Tõukasin esmaspäeva varasel pärastlõunal Postimehe sporditoimetuse klaasukse kindlakäeliselt eest ja astusin sisse. Kõik, kellele Postimehes spordi vahendamise eest tasu makstakse, nokitsesid andunult oma arvuti ees, v.a üks nooremaid, keda polnud laua taga. Nad üritasid teha nägu, nagu ei märkaks mind, mis on muidugi lootusetu ettevõtmine, sest ma tean väga hästi, mis nuppudele vajutades nende meeste tähelepanu köita. Ajal, mil jalgpallihullunud spordiajakirjanduse janu iga jalgpalliteemalise iitsatuse järele on nii suur, nii meeleheitlik, et tänane Õhtuleht on parima puudusel sunnitud alustama jalgpallilugu koguni lausega, et «Ronaldo näpujäljed saabusid Eestisse!» (mis järgmiseks? Eestlanna endise elukaaslase parima sõbra tädipoeg tundis Torinos viie kilomeetri kaugusel Ronaldo lõhna?), oli lihtne end kehtestada.
«Vaadake, mehed,» ütlesin formaalselt justkui ainsat naisspordiajakirjanikku eirates (mis nii ei olnud üldse mõeldud), «teil on spordikülgede veerul see rubriik, kus toote ühe arvu suurelt välja. Mul on teile sinna üks uudis.» Pidasin pausi, kandva ja paljutähendusliku. Oli tunda, kuidas spordiajakirjanike ajud raalivad ja ragistavad, mis see uudis võiks olla.
«Ma pidasin sõna,» ütlesin lühidalt, teades suurepäraselt, et nad saavad kohe aru, millest räägin ja mida mõtlen. «Ma ei vaadanud mitte ainsatki minutit jalgpalli MMi. See on Eesti absoluutne rekord. Sellest paremat tulemust keegi teha ei saa.»
Muidugi ei olnud ma nii naiivne, et arvata, nagu nad selle uudise tegelikust suurusest ja tähendusest aru võiks saada. Kus sa sellega! Kui elu on kuu aega keerelnud jalgpalli MMi ümber, siis kõik, mis sellega ei haaku, mis sellele koguni väljakutse esitab, mõjub mõistetamatuna.
Üks jalgpallifanaatikust spordiajakirjanik üritas mind vastu rünnata Tour de France’i vaatamise teemal, aga... sellega lõikas ta endale pahaaimamatult väga valusalt näppu. Ja seda kõigi kolleegide ees.
Sest vaevalt rohkem kui ööpäev hiljem näitas Rein Taaramäe (fotol paremal) Tour de France’il, et ilmaaegu ilguvad Eesti spordiajakirjanikud Tour de France’i üle ja ilmaaegu alavääristavad, võiks isegi öelda, et ignoreerivad seda. Taaramäe andis neile kõigile, jätkuvalt jalgpallipohmellis vaevlejaile kui mitte korraliku maksahaagi, siis valusa ninanipsu kindlasti. Taaramäe kolmas koht eilsel etapil, mis vahepeal, kõigest 30 km enne lõppu, tundus veel vägagi võidupotentsiaalne, oli spordisündmus, millele võinuks tõepoolest oodata Eesti spordiajakirjanike pühendumist ja kaasaelamist ning loomulikult selle põhjalikku vahendamist. Paraku saime teisipäeval näiteks Postimehes lugeda pikka lugu kolmest Prantsusmaa koondise neegrist, kelle kokkupuude meiega on ainult see – ja selle kokkupuute esiletoomiseks pean ma ikka väga-väga kõvasti kujutlusvõimet venitama –, et nad esindavad riiki, millenimelisel velotuuril Taaramäe samal päeval mehetegusid tegi.
Samas, ega saa Eurospordi spordikommentaatoreile ja ülekande tegijaile samuti jätta verbaalset keretäit andmata. Just sellal, kui Taaramäe (fotol vasakul) jooksikute grupist ette rebis, otsustasid nemad näidata graafilist lõiku meeskonna tegutsemisest mägisel sõidul. See oli nii kohutav ajastus, et ahastus tuli peale! Aga see polnud veel kõik, polnud veel kogu fopaa. Sest sellal, kui Taaramäe vahet teiste jooksikute ees kasvatas, püsis temaga samavõrd pildis keegi Warren Barguil, kes ei teinud mitte midagi muud, kui üritas – ainult üritas! – Taaramäest ja jooksikutest kuue minuti kaugusele maha jäänud peagrupist lahti rebida. Leidsid ka, kellele tähelepanu osutada!
Mis see meile kokkuvõttes näitab? Selle nägemiseks, nagu olen korduvalt rõhutanud, tuleb näha suurt pilti, mitte nikerdada. Ja see näitab seda, et spordiajakirjanikud, olgu meil või mujal, on erapoolikud. Seda esiteks. Ja teiseks, et pahatihti on neil isiklikest huvidest lähtudes fookus paigast ära. Aga ajakirjanikud ei peaks ajama isiklikku asja, vaid – ja seda ütlen kauase ajakirjandusõppejõuna – püsima oma valikute ja käsitlustega ikka rahva tõeliste huvide teenistuses, ja – pange nüüd eriti tähele! – kui rahvas oma huvidega sohu põrutab (saate aru küll, mida ma mõtlen!), siis ilmutama sel määral professionaalsust ja meisterlikkust ja vastutustunnet, et rahvas soost jälle kindlamale ja kodumaisemale (!) pinnasele juhatada.
Öelge, mehed, kas seda on tõesti palju soovida?
*
Ja lõpetuseks siis kokkuvõtlik ülevaade
Rakke rattamaratoni esimesest poolest ja
samuti teisest poolest.
Fotod 1 ja 2: Priit Pullerits Rakke rattamaratonil 6 km enne lõppu pikal põldude vahel kulgeval tõusul. Fotode autor: Riho Lüüs
Foto 3: Rein Taaramäe nägemas üksinda vaeva Tour de France'i 10. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe Tartu viimasel rattarallil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Rein Taaramäe lõpetamas Tour de France'i 10. etappi. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
52 Kommentaarid:
No võttis ikka aega selle jutu tegemine ja avaldamine. Aga ma ütlen, et viimased 2 nädalat olid vutis väga vaadatavad ja selle mittevaatamine pigem jättis korraliku lünga su spordikultuuripilti. Kui üldse vutis midagi vaadata, siis see oligi see. Aga praegu on tähtis ainult TdF.
Nii mõnedki mehed saavad oma säramise 15min, aga viimasel nädalal tõmbab Froome kollase särgi ülle sellise näoga et võiks veel 3600km mägesid jalutada. TDF pole ammu enam poisikeste võistlus. Padre ei taha ka meie kaasaelamise rõõmu lõpetada.
Samal ajal kui Taaramäe mäge ründas rääkis vene Eurospordi kommentaator Taaramäe pool elulugu ära, kiitis pika ajalooga Tartu rattavõistlusi ja tunnustas Eesti ratta elu.
Kas saan õigesti aru, et tegelikult ei koti siin blogiski eriti kedagi eestlaste kohad etappidel? Rääkimata pöidla hoidmisest mõne etapil jagatava särgi võitmiseks. Lahja lugu.
Huvi touri vastu on tavapärasemast väiksem. Kangert on töömees, Porte katkestas aga põhilisem- Sky nii domineerib, et igav on. Süga, mis sa sügad, lõpuks tuleb ikka Froome ja võtab oma.
Taaramäe on kõva, aga 2011 oleks samast seisust kindel võidumees. Tugitoolisportlane pole kunagi rahul.
paneks siis asjad konteksti. Taaramäe saavutus selgub Touri viimasel päeval, hetkel on jalgpalliga vörreldes seis selline,et 0:5 kaotusmängus sooritas ühe ilusa löögi latti.
kah priit
Sarnaselt Priiduga on hulgaliselt tädimaalisid,kes sellisest MM-ist pole kuulnudki,ammugi veel vaadanud.Eks ta nendega siis rekordi pärast võistlegi.
Huvitav oleks teada aega, mis kulus sellele, et kuulutada jalka mittevaatamist... Mitu km-t oleks rattaga jõudnud sõita sel ajal? Mitu TDF igavat ülekannet ära vaadata?
Mehed, ärme nori nii ägedalt. Parem küsime, et mida sai tehtud tv ees meditatsiooni asemel, kas lihtsalt ajatapmise kanalit vahetatud huvitavamale teemale, tegeleti isikliku materiaalse rikastumisega või tehti hoopis midagi ühiskonnale kasulikku. Mingeid numbreid oleks lahe teada saada. Minu meelest on täitsa ok vastus ka see, kui see aeg pühendati moaabi teemaliste teatmeallikate läbiraalimisele.
12:11 sul on õigus. Siinse blogikaravani tempo, takti, rütmi ja KONTEKSTI määrab Padre ja ainult tema.
Mis toimub pekerbuttide peas kes räägivad jalgpallist ja kultuurist samas lauses? Kõik mis telekast tuleb on inimtegevus või selle jäägid, ehk siis suures laastus kultuur. Tegevus jalgpall kultuur siiski ei ole. Jaa jebuu aastal 2018 peab sellest veel rääkima!
Sina,13:49,ei peagi sellest rääkima,veel vähem otsustama,mis on kultuur.
Kolmas koht etapil on ratturi enda (ja ka haritud pealtvaataja) jaoks sama kõva saavutus, kui 30-s. Seal loeb ainult võit!. Kes ei usu, vaadaku järgi, mida tegi Nieve, kui Thomas temast viimasel etapil 300m enne finišit mööda pühkis. 2., 3. või 30. - kõik on jama! (Nagu ütles üks Eesti olümpiasportlane)
Taavi
Kõigile kes suusa ja siklispordi
blogis jalgpallist räägivad tuleb pesapallikurikaga kukla piirkonda kopsida kuni päike keskmägede taha loojub.
Seltsimees Taavi, ei ole sinuga päri. Oleneb alast. Jalgratas, nagu ka tennis ja golf on väga kommertsialiseeritud. Tennises ei mängita 3.koha mängu jne. Jalgrattas on poodium võitjale ja pikkade jalgadega tüdrukutele
reserveeritud. Ajalooliselt on nii kujunenud. Võta või jäta. Mehele kel juba mitmeid võite taskus tõesti 2 ja 3 koht on pahn. Samas enamusele venldadele kes kunagi suuri võite ei saavuta, on 2 ja 3 koht siiski märkimisväärsed. Taaramäest sai ju paugust salongikõlbulik mees üle mitmete aastate. Ühe mõttetu 3.koha tõttu.
Vaata kuidas Saskia Alusalu juures paugutatakse olümpia 4.koht. Ta lausa üliinimeseks tehtud. Paigutati Taltsi ja Keresega ühte ritta lausa. Kui palju on eestlasi kes olümpial 4.koha saanud? Samas me teame et see koht on teatud nihverdusega saadud. No ei ole see kõvem saavutus kui Loskutovi 49.koht maratonis.
See jalgratta vähemate kohtade mitte arvestamine on tingitud etapi/GC spetsiifikast.
14:34,sa Priidu artiklit ikka lugesid,mis teemaga see algas?
Priit, oma blogi reitingu huvides jäta Moabi külastus ära. Nägis ise eelneval korral et kedagi ei huvita su värisevad videod võõralt mandrilt , kaugelt kodust.
Intrigeeri siin samas kodus. See töötab palju paremini.
Kokkuvõttes. Üks altööv mis iganes Kelgu üritusel , või kohvisõidul kaalub üle nädala Moabis.
Huu
Moab võib ikka olla. Väga intrigeeriv lugeda ja vaadata kuidas Padre Poodud Kahvanäo Rajal (The Lynched Gringo's Trail) tempot arendab. Sellist kodumaal ei juhtu. Fakin Kõrvemaal või Sangastes.
Sangastes juhtus küll selline lugu et keegi luimuvend tuli ja tahtis öömaja saada. Endal taskutes tuul puhkumas. Kohalikud mõtlesid et oleks tore varestele hirmu teha. Võtsid vennikesel palitu seljast ja libistasid nööri lupsti ümber kaela. Rippus teine kolm nädalat Kuigatsi tee äärse kuuse otsas kuni sadulsepp krimpsus nahakuhja omale töökotta lohistas. Juhtus see kuuenda vene-türgi sõja aegu kui kindral. Golitsõn seldžukkidele säru tegi.
Lp Huu, ega ma Moabi lähe siis blogi pärast - ikka enda pärast lähen! Ja kahju küll, kui ei huvita, kuid ega vägisi armsaks miskit tee - ise teate (õigemini, ei tea), millest ilma jääte. Ehkki mul on tegelikult hea meel, et Moab on enamikule siin ligipääsmatu, sest see veel puuduks, kui Moabist saaks mingi Eesti ratturite uus Hispaania või Itaalia laagerdamise koht. Siis oleks tolle koha võlu ja aura ja müstika küll koheselt pühitud ning allakäik algaks.
Lp 17:01, sellise nimega rada küll Moabis ei ole! Küll on seal Dead Cow ehk Surnud Lehma rada. Aga see on kohati with deep sand and deep water, lisaks asub see in a very remote place, nii et ei teagi, kas seda kavva võtta. Mis te arvate? Vt: https://www.youtube.com/watch?v=cIjF7_0DIOc
No nii tsiklistid vähe intrigeerivam sõnavõtt ka siia vahelduseks.Kuuldavasti on tõusnud jälle ratta varguste osakaal. Kas on kliima selles süüdi või miski muu,siis sellega koos kaob ka hirm võõra vara omastamise kaasnevate ohtude suhtes.Siit on tekkinud mõtteid viia hirm uuele tasemele ehk ehitades rattaid vargakindlamaks.Koguni võiks teha sellest rotilõksu.Siin võivad tekkida probleemid juriidilistes küsimustes kui ka seadmele euro ohutus märgistuse peale saamisega,aga keda see enam kotib kui jutt käib meie enda varast.Seade käib sadulatoru sisse ,mis siis gaasi survel lööb sadula peale istudes välja raud nuia inim roti kõige hellemasse kohta.Sobilikud viimasel ajal moes olevad keskelt avatud sadulad.Rottidega katsetustel vaevalt paberit määritakse nende katsetuste õigusliku läbiviimise saamiseks siis vaevalt et siingi aega jääb sellisteks formaalsusteks.Ennem kui seade peale läheb rattale oleks ikkagi vaja teada millist löögi jõudu talub inim keha välja selles kohas, et ära ei tapa.Piisab täiesti sellest kui inimrott kaotab hetkeks teadvuse ja saab endale mingiks ajaks õiguse kanda maailma suurimaid munandeid.Ja lõbust kuidas rott harkis jalgadega kodu poole astub ei ütleks ma arvan ka keegi ära.Vargus ohvrile jäägu ka mingi lõbu.No nii tuld..
"... Ehkki mul on tegelikult hea meel, et Moab on enamikule siin ligipääsmatu, sest see veel puuduks, kui Moabist saaks mingi Eesti ratturite uus Hispaania või Itaalia laagerdamise koht. Siis oleks tolle koha võlu ja aura ja müstika küll koheselt pühitud ning allakäik algaks..." Kas ameerikamannide maal omal sõitjaid ei olegi, et väike Eesti suudaks seal uputuse teha?
Või ei ole sealsed rajad tegelikult kohalikele atraktiivsed? Vaat siin on intriig ...
Ei ole siin intriigi, eelmine. Moab on juba overbooked, eks katsuge seal tulevaks kevadeks pleissi saada - netu, vsjo proosano. Nii et eestlased sinna niipea ei mahugi. Kes löögile tahab saada, seal peab varasemast olema käsi sees ja teened ette näidata. Ja eks seda kohta hoita ka igasugu eurotšainikutest eemale, sinna mugavat ühendust pole, koht on kaugel metropolidest, kuhu iga ludri ja luftikusti saab kohale lennata. Aga mis edasi? Vaja lisaks oma ratas kaasa vedada, sest kohapeal on rendi hinnad rattalumpeni peletamiseks lakke aetud. Sel kohal on ka oma vastuvõtuvõime ja tolle piir on käes. Põhiline piiri tõmbaja on proosaline: vee nappus. Nii palju teile taustaks ja harimiseks.
Kuulan kodus rõdul laululavalt tasuta A-ha kontserti. Trenn tehtud. Mis ise teete?
Ahh ära plära. 800 eest 8 päeva koheselt hotellis. Kohti küll.
Ära ise plära. Kes siis suvel Moabi rattaga sõitma läheb! Seal on +40 ja üle selle ja no shade.
Rattasõidu aeg on kevad. Tee sama otsing aprilli keskpaigaks, nt 15.-22 aprill 2019 ja vaata, mis saad - välja müüdud:
https://www.booking.com/searchresults.et.html?aid=964694;label=Share-sFw2ug%401532026130;sid=6bb9a77a86bafa8b69aca2a108422219;checkin_monthday=15&checkin_year_month=2019-4&checkout_monthday=22&checkout_year_month=2019-4&class_interval=1&dest_id=20133603&dest_type=city&do_availability_check=1&dtdisc=0&group_adults=2&group_children=0&highlighted_hotels=240815&hp_avform=1&inac=0&index_postcard=0&label_click=undef&no_rooms=1&offset=0&postcard=0&raw_dest_type=city&req_adults=2&req_children=0&room1=A%2CA&sb_price_type=total&src=hotel&ss_all=0&ssb=empty&sshis=0&#sort_by
100 tuleb juurde. Aprilli alguses ei mingit probleemi. Kuidas ajakirjanik küll nii äpu on? Kõik vaja ette-taha välja otsida talle. Ähh.
Peand hoogu kodanik! Hinda ka vaatad ikka? Ma saan samal ajal, millest räägite, elamise Moabis peaaegu kolm korda odavamalt. Vaat nii. Milleks maksta rohkem, kui saab ka kolm korda vähem!? Try that!
Padre tegi lühidalt selgeks - nahlebnikuid Moabi ei oodata. Eks ta õige ole ka.
Hotell on ainult osa reisikulust. Ega eesmärk ei ole ometi Ameerikas koonerdada. Nauding ja elamused on A&O. See midagi ikka maksab. 300 nina pealt kokku hoida pole reisi eelarve juures mingi näitaja. Rotina reisimine kaotab pool kui mitte rohkem reisielamusest ära. Soovitan ikka reisile laenurahaga mitte minna. Saad tunda ennast inimesena.
Praegu kurvastame parketikõlbuliku ratturiga tuuri ootamatu ja äkilise lõpu üle. Väike pisar?
Järjekordne ajakirjanduslik "apsakas" või lihtsalt klikimagnet pealkirjaks? Kas Juhan Peegel sellist vedelat õpetas? Kahtlen sügavalt.
Nimelt on tegemist rekordi kordamisega. Olen sarnase tulemuse isegi mitmel varasemal korral teinud. Sel aastal vaatasin.
Seda ta on. Välk selgest taevast aga ka spordimeedia voodimärgamine. Jurtšenko nurus täna delfitüüpiliselt KAS-küsimusega rahvalt kaasaelamist välja. Ennekõike muidugi sportlase enda haljava. Aastaid on korjatud suurtuuridelt kogemusi kuidas vastu pidada. Meeskonda on kurvalt alt veetud.
Loodetavasti Rein seletab varsti, mis juhtus.
Aga 22:40-le: olen nende reiside eelarved siin blogis kõik sendi täpsusega avaldanud, nii et vaadake ise üle, mis see kõik maksab. Info on paari kliki kaugusel, aga ma ei pea ka kõike kandikul ette vedama.
Mis sa neist eesti ratturitest kardad? See pisku pole isegi tilka meres. Karda parem et sakslased, britid ründavad su Moabi.
Unusta korraks eestlaslik kadedus ja prassimine ja vaata korraks suurt pilti.
Huu
Ei näinud eelarves lõbustustele raha laristamist. Võib-olla oli see osavalt ära peidetud teiste summade sisse, et naine ei näeks.
Priit tegelikult ei vastanud "kodaniku 20:00" küsimusele, vaid pööras jutu oma viidatud lõigule vastupidiseks...
Kordame vastuseta küsimust - Kas ameerikamannide maal omal sõitjaid ei olegi, et väike Eesti suudaks seal uputuse teha?
a) kas ameeriklastest MTB-ratturite seas pole Moab nii populaarne koht mida üle ujutada?
b) kuidas on seotud eestlastest ratturite kohalviibimine automaatse allakäiguga?
PS. Padret lähemalt ei tunne ja seega ei tea tema panust võimalikku allakäiku. Võib-olla ongi allakäigu esimene aste? Tean Lõuna -Euroopas sõitvaid rattureid - MTB ja MNT - kuid nende seas allakäivaid inimesi ei tea!
Torpedeerin 8:58 arvamust hoopis tõsisema probleemiga. Praeguseks on üle 15 tunni tuuri etapist läbi ja ajakirjanduses on analüütiline vaikus. Ei ühtegi intervjuud ega kommentaari. Isegi Jurtšenko sirvib Vaderi elukaaslase blogi ja toimetab seda tärnide lisamisega lehekõlbulikuks. Seni on vastamata põhiküsimus, et millest need valud, kas vigastus või taastumise järgne ebaõnn? Eesti ratturitele kaasaelajate põhiküsimus ei saa siiani vastust. Kaua peame ootama, kas tõesti sinnani kui Vader Eestisse tuleb nägu näitama või on mõnel ajakirjanikul ka mune ja toob vastused tänulike lugejateni, näiteks siinne blogipidaja?
"Seljavalud" on esimene vabandus mis ette tuuakse, selline universaalne häda, müstiline ja mõnus (et eile oli, täna mitte).
Arvatavasti õigeid põhjusi ei avaldata. Milleks? Meeste üle mägede viimine pole lihtne ülesanne. Kõvemad tiimid teavad kuidas seda teha. Nõrgemate tiimide omad taidlevad atrõõvides käsi kullas perse mullas taktikaga.
Vaderi puhul võib asi olla proosaline. Tõmbas eelmise kahe päevaga üle. Viidatud blogi on nõrk. Mida juttu Pantani "tipp dopingust"?
Profituur on kõigest glämmist hoolimata karm. See pole miski näitaja et käisime tüdruksõbraga sõitsime etapi läbi. Tuuri ajal peaks tüdruksõbrad üldse väga eemal hoidma.
Vastan küsimustele.
8:16 - lõbustused on Moabis tasuta: istu ratta selga ja sõida. Kõik rajad on tasuta, kui just kaitsealadele ei lähe (Canyonlands NP, Arches NP, Dead Horse Point SP), siis pead maksma sissepääsutasu.
Huu, 0:13 - jah, see on õige, et mis siis saab, kui eurooplased ka Moabi avastavad. Vaat siis on asi pekkis tõesti. Tegelikult käib neid seal üksjagu, olen kohalikelt küsinud, keda nad siin kohtavad Euroopast, ja vastus on olnud ikka, et sakslasi, prantslasi... tšehhe. Tšehhe!? Kui nemad juba kohal, siis kaugel need väiksemate rahvaste esindajadki enam on.
8:58, a) on küll popp, just kevadel ja sügisel, need on seal high season, suvel käivad niisama turistid, sest suvel on võimatu seal rattaga sõita, pidevalt 40 kraadi ja üle selle. Aga nagu olen öelnud, siis Moab on suurtest lennuliiklusega kohtadest piisavalt kaugel, nii et seetõttu sinna luftivennad ei tule, seal käivad ikka hardcore riders, kellele asi on seda ettevõtmist väärt. Vähemad vennad tiirutavad Californias ja muudes kohtades tsivilisatsiooni piires või lausa rüpes.
8:58, b) asja võlu on kolmes sõnas: solitude ja remoteness ja wilderness. Seepärast seal käingi, et saad nii ära kaduda, et tundide kaupa mitte kedagi ei näe, ja kui linna õhtul tagasi tuled, siis ka ei ela sul teised inimesed seljas, vaid saad rahulikult omaette olla. Selles ongi kogu asja väärtus. Sa pead oskama olla ja tahtma olla üksik hunt, kui tahad seltskonda, siis do not come to Moab! Seltskonnaga saad plära ajada ja õlut libistada ka Euroopas, kus spetsid väidavad, et õlu on pealekauba parem kui USAs. Aga veel kord: mulle on Moabi võlu see, et seal saab tunda ennast iseendaga, ja see on ju see, mida paljud tahavad, sest argisuhtlus 11 kuud jutti on nii väsitav, aga vahel tahaks ka ennast kuulata ja teha seda, mida sa ise tahad, teisi kuulamata. Moabis ei pea sa teisi kuulama. Selles ongi selle võlu, mõistate? Seal oled üksi ja ei ole isegi seda ohtu, et kuskilt ujub välja mõni eestlane, kes tahab sinuga suhelda või kellega su teed ristuvad. Kuradi hea on tunda end kui tilk meres, anonüümsena, omaette, nii et sa mitte kedagi ei huvita ega koti.
Priit, vastused on, pehmelt öeldes, jama -
a)Hardcore ratturid sõidavad seal, kus on just HARD! Moab on raske lausiku mehel ,kes jääb hätta ka porisel TRM rajal ning Haanja100-t üldse väldib. Ameeriklased ISE reklaamivad Moab kui epic, mitte hardcore. Vahe on suur.
b)Antud juhul sa räägid üksildusest. Algses postituses aga kirjutasid ratturite poolt üle ujutatusest. Samas sina ise käid ju kohalike high season ajal, mil peaks olema sinu kirjelduse järgi just üle ujutatud inimestega. Aru-ma-ei-saa ...
TH-st pole ammu kuulda, kas Poltoranin kolis Nuusatkult ära?
https://www.instagram.com/p/BjrTI09F_Og/?taken-by=teamhaanja
Materjali suurepärase gossipi tarbeks leiab ka väljaspool TDF piire. Näiteks Otepäält. Poltoranin, Vene koondise poisid ja tüdrukud, alati sõnavalmis J Välbe. Kes seal juunis erru saadeti? Legkov? Kes meile oleks kirjutanud haarava loo Legkovi elust treeningutest ja võistlustest? Ikka Padre, kes muu. Ning otse loomulikult, kõva suusahundi juttu oleks meie, siinse blogi karmid vennad lugenud näljaste hammaste lõginal.
Kuulge, mister 12:32, te pole Moabis käinud, aga muudkui seletate. Mina olen käinud ja mitu korda ja võin teile rääkida, et seal on radu, kust ka kõige sitkemad Eesti MTB ja Haanja100 sõitjad ei sõida mitte mingil juhul üles, nagu Pritchett ja Saltwash. Ja seal on radu, kus tõusud kestavad miile, nagu Top of the World.
Moabis on tõesti mõned rajad, kus rattureid on liiga palju, nt kuulus Slickrock Trail. Ent siiski on seal radasid nii palju, et võid ka kevadel minna välja nii, et ei näe tundide kaupa kedagi. Nt Pritchetti rajal, kus olin kokku umbes neli tundi - jah, nii karm, aga ka üliilusa maastikuga rada - ei näinud hingelistki. Ja elasin ka sellises kohas, kus ei olnud teisi rattureid. Aga kui kesklinna lähed, siis näed, et seal on inimesi nii palju nagu mingis Eesti suurlinnas. Nii et jah, Moab on tsentrumis inimestest üleujutatud. Aga õnneks on radasid nii palju, et nad hajuvad päeval kõik ära. Lisaks ei ole seal sugugi kõik bikerid, vaid Moab on ka jeeperite ja motorcyclistide ja kaljuronijate ja haikerite ehk matkajate meka - ja kindlasti jäid mitu outdoorsi harrastajate liiki mul siin nimetamata.
Eks Vaderil on ennegi mägedes mott perutama hakanud ja jala maha pannud. Kahju. Eriti kahju, et võit tegemata jäi. Kas ja millal seda võimalust jälle antakse, teavad vaid otsustajad. Äkki siis mõni väikese kati võit veel lähiajal?
Taaramäe mahavõtmise järel tuleb tõdeda, et Eesti spordiajakirjandus on mugav ja loid. Neil oli terve õhtupoolik eile aega uurida, mis juhtus, aga ei midagi - lehtedes on mittemidagiütlev info ajalimiidi ületusest, ei enamat. Kujutage nüüd ette, kui näiteks poliitikas oleks midagi sellist juhtunud või majanduses, et läks poliitik või ärimees väljamaale ja seal võeti ta kinni - poliitika- ja majandusajakirjanikud oleks nahast välja rabelenud, et üksteise võidu teada saada, mis siis juhtus, kes asjast teab. Ja kui spordiajakirjanikel pole allikaid ja kanaleid Taaramäeni, siis see ainult kinnitab nende parandamist vajavat tase, sest - ja seda ütlen siin kauase ajakirjandusõppejõuna - ükski ajakirjanik pole parem kui tema allikad. Just seda Taaramäe teemal tekkinud infovaakum kinnitabki.
Kust see võit oleks tulnud? Alaphilippest jäi kaugele maha. Grand tuuridel pead etapivõiduks ise ülikõva vend olema. See on möödunud sajandist pärit luulu et kui kaotad poole tunniga siis mine nopi etapivõit kuna sa ei ohusta kunnide positsiooni. Täna see ei kehti. Kes ütleks etapivõidust vabatahtlikult ära? Froome ehk üksi. Ka Padre, sest tema on selletagi kunn.
Ikka nõrk. oleks sulesepalt oodanud midagi paremat.
Vastamata ikka see, et kuidas kevadisel tippajal mahuvad üldjuhul lärmakad ameeriklased Padrega koos radadele, kuid sajakonna eestlasega oleks jama majas ja hakkaks koha (tegelikult suure piirkonna) allakäik...
PS. Saan jätkuvalt aru, et jutt on rahvusparkidest ja nende ümbruse radadest - üle 2000km2 maaalast, mitte ainult Moabi linnast.
Siinsed kestvusspordi taadid peaks küll aimama milles tegelik põhjus. See seljavalu jutt on onlain meediale suhu söötmiseks ja ei hakka üksi DE asjamees ega Taaramäe ise jutustama meile rohkemat kui "äkiline seljavalu".
TDFi 10-12 etapp oli puhas taktika mäng. Taaramäe ise juba veterankunn lasi ennast kotti tõmmata nagu idaeuroopa uustulnuka. Varitseti ja valmistuti 12.Alpe d'Huesi etapiks. Nägite ise kuidas mindi kümneid kilomeetreid täie vaardiga. See et mõned kollanokad end juba esimesel mäe etapil punasesse tõmbasid ei ole ässade viga. Kuulsad sprinterid jäid ajalimiidist ja edasisest võistlusest välja. Alati nii olnud. Vader ei ole sprinter, seda enam tema ajalimiidist väljajäämine on oma võimete mitte tundmine ja võistlustaktikaga puusse panemine. Kes meist tahab seda ajakirjanikule seletada?
Tähelepanu:
Kas otsite REAL FINANTSARUANNETE ETTEVÕTTELE, et anda teile laenu summas 5000 eurot ja 5 000 000 eurot (ettevõtte või ettevõtte laenu, isikliku laenu, eluasemelaenu, auto laenu, võlgade konsolideerimise laenude, riskikapitali, tervishoiu laenu jne kohta)
Või kas teil pole pangale või finantseerimisasutusele antud laenu ühe või teise põhjuse tõttu?
Taotlege kohe ja saada 3 päeva jooksul töödeldud ja heakskiidetud rahalise laenu.
METHODIST LIMELIGHT CO-OPERATIVE LOAN COMPANY, me oleme "rahvusvaheliselt akrediteeritud laenuandja", kes annavad REALIFIILSED LAENUD üksikisikutele ja ettevõtetele, kellel on teie kehtiv isikutunnistus või teie riigis kehtiv rahvusvaheline pass kinnitamiseks madalate intressimääradega 2%.
Laenu tagasimaksmine algab 1 (üks) aasta pärast laenu saamist ja tagasimakse kestus jääb vahemikku 3 kuni 35 aastat.
SISSESÕIDUDE VASTAMINE JA TÖÖTAMINE 2 TÖÖPÄEVALE,
Võtke meiega ühendust otse selle e-posti teel: methodistcooperativeloan@gmail.com
Võtke meiega ühendust järgmise teabega:
Täisnimi:____________________________
Vajalik summa laenuna: ________________
Laenu kestus: _________________________
Laenu eesmärgid: ______________________
Sünnikuupäev:___________________________
Sugu: _______________________________
Perekonnaseis:__________________________
Kontakt Aadress: _______________________
Linn / postiindeks: __________________________
Riik:_______________________________
Amet: ____________________________
Mobiiltelefon:__________________________
Saada oma taotlus viivitamatu vastuse saamiseks: methodistcooperativeloan@gmail.com
Aitäh.
Proua KATHY HALL
Direktor.
METOODIKA PIIRVÄLISED KOOSTÖÖPIIRANGU ETTEVÕTTED
E-post: methodistcooperativeloan@gmail.com
Kas vajate kiiret laenu? Lisateabe saamiseks oma laenuteenuse kohta võtke meiega ühendust. e-posti teel> robettojohn0147@gmail.com
you can invest as low as 200 euros to earn 700-900 euros weekly . If you want to start making profit on crypto investment today contact on Whats-app: +27633586789 or email: wilsontradeszone@gmail.com
Postita kommentaar
<< Esileht