Enamik peab metsa jõudmiseks tegema eel- või järelsõitu pool tundi või tunni, et arvestatavale loodusrajale jõuda. Näiteks Tartust Lähtele või Vooremäele.
Täiesti arusaamatu, mis organiga Margus Mänd mõtleb.
Rattasõit on mehe jaoks kvaliteet aeg.Saab valida täpselt sellise koormuse nagu mees vajab.Naisega mängimine on selle kõrval siiski hell teema kui aus olla.
Me oleme väga kiiresti jõudnud olukorda, kus igasugused nikerdajad ja mõjutatavad on kaotanud igasuguse selge sihi ja silmavaate. Suurt pilti ei näe peale minu vist enam paljud.
Vaadake näiteks tänast Eesti suurimat lehte. Seal on spordirubriigis kaks avakülge pühendatud jalgpallile, kus ainus side Eestiga on see, et naisterubriigi esindaja kirjutab läbi sooprisma (!) jalgpallist, mille lõpetab õõnsa loosungiga, et "ei ole ju vahet, kes on võitja. Mängu lõppedes on võitjaks ikkagi jalgpall". Kas õõnsamaks saab veel minna?!
Samal ajal on Eesti ajaloolisele kolmikvõidule olümpiaala EM-võistlustel pühendatud pöördel vähem kui pool lehekülge...
Kuid asjad on veel hullemad. Pehme jõud, mida Venemaa on ihanud juba pikka aega MMi ajal rakendada, on hakanud imeruttu eestlastelegi mõju avaldama. Ja ma ei räägi siin enam hr Pohlakust. Õhtulehes ilmub Eesti ajakirjaniku Ville Arikese ülistav lugu Rostovist, mis algab üleskutsega, et unustame poliitika. Vaat see on tõeliselt ohtlik. Kui juba ajakirjanik, kes peab suutma säilitada kaine ja skeptilise meele, niiviisi odavalt Venemaa võrku langeb, siis mis rääkida poliitikutest ja muudest otsustajatest, keda Venemaa tahabki MMi käigus masseerida ja mõjutada, et leevendada enda vastu kehtestatud sanktsioone. See on juba väga ohtlik, eksistentsiaalselt ohtlik, ja sellest kirjutasin otsesõnu ka Postimehe kolumnis, mida end spordivaatlejaks nimetav Marek Tiits nimetas kõrgilt ja üleolevalt, asja tuuma tabamata, paskvilliks.
Veel kord: nagu te näete, on me ümber tekkinud väga palju avaliku mõttemalli suunajaid ja mõjutajaid, kes on kaotanud jalgpallihulluses igasuguse orientatsiooni, moraalse kompassi ja loogilise mõtlemisvõime - mis ongi süvapõhjus, miks ma olen jalgpalli vastu. Põhjus on kõiges selles halvas, mis jalgpall teeb ja mida jalgpalli kattevarjus tehakse.
Aga enamik seda muidugi ei taju ja ei mõista. Sest nad on nikerdajad. Sest neil puudub suure pildi nägemise võime. Kuid pole ka ime - selleks, et suurt pilti näha, suuri protsesse mõista, tuleb end harida, selleks tuleb pidevalt õppida ja lugeda ja mõelda ja analüüsida ja seostada - see on midagi sellist, mida enamiku hariduslik tase ega ka loomupärane intelligents ei võimalda. Selle asemel targutatakse selle üle, miks messi lõi nii ja Ronaldo söötis naa. Nikerdajad, nagu ma ütlen (veel kord)...
..lisaks võiks austet kommentaarium pakkuda variante miks Mona Lisa naeratab.
Tulles oma kommentaari juurde siis Priit, lähimad metsad ja põlluääred sulle on Tallinna mnt, Rahinge ja Vorbuse kant, seal on pusimist küll.
Tõsi on küll see et 45minuti pärast pole mõtet ratastki välja sikutada, see mõttekoht läks sinust vist mööda.
MargusM on uus kunn ja Pullerits õppigu, kuidas tuleb lõõgastuda maalähedaselt. Noored neiud ahhetavad eeskujust ja hüppavad pulgale ja pakiraamile.
Härra Pullerits, teie poolt väga asjalik kommentaar 13:43. See vääriks täitsa eraldi teemat.
Delfis ilmus Pohlaku "avalöök" jalgpalli mm puhul millele varsti tuli Roosna vastusõna. Ei ole kunagi Roosna sõber olnud, kuid seekord annan au, oli hea ja korralik vastus Pohlaki haledale piuksumisele. Pohlak on rumal et ise kirjutab. Ta vaeseke ei oska seda tööd.
Aga teema on laiem kui pelgalt jalgpalli MM.
Ma mõtlen siin Venemaa pehme jõu pressingut. Iluuisutamine, iluvõimlemine jms naiselikku kaunidust näitavad spordialad. Kergejõustikus naiste kõrgushüpe, kaugus, jooksud. Olen vana eesti rahvuslasena isegi pehmeks läinud vene naiste 4x400m võistkonnale (jah muidugi nad on tublisti dopitud olnud), kuid vaadake ise juutuubist hulgalist mm ja om kus vene (valged) naised on olnud ainuke konkurent 100% mustadest koosnevatele USA, GB ja France võistkondadele.
Venelased oskavad oma pehmet jõudu kasutada. Vuti MM läheb neile palju maksma, kuid nad saavad ka palju andeks. Moskva OMi maskotti ja lõputseremooniat mäletate? Nägite millise käki valis Jaapan oma tuleva OMi maskotiks? Mingi fakin pokemoni. Okei jaapani kultuur on meile mõistmatu, kuid tänased saksa ja GB pole oma multikultisallivuses põrmugi mõistetavam "kultuur". Ega venemaa rahvaste segapudru pole ka midagi, kuid nad oskavad vajadusel "hinge minna". Seleta siis neile lääne eurooplastele mis on tegelik ja mis on pisarakiskumine.
Siin on kadedad inimesed jalgpalli kritiseerimas. Jalgpalliga käivad kaasas ilusad soengud, ilusad autod, ilusad naised, ilusad armukesed, ilusad peod ja järelpeod. Jalgrattaspordis on seda vähe.
Mehed panna on muidugi vaja, aga pange parem vahelduseks oma naisi. Krt ma ei jõua ka kogu aeg neid panna, kelle mehed kogu aeg trenni uhavad ja siis kodus vahel harva naisele küülikut teevad!
Kui naisel juba suu haiseb ja hambad loksuvad, siis ei taha naist pannagi enam, kell on koguaeg pool kuus. Peeruvahele ka ei tahaks panna.
Jah, härra Pullerits, ootaks teilt ja teistelt ausväärsetelt kommentaatoritelt arvamust hiljuti Postimehes ilmunud arvamusrubriigis Tiitsu ja Daniel Tamme artiklitele. Tiitsu oma oli tasuline, seda täielikult lugeda ei saanud, too teine oli aga just meie eestlaste suhtes väga rahvusnihilistlik. Seal käis kõva masseerimine teemal kui kasulik ja rahvuslik on "kogukondadel" koonduda oma meeskonna ümber, kuna see pidavad vähendama pingeid suurendama ühtekuuluvustunnet.
Mida inimhingede inseneridel just vaja ongi et hüpleksime aborigeenidena ümber oma jalkameeskonna unustades tselluloositehase railbaltiku ja muu eluliselt tähtsa. Läänes on see trikk neil õnnestunud.
Küsiks kirjahärradelt et miks neid lahedaid "kogukondi" peab enne staadionile sisenemist läbi käperdama nagu kurjategijaid, miks peab neid sõjaväe ja märulipolitsei abil ohjeldama, et nad aknaid ja uksi ja silmi sisse ei peksaks jne jne...
Nii kui põuast maad niisutav vihamvaling, mis pühib oma teelt kogu viimase poolteise kuuga korjunud kõntsa, nii on ka PP artikkel jälle kui üks pangetäis jääkülma vett kraevahele kõigile nikerdajatele, nahahoidjatele ja uue ilmakorra kuulutajatele. Nende äbarike nutt ja hala kostab kaugele. Kuid ega nad pääse. Armutult kisub PP nende haledad katsed maailma uutmoodi valgustada tükkideks, kirurgi täpsusega lõikab tükid algosadeks ja seletab lihtsama meelelaadiga inimestele asjad lahti ning pärast paneb veel mängleva kergusega tükkidest uue kauni pildi kokku. Ole ainult mees ja vaata.
Praegusel ajal, mil musta mure pilved meie mõtetes koguneva on vaja veelgi hoolsamalt valmistuda eesolevaks. Kui õige hetk käes, antakse siitsamast kõigile käsud kätte ja öeldakse, mida on vaja teha. Seniks tuleb talitleda nõndamoodi nagu on öeldud. Jalgpalli mitte vaadata. Trennid olgu lühikesed, kuid kasulikud. Tuleb näha laia pilti. Silmavaates olgu strateegilist sügavust. Taktikalisele tasandile mitte kinni jääda. Pea hoida mõtetest puhas.
Väga head küsimused, lp 14:52. Otse niplisse!
Superkokkuvõtte nendest nn Euroopa kogukondadest jalgpallis esitas lp 16:06:
"Aga teie, eestlased, unustage oma tantsu- ja laulupeod, kuna see on vaid jälgi natsismuse taimelava, koonduge oma migrantidest vutimeeskonna ümber, vaid see on see õige ja eluterve ja kestlik rahvuslus."
16:06 tõdemus on vapustavalt terane. Vana Euroopa meeskonnad koosnevad juba vaat et pooleldi migrantidest. Loomulikult, kui panna inimesed neile kaasa elama, siis nendes kasvatabki seda idiootset ja debiilset ja jäledat multikulturalismi. Olen kogu aeg imestanud, kes on need lollid, kes käivad kaasa elamas Kalev/Cramole, kelle olemuse kohta ilmus paar aastat tagasi EPLis kreostomaatiline foto: K/Cr läks kiiresse ja minejad olid neli neegrit ja üks lätlane.
Aga näha on, et ka tolerastlikuks ajupestud Euroopal hakkab piir kätte tulema, kust läheb omade seas omade ja võõraste piir. Ainus, mis tänases Postimehe ülemäärases jalgpallikajastuses kiiduväärset on, on see, et seal on lahatud kahe Saksamaa koondise türklasest mängija tekitatud rahvuslikku ja poliitilist poleemikat.
Vaataks jällegi asja veel laiemalt kui see multikulti vutimeeskond. Nimelt suurtel euro rahvastel ongi ainukeseks MEIE kategooriaks jalkameeskond. Moodne globalismus üritab kogu selle meie-tunde ehk rahvuslikkuse nende jaoks turvalisse jalgpalli-sängi juhtida. See on neil ka kenasti õnnestunud. Vaadake tuhandeid lapsi kellele selga tõmmatud bekkam messi ronaldo särgid. Samas ei saa neile turvalises tsoonis elavatele rahvastele seda pahaks panna. Muud muret neil seal ju ei ole.
Küll aga ei tohi meie siin kogu elu jalgpalli rööbastele sättida. Nagu kevadel Pohlak katsus moosida et iga "kogukond" peaks oma vutimeeskonda poputama nagu mingit kullast nuggetit.
Samast teemast saab arendada teooria miks Island saab ja meie ei saa. See energia mis islandlased saavad kulutada oma vuti arendamisele kulub meil 5.kolonni ja russki miriga võitlemisele. Island on väike ja teatud mõttes üksi, kuid vaadake kus see asub! Geopoliitiliselt nii magusas punktis et teda kaitseb USA kogu omaa rasketehnika võimsussega viimase veretilgani. Lisame muud iseseisva riigi aspektid kus viimases majandusdepressioonis saadeti briti suurpangad perse ja visati omad mogrimärdid trellide taha. Kõik see mõjub "meie" ehk naashi tundele ja sealtkaudu edasi spordivõistkondadele.
Ei ole mõtet pilli lõhki puhuda. Padre on kunn ja seda tunnistavad kõik siinsed väiksemad krahvid, popsid ja maatamehed, voodimärgajatest sitakottidest rääkimata.
Tegelikult joob tõeline mees õlut, paneb naisi ja oskab hinnata ja nautida head jalgpalli, mitte ei käi mingis blogis isa otsimas
Senjöö Säinas paugutab võimsalt kontseptsioonid paika.
Taktikalisele tasandile mitte kinni jääda. Pea hoida mõtetest puhas.
Mees oleks nagu Moskva Kõrgemas Kindralite Akadeemias loenguid kuulamas käinud. Igatahes austus selliste meeste suhtes.
Kuidas küll rattatrenni kommentaarium jõudis natsionaal-sotsialistliku propagandani taas.
Tehke pikemaid trenne kui 30 min. saate pea vahelduseks sellest jogast puhtaks.
Mitte natsionaalsotsialism, vaid natsionaalkapitalism! See on meie siht ja paleus!
Surm multikultile!
Surm neomarksismile!
Surm vasakliberalismile!
Surm postmodernismile!
Need neli on meie lepitamatud surmavaenlased, Eesti riigi ja eesti rahva hauda kiskujad. Nende esindajate vastu tuleb olla kompromissitu ja halastamatu!
Tubli jutt, samasugust usku tasuks jagada P. P-l ka enda juhendatavatele üliõpilastele, et milleks need igavad ja kokkulepitud aegadel korraldatavad loengud ja eksamid. Keegi ju lolle kas ei jää. Spontaansus loeb!
zzzzz2018.7.13
kate spade
christian louboutin shoes
ugg boots
louboutin shoes
canada goose jackets
nike huarache
pandora jewelry
longchamp handbags
true religion outlet
moncler outlet
jinyi921
longchamp outlet
coach outlet
ralph lauren polo
converse trainer
moncler outlet
coach factory outlet
ralph lauren polo
ultra boost 3.0
pandora charms
pandora outlet
Postita kommentaar
<< Esileht