teisipäev, juuni 12, 2018

Pullerits: Mis juhtus Jõgeva rattarallil?

Koolivend ja Tour de France’i omaaegne liider Jaan Kirsipuu oli kohal, stardis otse minu kõrval. Endised kõvad ratturid Rene Mandri, 2007. aasta Vuelta 24. mees, Raivo Maimre ja Sander Maasing olid samuti kohal – minu ja Kirsipuu kõrval kohtunike laua taga. Kuskil minust veidi eespool ootas Kuremaal stardipauku (fotol paremal) Pyeongchangi olümpial kiiruisutamises 18. koha saanud Marten Liiv. Esireas oli koos Pelotoni kaaslastega (Mihkel Jüri, Kalev Ints, Mart Kärner jt) kohal Meelis Leidt, nagu päev varem Ülenurmelgi. Doktor Priit Kasenõmm, kes sageli maanteel grupis ei sõida, oli ka kohal. Ja CFC vormis Alar Nigul, kes veel päev varem oli rääkinud plaanist Pärnusse sõitma minna, oli Pärnu võistluse saatnud kus see ja teine ning oli Kuremaa lossi ees kohal. Ja tagatipuks oli kohal ka Erki Pütsep, kahel olümpial võistelnud mees.
Arvestades seda väärikat ja tituleeritud nimekirja, siis kus olite pühapäeval teie, kui te polnud Kuremaal (fotol vasakul)?

Jõgeva rattaralli on aastaid olnud Eesti rattaspordi – kui nüüd klišeed kasutada – hästi hoitud saladus. Osalejaid pole ülemäära palju, et moodustuksid hiigelgrupid ja läheks mahtraks. Rada on mitmekesine, isegi raske: 30-kilomeetrisel ringil, mida seekord, äsjasel pühapäeval, tuli läbida kaks korda, on kaks Eesti mastaabis rasket tõusu, lisaks vali küljetuul, iga-aastane Jõgeva rattaralli kimbutaja.

Tänavuse uuendusena toimus start Kuremaa mõisahoone eest (nimetatakse ka lossiks), kus vähem kui tund enne lähet avati Erki Pütsepa auhindade tuba (fotol paremal; Pütsep, nagu mainisin, oli ise ka kohal). See tähendas, et esmalt tuli sõita kitsal krobelise kattega ja kergelt muhklikul rajal sada meetrit allamäge ning siis teha täisnurkne vasakpööre suhteliselt värskelt killustikuga pinnatud asfaldile. Alles seal sai kiiruse üles võtta.

Noori oli stardis silmapaistvalt palju – ja see tegi ärevaks. Nad on elus veel vähe vitsa saanud, ei oska seetõttu riske kaine mõistusega hinnata, meri tikub laksuma põlvini; kindlasti võtavad nad ohte kergekäelisemalt kui kogenumad sõitjad, kel murdunud luud ei kasva sugugi nii kiirelt ja muretult kinni nagu koolilastel. Seetõttu hoidsin algul grupis targu vasakule (vt ülal vasakpoolsel fotol), massist eemale – rahulikum sisetunne oli suuremat pingutust väärt. Korra teisel-kolmandal kilomeetril mõtlesin, kui sain paljudest möödudes kiiruse üles, et äkki tõmbaksin ka mõneks ajaks kõige ette, saaks oma olemasolust märku anda, aga siis ütles mõistuse kainem pool: äsja hoidsid teistest eemale, nüüd tahad grupi peasse manööverdada - milleks, Priit? Nigul, kes on üks kõrvaltegelasi minust rääkivas spordifilmis «Kellele lüüakse pulsikella», valis ohutuse nimel minust erineva taktika: tema läkski esimeseks kolmeks kilomeetriks vedama (ülal vasakpoolsel fotol kõige ees CFC vormis).

Aga aimata võis, et küljetuul pääseb varsti gruppi lõhkuma...

Ja nii läkski. Kui sõidetud sai 7 km ning järgnes avatud lõigul kergelt tõusev profiil, tõmbas grupp paremalt puhuva tuule käes vasakule teeserva. Tajusin juba mitu kilomeetrit varem, et liigun grupi sabas, aga ei hakka salgama, et trobikond noori sõitjaid tegi ettevaatlikuks. Ja siis juhtus see, mis sellistel puhkudel ikka juhtub. Keegi lasi ees vahe sisse - ja sealt kett rebeneski. Jäin paari sõitja selja taga suurest grupist (fotol ülal paremal) maha. Kuid ega see veel tähendanud, et püssi võis põõsasse visata.

Peagi ilmus selja tagant Rauno Lainemäe (nr 18, vasakpoolsel fotol vasakul), kes pakkus seltsi ja aitas kiirust üles võtta. Meiega liitus ka Mari-Liis Juul (nr 12, fotol keskel). Palamusele sisse sõites haarasin tempo tegemise enda kätte (vasakpoolsel fotol). Peagrupp polnud ees ülemäära kaugel, võib-olla 100-150 meetrit. Üllatuslikult nägin, et pärast Palamuselt väljumist, kui tee läks õrnalt vastumäge, hakkas peagrupp selg ees vastu tulema. Enne sügava oru servale jõudmist asusime juba saateautodest mööda sõitma. Orgu laskudes oli peagrupi saba kõigest paarikümne meetri kaugusel, ja kui oru teises servas tõusule läksime, oli peagrupi tagumine ots peaaegu käes.

Aga peaaegu, nagu öeldakse, on sama hästi kui mitte midagi...

Jalad polnud jälitustööst enam erksad. Juba tõusu esimesel kolmandikul tuli tunnistada, kuidas grupp vajub taas eest. Hiljem kuulsin Nigulilt, et esimesed olid tol Palamuse-järgsel tõusul vajutanud gaasi põhja. Ja see, mis paistis haarde ulatuses, libiseski ühtäkki haardest taas välja.

Hullem veel: jäin ihuüksi (fotol paremal). Kaareperele/Pikkjärvele liginedes heitsin pilgu üle õla - ei paistnud kedagi. Mnjaa, mõtlesin endamisi, see pole nüüd küll selline Jõgeva rattaralli, nagu ette kujutasin ja sõita tahtsin. Kuid ei lasknud jalgu sirgu, nagu paljud siis, kui maha jäävad, vaid pingutasin edasi.

Kaarepere/Pikkjärve-lähedasel tõusul, rajal raskuselt kolmandal, märkasin tee ääres kahte ratturit saateautoga. Ilmselt oli juhtunud mingi tehniline probleem. Mõlemad sõitjad nikerdasid oma ratta kallal. Ent polnud näha, et nad koheselt sadulasse võiks hüpata. Sedasi polnud mõtet neid kaaslaseks ootama jääda.

Veidi rohkem kui kilomeetri jagu hiljem, seal, kus rada läheb paralleelselt üle raudtee viiva viadukti muldkehaga, tuli selja tagant kaubiku mõõtu saatemasin - ja selle tuules Viljandi rattaklubi noormees Tony Tamm (nr 32). Ta lendas kaubiku tuules minust mööda nagu rakett. (Ja nagu protokoll näitab, sai peagrupile niimoodi järele.) Teavitasin pärast võistlust nähtust ka kohtunikke, kes ütlesid, et kui teda veeti pärast tehnilist riket järele gruppi, kus ta oli, pole sanktsioonideks alust. Ja imestasid naerdes, et ma numbrit märkasin, sest tavaliselt kihutatakse sellistes situatsioonides mööda nii, et number ei paista.

Veidi hiljem sain siiski kaaslase. Teine Kaarepere/Pikkjärve-eelsel tõusul tee ääres tegutsenu, Marko Varik (nr 83, vasakpoolsel fotol paremal), oli ka liikvele saanud ning jõudis mulle järele. Haakisin end talle sappa, selgelt tundes, et pärast üksinda rassimist minust niipea vedajat pole. Palamuse poole viiva tee esimese väikse tõusu järel ootas ta mind isegi järele, aga peagi järgneval pikal ja raskel põhitõusul läks eest. Seal sai tal ilmselt selgeks, et minust talle toetajat pole, ning ta jätkas üksinda. Pikal laskumisel üritasin küll lähemale saada, lootes tasahilju, et ehk vahe kahanemist märgates mõtleb ta ümber ja leiab, et kahekesi on siiski kergem jätkata - seda enam, et Palamuselt järgnes mitmekilomeetrine kerge tõusuga ning küljelt puhuva vastutuulega avatud lõik Kuremaa poole -, ent tõenäoliselt märkas ta eespool mehi, keda tal oli mõistlikum püüda kui mind oodata. Ja pärast selgus, et õigesti tegi. Protokolli järgi otsustades sai Varik ühte punti Lainemäe ja veel paari sõitjaga ning edestas mind lõpuks ligi kuue minutiga.

Ega midagi: sõitsin Palamusele üksi ja lahkusin Palamuselt Kuremaa poole üksi. Ja mida kaugemale Palamuselt sain, seda ägedamaks vastutuul muutus. Ent pole hullu, mõtlesin, sest kaks aastat tagasi sõitsin Jõgeva rattarallil tervelt kaks ringi üksinda ning tagatipuks 11 km vastutuult Jõgevale tagasi ka. Nüüd jäi veel vaid üks ring.

Aga enne, kui avaringi lõpetatud sain, kuulsin selja tagant tsiklit vastutulevatele autodele signaali andmas. Selge: mingi grupp (fotol paremal) on lähenemas. Ei, see polnud pettumus, et mind kätte saadi, sest seltsis on ikka põnevam kui ihuüksi punnitades. Kuremaale sõitsin juba ligi kümneliikmelises pundis. Ja tajusin koheselt, kuidas läks palju kergemaks.

Otsustasin algul takseerida, mis meestega tegu. Lasin Kuremaal mäe otsas väikse vahe sisse ning jälgisin, kes kuidas tegutseb. Neli tükki üritasid laskumisel kõige ees tempot tõsta. Kahel noorel sõitjal näis ilmselgelt raskusi olevat. Kolm tükki, kes olid vahetult minu ees, käitusid ebamääraselt: ma ei saanud aru, kas nad olid väsinud või kadus tahe. Piidlesin olukorda mõnda ega nende taga, siis otsustasin, et tuleb kõvemini vajutada ning ligi poolesaja meetri kaugusele jõudnud eesmised kinni püüda, et näis, kes minuga kaasa tuleb ja kes pudeneb. Noored jäid hetkega maha. Aga teised, täiskasvanud, vedasin nelikule järele. Iseenesest moodustus vaikival kokkuleppel ühtlaselt ja üksmeelselt tegutsev rong.

Küsimus oli selles, mis saab Palamuse-järgsel tõusul (fotol vasakul).

Sai see, et neli meest said teistel eest. Mina nende seas kolmandana. Kes jäid, ei neid keegi haletsenud ega oodanud. Igaüks pidi võitlema oma koha eest.

Nelik tunduski parem lahendus kui kaheksa-üheksa sõitjat enne seda. Nelja mehe puhul jõuad kõiki jälgida, rohkemate puhul peavad silmad palju vilkamalt ette-taha käima, eriti tuulise ilmaga.

Ajapikku sai ka selgeks, kes on meist kõige kõvem töömees: Karlo Kalamees (nr 66). Enda olek polnud just kõige värskem: eelmise päeva Ülenurme-Haaslava rattaralli, kus sõitsin enamiku distantsist väikeses grupis ja kus tuli seetõttu palju ja visalt tööd teha, hakkas ajapikku tunda andma. Eriti tõusudel. Viimane raske tõus teel Palamuse poole kujunes metsa vahel päris raskeks - ei olnud vist kunagi seda nii pehmelt võtnudki. Kuid täheldasin, et ega teised ka kuigi ärksad polnud. Mäe otsas võtsime taas rivvi ning laskusime üksmeelselt. Ei märganud, et mu ratas, mille ostsin kunagi krooniajal Mihkel Nanitsalt ja mida nii mõnigi on nimetanud päevinäinuks, oleks kaaslaste omadest kehvemini veerenud.

Üllatav oli see, et esimesel ringil (fotol paremal) alates 12. kilomeetrist valdavalt üksinda sõites arendasin üksvahe suuremat kiirust kui teisel ringil koos kaaslastega. Kuna ringid olid ühepikkused, minu Endomondo järgi täpselt 30-kilomeetrised, on ringidel 5-kilomeetriseid lõike huvitav võrrelda (km/h, sulgudes esimese ringi kiiruse erinevus võrreldes teise ringiga):

42,8 ja 37,0 (+5,8)
40,5 ja 35,5 (+5,0)
35,8 ja 33,7 (+2,1)
30,7 ja 29,8 (+0,9)
32,1 ja 33,9 (-1,8)
32,0 ja 33,0 (-1,0)

Tundus, et meie grupis panustasid kõik vedamisse enam-vähem võrdselt, ehkki, mis seal salata, pea vaikselt raalis, millal ja kui pikalt ikkagi on mõtet seda teha. Kuid küllap kalkuleerisid teised mehed samamoodi - ega keegi seda valjult kuulutama hakka. Sest kui lõpuni jäi poolteist kilomeetrit, polnud keegi enam eriti innukas ette minema. Nii jäi ette see, kes ees oli - Taavi Talve (nr 79). Hoidsin teist kohta. Kuid Kuremaal tegi Talve ootamatu manöövri.

Õigemini jättis ta vajaliku manöövri tegemata. Ta sõitis sealt, kus nool juhatas alla paremale järve suunas ja kust kulges ka esimene ring, ootamatult otse. Nii sattusin kõige ette. Mis polnudki paha, sest sain lõputõusule keerates trajektoori valida. Kuid sellest polnud suurt kasu, sest Kalamees näitas, et tema oli meie seltskonnas tõesti kõige tugevama jalaga ning pühkis tõusul veenvalt eest.

Meie grupi neljas liige Priit Kalme (nr 52) läks algul Kalamehele järele, ent ilmselt liiga innukalt. Seal, kus lõpusirge ületas maantee, sain talle uuesti kõrvale ning läksin mööda (fotol ülal paremal). Kokkuvõttes läks protokolli 45. koht ajaga 1:45.24 (fotol vasakul). Seda, et Jõgeva rattaralli oli märksa raskem kui Ülenurme võidusõit, kinnitas keskmine kiirus: 34,2 km/h. Ülenurme rattarallil oli see näitaja 38,4.

Ent Kuremaal finišeerimisega polnud pühapäevane rattapäev lõppenud. Nii nagu ma Jõgeva rattarallile autota tulin, nii ma sealt ka autota lahkusin. Kui jõuad rattaga 60 km võidu sõita, jõuad pärast rattaga ka koju sõita. 52 km Tartusse ei ole ju midagi tapvat. Ei saa hästi aru noist, kes tol päeval Tartust või kusagilt lähemalt Kuremaale tulles kasutasid oma autot, põletasid diislit või bensiini. Jõudsin koju tunni ja 48 minutiga. Ühtekokku väntasin pühapäeval ligi 130 km. Harrastaja kohta, kes võistles kaks päeva jutti ja pole enam esimeses nooruses, polegi ju nii paha, mis?

Jõgeva rattaralli fotod pärinevad Jõgeva rattaralli Facebooki leheküljelt, siin avaldatud rattaralli korraldajate loal.

36 Kommentaarid:

At 11:16, Anonymous Anonüümne said...

Padre, kunn, vanameister, suhkam, sitakott… mis on nendel sõnadel ühist? Aga vot see, et neid leiab väga lühikestes anonüümsetes kommentaarides. Miks lühikestes, küsite… sest mida pikemad tekstid kirjutada, seda raskem on paljude teistena esineda. Sõnakasutus, lause mustrid, kirjavead või nende puudumine – kõik annavad ära, et kirjutajaks on üks ja seesama inimene.
Ajakirjanik muidugi teab seda kõike väga hästi. Sellepärast leiame selliseid lühikesi toetavaid kommentaare sageli kohe pärast uue postituse avaldamist. Nii saab järgmistele kommentaaridele tooni ette anda.
Lõpetuseks võtame ette korduvalt kasutatud tsitaadi: Priit Pullerits, at 16:37 „Tõsiselt rääkides: vaadake, mina ei ole nii arg, et ei julge oma nime alt esineda. Kui siin kirjutan, siis oma nime alt. Mul ei ole midagi peita ega varjata ega häbeneda ega karta.“. Kui see pulkadeks võtta, siis ajakirjanik esitleb taas kord ökonoomset tõde. Samas stiilis kirjutades: „Mina julgen ka oma nime alt esineda. Kui siin kirjutan, siis oma nime alt. Mul ei ole midagi peita ega karta.“ Kuid 10 min hiljem kirjutan teise kommentaari teise nime alt.

@kaevur

 
At 11:38, Blogger Priit Pullerits said...

kaevur kaevab kuis jaksab, aga tõeni kaevata ei suuda. Ega mina ka tea, kes neid kommentaare kirjutab, aga kui neis midagi isiklikult solvavat ei öelda, siis ei ole põhjust neid elimineerida. Nagu ei ole põhjust arvata, et kõik inimesed on minu vastu ja keegi ei ole minu poolt.

Ma ei vaja siin enda turgutamiseks mingeid enda kirjutatud anonüümseid kommentaare. Ma tean oma hinda ja väärtust nendetagi, sõltumata sellest, mida igasugused anonüümsed vastased siin kirjutavad. Ja kindlasti ei tugine see väärtus ja hind üksnes kohale ja ajale kuskil võistluse protokollis. Mul on piisavalt kogunenud elulist enesekindlust, et seda mitte mingi teismelise kombel kuskil kompenseerimas ja selle omamist teesklemas käia.

Teile, kaevur, soovitan siin aga oma oma päris ees- ja perekonnanime alla panna - ja mõelda, miks te seda teha ei suuda, kui seda kõike siin kirjutate.

 
At 12:16, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits rattarallil:
https://www.sportfoto.com/ee-et/p/3724767

 
At 16:08, Anonymous Anonüümne said...

Mis suhtumine see selline on, et töö on tähtsam, kui blogi lugejad?

 
At 21:27, Anonymous Anonüümne said...

booring, veri booring!

 
At 23:15, Anonymous Anonüümne said...

Kas hästi hoitud saladus tähendab seda aastat kui harrastajatelt litsentsi hakati nõudma. Mille peale töökaaslane , kes Jõgeval kasvanud ja rattameestega liikunud enam ei osalenud kodusõidul?
Mandi kui EJL tegelase motivatsioonidest sain selle lükkega aru. Tulemus oli aga ette teada. Olgem ausad ka ennem seda sammu ei tormanud massid Jõgevale võistlema. Rada on seal raju oma tõusudega, küljetuule osad nii lahedad ei ole. Tartu rattaralli ajal ühel aastal käis küljekas ilge sipsimine ja lainetamine.
Kokkuvõte:
Jäi maha, raius üksi vastu tuult... Kaebas..mõned lendasid veel mööda kellega ei jaksanud kaasa minna..ledis lõpuks seltsilised, siis proovis neid igal võimalusel maha jätta...ameerika autot omav mees hakkas rääkima ökost.

Huu

 
At 09:06, Blogger Priit Pullerits said...

...
Kui jalgrattur ei leia kümmet eurot, et osta harrastaja litsents, mille eest saadav tulu läheb Eesti noorte ratturite toetuseks, ja jätab selle kümne euro pärast eest kodusele sõidule tulema, on ta... (lõpetage lause ise pähe tuleva alandava sõnaga).

Jõgeva sõit on raske, seepärast sinna ei julgeta tullagi - just need nimetatud tõusud ja küljetuuled. Need tõmbavad peagrupi järel muud pundid väikesteks, mis tähendab, et tuleb vaeva näha ja tööd teha, ja luftikustid, kes harjunud teiste tuules tirri laskma (nt Lõivi grupp TRRil ja kõik need teised sealsed granfondotajad), tõstavad käed püsti ja annavadki alla. Aga neile, kes tahavad kõva koormust ja väikses grupis asju veidigi dikteerida, mitte anonüümikuna mugavalt veereda, on Jõgeva sõit kui valatud ja loodud.

 
At 09:48, Anonymous MargusM said...

Priit ajab jälle udu nii kuis jõuab:
* Litsentsi ja "noorte toetuse" sidumine on absurd, siin pole mingisugust seost.
Kui tehakse 0 litsentsi kas siis jäävad noored toetamata? See oli planeeritud juba alguses kui kerge raha aga plaan ei õnnestunud, õnneks. Mingi aeg oli plaanitud see raha ka EMV korraldamiseks..
Kui tahavad toetust siis küsigu nii mitte ärgu jooberdagu!
NB! Sul endal polnud aastaid raha pumba ostmiseks, millise alandava sõna lendu laseme?

* Koormustega tegeletakse trennis, võistlusel võisteldakse ja tempogrupitatakse.
Ma ei näe Lõivu ja GF grupil mingit halba, tore et inimesed liiguvad.
Inimesed on rajal erinevate eesmärkide ja jõuvarudega, väga lühinägelik on sildistada kõiki kes pole sinusugused.

 
At 10:00, Anonymous Aadu said...

Härra Pullerits, no muidu olete te üldiselt tark mees ja nii öelda tegija, aga jalgpallist ei jaga te küll vist mitte muffigi ?

 
At 10:51, Anonymous Anonüümne said...

Muhvigi, dolbojoob!

 
At 11:42, Anonymous Anonüümne said...

Priit asi pole rahas. Ka teistel peale sinu võivad põhimõtted olla.
Olgu see jutuna kas noorte jaoks raha kogumine, või ülevaate saamiseks palju eestis harrastajaid. Ma usun et EJL unistuseks et ka teistes sarjades liiguksid kõik litsentsidega inimesed.
Mul pole EJL raha andmise vastu midagi. Olen seda ka teinud rattalaadal. Saades vastu 20€ eest hoia külgvahet kleepsu poisi rõõmuks.
Veelkord asi pole rahas. Jah saad starti kui kuulud meie ridadesse?! Ainult 10€. Kompartei palkas ka niimoodi liikmeid. Liige ei ole, reisile ei saa. Sealt johtuvalt ka stardigrupi kontingendi suunitlus. Viljandi, Pärnu jm. klubide noored, keda sa pelgad.
Kui raskust otsid , siis Haanja on raske. Seal pole küljetuult vajagi. Pead ise sõitma ja koguaeg. Luftikustid ja tehniliselt äpud seal reeglina ei osale.
Vaata korra üle tänavuse Tartu rattaralli ja Jõgeva tõusumeetrid. Võrdle neid. Küljetuulega vast Jõgeva võidab, kuid kas ka tõusumeetritega?
Kordan veel. Jõgeva rada on äge. Pole seda salanudki, aga seal tiirutada ei viitsi.
Kuid luua sellest müüt kui miskist elitaarsest ettevõtmisest ja siis kuulutada veidi hiljem et Jõgeva rattasõit on ka sinu oma on möga.

Huu

 
At 12:45, Anonymous Anonüümne said...

Seltsimees Aadu, va sitakott ja dolberjoob. Kas ei piisa sellest et sina oled kõva jalgpalli spetsialist? Minu arust küll täitsa.

 
At 14:05, Anonymous Anonüümne said...

Jälle see Margus Mänd siin Padre blogis paarutamas! Vennike ei tea sedagi, et harrastajate litsentsi sisseseadmise põhitegur oli just noorte rattaspordi toetamine. Aga nagu alati on kodanik Mänd siin taas laias kaares kõige targemana sõna võtmas ja tõde kuulutamas, ise midagi teadmata. Kas te liiga ninatark pole, kodanik Margus Mänd?

 
At 14:22, Anonymous Anonüümne said...

Lõpetajaid eelmisel nädalavahetusel.
Jõgeva Rattaralli 73
Ülenurme Rattaralli 82
Pärnu Rattapäev 285

Miks nii?

 
At 14:56, Blogger Rainer Schenk said...

Sellel aastal ei olnud ju Jõgeval osalemiseks litsentsi tarvis.
Sõidust: esimene selektsioon tehti põntsu otsas, teine küljekaga 10km ennem lõppu. No ja ok kolmas siis veel finišitõusul.
Esimesel ringil pandi üks risu ka, õnneks kiirus väike 15-20km/h.

 
At 16:59, Anonymous MargusM said...

See aasta tõesti polnud kuid eelnevatel oli, eks niimoodi need harjumused sisse jäävadki.

Huu võtab juba mitmendat korda teema hästi kokku, vähe jääb lisada.

PS. pole kuulnud ühtegi ratturit kurtmas et Jõgeva RR on nii raske ja sellepärast ei sõida.. Retooriliselt küsides: Kas keegi teab kedagi kes teab kedagi?

 
At 17:15, Anonymous Anonüümne said...

Võrrelda rattapäeva ja ühel rallil lõpetajaid ei ole otstarbekas - punkt 1. Punkt 2 - miks, miks, miks? Ise sõitsid? Kus sõitsid? Kui sõitsid, siis mis pärid?
Kõik on ikkagi müügis ehk pakkumises kinni...

 
At 17:30, Blogger Priit Pullerits said...

Jõgeval ja Ülenurmel ei olnud ka erinevaid distantse, oli kummalgi võistlusel üks distants ja kogu lugu - võta või jäta. Mis iseenesest oli hea lahendus, sest varasem Jõgeva 110 km oli üksjagu pikk, aga lühema distantsi üks ringi jälle liiga lühike. Nüüd on hea tasakaal leitud. Tegelikult sellised 40-60 km võistlused ongi huvitavamad, sest on ärksamad, vähem on harrastajate seas loksumist, mis tekib paratamatult Tartu rattarallil.

Juhin tähelepanu, et viidatud Pärnu rattapäeval oli põhisõidul ainult 40 lõpetajat - poole vähem kui Ülenurme-Haaslava rattarallil.

 
At 11:08, Blogger Priit Pullerits said...

Eesti tegi jälle panuse valele kaardile. Kaua võib? Eesti toetas ülejärgmise jalka MMi korradlajana Marokot, aga korraldusõiguse võitis meie põhiliitlane ja julgeoleku tagaja USA (koos Kanada ja Mehhikoga). Millega seal jalgpalliliidus küll mõeldakse???

 
At 12:28, Anonymous Anonüümne said...

Millele Eesti riigis üldse mõeldakse? Praeguses ülikeerulises rahvusvahelises pol-situatsioonis peab Eesti sugune pisi piiririik ajama ülitäpset, filigraanset, võiks ütelda lausa geniaalset välispoliitikat. Seda kahjuks ei suudeta teha. Pole võimekust. Sest ajusid ei osta isegi laenuraha eest. Meil ei jää täna muud üle kui lipitseda kõigiga, nii lääne, ida, kui kõigi muude suundadega. Aga mida me näeme? Näeme poliitilisi krahhe. Mis oli Kersti ukraina tsirkuse mõte? Mis oli viimase THI mökitamise mõte?

 
At 12:48, Blogger Priit Pullerits said...

Eile hüppas 13-aastane Eesti tüdruk 1.80 kõrgust, aga seda uudist lehes ei kusagil. selle asemel hakkab pihta - jalgpall ja jalgpall...

 
At 12:59, Anonymous Anonüümne said...

Kahjuks on see nii.
Eriti mõttetud on sedatüüpi artiklid
https://m.postimees.ee/section/3919/4503816
Aga kus sa pääsed. No mida fakk meid morjendab mitut võistkonda on juhendanud Senegali treener või kui rikas on TogoMogo ääreründaja äi?

 
At 13:29, Anonymous Anonüümne said...

Härra Pullerits, with the biggest respect and gratitude,
ei saa kindlas kõneviisis usa st kui garandist ENAM rääkida. Tänane usa pole see mis ta oli Bush noorema aegne.
Alabama farmeri pojale on samuti elu kallis. Nii isiklikult kui instiitutsiooniliselt. Afganistani kitsekarjaste vastu luurekat teha on üks, regulaararmee raketi ja suurtükitule alla jääda on teine asi. Olgu sellega.
Väga võimalik homne stsenaarium, et oma formaalse iseseisvuse eest tuleb Eesti riigil ametlikult tunnistada abhaasiat, krimmi ja ida-ukrainat.

 
At 15:14, Anonymous Anonüümne said...

Padre on kunn ja loodetavasti oskab ta mõjutada EV välispoliitikat vajalikus suunas. Nagu kõike muudki.

 
At 15:25, Anonymous Anonüümne said...

Natuke rohkem sisukamat ajakirjandust vastukaaluks kohalikule ajakirjandusele. https://cyclingtips.com/2015/08/what-is-the-lifespan-of-a-carbon-frame/ ja kui veel spetsiifilisemaks minna ,siis võiks mõni selle firma ratta omanik ka pajatusi sajatada võimalikult emotsiooni vabalt https://cyclingtips.com/2015/10/a-visit-to-the-home-of-canyon-bikes-in-koblenz/

 
At 15:40, Anonymous Anonüümne said...

Kui Rein aega leiab treeningute vahepeal oleks vast kõige õigem mees kommenteerima.

 
At 16:28, Blogger Priit Pullerits said...

Reinul pole aega, Reinul koguneb iga päeva Šveitsis kaks-kolm minutit kaotust nii Tanelile kui peagrupile. Mis toimub? Nii sõidan mina, et lasen peagrupi eest, sest väikses grupis on turvalisem, aga Rein peaks panema ju!

 
At 17:13, Anonymous Anonüümne said...

Rein ilmselgelt ei ole kunn.

 
At 17:50, Anonymous Anonüümne said...

Kahjuks nii. Kui Rein jätkaks oma võidumehe retoorikat oleks asi palju parem. Aga nüid, pole meest, ega pole mehe juttu. Ma mingil määral süüdistan Padret Reinu ereda tähe loojumises. Oleks pidand poisi isalikult käe kõrvale võtma. Või siis määranud talle teise faderi, noh sellise vilsoni nagu oli Märtinil ja nagu oli Otil mitte väga ammu. Ott pidi spetsialistide sõnul olema 2018 maailmameister. Vilsoni kareda käpa all olnuks ta sinna juba teel. 250 punkti taskus ja poole hooaja pealt oleks kiiruskatse keskel põõsas vett viskamas käinud. Niivõrd võimas üleolek konkurentidest.

 
At 18:04, Anonymous Anonüümne said...

Ma ikkagi imestan kuidas suudab Postimees esimese uudisena idiootliku pealkirja panna? Kas neil töötavad seal lapsed või on see Järvela välgatus?

Otseblogi: kas Venemaad tabab MMi avamängus krahh?

Mis kuradi krahh? Isegi 0:3 kaotuse korral võib alagrupist edasi saada kui järgnevad mängud kenasti mängitakse.

 
At 18:11, Anonymous Anonüümne said...

Mehed rohkem usku meie meestesse. Ega see ebausk kaasa ei aita võitude suunas liikumisele.Elu on näidanud kui inimesse usutakse siis on need inimesed vastutasuks ka tegusi andnud.Need mehed on lihtsalt asjadele juba jõudnud nii lähedale ,et tundub mõtetu alla anda sellesse mitte uskumises.

 
At 18:58, Anonymous Anonüümne said...

Huvitav tõesti kes sellise pealkirja välja kakis? Jah, Venemaa pole favoriit, kuid ka Saudi Araabia pole mingi tõsiseltvõetavam kamanda. Miks peaks Venemaa krahhima? Mängitakse kodus, Padre Putin istub tribüübin. Kes muu kui venelased on kuulsad oma "duhhi" poolest. Kui Putin pealt vaatab siis võidetaks ka Brasiiliat.

 
At 21:42, Anonymous Anonüümne said...

Priidult kõva arvamuskirjutis Postimehes. Kiidame heaks, on asjalik lugu.

 
At 22:49, Anonymous Anonüümne said...

Harva, kuid selle sõnavõtuga tuleb nõustuda.

 
At 23:24, Anonymous Anonüümne said...

Tuleb nõustuda küll, et jalgpall on üle haibitud, aga mitte sellega, et alati peab mistahes ala vaatamiseks tingimata seal keegi eestlane osalema. Kui ala meeldib, võib seda täitsa ala enda pärast ka vaadata, ega see sõda pole, kus oma patriotismi lennutada, vaid meelelahutus.

 
At 07:26, Anonymous Anonüümne said...

Äge, et Priit seal on kasutanud (alateadlikult?) siin kommentaariumis minu poolt välja käidud mõttekilde. Näiteks olen just Postimehe uurivaid spordiajakirjanike kirjeldanud samasuguste uudistega, nagu ta seal neile soovitab uurida võtta. Minu osa honorarist võib annetada Toidupangale.

 

Postita kommentaar

<< Esileht