Pullerits: Ootamatu lugu – ma sain võistluskeelu!

Viimane võistlus, nagu teate, oli mul Elva rattamaratonil, kus sain 50 km sõidus igati tummise ja tuumaka 55. koha. Pärast seda läks kõik tavapäraselt. Miski ei ennustanud lähenevat katastroofi. Ei Elva sõidule järgnev esmaspäev ega teisipäev.

Aga kolmapäeval kiskus asi ärevaks. Kohe oli tunda, et lugu pole õige. Siin on mängus mulle allumatud ja vaenulikud jõud, järeldasin.

Võtsin vaikselt ühendust Art Soonetsiga, sest tema on mees, kes tunneb peaaegu kõiki ja ilmselt teab, kuidas ootamatuid olukordi siluda. Pealegi on ta selline, kes vähemasti minu silmis pole kunagi ähmi täis läinud, vaid on alati suutnud säilitada kaine pea.

Kujunenud situatsioon, nagu Soonetsist aru sain, polnud talle üdini võõras ega senikuulmatu. Aga selle lahendamine jäi väljapoole isegi tema võimekust. Kuid ta teadis, kellele mul tuleks helistada. Ja teadis ka seda, et too, kellele mul tasub helistada, on viimast päeva Eestis enne, kui läheb tükiks ajaks välismaale.

Niisiis tuli asuda kiiresti tegutsema, et olukord päris hapuks ja käest ei läheks.

Oma üllatuseks sain Soonetsi soovitatud tegelase koheselt telefoni otsa. Palusin ruttu, kas tal on mõnikümmend sekundit, et mind ära kuulata, ja avaldasin lootust, et ehk oskab ta siis soovitada, kes on see kõige õigem inimene, kelle poole tuleb pöörduda.

Mu vestluskaaslane kuulas mind ära. Peamine, et rahulikult. See andis usku, et küllap ta teab, mis «kange» ja «nuppe» tuleb mul järgnevalt liigutada, et asjad siiski joonde saada. Ja ma ei pidanud temas pettuma. Ta ütles, et teeb paar kõnet ja helistab siis mulle tagasi.

Umbes veerand tunni pärast helistaski. Ütles, et võtaksin pastaka ja paberi ning paneksin nime ja numbri kirja. Vastasin, et seda ei ole mulle vaja isegi öelda – olen valmis kirjutama. Ja ta ütles, et helistaksin kohe. Ning lisas, et järgmised sammud, mis mulle soovitatakse, ei ole just tavapärased, kuid midagi peljata pole vaja.

Niipea kui olin oma kõne lõpetanud, võtsin kõne üleskirjutatud numbril. Midagi polnud oodata ega passida, enne kui lahvatada ähvardav probleem liiga suureks paisub. Siis on seda juba hulga keerulisem üldsuse eest peita ja lahendada.

Kõne vastuvõtja oli juba asjast informeeritud. Meil jäi üle vaid kohtumine kokku leppida. Ta andis esimesed direktiivid, kuhu mul tuleb sõita, ja ütles, et siis helistaksin, kui sinna jõuan. Konspiratsioon näis viimistletud ja täiuslik.

Sõitsin kokkulepitud kohta. Helistasin. Sain uued juhised. Sõitsin sinna. Helistasin. Sain jälle uued juhised. Sõitsin sinna. Helistasin.

Lõpuks jõudsin kohale. Seal, kuhu jõudsin, võisin end tõepoolest turvaliselt tunda, ei ühtki kõrvalist silmapaari ega kõrva.

Vestlus ei kestnud kaua, oli konkreetne. Lõpuks ei olnud mul midagi vaielda ega vaidlustada. Jäi nii, nagu mulle öeldi: kaks nädalat võistluskeeldu. Sh trennikeeldu ka.

Näis, kui esialgne keeld läbi saab, kas see läheb pikendamisele – kindlasti, kui peaksin üritama keeldu rikkuda – või tühistamisele.

Foto 1: Chris Froome pärast dopingutestis põrumist detsembris 2017. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Benjamin Cohen (Šveits), International Testing Agency (ITA) juht. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Chris Froome'i vastane plakat Tour de France'il. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Sky meeskonna ratturid möödumas Tour de France'i neljandal etapil dopingusüstlaga tähistatud kohast. Foto autor: AP/Scanpix