Siin on mõned mehed taas üritanud püsti ajada küsimust, et mis on minu eesmärgid ja mille nimel treenin ja milline on üldse treeningplaan. Tule, taevas, appi, nagu ütles endine peaminister Andrus Ansip, kes armastas tol korral, kui tema julgestusmeeskonnaga Tallinnast mööda Piibe maanteed Tartusse väntasime, küllalt tugevas külgmises vastutuules kiirust 35-36 km/h ligi kruvida, sellal kui teised nägid vedajana vaeva ka 32-33 km/h keskmise hoidmisega. Kas keegi Ansipilt küsis, mis on plaan ja eesmärk? Ei, sest see oli niigi selge: panna on vaja, nagu on juurutanud ka Eesti harrastussporti keskse moto endine tippsuusataja Urmas Välbe. Ja Ansip panigi, nii ratta seljas kui peaministrina, pani kõvemini kui kõik tema järeltulijad Stenbocki majas, peavad tõdema ka need, kes Ansipile oma häält ei annaks, või nad paistavad silma poliitilise kanapimedusega.
Aga tagasi teie küsimuse juurde, mis jätab sellisena sõnastatult mulje, nagu mu elu sisu, kese ja keskpunkt oleks jalgrattasõit.
Teil on või? Ei ole, jah? Vaat, mul ka mitte.
Mis saab olla meiesuguste eesmärk? Kuidas saab üldse eesmärki seada, kui pead volbriööl (mitte et ma selles osalenud oleks; oh ei, spordimees ja üldse mõistlik mees peab režiimi ja öösel ringi ei titulituta) minema TÜ kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda, sest kolm päeva tagasi purustatud sentimeetrise läbimõõduga vasakpoolse (mitte mõelda siin poliitiliselt!) neerukivi tükid on ilmsesti liikvele läinud ning valu küünib kümne palli skaalal permanentselt 8-9-ni (kümnest kümme tähendab tunnet, et parem tahaks surra, kui sellist valu taluda)? Kui sind pannakse ööks tilgutite alla, magada ei saa? Ega te siis ju mõtleks järgmisel päeval, kui valu on taandunud 2-3 pallini, trenni minna? Kusjuures hea oli, et valu volbriööl välja lõi, sest muidu oleks juhtunud sama lugu, mis juhtus talvel enne Tallinna suusamaratoni: panin end kirja, aga parempoolne neerukivi läks liikvele ja vedas valuskaalal näidiku tõepoolest tippu, mistõttu tuli loomulikult maratonist loobuda ehk raha lendas tuulde; oleks nüüdki lennanud, ent nii palju oli juba kogemust, et tõukasin Mulgi rattamaratonile registreerimist edasi – ja nüüd sinna registreerimata jääbki, sest esmalt tuleb ikka tervis joonde saada.
Või mis plaanid?! Kuidas saab üldse plaane pidada, kui kõiksugu ootamatused võivad plaanid sassi lüüa? Mitte ainult neerukivid, vaid ka töö siin ja seal, olgu Postimehes või Tartu Ülikoolis või mõnes kolmandas kohas. (Isegi Mihkel Räime, profiratturi plaanid läksid sassi: ei pääsenud ta ju Giro d'Italiale.) Ja muud elu tahaks ka elada ju – kas teie ei taha? Või piisabki teile vabal ajal lihtsalt väntamisest? Loete ka ikka, harite ennast?
Mis siis on kogu selle sportimise ja rattasõidu mõte, küsite hämmingus. Mille peale ma jällegi hämmastun, et te nii lihtsat asja üldse küsite.
Aga las seekord vastab minu eest mõni teine. Viimases, märtsikuises ajakirjas Ma Olen Jalgrattur, mis peaks olema iga Eesti rattamehe kohustuslik lektüür (ja sugugi mitte sellepärast, et minu täita on seal rubriik «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» [muide, kas teist on selles rubriigis juba juttu olnud? Kui ei, siis miks, ah?]), kirjutab Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Mart Vainre, Team Vänt jalgrattaklubi liige, kes aeg-ajalt korraldab ka mõne rattaürituse või võistluse, oma kogemustest trekil. Ja see, millest ta seal kirjutab, haakub väga palju sellega, nagu minagi mõtlen. Tsiteerin teda:
«Trekil tuleks sõita pigem instinktide pealt, iseeneslikult. (Ta räägib kiirusest 45-55 km/h. – P.P.) Ja pigem panna kui end hoida, eest ära sõita on alati turvalisem ja ägedam. Harrastajana ma ei peagi kunagi kindla peale välja minema ja tulemust tegema. Mina sõidan selleks, et äge oleks. Ning alati on kihvtim mängus sees olla ja kaarte segada kui oodata ja muneda.»
Hästi öeldud, Vainre! Kui mõelda, mis on meeldejäävamad võistlused, siis just need, kus oled sattunud gruppi endasuguste ratturitega, mitte nendega, kellele rattasõit on töö ja kes klativad omavahel, kes pääseb pjedestaalile ja kes mitte. Sest endasuguste hulgas saad panna, saad kaarte segada, oled mängus sees, on ägedam. Mõelge nüüd ise: mis mõte on plaanipäraselt trenni teha, et siis kõvade meeste pundis, hing paelaga kaelas, saba peal kõlkuda, et kas jääd maha või ei jää? See on see, mis te saavutate oma plaanipäraste trennide ja eesmärkidega (tulla 50 sekka, tulla 100 sekka jne). Aga palju huvitavam on stiihiliselt kaasa lüüa ja vaadata, mis olukord kujuneb, ning siis käigult mõelda, kuidas tegutseda – selline loomingulisus teeb rattasõidu ägedaks, mitte punktuaalne ja robotlik absurdse eesmärgi plaanipärane tagaajamine.
Foto 1: Mihkel Räime meeskonnakaaslased Israel Cycling Academy meeskonnast valmistuvad tüdrukute pilgu all Giro d'Italiaks. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 2, 4 ja 5: 600-kilomeetrin Titan Desert maastikurattavõistlus Marokos. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Israel Cycling Academy
meeskond valmistub 1. mail Giro d'Italiaks. Foto autor:
AFP/Scanpix
32 Kommentaarid:
Jälle mees panemises kinni. Üks mees kes oli kinni motos "Ma võtsin viina", jättis selle lauluna hoiatuseks teistele, et näete mis juhtub kui ressursi varakult läbipõletate.
Panna on vaja on kahtlemata universaalsem moto. Aga miks on vaja panna tühja tuult tallates? Nojaa, ühel mehel aitab see ennast kooma piirile viia. Aga kas pole nii, et kui visalt üritad, siis ühel hetkel üritus õnnestubki, nagu tilk uuristab augu kivisse. Seega, mis on see kivi, millesse auku uuristatakse ja kas pole selleks äkki efektiivsemaid vahendeid? Nt Mukunga nimi nikerdati kivisse loetud minutitega oskajate meeste poolt. Äkki peremees selgitab, et kuhu kiire?
Andke Padrele aega puhata. Ei pea kogu aeg mölisema, eriti kui midagi öelda ka pole.
Panna või puhata, selles on küsimus. Lehed on samuti igasugust mittemidagiütlevat ollust täis, olenemata sellest kas lugejatel on vaja puhata või mitte. Selline on elu. Eestis ei ole sellist asja, et võtad suvalisel hetkel juhtme seinast. Pead olema sadulas 24/365. Maha pudenedes leitakse järgmine ja siis ootad varumeestepingil ja jäädki ootama.
Las Padre puhkab. Ta on selle ära teeninud. Lugesin uudist et Baiba RB Rubesa kangutatakse juhipositsioonilt. Sellest on kahju. Nagu ka haigest Padrest.
alles sa siunasid "lähen nautima" ja "for fun" sporditegijaid. nüüd kutsud üles samasuguseks hakkama?? mees, võta seisukoht!
Hr Pulleritsust on küll kahju, sest kõigele vaatamata on ta tore ja tulbi Eesti mees, aga kellestki Baibast, eriti veel sellisest, kes juhib miskiseid Eesti ja keskonnavaenulike kahtlasi projekte, ei mõista ma midagi arvata. Ülimalt tore oleks, see asi vähemasti sellisel kujul katki jääks.
Lp 15:22, panna ongi vaja nautides, funiga! Sest mis mõte on muidu üldse panna, kui sellest naudingut ja funi ei saa?
Kas nüüd mõistate või jääb ikka miskit veel hämaraks?
Mitte midagi ei jää hämaraks ja pole kunagi jäänudki. Kõik on selge kui prillikivi!
Padrele kividega võitlusel palju edu soovides.
Aga Priit, miks sa arvad, et kõigil on fun just pannes? See pole sugugi kõigile fun. Või arvad, et sinu fun on see õige fun? Tõemonopolism on haige värk.
Kui kellegil siin on tõe monopol, siis see on Padrel isiklikult kõige täiega. Kellele siis tõe monopoli anname? Engelbert Humperdinkile? Karl Kristjan Männile? Vladimir Nasrapovile?
Panemine funnimiseks on äraspidine elu mõte. Õtleme otse, et see on eht Urmas Otilik seisukoht. Me teame, kuidas see kõik lõppes 53 aastaselt. Selleks, et elada kauem ja mitte elatut kahetseda, tuleb revideerida oma meri põlvini seisukohti. Loomulikult on see jutt siin seinal kui hane selga vesi. Aga see jutt on siin tüvitekstina alati olemas, meeldetuletuseks.
Mida arvab hr Pullerits kaitseliidust? Nüüd mitu päeva linnas neid mehikesi näinud, üks paksem kui teine. Ühesõnaga - lödipüksid! Tagatipuks nägin neid tüüpe õllekastidega marssimas. Mundri häbistamine. Ei usaldaks selliste rasvunud joodikute kätte ühtegi relva! Sellised panevad reaalses olukorras esimese pauguga põõsa taha, ei jõua sellised ei joosta ega ronida.
Mina kah Mukungale relva kätte ei annaks. Lidub kärmelt ja kaua aga relva ja varustuse (õllekastide) all vajub kokku nigu sült. Mis sellega peale hakata? Käskjalaks sobib pärast tuumapauku toimuvas sissisõjas kui elektrooniline ja visuaalne side on mängust väljas. Kas seda soovimegi?
Pole Priit sust neerukivide pärast ka Tartu Rattarallil panijat ja altröövi minejat?
Või loodad endiselt suusatades saadud põhjaga grupist jooksu panna?
Sest ega sa sinna tirri laskma gruppi ometi lähe? Fun peab ju olema!
Kõik litsentsid, direktiivid, ukaasid, monopolid ja tokumendid siin blogis and beyond kuuluvad Padre The Big Shark Pulleritsule ja sellega on jutul lõpp. Kui tahate võite lugeda tüviteksti vanade aastakäikude blogist.
Priidule soe soovitus mälu värskenduseks oma (tüvi)tekstid aeg ajalt ise ka üle lugeda. Oma postulaadid ja raudpolt väited meelde tuletada. Et ei juhtuks, et hakkad iseendaga mõttepoksi pidama, nagu kahjuks praegu liialt tihti ette tuleb.
Jälle see vanas takjana kinni olemine, 14:19. Ma olen ju korduvalt seletanud: on idiootne, debiilne ja nürimeelne eeldada, et nii nagu inimene ükskord, ütleme 19-aastaselt elus arvas ja mõtles, mõtleb ta elu lõpuni. Kust te nii lolli seisukoha olete võtnud??!! Inimene areneb, keskkond tema ümber muutub, kõik on liikumises - kuidas saab mõni idiootselt, debiilselt ja nürimeelselt sel juhul eeldada, et nii nagu kõik kord oli, jääb aegade lõpuni ja igavesti? Kui see nii oleks, siis oleks inimesed küll hirmus igavad.
Tehke silmad lahti ja nähke teisi ja maailma palju avarama pilguga!
Mina ei ole praegu see, kes ma olin aasta või kaks tagasi, ja veel vähem olen ma praegu see, kes ma olin 10 või 12 aastat tagasi. Kui teie, 14:19, ja teised teiesugused olete kogu aeg ühesugused, siis jääb küll ainult kaasa tunda teie lähedastele inimestele ja sõpradele - ja teile endale ka!
Kordame nüüd uuesti aabitsatõed üle. Alati tuleb hoida peremeeste seljataha. Olgu selleks kas taluperemehed, blogiperemehed või oma sõna peremehed. PP on kolmest kaks olemas. On nii blogi kui ka oma sõna peremees. Ja pange nüüd hästi tähele, kui te käite peremehe õpetust mööda, siis vähim mis teiega juhtuda saab on sauniku või popsikoht rikkas talus. Võib ka minna paremini.
Siit blogist tasub meil kõigil hoolega õppust võtta ja kohe mitu korda päevas tüvitekstide tõlgendusi lugeda. Sest tüvitekstide eneste lugemisest üksi on vähe, tuleb kuulata ka tõlgendust. Tõlgendamise peenemas kunstis on PP osav. Enne kui te arugi saate olete võrku püütud ja oskate vaid suud maigutada, justkui tummad kalad kuival maal. PP ei ole kunagi see, kelleks Te teda peate. Ta pole täna see, kes ta olin eile. Ka Teie pole homme enam see, kes Te olete täna. Taipate?
Mehed, kes teist on H-500 proovinud? Pidi kasuks tulema, kusjuures ei ole dopinguainete nimekirjas. On kellelgi kogemusi?
Ilus ümmargune heietus härra Säinas, kuid te unustate ära, et ka kõige karmimatel tsiklimeestel, kõige kangematel suusameestel ja muidu kõvadel spordimeestel on vajadused. Sellised spetsiifilised.
Me vajame meest kes julgustab minema atrõõvi sadagu taevast või pussnuge. Meest, kes teab millal koonduda ühtseks gruppettoks et vaenlasele otsustav hoop anda. Meest, kes innustab aina uutele vägitegudele. See mees peab olema kõrgete moraalsete ja psühhofüüsiliste omadustega. Rikas, väärikas, ühiskonnas tunnustatud. Kuulus ka väljaspool väikese Maarjamaa piire. Meie õnneks on selline mees olemas. Paljud isegi teavad teda, paljud on talle kaotanud. Kuid see kaotus ei ole häbistav, vastupidi, see kaotus ühendab meid kummalisel kombel.
Eestis on ainult üks tõeline antioksüdantide asjatundja - professor Mihkel Zilmer. Seda H-500 kohta siis.
Ütlete, et inimene muutub. Kas olete plaaninud põskhabeme kasvatamist? Naistele meeldib, hõõruvad ennast sinna vastu ja nuusutavad habeme lõhna, mis lehkab peene viina ja tubaka või higi järgi. Naistel vastupidi, on lillelõhnad.
Kas blogi on õige paik toidulisandite haibile õli tulle valamiseks. Räägiks sellest siis naisedki aga ei. Siin peab rääkima ainult Viagrast ja äärmisel juhul selle asenduseks näitama babade pilte.
H-500 tuleb ikka kasuks, kui ta veel rohkem ränidioksiidi sisaldaks, siis oleks lausa imerohi. Müüakse samas poes, kus ka Feng shui konna õnnemündiga. Oleks ostnud, aga hinda polnud juures.
Mis kurat sa Priit selle H-500'ga jändad. Kus lipukiri Fun peab olema sellise mängu juures jääb? Et ravimi pudelist enesetunde tõstjat vaja on?
Pole doping siis peaks võtma, äkki läheme kiiremaks? Tuleb kasuks? Milleks? Et trennis veel suuremate keskmiste kiirustega lõike teha? Võistlusel 10 kohta ettepoole saada?
Tule taevas appi! Mileks selline jura!?
Huu
Priit, ega sa teiste inimeste sildistamisega üle piiri ei lähe?
Või tunned ennast sellisel moel käitudes kuidagi parema ja targemana?
H 500.. vaevalt et sa hekilõikurit mõtlesid, pigem vist naiste kehale suunatud tõelist energiapommi? Tee nendega oma neerudele ja maksale pai, muidu saavadki ainult panemise tampi. Loodetavasti soovitati ka tihedamini vett juua.
Head taastumist.
Oioioi, kohus saatis endise Eesti koondise suusataja Erkki Jallai vangi! Mis edasi?
Edasi on see, et nüüd lähevad kõik kaabakad kinni, kuid õige mehe hõlma ei hakka enam keegi. Õiged mehed sõidavad edaspidi ainult tõllas, söövad sulavõid ja joovad kapakalja. Saabub tuhandeaastane rahuriik. Terved eluviisid ja sport tõstetakse aujärjele. Eesti saab endale lõpuks kuninga. Tema nimeks saap Priit I.
Mis Mis edasi?
Kui meees ise imestab, et ei tea miks nii tegi ja ei eita süüdistust, siis ongi süüdi. Kannab karistuse ära ja loodetavasti läheb eluga ausalt edasi.
Või samastad end Jallaiga ja tunned mingit seletamatut hirmu?
H-500 - siin pole midagi sellist sees, mida ei saaks tavalise toitumise parandamisega. Kui tahad asjalikku vastust, siis ära küsi blogis vaid mine (nagu eespool nimetati) dr. Zilmeri jutule.
Küsimus eesti meedia töötajale, miks on täna kui kohe algab Giro kogu spordirubriik jätkuvalt täis mõttetut stagneerunud jalgpalli soigu. Ca 50% kogumahust. Saan aru, et kaljuveer ja järvela on suht jalkafanatid aga Pahvi ajal oli asi ikka rohkem tasakaalus.
Või on turg ikka niipalju vuti poole kaldu?
Terv.Tom
See tundub sulle nii, Tom sa vana vingukott. 50% on ka mõttetut wrc rallit ja nba kossu. Kohalikku kossu ja nüüd ka võrku masseeritakse jõuliselt kõrgelennulisi kirjanduslikke epiteete kasutates. Lugeja loeb ja rind paisub uhkusest. Siis aga kaotab Eesti jäähokis 1:4 Leedule ja sellest rohkem ei kirjutata. Kobaga võideti 2:1 Ukrainat misjärel oli rohkelt juttu Eesti jäähoki suurest tulevikust. Eks ta ole rohkem nagu asi iseeneses. See spordimeedia.
Ilma suusablogita oleks asi väga nutune. Priit Padre on Kotkas kes lendab kõrgel maa kohal ja kommentaatorid on ka päris naasklid. Kui välja arvata sportlike naisterahvaste napis rõivastuses kogukeha piltide nappus, siis katab sinne blogi erinevate spordialade spektri väga viisakalt.
Selline juhuslik tähelepanek et Postimehe spordiuudiste valik on viimasel ajal oluliselt parem kui Delfi oma. Väga võimalik et see nii alati olnud, Pulleritsu kool ikkagi.
Postita kommentaar
<< Esileht