Te ei kujuta ette, kus ma tabasin eile mehe, kellel on ainsana juurdepääs selle blogi sisikonda (peale minu), Art Soonetsi, Scanpixi Baltimaade juhi, kelle panus ja roll on väga oluline, et ma hakkasin selle sajandi algul tõsiselt vastupidavussporti harrastama, sest tahtsin talle pähe teha! Polnud teda tükk aega näinud ja helistasin, et uurida, kas ta ikka elus ja terve. Tuli välja, et ta sõitis parajasti... Barcelona poole. Ja mitte lennuki või autoga, vaid jalgrattaga.
«Aga ise rääkisid,» tuletasin talle nördinult meelde, «et tahaksid ka Ameerikasse rattaga sõitma minna.»
Ja teate, mis tal oli selle peale öelda? Loomulikult mitte midagi.
Paljud tahaksid Ameerikasse rattaga sõitma minna. Ma olen ju üle Eesti teinud kuulsaks Moabi Utah’s (selle sissekande piltidel - kindlasti klikake neile ja suurendage, et näha paremini värve ja geoloogilisi detaile!), mida veel mõni aasta tagasi ei teadnud mitte keegi, isegi endine Euroopa meister maastikusõidumaratonis Allan Oras, kellenimeline maastikusõit toimub sel laupäeval Põlvamaal Kõllestes (olete juba kirjas?) – küsisin seda temalt aastaid tagasi, mil ta oli veel parimas vormis, ja kohanimi Moab ei öelnud talle tuhkagi. Aga nüüd teab iga vähegi endast lugupidav rattamees Moabi,
Mountain Biking Capital of the Worldi, paugupealt (
sic!). (Soonetsi anekdoot: «Mis siis saab, kui une pealt pauk lahti läheb? Siis on paugupealt uni läinud.»)
Ometi on vähesed sinna tee leidnud. Vaid mõni üksik, nagu Jaanus Laidvee (koos minuga) või seiklusvennad Eensaared (iseseisvalt). Teistel ei jätku otsustavust, võib-olla ka julgust, sest Moab on karm kant (
flash floods, mountain lions, rattlesnakes...). Eemalt võib see kõik paista ju ilus –
vaadake, kuidas ma ronin Jail House Rocki otsa, kuhu legendide järgi üks kauboi pistis oma naise seks ajaks, kui ise linna läks, ja Looking Glass Archi alla, kus on tõsine oht libastuda; kuidas kõlgun Lockhart Basini kaljusel serval; kuidas otsin üles vanade kauboide Eight Mile Rocki sisse rajatud majapidamise, mitmenaisepidajate kommuuni Hatch Rocki sees ja massiivse kalju sisse ühe ekstsentriku uuristatud elamise Hole N’’ the Rock; ning kuidas sõidan viimaks orgu nimega Spanish Valley, kus laiubki Moab (te olete varem näinud Moabile lähenemist vaid põhjast, nüüd näete viimaks ka lõunast).
Kindlasti küsite, miks ma ei korralda rattaekspeditsioone Moabi, kui see minu väitel nii äge koht on. Vastan: aga milleks? Moab on kant, kus mul meeldib iga ruutmeeter ja iga minut. Miks peaksin mõne neist ohverdama? Ja ohverdada tuleb, kui vead endaga kaasa tervet kampa mehi. Küll tahab mõni hommikul kauem magada, küll ei viitsi mõni varakult teele asuda, küll tahab mõni kihutada selle asemel, et loodust nautida, küll tahab mõni naasta varasel pärastlõunal linna, et seal õlut juua ja niisama ringi vahtida... Nii palju kui on inimesi, nii palju on eri soove. Lõpuks saadki ainult seda, et oled teiste soovide teener ja ori – milleks?
Mulle meeldib ise kõige üle otsustada, sest siis on maksimaalne nauding ja elamus garanteeritud: millal üles tõused, millal teele asud, kuhu lähed, kui kaua sõidad, kui kiiresti sõidad, kus paetud, millal linna tagasi lähed jne. Moab ei ole koht, kus oma väärtuslikku aega lihtsalt raisata. Seepärast mind ei huvitagi suvaliste inimeste Moabi juhtimine. (Ah et kuidas ma Laidveega siis hakkama sain? Meil oli lihtne reegel: läheme sinna ja teeme nii, kuidas mina ütlen.)
Niisiis, kes on valmis Moabi minema? Minu tingimustel. Need tingimused on karmid (vt foto paremal), aga tagavad ka maksimaalse elamuse. Garanteeritud. Sest ma tunnen Moabi ja selle ümbrust nagu oma kümmet sõrme. Raudselt paremini kui keegi Eestis. Kindlasti paremini kui keegi Baltikumis. Ja ilmselt ka paremini kui keegi Euroopast.
Fotod 1-4: Canyonlandsi rahvuspargi Needlesi piirkond Utah's Moabi lähistel. Fotode autor: Cal Sport Media / Sipa/USA / Scanpix
Foto 5: Elephant Hill Road Canyonlandsi rahvuspargi Needlesi piirkonnas Utah's Moabi lähistel. Foto autor: Cal Sport Media / Sipa/USA / Scanpix
Foto 6: Nii abielluvad inimesed Moabi lähistel - üle kanjoni tõmmatud võrkudel. Foto autor: Caters News Agency / Scanpix
40 Kommentaarid:
Kes rikub abielu odavas mähmeid täis liivaranna-hotellis, kes saab ülikoolilinnas hakkama? All tsitatissimus viimase olukorra ilmsetusest, tõenäoliselt aasta intervjuu kandidaat:
Ma olin kolmapäeva öösel Shootersis hommikul kella viieni umbes ja Pulleritsu reporteritöö tund oli … reedel, reedel oli jah. Siis ma olin kaks tundi maganud ja ma läksin Pulleritsu tundi nii, et mul olid veel eelmise õhtu riided seljas, öökleit oli seljas. Mul oli meik täiesti lappes, silmaalused nagu pandakarul, kohe näha, et öö läbi kuskil Shootersis niimoodi pidu pand, et paha hakkab. Ja siis vot see tunne, et ma pidin seal klassi sisse minema. Teadsin, et mul on alkoholihais küljes. Kui ma jõudsin klassi, siis ma jäin veel hiljaks ka. Pulleritsu tundi ei tohi hilineda. Siis kõik mu kursakaaslased hakkasid naerma
Jäta kohemaid kommentaariumi täis kakimine! Padre on range ja nõudlik õppejõud. Pole tema süü et kapitalistlikus paradigmas ronivad kõrgemasse õppeasutusse sinna mittesobivad isendid. Oleks tema kamandada siis kõrvetaks Padre sellised tulise rauaga kõige nelja tuule poole.
Millal minek ja tulek on?
Teaks viisa hankida.
Üks parimaid videoid. Võrreldes varasematega on see nagu unenägu. Unenägu mille ajal pauk lahti läheb. Kahjuks ei tõmba ka väga atraktiivne modell Moabi. Isegi autoga mitte. Tead üks võimalus on! Lennates väikelennukiga.
Soonets selle asemel et maailmas ringi vändata võiks aidata Padrel Moabi turundada.
Padre võitleb meie kõigi eest, aga kes teda toetab?
14:37 - viisat pole vaja, on ESTA. Teate ikka, mis see on? JA ESTA saab kaheks aastaks, nii et kui praegu ära teete, kehtib ka 2020. aprillis.
14:56 - väga hea, kui ei tõmba. Kujutage ette, kui nüüd hakkaks kõik Eesti ratturid Mallorca ja Barca asemel Moabi minema? Siis kaotaks too imekoht kohe oma erilisuse ja võlu, mis kaasneb alati sellega, kui saad minna sinna, kus pole teisi eestlasi ja kus sind keegi ei tunne.
Loen artiklist välja, et Hr Pulleritsu kaaslaseks sobib kõigeparemini kelgunöör, ehk siis mees kellel puudub oma arvamus, väärikus ja kes on igati tuhvlialune. Arvestades seda, kui palju on siinsete blogilugejate seas nn "isaotsijaid", siis ei tohiks reisikaaslaste leidmine küll raske olla.
Alternatiivsed faktid! Kõik räägivad, et parimad rattatiirud saab hoopis Tiksoja kandis! Nii kürb!
Priit, sa teed väga hästi kirjalikke intervjuusid, aga sinuga reisile...NEVER!
Vale, seltsimees Kägu. Koos hr Pulleritsuga reisile minna on meile kõigile suur au. Milline elamus, milline kogemus. Sitakotid kadestaks end roheliseks.
Herr Pullerits, millal "Minu Moab" trükist tuleb?
Kui mitusada vändameest ja rattapreilit käib kevadeti soojal maal laagerdamas?
Kes selles äris kasu lõikab?
Durex
To 21:16. see kord ju ainult sitakotid saavadki kaasa! Härra Kägult õige tähelepanek.
Kas pühapäeval sünnib esimene maailmarekord 3D printeriga valmistatud tossudega joostes?
http://marathon100.com/uudised/vaata/kas-puhapaeval-sunnib-esimene-maailmarekord-3d-printeriga-valmistatud-tossudega-joostes
Teeme siis väikest uurimistööd, et kui kiiresti oleks võinud blogiperemees Maratoni joosta. Aluseks võtame tema 2012 a. nn. Jooksumaratoni 23,5km tulemuse 1:33.56. Selle maastikul joostud, valdavalt allamäge distantsil oli Priidu poolmaratoni vaheaeg kuskil 1:24.30 mis eeldab Maratoni tulemust 2:56.10. Pole paha:) See pole veel kõik, Priit oli siis 46 aastane ja vanuse koefitsendiga oleks Maratoni tulemus lausa 2:43.20 !!!
Aga see on kõik oleks, sest Priit ikkagi ei ole Maratoni jooksnud :)
Ja siin võrrelda 800 m ja Maratoni on täitsa mõttetu sest üks on ikkagi kiiruslik ala mis vajab 20 protsenti vastupidavust, teine ala ikkagi aeroobsetele talentidele kus kiirust vaja 20 protsenti.
Priit oled ju Moabis käinud ja tead seda nagu oma kümmet sõrme. Milleks siis selline loll jutt.
Ega Moab ole sul mingi Kaali kraater, et eesti harrastusratturid suudaksid selle ummistada. Mis sa arvad mitu eestlast käib ennast lõunalaagrites tuulutamas?
Isegi kui nad ühel ajal Moabis oleks hajuks see kui tilk merre.
Kes see muu peale isa ihalejate tahaks Priiduga Moabi minna? Opa-opa kivide vahel pusserdama koos "proff-amatööriga". Jalga võib tal olla, sõita sunnik ikka ei oska. Ilma irooniata , tasuta ka ei läheks.
Huu (endiselt Mallorcal)
to 23:45 -
poolmaratoni ja maratoni aegu nii ei võrrelda.
Õige oleks poolmaraton X2 + 10% - seega ~3:20 - 3- 3:25
Kuigi tipud jooksevad nn. "negatitve split" - tempos, siis esimene pool on alati alla nende poolmaratani aja.
Niisiis, kes on valmis Moabi minema? Minu tingimustel. Need tingimused on karmid (vt foto paremal),...
Foto 6: Nii abielluvad inimesed Moabi lähistel - üle kanjoni tõmmatud võrkudel.
Kas reisi tingimuseks on, et peab Priiduga abielluma?
to 9.15
jälle üks targutaja välja ilmunud :)
aluseks on võetud poolmaratoni aeg 1:24.30 ja kasutatud erinevaid tabeleid mis on kõik netis saadaval, nii et mine tutvu nendega.
Arvan, et poole vaja kedagi teise õnnetuses narrida, Priidul on tervisemure põlvega. Küll ta jookseks.
Nii on 09:55
Priit oli talent keskmaajooksja. Tõsise panustamise korral oleks teinud tuule alla kõigile rekorditele 800 - 3000m. Hiljem, võistluskarjääri lõpus oleks teinud paar maratoni lõdvestuseks ja päntajalgadele koha kättenäitamiseks. Ajaga 2:27 vabalt mõned minutid reservi jättes.
Sain täna hommikul kirja Ameerikast Matt Viserilt, kes on the deputy Washington bureau chief (covers national politics and the White House). Asi läheb õige huvitavaks...
Mis Moabi puutub, lp 21:09 jt ka, siis ega mind samuti tiivusta enamikuga Moabi minek - seda põhjendasin oma sissekandes, miks. Arvan, et ükski teine ei peaks minuga seda tõelist tampi seal vastu. Mu elu ja tegevus viimati nägi seal välja nii.
Hommikul äratus enne kella 8, siis võtsin administration house'ist värske kohvi, pistsin kiirelt mõne külmeine osa hamba alla, tegin Skype'i-kõne koju, et anda teada, kuhu lähen, sest alati peab jätma maha sõna juhuks, kui midagi juhtub ja sind on vaja tulla otsima. Siis täitsin viis pudelit külma veega, panin need autosse nii, et need ei soojeneks - oma trikk selleks! -, samuti võtsin öösel laetud fotoka ja GoPro kaamera aku ning panin tehnika valmis, samuti täitsin seljakoti lõunasöögiga (banaanid, batoonid, saiad kiireks süsivesikulaenguks jms), siis autosse ning sõitsin linna, et seal käia kiirelt läbi mõnest söögikohast, kus aega ei kulutaks (Burger King või McDonald's tavaliselt), ja seejärel autoga linnast väljasõit rajale.
Trailheadil võtsin maasturi salongi tagaosast ratta - ega sinna eriti rohkem kui üks ratas mahukski! -, viskasin seljakoti selga, pudelid raamile, kaardid kaasa ja minek. Eesmärk ei olnud teha tempot ega koguda kilometraaži. Eesmärk oli nautida imelist loodust ja uutes kaunites ning ka keerulistes kohtades rattasõitu. Sageli pidasin kinni ja tegin pilti. Samuti tegin kiivrile kinnitatud GoProga videot.
Lõunaajal tegin mõnes kaunis kohas pausi. Istusin näiteks kivile ja tegin lantši. Siis edasi. Alati oli teada, kuhu lähen, ma ei tormanud niisama pea õieli ringi, sest sel pole mõtet, võid tühja tuult tallata ja imelistest kohtadest tuima näoga mööda panna.
Niiviisi õhtul tavaliselt kella viie-kuue-seitsmeni. Kui jõudsin varem tagasi, tegin Moabi külje alla Colorado jõe äärsel rattateel temposõidu. Siis käisin City Marketis poes ja tavaliselt ka hiina või mehhiko söögikohast läbi, kust võtsin karbiga kaasa õhtusöögi.
Kui koju tagasi jõudsin, siis duši all end kiiresti puhtaks ning sööma. Seejärel algas kirjatöö ja kogutud materjali sorteerimine - videod ja fotod tõmbasin kaartidelt arvutisse ning hakkasin kirjutama päeva reportaaži, sest kui asju kirja ei pane, on need paari päevaga meelest läinud - nüüdki väga huvitav vanadest seiklustest lugeda, nagu satuks uuesti sündmuste keskmesse. See võttis koos materjali blogisse paneku ja piltide lisamisega sageli kella 11-12-ni, lisaks saatsin materjali, sh videosid ka Postimehele. Seejärel lõpuks magama.
Nii ei ole 09:55 ja 10:06
Sellised kalamehejutud et oleks mul põlved küll ma veel jookseks võib jätta baarikärbeste ees suurustlemiseks. Oleks mul seda, teist ja kolmandat.. puhas tiinekafantaasia.
See jutt on üks suur ehkutamine ja ei ole väärt isegi 2sendist münti.
Loevad siiski reaalsus ja faktid, siin blogis napib mõlemat üha enam.
Margus jäta vanainimesele, tema väärikus ja mälestused! hr Pullerits on juba sellises vanuses, kus keha tõrgub, aga vaim on veel valmis tegudeks. Küll jõuab sinulgi kord kätte aeg, kus tahaks veel kunn olla, aga hoobelda pole enam millegi muuga, kui noorpõlves korda saadetud vägitegudega. Muideks tegelikult on Pullerits kõigele vaadatamata kõva vana ja lahe säga. Ütle ausalt palju sa tead selliseid üle 50 aastaseid, kes suudaks teha asju mida Priit praegu?
to Kägu
Ma ei tea ühtegi üle 50 aastast, kes teeks asju mida PP teeb.
Super blogi, edu Teile!
Kuule eepood sa ei spämmi siin esimest korda. Kas peab tulema silmast silma rääkima?
Peaks paluma mõnel objektiivsel uurival ajakirjanikul teoretiseerida Priit Pulleritus maratoni aja üle. Näiteks Jooksuportaali peatoimetaja Ahto Jakson võiks olla selleks pädev ja piisava analüüsioskusega. Samuti võiks temalt paluda kommentaari võrdlemaks seda mingi 1.56 kahe staadioniringi peale joostut tugeva harrastaja maratonitulemusega, saamaks teada, kes on siis kõvem mees, kas see, kes jaksab joosta vähem kui kaks minutit või see, kes võib vabalt joosta kolm tundi või kauemgi.
Objektiivsuse tagaks ka see, et Ahto ei võta siin tavaliselt oma nime all sõna (äkki trollib anonüümsena?) ja tal võiks olla meie väiklastest vaidlustest alternatiivsete faktidega suva. Lisaks on ta jooksnud nii kaheminutisi otsi kui kolmetunniseid. Samas on tegu ikkagi ajakirjanikuga, nii et mingi tsunftikuuluvus Priiduga on ka ikka olemas.
Priit, kas teed ära ja palud kolleegil natuke sinu jooksu analüüsida?
...Mind ei huvita see mitte üks raas. Ma olen oma suured jooksud teinud, 800 meetrit 1.55,9ga on siin kõigile selline aeg, mis on ulme ja kosmos. Minge ja proovige mu rekordjooksu esimestki ringi sama kiiresti joosta, nagu ma jooksin. Soiguda siin mingi 3+ tunni maratonist kui kangelasteost on hale ja naeruväärne. See ei ole mingi tulemus, seda jooksevad väga paljud. Aga joosta 800 meetrit alla kahe minuti - sealt kiirusest üldse jooks algabki! - on aga enamikule pikalt ülejõukäiv. Te, vaesed mehepojad, ei suuda ilmselt isegi 2.10 ära joosta, mida ma tegin koolipoisina ilma igasuguse trennita.
Moab huvitab mind rohkem kui maraton. Moabis oli täna, muide, 25 kraadi sooja, uuest nädalast tõuseb temperatuur juba 27-29 kraadini - mõnus! Sademeid erinevalt Eestist pole mingeid. Cool!
Aga meid huvitab. Sa lihtsalt kardad, et hinnatud kolleegi hinnang ei ühti sinu omaga. Et ütleb, et see 1.56 ei ole midagi erilist. Kaotust maailmarekordile 100 meetrit. 12,5%. Kalender.
Ma magasin midagi maha. Mis Priidu siin kõrgendatud meeleolus trollima lülitas, mis see triger oli? Tööl juhtus midagi äkki? Minu siiras kaastunne.
Lihtsalt küsimus, et kui svastika päike värvida sinimustvalgeks, kas see on siis ok nahavähi ohvritele korjanduse tegemiseks? Priit ju läheb ennast peagi Moabi päikese alla praadima ja ega iga päev ei pruugi õiget päikesekreemi kaasas olla. Oleks hea teada, et kui vaja inimest päästa, siis anti-fašistid liiga ei teeks.
Herr Pullerits, vaevalt te isegi praegu alla 2.10 joosta suudate? Kas te üldse suudate joosta? Erinevalt teist meie suudame. Loeb ainult see mis on nüüd ja praegu. Enamus meist oli nooremana väledam , kui praegu. 17-18 aastase spordipoisi jaoks ei ole 2.10 800 meetris mingi probleem.
12,5% - see on karm number. See näitab, et pole õige ala. Tööd tulnuks palju teha. Aastaid. Hobi korras. Ja siis poleks tast ajakirjanikuna enam asja. Keegi ei usuks, et normaalne inimene raiskaks nii lõutehh alale nii palju aega. Rajoonilehes toimetamine jäänuks ajakirjanduslikuks laeks. Poleks ta raisanud aega 800m peale vaid ajakirjanduse nippidele, oleks ta PMi peatoimetaja või isegi mõnes Revali zeitungis kõva ninana. Moraal-tipptaseme sport on saatanast!
Moabi reis võtab Padre eelarvest päris korraliku %, fakt. Ega see maratoni jooksmine ka päris tasuta pole, tõsi? Teeks ehk korjanduse ja saaks lõpuks teada, mis see tõeliste võhmameeste aeg kuninglikul distantsil olema peab?
http://www.moabtrailmarathon.com/
http://www.moab200.com/
2 varianti kuidas ühendada oma reis kasulikuga - tõestamisega, et oled mees. Ühel puhul isegi võimalus saada USA meistriks. Teisel puhul saab võimalus tõestada, et oled kõva mees.
Nii et aitab siin mingi kahe minuti meenutamisest. Uus eesmärk ei saa olla midagi väiksemat kui USA meister. Siis saaks ka Vahurist mööda saavutuste poolest. Selg ees ja silmad kinni paneks talle põske.
jälle Priit oma mantraga 800m. jooksust hallist minevikust. Ennast ära ei tüüta juba need "sõja memuaarid"?
Priit, mul üks tuttav ka tegi aastakümneid tagasi triatloni. Päris kõvasti Eesti paremikus. Nüüd, kui mina käin seda ala tšillimas, siis viskab mulle ninale oma noorepõlve aegu.
Ta oli siis alla 30 ja 75kg, nüüd on üle 50 ja ~110kg. Joosta üle 5km ei suuda, sest põlved läbi ja vererõhk kõrge.
Mina tema tipu ajal jõin sõpradega õlut ja nautisin elu. Nüüd vanaigi olen hakanud just mõnuga ennast liigutama. Kaalu alla 90, vererõhk stabiilselt 125/80 ning olen juba teinud viimasel 5 aastal kõik triatloni ja Ironmani distantsid.
Mis maksab kekutamine nooruki ea tulemustest, kui praegu on elu p.ees?
Viimasega nõus..
Igal juhul on lotovõitja tema ennem,kui nooruspõlves paugutaja ja tervise lõhkunud mees.
Mis see 50 aastane mögiseb et"panna on vaja".."800m on meeste ala".
Perse see. Nüüd on meil 50 aastane harrastaja "löntsimis radadel" palju paremas konditsioonis kui nooruspõlve paugutaja ja memuaaride kirjutaja.
Huu
zzzzz2018.4.27
nike tn
ralph lauren outlet
nike outlet
kate spade outlet
nike roshe
kate spade outlet online
skechers outlet
jordan 8
nike shoes for men
ralph lauren uk
Postita kommentaar
<< Esileht