Pullerits: Kuidas ma korraldasin Tartu rattarallil hoopis teistmoodi sõidu?

Tartu rattaralli, mis toimus päev enne mu laineid lööva moraalsetest värdjatest rääkiva kolumni ilmumist, lõppes sedapuhku 40 kilomeetrit enne lõpujoont.

Senimaani, Ihamaru kandini, oli sõit pakkunud põnevust ja pinevust, isegi kibedust, ent valdavalt ikkagi häid emotsioone.

Algul läks kõik muretult: kaks minutit enne stardipauku endast kahe tugevama meeskonnakaaslasega stardikoridori lõppu, kõige viimasesse ritta. Seal oli kolmas meeskonnaliige juba ootamas. Temaga kohtusin esimest korda elus. Ootamatult tekkis kaaslasi kaks veel lisaks, Raul ja Martin (?), mõlemad minu numbrist (246) vaid pisut suurema numbriga. Leppisime kokku, et linnas väntame rahulikult, tõsisemalt sõitma hakkame linnapiirist.

See plaan sobis. Riia tänaval vajutamine oleks mõjunud laastavalt – mu hingamisteedele. Olin ju terve nädala olnud hädas kurguga, mis oli kipitanud, teinud valu, pannud hääle kärisema, põhjustanud köhahooge ja kogunud ninakoopasse mäda. Reedel, poolteist päeva enne rattarallit tegin paarisajameetrise kontrollspurdi kiirusega 45 km/h – ja tagajärg, uuesti süvenenud ebameeldivus, oli juba samaks õhtuks käes.

Kui hingamisteed on korrast ära, on kiirendused kurjast ja halvavad.

Kui viimaks koridori kaugemas otsas liikuma saime, oli stardipaugust kulunud neli minutit.

Aga kaaslased ei mallanud pärast Riia tänava mäest üles sõitmist passida. Juba enne Soinaste tänava ristmikku tekkis grupis ühtäkki küsimus: «Kus on Indrek?» Pilk selja taha: tõesti, Indrek oli kadunud. Aga keegi meestest teatas, et ärge muretsege, küll Indrek tuleb, sest kui keegi meie grupis on eriti kõva jalaga, siis just tema.

Tartu linna piirini ehk viis esimest kilomeetrit liikusime keskmise kiirusega 31 km/h. Siis kummardusid mehed madalamale leistangi kohale. Kiirusnäidik püsis alatasa 44-45 vahel. Linnapiirist Külitseni läbisime teise 5 km lõigu keskmisega 41,5 km/h. Tunnistan ausalt, et see ei vastanud minu ettekujutusele mõnusast pikast treeningust, nagu mehed algul olid eesmärgiks kuulutanud. See oli pesuehtne ja sulaselge võidusõit – uhada hanereas pidevalt üle 40 km/h, teades, et distants on 135 km.

Ent nagu karta võis, kasutasid mõned kutsumata külalised meie rongi vedurina. Näiteks kaks JK Kalju vormis meest (fotol kaks esimest vasakul; neljas Priit Pullerits) lõid kampa. Olgu, kui nad tööd on nõus tegema – tere tulemast. Aga selja taha kiigates tundus, et sinna oli moodustunud pikem rivi tegelastest, kes ei kavatsenudki tempo hoidmiseks oma panust anda. See ongi neljast-viiest mehest suuremaks paisunud grupi tragöödia: külgetõmbejõud justkui suureneks, nii et iseenesest hakkad teisi ligi tõmbama.

Kolmanda 5 km lõigu väntasime keskmise kiirusega 39,5 km/h. Kui Nõo peale keerasime, nägime enne raudteeületust paremal teeserval kiirabiautot. Olukord paistis hull: üks mees lamas selili teepeenral, oli seal nähtavasti juba tükk aega lamanud ega ilmutanud kavatsustki omal jõul end püsti ajada. Meedikud toimetasid tema ümber.

Pärast Nõod jäi eespool kauguses silma suurem grupp. See näis laiuvat üle kogu tee. «Mis teeme?» küsisin kaaslastelt, sest võis karta, kas me ühes rivis sellest mööda või läbi pääseme. Mehed kruttisid jälitades kiiruse kohati ligi 50 km/h-ni, nii et neljanda ja viienda 5 km lõigu keskmine kiirus (siin, järgnevalt ja eespool Endomondo andmed) küündis 41 km/h kanti.

Saime vasakult teepeenra servast massist mööda. Olin meie rivis kolmas, kaks esimest surusid gruppi eespoolt paremale. Kui mööda saime, nägin, et see pidi olema kiireim tempogrupp, mida vedasid Olavi Mõts ja Paul Lõiv (fotol ees heledates särkides).

Minu grupi mehed jätkasid endiselt tugevalt töötades, justkui ajaksid peagruppi taga. Siis tõmbasid pikal nn karjalauda tõusul veel vasakule, et keegi ei saaks küljetuules sappa haakida, ja kuna jäin tol hetkel õnnetult viimasele positsioonile – tee pealt üles korjatud ballast oli selleks ajaks juba tagant pudenenud – ning korraks tekkis paarimeetrine vahe, siis sellest piisas. Kui sabast kinni ei saa – adjöö, musjöö!

Nii tuli tõusu üksi ponnistada, mis ei olnud just kerge, arvestades, et enne seda oli käinud rivis alates linna piirist üle 20 km jutti kõva võidusõit keskmise kiirusega üksjagu üle 40 km/h. Mu kuuenda, individuaalse 5 km lõigu keskmine kiirus valdavalt vastumäge oli 31,5 km/h, mis iseenesest pole üldse paha, arvestades üksinda pressimist ja seda, et kui sõitsin mõned aastad tagasi pool Tartu rattarallit peagrupis, siis peagrupp võttis toda tõusu veelgi aeglasemalt, 27-28 km/h.

Enne Pangodit, tõusu kõige kõrgemas punktis, nägin tee paremast servast, et vasakult tuleb üks sõitja suure hooga. Indrek! «Indrek!» Ta vaatas üle õla ja võttis hoogu vähemaks. Tundis mu ära. Andsin talle käigult kiirülevaate, et ülejäänud läksid tõusu algul oma teed. Siis võttis ta sisse oma professionaalselt kitsa ja madala asendi, sättisin end talle sappa ning sõit läks uuesti lahti. Kahekesi arendasime sellist tempot – nojah, eks arendajaks oli ikka Indrek, aga ega minagi seal luuslanki saanud lasta –, et kaheksas 5 km lõik sai läbitud keskmise kiirusega üle 42 km/h. Kusjuures Indrek ei kasutanud teiste abi: näiteks sai meie suurest hoost innustust üks viiene, vormi järgi poolprofessionaalne rivi, kus kolm meest olid peaaegu samasuguste numbritega nagu mina (250+), ja otsustas omakorda kiirendada ning läks meist mööda, aga Indrek ei haakinud noile sappa, vaid läks nimme tee teise, paremasse serva ja murdis tuult ise.

Saime kätte 40-50-liikmelise grupi. Ütlesin Indrekule, et teen grupi sabas korra joogi- ja söögipausi. Ta oli nõus. Aga siis ütles, et aeg on jälle sõitma hakata. Võttis vasakule, mina tema järele, ja nii me kogu grupist mööda vuhisesimegi. Ainult üks mees söandas sappa haakida. Teised jäid. Ei teinud katsetki sappa võtta.

Nõunis püüdsime kinni järgmise, veelgi suurema, umbes 60-pealise grupi. Tõmbasin pärast rassimist taas pisut hinge. Indrek tegi ettepaneku, et sõidab üksi Otepääle ja ootab mind TPs järele. Sobib, vastasin, sest ei riskinud tema pöörases tempos enne Otepää mägesid end kõrvetada – liiati, ärge unustage, et hingamisteed olid niigi nädal otsa nõrgenenud.

Indrek võttis taas vasakule ja läks. Mitte keegi isegi ei üritanud tema tempot vastu võtta.

Otepää tõusuni hoidsin rahulikult grupi lõppu, sest kuhu sealt minna oligi – ega ma Indrek ole! Tõusu all võtsin vasakule, lükkasin eest keti väiksele hammasrattale – aitäh, Kodanik Männik, hea töö eest päevinäinud ratta seadistamisel, kõik toimis perfektselt! –, istusin sadulas ja... ja isegi ei pingutanud, aga nägin, kuidas kogu see suur mass muudkui vajub ja vajub ja vajub minust tahapoole. Kui Otepää kesklinna jõudsin, leidsin end järsku grupi eesotsast. (Fototõestust selle kohta näete Sportfoto avapildil!) Seal olid ka viiese 250+ numbritega meeskonna liikmed, kellele hüüdsin, et mehed, hakkame nüüd sõitma, kuid ei tea, kas nad vedu võtsid, sest läbi Otepää sõitsin juba kõige ees, kruvisin kiirust üles, sest teada ju on, et kui tahad teisi maha raputada, siis kiirenda just pärast rasket tõusu; Otepää-sisesel väiksel tõusunukil ajasin isegi tagumiku sadulast püsti, et saata tahapoole signaal: anname nüüd tuld! Laskumisel kasutasid paar-kolm meest minu tuulest saadud inertsi ära ja lendasid mööda, ent arvata võib, et too suur grupp sai mul ribadeks lõhutud.

Edasi võtsin rahulikult, sest Indrek pidi kuskil ootama.

Eespool liikus umbes 15-meheline rivi, aga läksin omas tempos, üksinda, kellegi tuulemurdmistööd kasutamata. Sest teada ju oli, et rollerirajal tuleb mitu rasket tõusu.

Pärast raja kõige järsemat, s-kujulist tõusu tagasi Otepää poole keerates nägin, et 15-meheline grupp on umbes saja meetri kaugusel. Võtsin endiselt rahulikult. Sain ootamatult minu tuulest ilmunud kaaslase, kes aitas kiirust hoida. Igatahes Otepääle naastes oli eesmise grupi tagumine ots juba peaaegu käes. Nüüd, TPs, tuli Indrek üles leida.

Seetõttu lasin tempot alla ja haarasin ka joogipudeli. Võtsin mitu mehist sõõmu. Indrekut ei kusagil. Kindlasti oleks ta mind märganud, mul ju nimigi suurelt pükste mõlemale reiele kirjutatud. (Pärast ütles Indrek, et oli arvanud, et TP on linna sisse sõites, aga kuna oli hoopis linnast väljudes, siis oli ta ilmselt saanud järgneva ehk minu grupiga suure vahe sisse ning ta ei hakanud aega kaotama; peagi püüdis ta eespool kinni mu ülejäänud grupi.)Sedasi juues ja silmadega Indrekut otsides jäin 15-mehelisest grupist taas maha. Ühe TPst leitud kaaslasega püüdsime eessõitjaid laskumisel küll püüda, aga suurem mass liigub mäest alla siiski kiiremini. Kui algasid tõsised tõusud, oli 15-meheline punt juba rohkem kui 150 meetrit eest saanud.

Jätsin oma ajutise kaaslase ja hakkasin tõusudel ihuüksi tööle (fotol vasakul). Ikka kett eest vasakule ja sujuv keriv tempo sisse. Nägin eespool, kuidas tõusud toda jälitatavat gruppi kurnasid ja lõhkusid. Peagi olid tollest järel vaid riismed.

Igal tõusul võtsin kaks-kolm meest kinni. Ütlesin neile, et istuge taha, üksi on raske. Aga polnud noist istujaid. Kõik pudenesid sabast.

Lõpuks olin tolle eesmise 15-mehelise grupi kõik liikmed alla neelanud ja selja taga jätnud (fotol all vasakul; keskel nr 975, Jaanus Aal, lõpetas minust ligi kümme minutit hiljem).

Järgmiseks püüdsin eespoolt kinni umbes seitsmeliikmelise grupi. Uurisin vargsi, mis nad teevad. Ei tundunud ülemäära hakkamist täis. Siis ühel järsemal tõusul Valgjärve kandis lükkasin keti eest jälle vasakule, nihkusin ise teel samuti vasakule ja jätsin vahepeal veidi paisunud grupi maha. Vaid üks lätlane ja Jaan Leppik (nr 354) tulid kaasa. Ütlesin neile, et lähme nüüd, sest tagumised vajusid ja vajusid.

Leppik lausus, et võib laskumistel tempot teha küll, aga tõusudel end kõige paremini ei tunne. Lasin ta siis ette. Ja ta kihutas ikka päris julmalt, nii et mul tuli üksvahe isegi väike hirmujudin sisse.

Kuna kauguses kedagi ei paistnud ja selja taga oli eeldatavasti samuti tühi maa, tekkis mul juba mõte, et hea ja töine ja ohutu (sic!) oleks sellise kolmese meeskonnaga lõpuni sõita.

Aga ju oli Leppik laskumistel sedavõrd hea, et Savernas neelasime eest kaks meest alla ning kaugusest hakkas paistma ka umbes 20-meheline punt. Andsin oma panuse, et tollele grupile järele vedada.

Paraku sai seal grupis selgeks, et töö tegemisest huvitatuid ülemäära palju pole, enamik soovib lihtsalt üheskoos mõnusalt edasi sõita. Ja nii palju mul kogemusi juba on, et kui üksinda ette rügama läheksid, siis saavutaksid säärases keskmise suurusega grupis vaid selle, et enamik haagib sulle tuulde ja kasutab sind vedurina – nii kurnad end pelgalt teiste hüvanguks. Ära minna saab vaid paari-kolme mehega, kes on otsustavust täis – nagu oli Indrek.

Pärast Ihamaru TPd, kust võtsin taas paar tubli sõõmu jõujooki, läksin kõige ette. Oletasin, et meil on endiselt 20-25-liikmeline punt. Polnud tükk aega kõrvale vaadanud. Kõik hoidsid mu selja taha. Siis otsustsin, et las teised ka töötavad, ning tõmbasin eest vasakule. Ja teate, mis siis juhtus – siis tuli tagant terve armee. Muudkui tuli ja tuli ja tuli ja tuli. Vaat, mis juhtub, kui grupp vajub mugavustsooni.

Lõiv ja Mõts olid need, nagu hiljem teada sain, kes oma umbes sajapealise tempogrupi meile järele olid vedanud.

See olukord ei vastanud enam minu ettekujutusele sellest Tartu rattarallist, mida olin tulnud sõitma. Rohkem kui sajapealine grupp – see on ohtude allikas. Võtsin targu sisse koha grupi lõpus, tuletades endale meelde, et Priit, sa ei tulnud ju siia võidu sõitma, sa startisid nagunii kõige tagant, sul on eesmärk kõike muud, kui aega ja kohta taga ajada. Ja nüüd, kui soovitud sõit väikses meeskonnas või alternatiiviks soolona on läbi saanud, võib käigu välja võtta. Mida ma ka tegin. Nüüd jäi üle vaid suure massiga kaasa liikuda ja hoolitseda selle eest, et kuskil õnnetusse ei satuks.

Ja õnnetus tuligi. Pärast Liivat, kui väiksest tõusust oli üles sõidetud ning pikk tõus ootas kaugemal ees, lendasidki kaks meest keset teed asfaldile. Kuna hoidsin grupi sabas turvalist vahet, polnud probleemi pidama saada ja kukkunutest mööduda. Nägin, et üks asfaldil maandunuist, eresinises (vist CFC?) vormis sõitja oli väga kuri, et selline jama korraldati. Ent paistis, et mehed pääsesid siiski suuremate traumadeta. Kiirus oli ju vastutuules väike, umbes 30 km/h.

Pärast lennumuuseumi tõuse küsis Lõiv, mida plaanin ja korraldan. Ütlesin, et mitte midagi – olen oma vitsad kaks aastat tagasi kätte saanud, kui lendsin toonase A&T Spordi kaupluse ees 2 km enne lõppu külakuhja, mille tagajärgi, nagu teate, andis Kodanik Männikul veel nüüdki lappida. Ütlesin, et hoian targu kõige lõppu. Lõiv ütles, et tal on plaan enne vanglat ette minna ja kiirus maha tõmmata. Mõistlik mõte, kiitsin takka.

Siiski tekkis mul mõne aja pärast üks idee. Mõtlesin, et korraldaks Ülenurme tõusul rünnaku. Ei, mitte selleks, et eest sõita, vaid lihtsalt selleks, et veidigi viimase tunni igavusse elevust tuua ja et ennast proovile panna, sest ilmselge, et üksinda eest ära ei sõidaks – eriti kui viimased 3-4 km on vastutuult. Võtsingi siis, kui tõus ees paistma hakkas, vasakule, ja hakkasin ettepoole nihkuma. Seadsin end koguka Lõivi õla taha rünnakuks valmis, et passida õiget hetke – et oleks hiljem midagigi nendest viimasest 40 mõttetust, tüütust, igavast kilomeetrist meenutada. Muidu oleks viimased 40 km täiesti raisatud aeg. Pointless and senseless. (Et miks ma siis ise vedama ei läinud, küsite. Sel juhul minge uuesti reportaaži algusse ja alustage otsast peale ning kui mälu on nii lühike, siis keskenduge ainult sellele, mis oli mu osaluse eesmärk - ehk saate korduslugemisel vastuse. Ja ei, ma ei ole nii ülbe, et arvaksin, et oleksin suutnud üksinda nii suurel grupil eest sõita - kindlasti mitte.)

Aga Lõiv, kes oli kamandanud kõik paaridesse, märkas mu ettepoole nihkumist ja ütles, et võtaksin samuti rivvi, sest muidu annan halba eeskuju – et kui spurdin kõrvalt, siis kindlasti mõned tulevad kaasa ja see tekitab segadust. Mis iseenesest oli õige oletus, ainult et... mina olin selles grupis enne, kui Lõiv oma tempogrupi koos Mõtsaga järele vedas. Nii et see ei olnud ainult tema tempogrupp, kus pidi maksma tema sõna; siin võis igaüks teha, mida tahab. Ja üleüldse, kui on võidusõit, ei saa keegi mind kamandada, et tee nii või tee naa, kuni ma teisi ei ohusta. Ja vasakult, tühjast servast spurtides ei oleks ma kindlasti mitte kedagi ohustanud.

Kuid siis tuletasin endale meelde, miks ma üldse Tartu rattarallile olin tulnud – mitte tulemust tegema, vaid ennekõike ohutult lõpuni sõitma, milleks olin ka kõige viimasest reast alustades loogilise eelduse loonud. Loobusin spurdiplaanist, sest pärast oleks ilmselt nii mõnelgi üle ilma ütlemist tulnud, et ma ei allunud korraldustele – mis siis, et tempogrupi pealikud ei olnud minu pealikud, ja nagu ütlesin: mina olin selles grupis enne neid. Punkt.

Lõpusirgel hoidsin ilusasti grupiga pikivahet, kaks kilomeetrit enne lõppu, seal, kus tunamullu kukkusin, lasin isegi 10-15-meetrise vahe sisse. Ent grupi auks peab seda ütlema, et Lõiv korraldas tõepoolest turvalise finišeerimise. Ohtlikke olukordi ei silmanud. Päris lõpus, aedade vahel, võtsin ka grupi sabast kinni ning täitsa viimaseks ei jäänudki. Aga vahet pole. Kirja läks 796. koht ajaga 4:01.34. Tegelik sõiduaeg oli 3:57.49.

Minu tõeline grupp ei lõpetanudki eespool valgusaastate kaugusel. Veidi üle kümne minuti olid nad kiiremad.

Sõin supi ära ja sõitsin koju. Ausõna, ma ei viitsi jääda võistluspaika mõttetult muljetama, et kuidas läks ja kellel mis juhtus ja kes kuidas pudenes või kes kus eest rebis. Keda huvitab... Igaühel omad muljed, jäägu need igaühele endale. Sest tegelikult on ainult ühe mehe muljed, mis paljusid teisi huvitavad. Need said siin edastatud. Aitäh, et lugesite.

Fotod (v.a 10 ja 11): Tartu rattaralli 2018. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 10 ja 11: Priit Pullerits Valgjärve lähistel tõusudel. Fotode autor: Toomas Kalve