Pullerits: Kaks rattastarti tulekul - vajatakse sõltumatuid sõitjaid!

Tähelepanu, te leiate mind kahe rattavõistluse stardinimekirjast: pühapäevane Elva rattaralli ja tuleva nädala lõpus toimuv Tartu rattaralli. Kusjuures enim paneb teid imestama, kuidas ma just tolle teise starti sain. Aga alustame sellest, mis ajas lähemal.

Elvas stardin lühikesele, 44 km distantsile. Et miks? Sellepärast, et rada on algul kitsas, pikal maal (87 km) on kirjas ligi kolmsada ratturit, mis tähendab, et stardist läheb suure tõenäosusega mahtraks ning risk on mõistagi suur. Samuti on selge see, et pikal maal vajutavad profid kohe punni põhja ning lihtsurelikud pudenevad mängust. Mis mõte on siis üldse edasi sõita? Ega olegi.

Kuid ega lühemal maal saa lihtsam olema. Seal on samuti kirjas ligi poolteistsada osalejat – ja nad pole sugugi nõrgad. Loetlegem: Kurmo Neemela, Virgo Neeme (koguni kaks korda!), Jaanus Prükkel, Priit Kalja, Jannar Tähepõld, Mart Vainre, Margus Merisalu, Henno Haava – kui nimetada vaid mõnesid. Aga lootust on, et asi ei lähe algul päris hulluks.

Arvestades, et vaevalt annab korraldaja mulle maanteerattasarjas vähese osalemise tõttu stardinumbri esimesse gruppi, jääb kaks võimalust. Esiteks, kui mingi ime läbi õnnestub rahvast läbi murda, siis püüda kiirematega stardist siiski kaasa minna. Ja teiseks, kui ei õnnestu – mis on tõenäolisem, sest nägin juba mullu, kuidas algul tõmmati kett väga pikaks –, siis vaadata, mis meestega kokku satun ning hakata seal liikumisi korraldama. Mis poleks tegelikult üldsegi paha variant, sest pigem olla mängus pisutki sees kui vaadata seda kogu aeg eemalt, tagant.

Olukorra muudab veidi raskemaks see, et pean hakkama saama ilma esimese suure hammasrattata. See on liiga kulunud ning mehaanikul ei ole aega seda, tagumist kassetti ja ketti lähipäevil vahetada. Ja see omakorda tähendab, et mitu kiiret käiku jääb puudu. Aga olgu pealegi: tulebki teistmoodi kogemus. Ja et kogemus saaks veelgi erilisem, ei ole mul plaanis sõita Elvasse autoga, vaid vändata sinna hommikul oma ratta sadulas.

Tartu rattarallil, kus osalen pikal võistlusmaal, sõltub väga palju stardikohast. Mullu, nagu teate, ma tunamulluse kukkumise protestimiseks numbriga ei osalenud. Küll aga sõitsin raja neljases grupis siiski läbi. Kuid kuna tulemust protokollis pole, läheb arvesse tunamullune koht, kukkumise järel saadud 226., mis tähendab, et see korrutatakse läbi mingi koefitsiendiga ning heal juhul pääsen kolmandasse stardigruppi, aga võib-olla kukun koguni neljandasse. Sealt on aga raske tõusta, eriti kui Rein Taaramäe tuleb kohe Riia tänava tõusul tempot üles kruttima.

Niisiis tuleb ära oodata, mis stardinumbri saan. Kui see jätab võimaluse kiireks stardiks, tasub üritada peagruppi püüda, aga kui mitte, on mõttekam kaardid ümber mängida. Siis läheb käiku variant B, mis ilmselt kujuneb ikkagi variandiks A.

Lühidalt ja konkreetselt: kas siin leidub kolm-neli meest, kes oleks valmis looma koos minuga võitlusvõimelise meeskonna, kes hakkaks tagantotsast ettepoole pressima? Tean, et plaanis on luua mitmeid meeskondi (Art Soonetski paneb ühe kokku), aga nende eeldatav tempo ja sõiduplaan – näiteks peatused TP-des – ei rahulda mind. Seega tuleb ise panna kokku võitlusvõimeline nelik või viisik.

Eelmisel aastal, nagu mainisin, sõitsin ühe seesuguse neliku koosseisus – ja väga huvitav ja emotsionaalne sõit oli! Põnev oli eespoolt gruppe püüda ning neist siis mööda kihutada nii, et keegi sappa ei suudaks haakida. Ega suutnudki. Ausalt öeldes oli sedasi sõita palju paeluvam ja kütkestavam, kui rippuda mingi kahesajase pundi sabas, kust sa ei lähe mitte kusagile, küll aga võid sattuda külakuhja või teiste meeste manöövrite tõttu lihtsalt pudeneda. Rääkimata pidevast närvipingest, mis kaasneb nii suure massi sees liikumisega.

Võtame nüüd asjad kokku: andke teada, kes on valmis minuga Tartu rattaralli pikal võistlusmaal punti lööma, ja teeme ühe sellise sõidu, mis on tõesti korralik sõit, kus ei ole mingit luuslangi löömist, vaid kõik saavad mehiselt tööd teha. (Näiteks Huu võiks ilmselt olla selles grupis igati omal kohal.) Ja kui mõni on tagasihoidlik ning pelgab, et minuga kaasa tulles võib ta sattuda avalikkuse kõrgendatud tähelepanu alla, siis seda ei juhtu – kas keegi teab, kes olid eelmisel aastal need kolm, kes minuga ühes grupis sõitsid? Ei tea ju!

Nii et mõelge, mehed, Tartu rattaralli teistsugusele, asisele ja ohutumale, kuid samas võitluslikumale läbimisele! Võite kirjutada mulle priit.pullerits@postimees.ee või helistada 666 2231 – anonüümsus garanteeritud!
*
Kes kohalikust rattasõidust ei hooli, võib eluks mõtte leidmiseks ja innustuse saamiseks lugeda ülivõimeka multisportlase, kuulsa suusameeskonna PSJJ liikme Silver Eensaare vägevast roadtripist Ameerika lääneosas Californias.

Fotod 1 ja 2: Mullune Tartu rattaralli Nõo toidupunktis. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Mullune Tartu rattaralli Ülenurmel. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Atrõõv mullusel Tartu rattarallil Ülenurmel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix