Pullerits: Mis juhtus Jõgeva rattarallil?

Koolivend ja Tour de France’i omaaegne liider Jaan Kirsipuu oli kohal, stardis otse minu kõrval. Endised kõvad ratturid Rene Mandri, 2007. aasta Vuelta 24. mees, Raivo Maimre ja Sander Maasing olid samuti kohal – minu ja Kirsipuu kõrval kohtunike laua taga. Kuskil minust veidi eespool ootas Kuremaal stardipauku (fotol paremal) Pyeongchangi olümpial kiiruisutamises 18. koha saanud Marten Liiv. Esireas oli koos Pelotoni kaaslastega (Mihkel Jüri, Kalev Ints, Mart Kärner jt) kohal Meelis Leidt, nagu päev varem Ülenurmelgi. Doktor Priit Kasenõmm, kes sageli maanteel grupis ei sõida, oli ka kohal. Ja CFC vormis Alar Nigul, kes veel päev varem oli rääkinud plaanist Pärnusse sõitma minna, oli Pärnu võistluse saatnud kus see ja teine ning oli Kuremaa lossi ees kohal. Ja tagatipuks oli kohal ka Erki Pütsep, kahel olümpial võistelnud mees.

Arvestades seda väärikat ja tituleeritud nimekirja, siis kus olite pühapäeval teie, kui te polnud Kuremaal (fotol vasakul)?

Jõgeva rattaralli on aastaid olnud Eesti rattaspordi – kui nüüd klišeed kasutada – hästi hoitud saladus. Osalejaid pole ülemäära palju, et moodustuksid hiigelgrupid ja läheks mahtraks. Rada on mitmekesine, isegi raske: 30-kilomeetrisel ringil, mida seekord, äsjasel pühapäeval, tuli läbida kaks korda, on kaks Eesti mastaabis rasket tõusu, lisaks vali küljetuul, iga-aastane Jõgeva rattaralli kimbutaja.

Tänavuse uuendusena toimus start Kuremaa mõisahoone eest (nimetatakse ka lossiks), kus vähem kui tund enne lähet avati Erki Pütsepa auhindade tuba (fotol paremal; Pütsep, nagu mainisin, oli ise ka kohal). See tähendas, et esmalt tuli sõita kitsal krobelise kattega ja kergelt muhklikul rajal sada meetrit allamäge ning siis teha täisnurkne vasakpööre suhteliselt värskelt killustikuga pinnatud asfaldile. Alles seal sai kiiruse üles võtta.

Noori oli stardis silmapaistvalt palju – ja see tegi ärevaks. Nad on elus veel vähe vitsa saanud, ei oska seetõttu riske kaine mõistusega hinnata, meri tikub laksuma põlvini; kindlasti võtavad nad ohte kergekäelisemalt kui kogenumad sõitjad, kel murdunud luud ei kasva sugugi nii kiirelt ja muretult kinni nagu koolilastel. Seetõttu hoidsin algul grupis targu vasakule (vt ülal vasakpoolsel fotol), massist eemale – rahulikum sisetunne oli suuremat pingutust väärt. Korra teisel-kolmandal kilomeetril mõtlesin, kui sain paljudest möödudes kiiruse üles, et äkki tõmbaksin ka mõneks ajaks kõige ette, saaks oma olemasolust märku anda, aga siis ütles mõistuse kainem pool: äsja hoidsid teistest eemale, nüüd tahad grupi peasse manööverdada - milleks, Priit? Nigul, kes on üks kõrvaltegelasi minust rääkivas spordifilmis «Kellele lüüakse pulsikella», valis ohutuse nimel minust erineva taktika: tema läkski esimeseks kolmeks kilomeetriks vedama (ülal vasakpoolsel fotol kõige ees CFC vormis).

Aga aimata võis, et küljetuul pääseb varsti gruppi lõhkuma...

Ja nii läkski. Kui sõidetud sai 7 km ning järgnes avatud lõigul kergelt tõusev profiil, tõmbas grupp paremalt puhuva tuule käes vasakule teeserva. Tajusin juba mitu kilomeetrit varem, et liigun grupi sabas, aga ei hakka salgama, et trobikond noori sõitjaid tegi ettevaatlikuks. Ja siis juhtus see, mis sellistel puhkudel ikka juhtub. Keegi lasi ees vahe sisse - ja sealt kett rebeneski. Jäin paari sõitja selja taga suurest grupist (fotol ülal paremal) maha. Kuid ega see veel tähendanud, et püssi võis põõsasse visata.

Peagi ilmus selja tagant Rauno Lainemäe (nr 18, vasakpoolsel fotol vasakul), kes pakkus seltsi ja aitas kiirust üles võtta. Meiega liitus ka Mari-Liis Juul (nr 12, fotol keskel). Palamusele sisse sõites haarasin tempo tegemise enda kätte (vasakpoolsel fotol). Peagrupp polnud ees ülemäära kaugel, võib-olla 100-150 meetrit. Üllatuslikult nägin, et pärast Palamuselt väljumist, kui tee läks õrnalt vastumäge, hakkas peagrupp selg ees vastu tulema. Enne sügava oru servale jõudmist asusime juba saateautodest mööda sõitma. Orgu laskudes oli peagrupi saba kõigest paarikümne meetri kaugusel, ja kui oru teises servas tõusule läksime, oli peagrupi tagumine ots peaaegu käes.

Aga peaaegu, nagu öeldakse, on sama hästi kui mitte midagi...

Jalad polnud jälitustööst enam erksad. Juba tõusu esimesel kolmandikul tuli tunnistada, kuidas grupp vajub taas eest. Hiljem kuulsin Nigulilt, et esimesed olid tol Palamuse-järgsel tõusul vajutanud gaasi põhja. Ja see, mis paistis haarde ulatuses, libiseski ühtäkki haardest taas välja.

Hullem veel: jäin ihuüksi (fotol paremal). Kaareperele/Pikkjärvele liginedes heitsin pilgu üle õla - ei paistnud kedagi. Mnjaa, mõtlesin endamisi, see pole nüüd küll selline Jõgeva rattaralli, nagu ette kujutasin ja sõita tahtsin. Kuid ei lasknud jalgu sirgu, nagu paljud siis, kui maha jäävad, vaid pingutasin edasi.

Kaarepere/Pikkjärve-lähedasel tõusul, rajal raskuselt kolmandal, märkasin tee ääres kahte ratturit saateautoga. Ilmselt oli juhtunud mingi tehniline probleem. Mõlemad sõitjad nikerdasid oma ratta kallal. Ent polnud näha, et nad koheselt sadulasse võiks hüpata. Sedasi polnud mõtet neid kaaslaseks ootama jääda.

Veidi rohkem kui kilomeetri jagu hiljem, seal, kus rada läheb paralleelselt üle raudtee viiva viadukti muldkehaga, tuli selja tagant kaubiku mõõtu saatemasin - ja selle tuules Viljandi rattaklubi noormees Tony Tamm (nr 32). Ta lendas kaubiku tuules minust mööda nagu rakett. (Ja nagu protokoll näitab, sai peagrupile niimoodi järele.) Teavitasin pärast võistlust nähtust ka kohtunikke, kes ütlesid, et kui teda veeti pärast tehnilist riket järele gruppi, kus ta oli, pole sanktsioonideks alust. Ja imestasid naerdes, et ma numbrit märkasin, sest tavaliselt kihutatakse sellistes situatsioonides mööda nii, et number ei paista.

Veidi hiljem sain siiski kaaslase. Teine Kaarepere/Pikkjärve-eelsel tõusul tee ääres tegutsenu, Marko Varik (nr 83, vasakpoolsel fotol paremal), oli ka liikvele saanud ning jõudis mulle järele. Haakisin end talle sappa, selgelt tundes, et pärast üksinda rassimist minust niipea vedajat pole. Palamuse poole viiva tee esimese väikse tõusu järel ootas ta mind isegi järele, aga peagi järgneval pikal ja raskel põhitõusul läks eest. Seal sai tal ilmselt selgeks, et minust talle toetajat pole, ning ta jätkas üksinda. Pikal laskumisel üritasin küll lähemale saada, lootes tasahilju, et ehk vahe kahanemist märgates mõtleb ta ümber ja leiab, et kahekesi on siiski kergem jätkata - seda enam, et Palamuselt järgnes mitmekilomeetrine kerge tõusuga ning küljelt puhuva vastutuulega avatud lõik Kuremaa poole -, ent tõenäoliselt märkas ta eespool mehi, keda tal oli mõistlikum püüda kui mind oodata. Ja pärast selgus, et õigesti tegi. Protokolli järgi otsustades sai Varik ühte punti Lainemäe ja veel paari sõitjaga ning edestas mind lõpuks ligi kuue minutiga.

Ega midagi: sõitsin Palamusele üksi ja lahkusin Palamuselt Kuremaa poole üksi. Ja mida kaugemale Palamuselt sain, seda ägedamaks vastutuul muutus. Ent pole hullu, mõtlesin, sest kaks aastat tagasi sõitsin Jõgeva rattarallil tervelt kaks ringi üksinda ning tagatipuks 11 km vastutuult Jõgevale tagasi ka. Nüüd jäi veel vaid üks ring.

Aga enne, kui avaringi lõpetatud sain, kuulsin selja tagant tsiklit vastutulevatele autodele signaali andmas. Selge: mingi grupp (fotol paremal) on lähenemas. Ei, see polnud pettumus, et mind kätte saadi, sest seltsis on ikka põnevam kui ihuüksi punnitades. Kuremaale sõitsin juba ligi kümneliikmelises pundis. Ja tajusin koheselt, kuidas läks palju kergemaks.

Otsustasin algul takseerida, mis meestega tegu. Lasin Kuremaal mäe otsas väikse vahe sisse ning jälgisin, kes kuidas tegutseb. Neli tükki üritasid laskumisel kõige ees tempot tõsta. Kahel noorel sõitjal näis ilmselgelt raskusi olevat. Kolm tükki, kes olid vahetult minu ees, käitusid ebamääraselt: ma ei saanud aru, kas nad olid väsinud või kadus tahe. Piidlesin olukorda mõnda ega nende taga, siis otsustasin, et tuleb kõvemini vajutada ning ligi poolesaja meetri kaugusele jõudnud eesmised kinni püüda, et näis, kes minuga kaasa tuleb ja kes pudeneb. Noored jäid hetkega maha. Aga teised, täiskasvanud, vedasin nelikule järele. Iseenesest moodustus vaikival kokkuleppel ühtlaselt ja üksmeelselt tegutsev rong.

Küsimus oli selles, mis saab Palamuse-järgsel tõusul (fotol vasakul).

Sai see, et neli meest said teistel eest. Mina nende seas kolmandana. Kes jäid, ei neid keegi haletsenud ega oodanud. Igaüks pidi võitlema oma koha eest.

Nelik tunduski parem lahendus kui kaheksa-üheksa sõitjat enne seda. Nelja mehe puhul jõuad kõiki jälgida, rohkemate puhul peavad silmad palju vilkamalt ette-taha käima, eriti tuulise ilmaga.

Ajapikku sai ka selgeks, kes on meist kõige kõvem töömees: Karlo Kalamees (nr 66). Enda olek polnud just kõige värskem: eelmise päeva Ülenurme-Haaslava rattaralli, kus sõitsin enamiku distantsist väikeses grupis ja kus tuli seetõttu palju ja visalt tööd teha, hakkas ajapikku tunda andma. Eriti tõusudel. Viimane raske tõus teel Palamuse poole kujunes metsa vahel päris raskeks - ei olnud vist kunagi seda nii pehmelt võtnudki. Kuid täheldasin, et ega teised ka kuigi ärksad polnud. Mäe otsas võtsime taas rivvi ning laskusime üksmeelselt. Ei märganud, et mu ratas, mille ostsin kunagi krooniajal Mihkel Nanitsalt ja mida nii mõnigi on nimetanud päevinäinuks, oleks kaaslaste omadest kehvemini veerenud.

Üllatav oli see, et esimesel ringil (fotol paremal) alates 12. kilomeetrist valdavalt üksinda sõites arendasin üksvahe suuremat kiirust kui teisel ringil koos kaaslastega. Kuna ringid olid ühepikkused, minu Endomondo järgi täpselt 30-kilomeetrised, on ringidel 5-kilomeetriseid lõike huvitav võrrelda (km/h, sulgudes esimese ringi kiiruse erinevus võrreldes teise ringiga):

42,8 ja 37,0 (+5,8)
40,5 ja 35,5 (+5,0)
35,8 ja 33,7 (+2,1)
30,7 ja 29,8 (+0,9)
32,1 ja 33,9 (-1,8)
32,0 ja 33,0 (-1,0)

Tundus, et meie grupis panustasid kõik vedamisse enam-vähem võrdselt, ehkki, mis seal salata, pea vaikselt raalis, millal ja kui pikalt ikkagi on mõtet seda teha. Kuid küllap kalkuleerisid teised mehed samamoodi - ega keegi seda valjult kuulutama hakka. Sest kui lõpuni jäi poolteist kilomeetrit, polnud keegi enam eriti innukas ette minema. Nii jäi ette see, kes ees oli - Taavi Talve (nr 79). Hoidsin teist kohta. Kuid Kuremaal tegi Talve ootamatu manöövri.

Õigemini jättis ta vajaliku manöövri tegemata. Ta sõitis sealt, kus nool juhatas alla paremale järve suunas ja kust kulges ka esimene ring, ootamatult otse. Nii sattusin kõige ette. Mis polnudki paha, sest sain lõputõusule keerates trajektoori valida. Kuid sellest polnud suurt kasu, sest Kalamees näitas, et tema oli meie seltskonnas tõesti kõige tugevama jalaga ning pühkis tõusul veenvalt eest.

Meie grupi neljas liige Priit Kalme (nr 52) läks algul Kalamehele järele, ent ilmselt liiga innukalt. Seal, kus lõpusirge ületas maantee, sain talle uuesti kõrvale ning läksin mööda (fotol ülal paremal). Kokkuvõttes läks protokolli 45. koht ajaga 1:45.24 (fotol vasakul). Seda, et Jõgeva rattaralli oli märksa raskem kui Ülenurme võidusõit, kinnitas keskmine kiirus: 34,2 km/h. Ülenurme rattarallil oli see näitaja 38,4.

Ent Kuremaal finišeerimisega polnud pühapäevane rattapäev lõppenud. Nii nagu ma Jõgeva rattarallile autota tulin, nii ma sealt ka autota lahkusin. Kui jõuad rattaga 60 km võidu sõita, jõuad pärast rattaga ka koju sõita. 52 km Tartusse ei ole ju midagi tapvat. Ei saa hästi aru noist, kes tol päeval Tartust või kusagilt lähemalt Kuremaale tulles kasutasid oma autot, põletasid diislit või bensiini. Jõudsin koju tunni ja 48 minutiga. Ühtekokku väntasin pühapäeval ligi 130 km. Harrastaja kohta, kes võistles kaks päeva jutti ja pole enam esimeses nooruses, polegi ju nii paha, mis?

Jõgeva rattaralli fotod pärinevad Jõgeva rattaralli Facebooki leheküljelt, siin avaldatud rattaralli korraldajate loal.