Pullerits: Kust tuli Elva rattamaratoniks ootamatu enesekindlus?

«Atrõõõõv!!!»

Laguja TPni 15 km enne Elva rattamaratoni lõppu jäi kilomeeter, kui leidsin, et nii, mehed, läheb sõit igavaks. Initsiatiiv oli kollektiivselt minetatud. Enamik, kes just koomas polnud, lasi selgelt luuslangi.

Tegelikult olin ise ka häälestanud end sõitu vahelduseks kergemini võtma. Kui pärast metsaaluseid lõike, kus olin tegelenud ühe eespool liikunud pikema rivi püüdmisega, asfalteeritud teele keerasime, ütlesin endale – ja videosse – kolm korda: «Ei tee lolli tööd. Ei tee lolli tööd. Ei tee lolli tööd.» (Kuulake videos üle, see on seal selgelt fikseeritud.) Sest tark mitte ainult ei torma (asjatult!), vaid sõidab ka peaga.

Peaga sõitu olin näidanud konkurentidele juba 20. kilomeetri paiku, kui Elva rattamaratoni rada keeras Tartu rattamaratoni rajalt paremale laiale, kergelt laskuvale kruusateele. Olin sinna pöördesse läinud ligi kümnese rivi liidrina. Võtsin kurvi ettevaatlikult, mistõttu langesin rivis teiseks. Aga sajakonna meetri järel otsustasin, et taandun ka sealt. Nihkusin rivist välja paremale ja näitasin enda taga sõitjaile käega, et mingu mööda.

«Kas ei jõua?» küsis üks naissõitja.

«Jõuan küll,» vastasin, «aga tahan lihtsalt kõrvalt vaadata, kuidas teised sõidavad.»

«Et pärast ikka oleks, millest kirjutada,» kommenteeris rivis kolmes-neljas meessõitja.

Tegelikult oli selle manöövri põhjus palju proosalisem. Asi on nimelt selles, et laugetel ja kiiretel lõikudel jõuab enamik sõita ning grupp liigub nagunii kiiresti, seetõttu ei olnud mõtet ees tööd rabada. Seal ainult kaotad jõudu ja raiskad energiat. Võtsin sisse koha rivi kõige lõpus. Seal sai rahulikult järgmisteks manöövriteks valmistuda.

Ja läkski nii, et minu rivi püüdis enne vasakule kruusasele metsateele keeramist eespool umbes kuueliikmelise rivi kinni – nii, et ma ei pidanud selle nimel vaeva nägema. Ehkki tegelikult, jah, nägin vaeva varem, kui enne laiale kruusateele keeramist tõmbasin tempo üles ning aitasin sedasi eesmistega vahet vähendada.

Kergelt tõusval metsateel oli aeg taas aktiivsust näidata. Sain vasakul vaba jälje ning väntasin kogu rivist mööda. Ja tegin rivi eest minekut. Et asuda püüdma järgmist rivi.

Nii mu sõit seni oligi valdavalt kulgenud. Alustasin ju kõige viimasest, kuuendast stardigrupist, mis tähendas paratamatult, et tuleb üksinda tööd teha ja gruppidest mööduda. Ent Tartu ratta- ja suusamaratoni rajal, selle viimasel neljal kilomeetril, polnud möödumiseks võimalust, sest mõlemas jäljes liikus pikk-pikk ratturite rivi (vaata taas videot!). Kõrvalt heina seest mööda pressimine olnuks ebaefektiivne: saad küll kahest-kolmest-neljast mööda, aga raiskad asjatult palju energiat, liiati ei nihku sa oluliselt ettepoole, sest ligi sadakond meetrit sõitjaterivi jääb nagunii sinust veel ette.

Alles pärast Elva jõe ületamist, seal, kus asub Tartu suursõitude aegu kohvipunkt, tuli laiem ja pikem tõus, kus võtsin paremale ning sain enam-vähem kogu suurest grupist mööda (vt taas kord video!).

Tundsin end võrdlemisi enesekindlalt. Ainus, mis veidi ärevust tekitas – ilmselt ka enamikule teistele –, oli rohkem kui 30-kraadine palavus, ent samas teadsin varasemast, et kuum ilm ei mõju mulle ilmselt nii laastavalt nagu paljudele teistele. Eks Moabis ju kogetud tunduvalt hullematki, üle 40-kraadist lõõska. Enesekindlust süstis kahtlemata nädalataguse treeningsõidu võitmine, kui isegi Caspar Austa jäi selja taha, ent veelgi rohkem see, et tänu tollele kogemusele teadsin-tundsin rada, mistõttu tundsin end metsa all julgemalt ning oskasin planeerida, millal rünnata ja millal taastuda ning millal rivis ettepoole nihkuda.

Ent põnevust on ju ka vaja. Ja seda tuleb ise tekitada. Üks võimalus selle tekitamiseks ongi konkurente õrritada. Ning õrritamiseks pole midagi paremat, kui ootamatult spurtida ehk korraldada atrõõv. Mitte et ma oleks mõelnud ja lootnud, et mind eest lastakse, nagu lasti treeningsõidul, vaid tegin seda endale lõbu pakkumise kõrval ennekõike ka selleks, et vastaseid kurnata. Spurtisin 200-300 meetrit (vt video!), siis vaatasin muigega üle õla, mida konkurendid teevad. Loomulikult lasid nad ka kohe jala sirgu, kui mina lasin. Polnud neist ürituse jätkajaid.

Aga kui nad arvasid, et sellega on mäng läbi, siis nad eksisid. Mul oli teinegi rünnak varuks – pärast TPd, kus on ju teada, et tempo lastakse alla ning hakatakse jooma.

Aumehena ei rünnanud ma siiski vahetult pärast TPd, vaid umbes pool kilomeetrit hiljem. Lasin konkurentidel pudelid enne taas raami külge kinnitada. Väljusin mulle atrõõvi ajal kõige aktiivsemalt järele tulnud musta habemega sõitja tuulest, tõmbasin vasakule, ütlesin talle, et lähme nüüd, ja vajutasin gaasi peaaegu põhja (vt video!). Tegin 300-400-meetrise kiirenduse, siis võtsid need, kes kaasa tulid, järje üle. Ja nii saimegi osadest lahti. Rivi pikkus kahanes kaheksale mehele.

Kui olime minu algatusel vahe sisse saanud, läksin taha, seitsmendale kohale puhkama. Las teised ka rabavad vahelduseks. Ent taga ilmnes see häda, et pööretest, mis sageli olid täis- ja vahel koguni teravnurksed, said eesmised kiiremini välja ja minema ning pidin pahatihti sadulast püsti kiirendama, et vahe kinni nõeluda. Kuid polnud häda midagi – see tegigi sõidu põnevamaks ja hoidis adrenaliini ülal.

Orus pärast Elva jõe silla ületamist, enne raja kõige järsemat tõusu mändide alla, venis me rivi pikaks. Eesmised said minema. Aga nii see ei jäänud. Nii nagu olin avastanud, et sain üllatavalt hästi hakkama metsasinglitel, mis varem oli mu ahhilleuse kand, märkasin nüüd, et saan rahuldavalt toime ka pehmel saepururajal ja juurikatel. Ei tea, kas siin oli oma osa ka Kodanik Männiku (Hawaii Express) mehaanikuosavusel, sest ta oli kaks päeva varem mu Cube’i esiamorti palju pehmemaks seadistanud?

Igatahes püüdsin ükshaaval oma endised grupikaaslased kinni ja läksin neist mööda (vt taas video!). Raudtee äärde jõudes juhendasin juba kaaslasi, et ärgu nad püüdkugi selle alusest käigust läbi sõita (seegi on videos kuulda-näha), sest isegi Austa ei olnud treeningsõidu ajal seda üritanud. Aga tänu treeningsõidule olin raudteeäärsel ebamugaval niidetud ja hüpitaval lõigul taas enesekindel, sest teadsin, mis ees ootab ja kui kaua see kestab.

Sealt edasi jäi ümber Arbi järve vaid vormistamise küsimus. Lõpusirgel jäi õige napilt puudu, et püüda kinni kaks rivaali, kes ümber järve olid ligi poolsada meetrit eespool sõitnud, ent see-eest suutsin edukalt tõrjuda seljataguse rünnaku mehelt, kes oli terve Arbi järve ringi mu tuules sõitnud.

Endalegi üllatuseks sain 55. koha. Aeg 1:48.00 tähendas, et keskmine kiirus oli 27,8 km/h.

Pärast finišit kohtusime Allan Orase ja Austaga. Oras, nagu ta tunnistas, tegi pärast kolmeaastast vaheaega taas maastikuratta seljas võistluse, et valmistuda Tartu rattamaratoniks. Austa küsis mult otse, kuidas meeldis. «Parim võistlus!» ütlesin pikalt mõtlemata. Ja ei luisanud.

Sest koht tuli korralik, enesekindlust jagus küllaga, kuskil eriti hätta ei jäänud (v.a paar kurvist väljasõitu, millest mõned on ka videosse jäänud), tõusudel olin enamikust tugevam, singlitel sain ilusti hakkama, suutsin üksinda pikkadel rividel eest sõita ning kiiretel lõikudel rünnakuid korraldada. Mida veel tahta?

Ma tean, mida te tahate! Te tahate näha Elva rattamaratoni lõpuheitlust ja finišisirget, mis eelmisesse videosse ei mahtunud. Aga palun väga, siin see on! Kaitsesin edukalt oma kohta, oleksin peaaegu eessõitjadki kätte saanud.

Foto 1 ja 3-11: Elva rattamaratoni osalejad kihutamas ümbes Arbi järve finiši poole ja pärast lõpetamist janu kustutamas. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kruusane lõik Elva rattamaratonil. Foto autor: Priit Pullerits