neljapäev, juuni 28, 2018

Pullerits: Kuhu on kadunud noorte meeste võitlusvaim?

Olukord on Eestile ohtlik ja ärev, sest ei ole noortes meestes enam võitlusvaimu ja -valmidust. Selle kinnituseks, teema sissejuhatuseks, kaks näidet.

Kuulake, mida ütles viimatine Eesti superstaar Uudo Sepp usutluses Arterile oma konkurentide kohta: «Meil valitses omavahel täielik soe toetus – hoolimine, sõprus, armastus. Südamest tahad, et teisel läheks hästi. Ma olen tohutult õnnelik, et just need inimesed mind seal saates ümbritsesid.»

Või vaadake, kuidas suhtub Tallinnas lavakooli lavastaja erialale pürgiv Tartust pärit Mart Piirimets oma rivaalidesse. Tänane Postimees kirjutab, et «[k]onkurendiks ta katsetel kedagi ei pea, pigem juba sõpradeks». Kuigi nood uued sõbrad on need, kes võivad just tema lavakooli ukse taha jätta.

Kas teile ei ole viimasel ajal silma jäänud, et noorema põlvkonna esindajad võtavad kõiki nii ninnunännutavalt sõpradena, kellega võtta üksteisel kätest kinni ja teha kalli-kalli ja kussu-kussu? Ja et veelgi rohkem kui enda kordaminekute üle väljendatakse heameelt teiste edusammude üle – isegi siis, kui ise ollakse need, kes nonde edusammude tõttu joone alla jäävad?

Kas sellistes inimestes on võitlejahinge? Karta on, et ei ole. Loeme, mida ütleb sellise uue põlvkonna kohta kirjanik Mihkel Mutt. Tema kirjutab Postimehes: «Lumehelbekeste ideaalis pole kohta roomlaslikele hingeomadustele (tahtekindlus, raskuste trotsimine, võime silma pilgutamata taluda kannatusi ja hingevaeva jne), samuti mitte nn protestantlikele väärtustele nagu usinus ja kokkuhoidlikkus. Neid omadusi ei maksa ühekülgselt idealiseerida, aga ilma nendeta on inimene siiski kuidagi amööbilik.»

Las ma ütlen otse. Kui ma poleks 1983. aastal ülikooli sisse saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik nende üle, kes said ja minu koha ära võtsid. (Ma sain keskkooli- ja eksamitulemuste põhjal sisse kõige esimesena.) Kui ma poleks 1990. aastal Ameerikasse New Yorki Columbia ülikooli (fotol paremal) õppima saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik selle üle, kes tolle koha minu asemel oleks saanud. (Tegelikult olin õpitulemuste poolest ainus kandidaat sellele kohale.) Kui ma poleks 1995. aastal Washingtoni Newsweeki toimetusse tööle saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik nende välismaalaste üle, kes tolle võimaluse minu eest said. (Üle maailma kandideeris USA suurväljaannetesse 160 inimest, kellest tööle pääsesid kümme.) Kui ma poleks 1997. aastal Marylandi ülikooli Fulbrighti teadusstipendiumi saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik nende üle, kes selle stipendiumi minu asemel said. (Raivo Palmaru, kellel oli siseinfot avalduse esitanute kohta, ütles, et mu avaldus oli kõvasti tugevam kui kellelgi teisel.)

Või veel, sportlikumalt. Kas keegi arvab, et ma olin rõõmus ja õnnelik, kui 2011. aasta Tartu maratonil, mil pidamismääre Harimäel suuskade alt ära kadus, tuli tagant, ei kuskilt ja märkamatult Art Soonets ning sõitis otse finiši eel minust mööda? Muidugi mitte.

Loomulikult ei saa sa kõiki võistlusi võita. Isegi Seb Coe (fotol vasakul) ei võitnud. Petter Northugist või Mark Cavendishist rääkimata. Ei ole minagi võitnud kõiki stipendiumikonkursse. Aga ma ei lange eales ka sellele lapsikule tasandile, et hakkan mängima, kui rõõmus ja õnnelik ma selle üle olen, et teised mulle pähe tegid. See oleks võlts, vale, ebasiiras. Ja see poleks tervemõistuslik ega mehelik. Sellise ebaterve käitumise väljenduseks on, muide, ka läänest meile levinud pidev ja valimatu kallistamine.

Kust selline pehmostumine, mille kohta näiteid tõin, on tulnud? Ühelt poolt on see äärmuseni viidud tolerastia vili, teisalt ega kollektiivsuse tähtsustamine individuaalsuse ees. Mulle on selline kollektiivne, marksistlik lähenemine võõras. Ma eelistan raudselt ameerikalikku, individuaalset lähenemist. Kollektiivse lähenemise propageerimise mõte on just selles, et inimest tasa lülitada, allutada ta teiste tahtmistele ja huvidele. Need, kellele selline allasurumine ei meeldi, eelistavadki individualistlikku ellusuhtumist. Tugevad isiksused jäävad alati individualismi pooldajateks.

Üks lihtne näide. Nüüdisajal soositakse koolides ja ka ülikoolides grupitöid. Mina neid ei poolda ja ei ole lasknud neid ka tudengitel teha, sest tulemus on enamasti see, et üks-kaks pingutavad ja ülejäänud lasevad nonde seljas liugu. Individualismi pooldajana olen selle poolt, et igaüks peab olema ise enda eest väljas.

Olen elus kirjutanud ainult ühe loo kellegagi kahasse ja sellest sai õudus. Vähemasti sain aru, et enam ei tee seda kunagi kellegagi. Ja ei ole ka teinud. Sa saad ennast inimesena täielikult realiseerida üksnes siis, kui vastutad ainult ise oma tegude ja otsuste eest. Seepärast ei kuulu ma ka ühtegi ühendusse – lisaks argument, et ühendusse kuulumine kahjustaks sõltumatust ajakirjanikuna – ning eelistan Moabis rattalaagris käia üksinda, mitte Hispaanias või Itaalias grupiga.

Kõige üllatavam on siin aga seos, mis valitseb Eesti rattaspordiski tugevasti levinud, isegi juurdunud grupimentaliteedi ja nüüdse noorsoo ninnunännutava ja kussutava ellusuhtumise vahel. Vaadake ette, et te ei libastu: täna teete grupitrenni, homme... (Mäletate seda ütlemist: täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa?)

Foto 1: Serbia jalgpallur kallistamas Venemaal MM-võistlustel brasiillast, kelle meeskond on teda äsja võitnud 2:0. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 2: Hispaania naisvõrkpallurid kallistamas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskooli ees. Foto: Priit Pullerits
Foto 4: Sebastian Coe on võitnud Los Angelese olümpial 1984. aasta suvel 1500 meetri jooksu. Foto autor: S&G and Barratts / EMPICS Sport / Scanpix
Foto 5: Prantsusmaa ja Taani jalgpallur, äsjased vastased, lahkuvad staadionilt sõbralikult. Foto autor: Sputnik/Scanpix

32 Kommentaarid:

At 21:39, Anonymous Anonüümne said...

Grupitrenne peab Priit tegema kui tahad osaleda grupisõitudes.
Ära muretse kõik tegijad klubid teevad mitu korda nädalas ka lõigutrenne. Muidu ei saa. Lõike peab tegema,. gruppi peab tegema kui endale eesmärgid sead paremaks saada. Võistlustel peab osalema. Kasvõi iga weekend.
See et sõidad Tartu taga põllul 3min. 40km. tunnis on umbluu.

Huu

 
At 21:57, Anonymous Nahk said...

Aga äkki on lumehelbekestes mingi fenomen? Kasvõi mingi lollakas entusiasm. Kui neid osata rakendada, võibolla neile meeldiks mere äärest plasti kokku korjata, ah? Pärast kallistavad ja joovad, aga töö saab tehtud, nagu malevas. Kui palju sina, Priit, suudad jalgratturina võidelda pehmodest autojuhtidega, kes sulle maanteel signaali annavad? Tahaks ju jalaga vastu äsada või kuidas? Vaata pole seda jõudu süldi vastu, mis lumehelbekestes on. Nad on erakordselt nõudlikud, omas elemendis. Mida meie, vananevate sportlastena veel ära teha saame peale selle, et peale 45 km on vägev tunne sees? Oleme juba liialt nahahoidjad.

 
At 23:09, Blogger Lauri Peil said...

No aga tule siis kui korralik individualist mõnele temposõidule ja näita kuidas üksi, mees mehe vastu tulemust tehakse! Täna olid eestikad, miks Priitu stardis polnud? Jutt on kõva aga tegusid vähe...

 
At 08:22, Anonymous Anonüümne said...

minul ei ole küll selle vastu midagi, kui hispaania naisvõrkpallurid kallistavad....

 
At 08:34, Anonymous Anonüümne said...

Mis puutub jalgrattasõitu, siis tuli nüüd küll loll jutt. Pole kellegagi trennis koos sõites tundnud, et võistlustel ei suudaks teda võita. Samas on üksi treenijate tulemuseks see mida siinsetest reportaažidest alatihti lugeda saab "sõitsin=värisesin grupi ees/tuulepealsel küljel/taga" ikka nii, et keegi minu lähedusse ei satuks, värisedes oma naha pärast nagu lumehelbeke. Kas see siis on mehelik?
Cavendish muide nii ei väristaks!
Lisaks sellele, on jalgrattasõit meeskondlik (väljaarvatud eraldistart) spordiala, kus võidab meeskond/klubi ja rõõmustatakse selle üle kui võit tuli meeskonda. Liiga suured individualistid tulemusi ei tee.
Kokkuvõtteks - lihtsustatud, mustvalge käsitlus.
Terv.Tom

 
At 09:17, Blogger Priit Pullerits said...

Elu ongi lihtne, Tom, aga inimestel on loll komme mõelda see liiga keeruliseks. Just - mõelda liiga keeruliseks. Lõpuks taandub kõik sellele, et kas paned sina teisi või panevad teised sind. Lihtne! Või veel mustvalgemalt öeldes: kõik taandub lõpuks otsusele, kas jah või ei.

Aga peateema on siiski muu, ärge unustage: noorsoo ninnunännutav ja kussutav suhtumine üksteisesse, kõigi armastamine ja sõbraks pidamine, kas või enda edu ja heaolu arvelt. Pole siis ime, et tegelikult on noortes nii palju sisemist rahulolematust (depressioon, üha leviv seisnud!), kui kõike võõbatakse väliselt üle oleme-kõik-suured-sõbrad-ja-armastame-üksteist-ja-šalalaa hoiakuga. Inimene võib ju väliselt valetada, aga sisemiselt ta seda ei suuda - sisemiselt lööb see lõpuks ikka valusalt välja, mis puudu jääb ja mis vajaka on ja kus on teeseldud.

Lihtsustatult, Tomile eriti, et asja mitte jälle keeruliseks mõelda: inimene tahab olla ise õnnelik - see on a ja o. Õnnelikkuse teesklemine teiste õnne üle ja enda salgamine - see on kuritegu enda vastu, millega tehakse end lõppeks vaid õnnetuks. Mis siin keerulist on, (Tom)?

 
At 09:33, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kas pole nii, et üks miki punnitab aastakümneid ühiskonna ühtsuse lammutamisel aga vastukaaluks toimub ninnunännutamise põlvkonna enneolematu vohamine ja seda alateadliku kollektiivse vastureaktsioonina nö gurude dedovtšiina peale.

Tuletame selle tõestuseks meelde ühte tsitaati Aavo Kokalt “Ta (Priit Pullerits / anonüümne kommentaator 9:33) muutis hästi palju ajakirjanduse stiili. Kui vanasti oli ajakirjandus sõber ja abimees, siis järsku sai ajakirjandusest ühiskonna valvekoer.” Nagu näha on Priit kümmekond aastat viljelenud stiili, mis on kokkuvõttes tekitanud vihkamise külvajatesse suurt trotsi ja klassiviha, mille väljenduseks ongi hipilik manjaana.

 
At 10:02, Anonymous Anonüümne said...

Eesti ühiskonnas on kibedasti dedovtšiinat vaja ning pole paremat meest selleks võtta kui Priit Padre Pullerits.

 
At 11:31, Anonymous Anonüümne said...

10:02 ma arvan sedasamast. Eesti tädistunud ühiskond vajab patriarhi karistavat kätt. Nägite pulli kui rootsis üks naisterahvas rääkis mis tegelt Süürias toimub kohe kargasid 2 eesti tibi vahutama eurokorrektset litaaniat. Meil kõigil oli väga piinlik.

 
At 13:28, Anonymous Anonüümne said...

Noored mehed on äksi täis, kuid takistuseks on ikka seesama klassikaline probleem mis vaevas juba antiigi kreeklasi - ei ole pädevaid juhte kuldses turvises uhke lakaga korskaval täkul kes kutsuksid võitlusse au eest ja isamaa nimel.

 
At 16:55, Blogger Priit Pullerits said...

Mehed, kes homme Otepääle Eesti ässadega treeningsõidule läheb? Praegu on 47 minejat kirjas, aga tulete ka ikka? Tartust kell 14.30 on Anne kanali otsast ratastega minek ja pärast ratastega Otepäält tagasi. Grupijuht on lubanud virgema jalaga vendadel tagasiteel ka atrõõvi minna, kui sellest teada antakse.
Aga mehed, kas see on atrõõv, kui sellest enne teada peab andma?
Minu teada on Eestis ainult üks mees, kes on võistlustel teistele teatanud, et läheb nüüd atrõõvi - ja läks ka. See juhtus, muide, eelmisel aastal Jõgeva rattarallil. Know who?

 
At 17:06, Anonymous ROBOT said...

Kõik muutub, konkureerimine on meelepete, looduses jääb ka ellu ainult omadus mitte pingutus.

 
At 18:40, Anonymous Anonüümne said...

Jälle ving ja virisemine.
Kui ei meeldi, ära mine grupiga Otepääle, vaid pane kogu tee üksi "atrõõvi"!
Grupijuhti peab austama, mitte targutama ja mingit oma reeglistikku nõudma.

Või kui oled kõva mees, siis tee oma grupp ja juhi paraadi... kuid teame, kuidas sa Rattarallil ei suutnud "omaenda grupis" püsida...

 
At 21:45, Blogger Priit Pullerits said...

Jalgpalli MMi asemel põhjus Tour de France'i jälgida: seal stardivad Tanel Kangert ja Rein Taaramäe.

 
At 21:49, Anonymous Anonüümne said...

Rein ka?

 
At 22:12, Anonymous Anonüümne said...

No mida meil siin rääkida? Ei ole meist omadele abi ega tuge. Kui Priit paneks tugigrupi kokku ja viiks lipu all tuurile meie meestele näppu viskama, siis oleks veel teemat. Paarist eestlasest rajal jääb meie meestele atrõõvi mineku toeks liiga väheseks. Nad juba staarikud ja vajavad publiku innustust.

 
At 22:44, Anonymous Anonüümne said...

Hea idee! Ohverdaks ja läheks kaasa tugigrupiga aga tingimusel kui grupi juhiks oleks Padre ise. Õhtuti saaks kõvad kräud panna.

 
At 07:36, Anonymous Anonüümne said...

to 16:55
Ei tule. Sai vist nagu kokku lepitud et õige mees grupis ei loksu ja üle tunni trenni ei tee :)

 
At 08:14, Anonymous Anonüümne said...

Õnnetuks olemist peab inimene samuti saama kogeda, et olla hiljem õnnelik. Tänased liberaalid suruvad meile vägisi peale, et pead olema õnnelik, edukas, jms. Tegelikult see on jura.

 
At 09:35, Anonymous Anonüümne said...

8.14 väga tabav. Euronorm on ju kohustus nautida. Ning see fluidum täidab iga viimsegi prao, normaaldes inimesed muutuvad klouniks. Tekib loidus, kus tegelikult midagi ei naudita.

 
At 14:07, Anonymous Anonüümne said...

Tänases Areenis on lugu Katrina Lehisest. Sportlane on väga tubli, kuid lugu ise on kehv. Liiga pikk ja veniv, mõttetud üksikasjad, liigselt stambilikke ülivõrdeid a la euroopa tipptreenerid, kogu maailm kardab neid ja sama rida edasi. Vaadates autorit, siis ei lootnudki palju, kuid sellegipoolest, artikkel on viletsam kui ootasin.
Kes olen mina Padre kõrval? Tühi õhk, mõttetu lontu, sitakott, tainapea,
kui edaspidi võiks vastutav toimetaja teatud autorit vältida.

 
At 17:57, Anonymous Anonüümne said...

Me kõik oleme sitakotid Padre kõrval.

 
At 22:25, Anonymous Anonüümne said...

Igaks juhuks pimeduses kobajaile ja eksiarvamuste vältimiseka, et Lehise intervjuu autor EI olnud lp meie blogipidaja.

 
At 23:29, Anonymous Anonüümne said...

Pimeduses kobajaile meeldetuletuseks et Padre on kunn, kus iganes ta ei figureeriks - Tallinnas Tartus Otepääl Moabis.

 
At 00:14, Anonymous Anonüümne said...

FOTOD JA VIDEO | Team Haanja viis 135 Eesti tulevikulootust muru peale suusatama

http://sport.delfi.ee/news/suusatamine/murdmaasuusatamine/fotod-ja-video-team-haanja-viis-135-eesti-tulevikulootust-muru-peale-suusatama?id=82873585

 
At 00:30, Anonymous Anonüümne said...

00:14 so what? mis edasi?

 
At 14:07, Anonymous Anonüümne said...

Mitte ma ei mõista seda Eesti avaliku ruumi ameerikamastumist. Vaadake missugune pealkiri seisab Postimehes 100x10000m jooksule.
Minister, Jaanson, Suskia, Veerpalu. Kusjuures jookseb AV poeg, mitte vana kuningas ise. Aga ju siis loodetakse saada rahvas tuntud nimede peale konksu otsa.
Aga sellegipoolest, eesti rahvas ehk ei ole VEEL nii rumal, et ärkakas vaid ja ainult KUULSUSTE nimede peale. Kas on palju nõuda vabariigi esimeselt häälekaandjalt asjatundlikkust?

 
At 15:19, Anonymous Anonüümne said...

Maailm pole veel lõplikult hukas. Just oli lugeda et TDF ei luba Froomi starti. Kurram see on hea uudis!

 
At 17:28, Blogger Priit Pullerits said...

Kui nii, siis see on hea uudis tõesti. Ehkki samas oleks olnud huvitav näha, mida Prantsuse rattafännid oleks Froome'ile korraldanud. Nüüd jääb see nägemata...

 
At 13:22, Anonymous MargusM said...

Kui nii, siis huvitab sind rattavõistluse asemel hoopis melu ja sellejaoks on teil toimetuses Melu24 rubriik täitsa olemas, head külastamist.

 
At 17:02, Anonymous Anonüümne said...

Ikkagi stardib. Saiklingnews kommentaatorid lubavad tuld ja tõrva. Arvata on et SKY saateautod saavad olema mädand puuviljade sihtmärgiks. Rahvas on väga vihane.

 
At 10:26, Blogger Pansys Silvaz said...

qzz0725
diesel jeans
air more uptempo
bape clothing
polo ralph lauren
ray ban sunglasses
uggs
kevin durant shoes
coach outlet online
true religion outlet
miu miu handbags

 

Postita kommentaar

<< Esileht