Pullerits: Uskumatu! Kuidas ma võitsin Elva rattamaratoni treeningsõidu (ja Caspar Austat ka!)?

Caspar Austa (fotol vasakul), Eesti viimaste aastate edukaim maastikurattur, ei hakanud teistele valikut pakkumagi. Ta võttis Elva rattamaratoni 50-kilomeetrisel treeningsõidul kõige kiirema grupi vedamise enda ülesandeks. Aga kui rohkem kui poolsada starti kogunenut juba enne teele asumist gruppidesse jaotatakse, siis oli kindel, et mingit rahulikku ühisloksumist ei tule. Vaid tuleb end valmis panna arvestatavaks pingutuseks.

Algus oli siiski sõbralik – sõit kulges läbi linna ja seal ei saanud kihutada. Isegi Pulga oja läbiti raudteetammi all nii, et enamik ei hakanud selle keskelt vett agressiivselt kahte lehte pritsima, vaid hoidis oja serva, kust sai kindlamini kuivade jalgadega edasi. Esimesed 5 km möödusid keskmise kiirusega 24,9 km/h.

Rada oli algul mulle igati sobilik, kulgedes pärast linnateede asfalti kas kruusal või tugevasti sissesõidetud metsateedel. Kilomeetrite pikkuses tuli tuttavaid kohti ette sügisese Tartu rattamaratoni trassilt, viimased neli kilomeetrit tollest küll sedapuhku vastupidises suunas. Kui sõidetud sai 37 minutit, nihkus Austa grupi peast veidi tagasi ja küsis, kuidas on. «Normaljok,» vastasin. «Ainult tolmu on jõle palju, suu ja silmad kõik täis.» Sõitsin umbes 16.-19. positsioonil. «Mine siis ette, seal tolmab vähem,» soovitas Austa. Kui ta vaid teadnuks, kui prohvetlikult ta ütles... Aga vara veel!

Alles 40 minuti järel tuli esimene metsaalune lõik, kus jalad said taimedelt ja okstelt vitsa ning kohati tuli olla ettevaatlik, sest roopad olid sügavad. Tõsi, enne seda oli olnud üks metsateelõik, kus tuli olla väga ettevaatlik ning hoida eessõitjaga pisut distantsi, et madalale raja kohale langevate okstega mitte vastu silmi ja vahtimist saada.

Seni oli sõit kulgenud tõusvas joones. Teine 5 km möödus keskmise kiirusega 26,5 ja kolmas 5 km keskmisega 28,75 km/h. Ent metsalõigud ei ole mu tugevaim külg. Kindlasti jääb söakusest, osavusest ja riskivalmidusest vajaka. Sedasi tekkis eesmistega paarikümnemeetrine vahe. Neljanda 5 km keskmine kiirus langes 25,1 km/h-ni. Kuid pärast metsast väljumist tõmbasin tõusudel liidritele järele, mis nõudis siiski nii palju pingutamist, et võttis hingeldama. Aga peagi järgnes lai kruusatee, kus sai taastuda. Viies 5 km lõik kulges taas suuremas grupis keskmise kiirusega 29,1 km/h.

Aga siis, alates sõidu 57. minutist, tuli taas metsa ja päris pikalt. Selleks ajaks olid mitmed mehed, kes kiirema, Austa grupiga teele läksid, tagant juba ära pudenenud. Metsa all märkasin, et kahel mehel tekkis tehnilisi probleeme. Oma ratast olin lasknud eelmise päeva õhtul Lõunakeskuse Hawaii Expressis Kodanik Männikul veidi timmida, et esimene ketaspidur enam nii palju vastu klotse ei hõõruks, nagu Rakke rattamaratonil (panite ikka videote helitaustal seda tähele?). Aga ta ütles, et esiamort vajab samuti reguleerimist ning mingi kõri ka tuleb välja vahetada, et käiguvahetaja paremini toimiks. No ei tea, kas nii profiks on ikka vaja minna?...

Metsa all venis rivi taas pikaks. Pole siis imestada, kui järgmise 5 km lõigu keskmine langes 25,5 km/h-ni. Aga niipea, kui metsast pääsesin, panin kiirust juurde ning sain üksinda rassides liidritel taas sabast kinni. Peagrupp oli kahanenud 13-14 meheni. Paraku järgnes uus metsavahelõik, kus Tartu Velo sõitja eespool kukkus – kui temast möödusin, küsisin kaks korda, kas ta jäi ikka terveks, ning saanud jaatava vastuse, läksin oma teed –, nii et taas tuli tunnistada, kuidas vahe grupi peaga kärises. Ent nii palju nihkusin üldiselt siiski ettepoole, et kui asfaltteele keerasin, loendasin, et olen 10. positsioonil. Paraku olin jäänud üksinda. Ja asfaldil on üksinda mitmeliikmelist juhtgruppi keeruline, pigem lausa võimatu püüda.

Aga ühtäkki nägin selja tagant lähenemas väikest rongi, mida vedas Austa. Ju ta oli kedagi tehniliste probleemidega maadelnut ootama jäänud. Loomulikult hüppasin ka rongi peale. Tempo kasvas tuntavalt. 30.-35. km said läbitud keskmise kiirusega 28,85 km/h. Kui jõudsime 35. km-l Lagujale, kus oli ainus joogipunkt, nägin, et eesmised olid läinud sinna tankima. Austa, olles oma rongi liidritele järele vedanud, tähistas kordaminekut sõidu ajal selfi tegemisega. Niisiis viitasid kõik märgid, et sõidul osalejad on tähelepanu ja keskendumise minetanud.

Sellised hetked ongi need, kus tuleb julgelt massist irduda ning tegutseda oma parema äranägemise järgi. Samas tegin kõike ausalt ja läbipaistvalt: teatasin meestele selgel häälel, et mina joogipausi ei tee – lõppeks oli mul kaks joogipudelit kaasas ning kummastki oli selleks ajaks kõvasti rohkem kui pool alles –, vaid sõidan edasi. Esimese hooga ei olnud mul isegi mõtet, et võiksin eest ära sõita, mistõttu ei pannud kiirustki juurde, vaid jätkasin pigem rahulikus tempos.

Aga tee oli hea, tugev kruus ja sirge, ning see lausa kutsus veidi kiiremini väntama. 35.-40. km läbisin üksinda sõites keskmise kiirusega 29,35 km/h. Ja kui Elva männimetsade alla jõudes, kus tuli mitmes kohas teha täis-, paaris kohas isegi teravnurkseid pöördeid, tagasi vaadates kedagi ei paistnud, tekkis juba pisuke hasart, et kes teab, äkki jäängi ette. Sellele vaatamata jõudsin suhelda tee ääres marjulistega ning anda neile tungiva soovituse, et nad oma kääbusšnautseri, kes peesitas keset teed, enda juurde kutsuks, sest tagantpoolt on suur punt tulemas.

Ja too punt, nagu seal osalejad hiljem kinnitasid, oli tulnud ikka hea lauluga. Mehed pühisid hiljem lausa pihuga näo pealt higi.

Kuid Elva rada sobis mulle. Seal on vaid üks tõus, pärast tagasiteel esimese silla ületust – tollele sillale peale sõites tuleb esiratast tõsta, et mitte vastu puitäärt põrutada –, kus tuleb kett eest väiksele hammasrattale vahetada. Metsavahelised teed lubavad uljalt pedaalida ning puude vahel slaalomi harrastamist, nagu tuli teha Rakkes, seal pole. Ja ainult ühes kohas tuleb ratta pealt maha tulla – seal, kus rada poeb kitsa ja terava, vastunõlva parempöörde järel rautee alt läbi. Seal ronis sadulast isegi Austa, ja seepärast, seletas ta hiljem, et tuli sõitma cyclocrossi rattaga. Too on, muide, koht, kus tuleb tingimata olla oma grupis ees, sest seal tekib kindlasti järjekord, kus seistes kaotab oluliselt aega (ja üle raudteetammi minek on keelatud!). Seal tekkivat kaotust on raske tasa teha, nagu rääkis mulle Austa, sest järgneb vähemalt kilomeetri pikkune raudtee-äärne lõik niidetud ja hüplikul pinnasel, kus on raske hoogu üles saada.

Arvestades raja vähest tehnilist keerukust on arusaadav, miks peagrupp mulle sugugi järele ei tahtnud jõuda. Mu ainus probleem oli siltide ja lintide jälgimine, sest rada oli mulle tundmatu ning kuigi Austa oli kulutanud eelmisel päeval seitse tundi, et rada tähistada, ei saanud ta mõistagi anda garantiid, et kõik tähistused sõidupäevaks ka alles on.

Jõudnud Elvasse tagasi, tegin ettenähtud tiiru ümber Arbi järve ning keerasin siis eelmisel suvel valminud kultuurimaja ette. «Pikalt distantsilt juba tagasi?» küsisid kaks lühema distantsi läbinut. «Jah, mis seal ikka,» vastasin neile. «Loodetavasti tulevad teised ka peagi.» Kaks viimast 5 km lõiku läbisin keskmise kiirusega vastavalt 24,95 ja 21,3 km/h. Endomondo järgi kujunes kogu sõidu pikkuseks 50,6 km ning aega kulus selleks 1:56.45, mis teeb sõidu keskmiseks kiiruseks õige napilt alla 26 km/h (Rakke rattamaratonil oli mu keskmine kiirus 18,5 km/h).

Jõudsin ka kultuurimajas näolt, kätelt ja kaelalt paksu musta tolmukihi maha pesta, kui nägin taas välja tulnuna peagrupi lõpetamist. Esimesed korraldasid korraliku heitluse selle nimel, kes esimesena jõuab. Aga kui nad kohale jõudsid, siis teatasin neile: «Kas te ikka teadsite, et võitlus käis teil teise koha pärast?» Ei mäleta, mis nad vastasid – kui üldse midagi vastasid –, igatahes rõõmu nende pilkudest ei paistnud.

Ärge nüüd arvake, nagu arvaksin, et oleksin mingi suure võistluse võitnud. Mis siis, et läbisin viimased 15 km ees ihuüksinda, soolosõiduna, ilma igasuguse grupi toetuse ja abita. Loomulikult oli see treeningsõit, kus kohti ei jagata ja autasustamisele ei kutsuta. Sellegipoolest ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et see oli sõit, kus õnnestus kõige esimesena kohale jõuda – mis siis, et see kuhugi spordiannaalidesse kirja ei lähe (v.a siia blogisse). Ja mõistagi ei maksa sellest sõidust midagi suurt ja põhjapanevat järeldada, sest kui ikka võistluseks ka starti tulen, siis saan stardikoha taas tagumises grupis nagu Rakkeski ning sealt, läbi paksu tolmu ja metsaradadel, kus sõidetakse tihedalt kahes reas, pole kerge ettepoole pääseda. Ehk teisisõnu: siis tuleb hoopis teine sõit, kus teevad ilma hoopis teised mehed.

Kui Austa, kes on järgmisel pühapäeval Elva sõidul kahtlemata üks võidupretendente, ka kohale ilmus, küsis ta mult: «Priit, kuidas oli?» Vastasin: «Täitsa hea. See oli juba sõidu moodi. Kui nood paar metsaalust singlit ka veel välja võtta saaks...» Kõigil meestel, kes ümberringi hinge tõmbasid ja palavusest higi pühkisid, läks nägu naerule.

Fotod 1-6: Caspar Austa sõitmas 2012. aastal Tartus Raadi karjääris. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits väntamas naeruse näoga üles Rakke rattamaratoni pikast tõusust 6-7 km enne finišit. Foto autor: Riho Lüüs