esmaspäev, august 27, 2018

Pullerits: Minu geniaalne ettepanek, kuidas Eesti tippsporti raha juurde tuua!

Mehed, mul on idee ja ettepanek, kuidas lahendada Eesti andekate tippspordihakatiste edasise sporditee rahastamise küsimus! Ja see on lausa nii hea ja kaasav idee/ettepanek, et ka teie saate selle elluviimiseks oma panuse anda.

Kust tuleb selliste rahastamisküsimuste lahendamiseks eeskuju võtta? Ikka sealt, kus sedasorti küsimusi on pikka aega lahendatud, ja edukalt, kasudega. Seega: tuleb vaadata uue majanduse ettevõtete rahastamise skeeme. Seda enam, et tippspordihakatised on väga sarnased uue majanduse ettevõtetega: mõlemas nähakse potentsiaali, aga nad mõlemad vajavad potentsiaali rakendamiseks investeeringut. Mõistate?

Kui ei, siis kiirkursus teile. Ütleme, et teil on idee, kuidas mingi uue majanduse alla liigituva ettevõtmisega raha teenida (kuigi on äärmiselt ebatõenäoline, et teil see idee on – aga kujutleda võib ju kõike). Kuid oh häda: teil on vaja ettevõtte käivitamiseks ja laiendamiseks suuri summasid. Pank teile laenu ei anna, sest teil pole midagi ette näidata. Siis pöördutegi erainvestorite ja riskikapitalistide poole. Teete neile uhke esitluse sellest, mis on teie idee, kuidas see on unikaalne, mis moodi see inimestele korda läheb ja kuidas see hakkab raha teenima. Kindlasti mitte kõik investorid ei nooguta teile entusiastlikult kaasa, aga tavaliselt leidub ikka mõni, kes leiab, et te ideel paistab jumet, ning on valmis teile mingi summa andma. Ja kui selle summaga õnnestub teil tõepoolest ettevõte käima lükata ning mingeidki positiivseid arengumärke tekitada, võite teha järgmise investorite leidmise raundi. Siis on loota, et neid, kes on nõus teile raha andma – ja andma esialgsest juba tunduvalt suuremaid summasid –, ilmub juba märkimisväärselt rohkem. Ja nende abil saate oma ettevõtet veelgi suuremaks kasvatada.

Täpselt sama võiks teha spordis. Kujutame ette 17-aastast andekat noorsportlast, kes seisab peagi valiku ees: kas minna ülikooli ja teha tippspordipüüdlustega lõpparve või jätkata siiski maailma tippu pürgimist. Enamik valiks edasi õppimise, sest pole raha, mis aitaks tippsporti edasi teha. Kuid siin tulebki neile appi minu idee ja ettepanek.

Niisiis võiks noor andekas sportlane panna kokku 5-10-minutilise esitluse, nagu panevad kokku uues majanduses rahastuse taotlejad. Seal näitab noorsportlane ära oma senise sportliku arengu: kui palju on treeninud, mis tulemusi on saavutanud, millised on maailmas tema tugevamate konkurentide tulemused, milline on arenguvaru, millisest potentsiaalist räägivad tema füsioloogilised näitajad (maksimaalne hapniku tarbimise võime, maksimaalne kiirus, pulsisagedused jms), millise hinnangu on andnud tema võimekusele treenerid, arstid jne, jne.

Võimalikud investorid siis kuulavad ja mõtlevad. Kujutame ette, et kaks-kolm neist leiavad, et noormehes on ainest, ning otsustavad temasse panustada igaüks näiteks 5000, 10 000 või 20 000 eurot. Selle summa eest saavad nad sportlases kokkulepitud osaluse – täpselt samamoodi, nagu riskikapitalistid saavad oma panuse järgi osaluse uue majanduse ettevõttes. Ehk teisisõnu: kui sportlane võidab tulevikus auhinnaraha, siis vastavalt investeeringu suurusele läheb protsent võidetud rahast investoritele. Näiteks 5% 5000 euro panustajale, 10% 10 000 euro ja 20% 20 000 euro panustajale.

Küsite, et mis juhtub siis, kui sportlane saab vigastada või lõpetab muul põhjusel oma pürgimused. Sel juhul, kahju küll, on investorid oma rahast ilma (kui nende leping sportlasega ei sätesta kuidagi teisiti). Aga täpselt samamoodi jäävad riskikapitalistid oma rahast ilma, kui uue majanduse ettevõttest, kuhu nad on raha paigutanud, asja ei saa. Iga investeeringuga kaasneb ju risk.

Loomulikult on siit põhjust kõvasti edasi mõelda. Näiteks kas mingist hetkest, kui sportlane on talle antud 5000 või 10 000 eurot ja teatud kokkuleppelise kasumi investorile tagasi teeninud, saab ta kohustustest investori ees priiks või jääbki investor sportlase karjääri lõpuni tema osanikuks (kaasomanikuks). Sportlane võib jällegi hakata kurtma, et liiga suur osa preemiast läheb teistele ning talle jääb vähe järele, ent sel juhul tasuks tal siiski meeles pidada, kes need üldse olid, kes riskisid ja panid oma raha mängu, et anda talle üldse võimalus tulevikus võiduraha teenima hakata.

Kindlasti tekib niisuguseid küsimusi ja poleemilisi aspekte veel mitmeid, kuid minu meelest on siin kõige tähtsam mitte takerduda tulevikuprobleemidesse, vaid selle asemel mu idee/ettepanek kiiresti ellu lükata. Probleemidega, mis hiljem kerkivad, tasub tegeleda nende tekkimise järjekorras. Seni kui nende üle ehteestlaslikult vaidlema hakata, jõuame kaotada mitmeid andekaid sportlasi, kes kaovad areenilt, sest Pulleritsu ettepanek ja idee Eesti tippspordi rahastamiseks takerdus aastateks teoreetilisse tähenärimisse ja nääklustesse. Sellest oleks kahju.

Foto 1: Lugejate soovil pilt pealtvaatajatest Venemaa jalgpalli meistrivõistlustel. Foto autor: Sputnik / Scanpix
Foto 2: Lugejatele: Grid Girls Moto GP etapil Austrias. Foto autor: imago / Eibner Europa / Scanpix

37 Kommentaarid:

At 09:07, Anonymous Anonüümne said...

Lugesid vist laupäevast Päevalehte. Tubli! Lugemine on hea.

 
At 09:08, Anonymous Anonüümne said...

Teeks küll tippsporti, aga midagi ei jää meelde. Pärast ei mäleta midagi, kus käisid, mida nägid. Tuleks korraldada lühikirjand pärast sooritust, mille eest saaks 5punkti.

 
At 09:32, Blogger Priit Pullerits said...

Esimesele: krjutasin selle valmis juba reedel, avaldasin täna hommikul.

 
At 09:49, Anonymous Anonüümne said...

Ei Mr.Pullerits, ei õnnestu see skeem. Sportlase arendamine on midagi keerulisemat kui järjekordse taksoäpi kirjutamine.
Näiteks viskab riskar 100 000. Muudele muredele lisaks on sportlasel mure rahanutsu haldamisega. Kuidas kukutada see optimaalselt? Sportlasele rahulikum oleks igakuine toetus. Aga see on juba tavaline sponsorlus.
Riskikapitalist ei ole loll. Mis auhinnaraha on loota kergejõustiklaselt, triatlonistilt, maratoonarilt? Seal teenib ainult terav tipp. Sportlasesse investeering Eesti oludes on hullem kui loterii.

 
At 09:56, Blogger Panta Rhei said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 10:04, Blogger Panta Rhei said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 10:17, Anonymous Anonüümne said...

Tänapäeva sport on läbi põimunud äriga. Jätame jalgpalli ja muud sportmängud kõrvale, mis põhinevad etendusel rahvamassidele.
Trikisuusatamise karusell toimib suusavarustuse müümise ideel. Norra rootsi talvesuusatamine toimib põhimõttel et kui tuhanded sportima meelitada, siis tuhanded ostavad varustust. Ringmäng.
Konkurentsitihe tavasport on liiga vähese tootlusega. Kui keegi rahaga riskib tulevase osaku saamise eesmärgil, siis juba e-sport, rahapokker, rahabridž, snooker, tennis jms. turniiri tüüpi spordialad, kus ka kaotuse korral lohutuse nuts saadaval.

Raha otsib kus ennast toota. Luna Aleksandra peaks väga ettevaatlik olema. Kui lepingut sõlmida, siis sellise, kust oleks turvaline exit.

 
At 10:36, Anonymous Anonüümne said...

Ahaa, tuli sealt! Kaasame asjatundjad. Neid saab kaasata vaid raha eest, niisama nullist ei saa.
Seda teemat juba kunagi arutati, et sportlasele peaks toeks pakkuma mingi maksumaksja või kellegi era rahastatud TIIMI, kes sportlast spetsiifilistes küsimustes abistab-teenindab. Tänapäevases "iga liigutus maksab" süsteemis on selline vajalik.

Kuna üksi raha ei hüppa ega jookse, siis teeks hoopis tiimi? Ah? Nagu oli kunagi Kanteri tiim. Suudaks ehk teenindada mitut sportlast korraga. Eri alasid. Kui oma tippe parasjagu ei ole, siis naaberriikide andekaid.

Vaadake Saskia Alusalu. Välismaa alaspetsiifiline treeneritarkus. Keskkonnaks Inzelli uisukeskus. Meie ärikate poolt talle sponsorinuts, et Inzellis oma elu kinni maksta.

Kui kodus elada ja treenida, siis
Riskiraha andmine on vaid esimene samm. Selle rahaga peab orgunnima elu ja treeningud. Tiim Haanja on samm sinna poole, kui Haanjas oleks aastaringne igilumi, siis oleks asjal mõtet. Ning kui norskid suusatamisest loobuksid.

 
At 10:44, Anonymous Anonüümne said...

Ka aurude peal saab kiiremaid ringe läbida.

 
At 12:19, Anonymous Anonüümne said...

https://stardipaik.ee/edukalt-loppenud-projektid/

 
At 12:26, Anonymous Anonüümne said...

Start-up äril on oma eripärad, samuti nagu spordiäril. Kui keegi talent välja nuhitakse, siis läheb asi käiku niigi, mingit lollakat pauerpoint esitust oma potentsiaalse edu reklaamimiseks ei vaja keegi.

 
At 12:44, Anonymous Anonüümne said...

Stardipaik saidil on mingid naljakad aita Jupsik välismaale võistlema üleskutsed. See on hoopis midagi muud kui algne teema.

 
At 13:07, Anonymous Anonüümne said...

Mul on tagasihoidlik küsimus, et millist majanduslikku kasu loodab investor sportlaselt hiljem saada? OK ilmselt täielik tipp, selline kes on pidevalt suuvõistlustel esikolmikus, toodab kasumit igal alal. Keegi nimetas Saskia Alusalu. ON ta tipus? Oleks ta tasuv investeering? On Hetkel Eestis mõni sportlane, kes lisaks sellele, et ta ennast täielikult ise ära majandab, suudaks veel investorile kasumit ka toota?

 
At 13:27, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

Palju kindlam inveteering on osta endale Aafrikast välejalg või jõujuurikas. Saab odavalt kätte ja hakkab suht kohe kasumit tootma. Milleks nähe vaeva varsaga või isegi säluga, kui on võimalik saada perspektiivikas täkk. Nn arenenud riigid ongi seda teed läinud. Rikutud geenidega heaolu ühiskonna võsukestest korralike gladiaatoreid ei saa. Enamusest tulevad kas lödipüksid või siis paremaljuhul sitakotid.

 
At 13:31, Anonymous Anonüümne said...

Spikker neile, kes ei tee vahet lödipükstel ja sitakottidel on selline, et kõik need kes jäävad rahvaspordi üritustel Pulleritsust tahapoole on lödipüksid, need kes aga saavad kõrgema koha, st võidavad Pulleritsu on sitakotid.

 
At 13:32, Blogger Panta Rhei said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 13:43, Anonymous Anonüümne said...

On, täitsa on. Kanepi ja Kontaveit oma ala spetsiifika tõttu. Võrdle neid meie vehklemise maailmameistritega just sissetuleku osas.
Alusalu pole mingi tipp, kuid ta oli toodud näitena, et sportlane pole üksik seen metsas, tihti vajab sportlane keskkonda, mida Eestis ei suudetagi pakkuda. Mida teeks Alusalu pihku pistetud 100 tuhandega, kui ta jääks koju? Selle rahaga omale jäähalli ja selle teenindust ei osta.
Kas mitte kahevõistlejad vennad ei elanud spordi nimel Norras mingi aeg?

Asi on kimurantne. Nii mõnigi tahaks täna Kontaveitiga lepingu sõlmida. Ratsu toob ju raha sisse. Aga kas Kontaveit huvitatud on? Ei ole.
Luna Aleksandrasse pandud raha hakkaks tagasi tooma alles aastate pärast. Ütleme 60% riskiga. Kes julgeb ja tahab teha tehingu?
Üksikule ja ühekordne panustamine ei tööta. Teha näiteks kettaheite kool. Noored kasvatatakse üles ja oma tuleviku teenistuselt maksavad osa. Sommidel on erakapitali küll. Neil on eelisarendatav odavise. Kui isegi sealse rikkuse juures see skeem ei tööta. Lihtsam on niisama heategevuse korras sponssida. Tippodaviskajana elad ära, aga et keegi sinu pealt oluliselt otse pappi teeniks?

 
At 13:52, Anonymous Anonüümne said...

Pikk arutlus lühidalt kokku võetud.

Rikutud geenidega heaolu ühiskonna võsukestest korralike gladiaatoreid ei saa. Enamusest tulevad kas lödipüksid või siis paremaljuhul sitakotid.

Aplodeerime!

 
At 14:02, Anonymous Anonüümne said...

Peab ka tugevalt "annet" olema, et sellises olukorras mingitest tippudest unistada. Sitta tuleb hakata oma järelt koristama. Priit, kingi oma Cube mõnele pätipisile, muudad ühiskonna paremaks.

 
At 14:14, Blogger Panta Rhei said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 14:26, Anonymous Anonüümne said...

Ei ole nõus. Sport ei ole sama mis taksoäpp.
Massilise põhja jaoks, kust vahel tippe kerkiks, on tarvis vana tüüpi spordikool-internaate. Sealt tuleks kasvõi treenerikaadri järjepidevus, kui midagi muud ei tule.

Võtame üksiksportlase näite. Kahevõistleja Ilvesele klapiti meeskonda, sest ilma ei saa. Tal oli vaja suusatreenerit ja hüpete treenerit, lisaks füsioterapeuti ja päris arsti, kes hoiaks ära sportlase võimaliku haigestumise. Vaja oleks ka asjaajaja-esindajat, kes tellib piletid ja majandab reisimist, logistikat ja vaba-aja veetmist. Talvel on tihe võistlus ja treeningukarusell. Suusavarustusega lennud Jaapanisse ja Kanadasse. Oletame et Ilves on absoluutne tipp. Kõikjal ja alati võidud. Siis võib isegi välismaine sponsor tekkida. Küsime et kes kodumaa kapitalistidest oleks nõus sellist tiimi ülal pidama? Kuidas on kulud ja tulud? Viieliikmelise meeskonna elamine reisimine maksab kopika. Kahevõistlus pole 100m jooks, kus korraldaja maksab lennuki, hotelli ja veel ilusa preemia peale. Või pole asi nii hull?

 
At 14:46, Anonymous Anonüümne said...

Hunt on usa profitiimis, mis lausa omaette tootmisharu. Ülejäänud nimed on samuti tiimides, mis on spordialad, millest on arendatud isemajandavad kaubamärgid. Ka Kangert ja Taaramäe on tiimides, mille sponsoriks pank või suurtootja. Ning profimaanteratta tsirkusel on turgu. Maksumaksja tuge ei vaja nende alade organisatsioon, ega sportlased.
Küsimus on mida teha Eesti kergejõustiklase, vehkleja, suusataja, maadleja, purjetajaga? Saksamaal lähevad nende alade esindajad armee ridadesse, ehk kaudselt maksumaksja kukile. Eestis ole lahke otsi ise sponsor.

 
At 15:20, Anonymous Anonüümne said...

Sport vist läheb suunda, kus jäävad vaid alad, mis ise pappi teenivad. Vastasel juhul maksa oma hobi ise kinni.
Kes viitsib vaadata mootorpaatide kihutamist? Puhas ala, mis elab oma tootja kulul. Võistlused maksab kinni paadimootorite tootjafirmad.

Võtame orienteerumise. Mis on seal parimate auhinnad? Orienteeruja on sponsorile odav, sest pole tarvis kallist varustust. TV ala see ei ole. Metsa reklaamitulpasid ei pane. Kes maksab?
Ujujale logo külge ei pane, supluspükse rahvas ka massiliselt ei osta. Eriti vaatamisvääriline ala ei ole. Kas ujumine püsib tänu USA kunagisele populaarsusele?

Saalihoki. Igav. Enne vaatad neegrite jalgpalli kui saalihoki sebimist. Aga näed, elab. Ehk siis piisab piskustki.

 
At 15:47, Anonymous Anonüümne said...

Start-upide süsteem on ka Eesti spordis juba ammuilma ülesehitatud. Tasub pilgud pöörata siin blogis palju vaenatud jalgpalli suunas. Mõni asjaga rohkem kursis olev ilmselt teab pikemalt rääkida kuidas klubid ehk investorid hakkavad maast-madalast noori kasvatama ja mõni üksik neist noortest teenib ka ülejäänud üheksa kasvatamisega raisku läinud raha tagasi. Kuidagi niiviisi vist see süsteem seal töötab.
Ehk võtmesõna on riskide hajutamine ja toimiv ning süsteemne lähenemine. Mulle tundub, et jalgpall on oma vallas suutnud PP väljapakutud idee rakendada. Töö noortega, vajaliku taristu rajamine, treenerite koolitamine, jne.
Üksikutele sportlastele, kelle puhul pole mingit aimugi, et kas nad kunagi tulemust ehk raha tootma suudavad hakata, mina panustada ei julgeks. Risk on liiga suur.

 
At 17:06, Anonymous Anonüümne said...

Mh, orjakaubanduse promo Eestis. Tule taevas appi! Oiouoi. Jälle miski absurdne hullus. Kust sellised ideed sünnivad, vene aja jäänuk kui kommar pidas ennast inimsaatuste omanikuks. Ilma dabroota oli keeruline midagi teha.

 
At 17:20, Anonymous Anonüümne said...

Tundub et vaidlused Eesti spordi tuleviku asjas ei vii kuhugi. Kes, mis, kuidas ja kui palju las otsustab Padre üksi. Umbes nii nagu Rooma Keiser Augustus Maximus Suprematicus. Kui toodi 300 kreeka vangi, üleni näljas ja räbalates, tegi keiser sõrmega ringi ümber pea ja viitas taevasse. Kõik said aru et nüüd läheb poomiseks. Keegi ei vaielnud vastu. Pärast oli kõvem pidu.

 
At 18:06, Anonymous Anonüümne said...

Härra Pullerits, pikk lugu on, aga pilte mitte ühtegi? Meil, lugejatel tekib niiviisi infonälg. Muide, ammu pole näinud Njušat, Marju Länik oli hiljuti delfis, ka anonüümsed kaunitarid kumerama muskulatuuriga on alati teretulnud spordi info.

 
At 18:08, Anonymous Anonüümne said...

Tähtis pole see, millal tekst väidetavalt kirja on pandud, vaid see, kes esimesena avaldas.

 
At 18:31, Anonymous Anonüümne said...

Ajaloolised faktid on jõledad. Nagu vorsti tegemise jutt. Ja selle õudaka peal meie ühiskond toimibki. Sport, see on näidend, millega nööritakse nutsu. Tiitlite enese väärtus on selle ümber olevas shõus. Sel jamal pole miskit õigustust peale inimvõimete piiri ebamäärase kompimise. Kõik see marginaliseerub ja ainuke mis on oluline on sponsorite tugi. Ehk siis tavaline marketing. Äri. Meie elu osa aga sel puudub moraalne mõõde.

 
At 19:03, Anonymous Anonüümne said...

Sport on eelkõige šou. Mis inimvõimete piire kombatakse jalgpallis, korvpallis, poksis, tennises, vigursuusatamises? Või eestlaste lemmikspordis autorallis? Isegi kergejõustikus, mis on kõrgele, kaugele, kiiremini, võisteldakse eelkõige võidu, mitte mm rekordi nimel. Need inimvõimete piirid on dopingu abil õige kaugele ette viidud. Neegrinaisedki ei pääse 400 ja 800m jooksus vanadele inimvõimete piiridele lähedale. Jussah Bolti magnet polnud mitte joostud rekordid, vaid tsirkus, mida ta pakkus värviliste massidele.

 
At 20:39, Anonymous Anonüümne said...

Olukord on lootusetu. Ei ole head retsepti spordisangarite kasvatamiseks. Ei seda vaid ole. Poputame vehklemist, aga see ei ole ikka õige sport. Õige sport on vabaõhu sport. Teeme jalgratast? Koduse profitiimi tegemiseks ei ole piisavalt suurt firmat pääsponsoriks. Tallink?
Keskmise World Tour rattatiimi aastaeelarve on 20 miljonit eurot. Kutsume kõvemad läti leedu ja valgevene jukud sõitma, pääseb odavamalt. Padre teeb väikese tasu eest mänedžeri tööd. Ah? Tulevikus tuntakse Eestit kui rattakunnide maad.

 
At 21:13, Anonymous Anonüümne said...

See ei koti kedagi kas Eesti on rattakunnide või lödipükste maa. Vallutame Läti, Leedu ja Valgevene ära. Siis alles hakkavad austama. Suur-Eesti presidendiks Kersti muidugi ei sobi. Lukašenka aga suurepäraselt. Õpib eesti keele ära ja siis läheb kui lepase reega.

 
At 12:11, Anonymous Anonüümne said...

Kui A R Lukašenkast saab suurEesti president, siis kellest riigiasjade peaminister? Tundes Rõgarovitši kompromissitut ja põhimõttekindlat meelelaadi, siis kaalukauss langeb vägisi Tartukandi mehe P.Pulleritsu poole.
Aga kes meile siis suusablogi kirjutab?

 
At 14:56, Anonymous Anonüümne said...

Sellisel juhul astume medalikonkurentsis Norrale kandadele. Kas mitte Valgevene naiskond pole laskesuusatamise teatesõidu viimane olümpiavõitja? Phönjangist. Murdmaad lammutavad nad ka edukalt. Kelly toob miinimum kaks kulda ja läti kelgutajad lisavad kolm. Eestist hakatakse rääkima kui uuest talispordi superriigist. Mis meil saab selle vastu olla?

 
At 18:25, Anonymous Anonüümne said...

Superriik, unustage ära. Eesti on juba super. Kõik oleneb millinääridest. Kas neile ala ja inimene meeldib või on nägemist, me kindlasti kohtume veel.

Kuivõrd võimete lagi on 27 siis, kes selleks ajaks pole ennast medalitega tõestanud, siis need tuleb saata kulla, hõbeda või vasekaevandustesse. EOK palgalt ära.

 
At 20:55, Blogger Priit Pullerits said...

Ega lisaks leitud pildid vist sobi ega rahulda, järeldades vaikusest?

 
At 08:15, Anonymous Anonüümne said...

Pildid ajavad asja ära, meestel käed tööd täis ja klaviatuurini veel ei jõua...

 

Postita kommentaar

<< Esileht