«Äge auto!» kiitsin rohelise kõrge vedrustusega bagi (fotol vasakul ja samuti kahel järgmisel fotol allpool) juhti. Väike kiitus on alati hea moodus inimestega jutule saada.
Aga ta masin oli tõesti teistsugune kui teistel. Näiteks polnud sel uksigi. Kui kaasa sõitnud naine sinna sisse tahtis saada, haaras ta käega katuseraamist ja vinnas end üle auto ääre.
Bagi omanik, nagu selgus, oli Moabi džiibimeeste kokkutulekule saabunud Washingtoni osariigist Leavenworthi linna lähistelt. Too on eriline linn: tükike ehedat Baierimaad keset Ameerika loodepoolseimat (v.a Alaska) osariiki. Bagimees oli oma sõiduki lasknud sõpradel valmis teha, sest ta on andunud Moabi Easter Jeep Safaril käija – tänavune on tal juba 15. kord ja rohelise bagiga kuues kord. Kui uurisin, kui palju bagi ehitamine maksma läks, ütles ta naerdes, et ei mäleta. Kui küsisin, kas ta ei mäleta seepärast, et naine istub kõrval ja ta ei taha, et naine saaks teada, kui suure summa ta oma hobi peale hakkama pani, teatas naine, et mees sai oma sõiduki valmis enne, kui nad abiellusid. Mees ütles, et kui ta peaks oma masina ära müüma, küsiks ta selle eest sada tuhat dollarit.
Too roheline bagi – või monstermaastur, sest ma pole siin asjatundja sõidukite klassifitseerimises – oli umbes 50-60 džiibist, mis olid tulnud Metal Masheri rajale, kahtlemata üks võimekamaid. Kui pärisin juhilt, kas ta kardab ka, et äkki on mõni takistus liiga raske, vastas ta südamerahuga muiates: «Ei.» Ja lisas: «See on ju nii lahe!»
Tosina miili pikkune Metal Masheri ehk Metallipurustaja rada on Moabi ümbruses üks nõudlikumad. Asjatundjad hindavad seda keerukuselt kümne palli süsteemis seitsmega. Seda sai näha juba esimesel tõsisel takistusel, mis oli umbes pooleteise meetri kõrgune astang. Seal oli vaja kogenud juhendajat (fotol paremal), kes rattad õigesse asendisse sätib, sest ega juht ju muud kui taevast näe. Sellegipoolest ei saanud kõik sugugi esimesel katsel astangust üles. Ja tavalisemad džiibid, mil puudusid suured tehnilised modifikatsioonid, ei hakanud seda astangut ründamagi. Neile oli vasakult kergem ümbersõit.
Sättisin oma päevaplaani nimme just niimoodi, et saaks Metal Masheri rajal maasturite etendust näha (fotol vasakul). See on üks väheseid olulisi radasid, mida ma polnud Moabi ümbruses oma rattaga aastate jooksul veel läbi sõitnud. Ei olnud sõitnud just seepärast, et Metal Masher pole sugugi kerge rada. Charles A. Wellsi džiibiraamatus on seda iseloomustatud nii: «Klassikaline
hardcore rada, mis on mõeldud üksnes ümberehitatud sõidukitele.» See tähendab, et ka rattasõiduks vastik. Kui sinna siiski ratast väntama minna, peab selleks olema mingi lisapõhjus. See põhjus oligi täiesti tasuta võimalus näha maasturite etendust.
Paarsada meetrit pärast esimest kõrget astangut ootas järgmine umbes samasugune. Üks must Jeep Wrangler (fotol paremal), mida juhtis suure pruuni habemega mees, üritas sealt üles saada mitu korda, aga kogu aeg tulutult. Vaatasin, et ta naine on kõrvalistmel hirmust päris kangestunud. Lõpuks tuligi ta kabiinist välja. Aga juht ei jätnud jonni ja seni ta üritas, kuni masinal ühe telje ära murdis. Tema jaoks oli sõit lõppenud.
Järgmisena tuli astangu alla valge Jeep Wrangler (fotol vasakul). Kuigi juhendaja sättis astangu serval Wrangleri rattad kenasti paika, suutis juht ikka midagi valesti teha, nii et temapoolne esiratas tõusis kõrgele õhku ning kõigi hüüetest mõistsin, et see masin võib nüüd küll uppi minna. Aga mingi ime läbi kukkus vasak esiratas ikkagi maa poole tagasi. Rohkem too juht seda takistust ületada ei üritanud, vaid valis paremalt ümbersõidu.
Kui pärast valge Wrangleri juhilt küsisin, kas ta kartis ka, et masin võib katusele lennata, andis ta kaks vastust. Esiteks, tal on turvavöö peal. Ja teiseks on ta sõiduk kindlustatud. Kui aga uurisin, kas kindlustus ka sellises metsikus kohas auto lõhkumise kinni maksab, vastas juht, et eks kindlustus püüab alati leida mooduseid, kuidas mitte maksta. Hiljem esitasin kindlustuse kohta küsimuse ka ühe teise džiibi juhile: kas maasturirajal tekitatud õnnetuse kahjud ikka hüvitamisele kuuluvad? Juht vastas, et see on ju samamoodi tee nagu kõik teisedki. Aga tema mitteverbaalsest reaktsioonist võis välja lugeda, et ega ta ise ka täpselt tea, mis õnnetuse korral saab.
Proovisin GoPro kaameraga džiipide heitlusi Metal Masheril jäädvustada nagu paljud teisedki (fotol ülal paremal ja vasakul), sest lootus kuumi kaadreid saada on märkimisväärne. Pugesin oma kaameraga paremat kohta otsides teiste vahel nii, et ürituse korraldaja moodi mees ütles sõbralikult, et ärgu ma väga lähedale mingu, sest džiibid võivad käituda täiesti ettearvamatult. Sedasi sain temaga jutusoonele ning lasin tal seletada nõkse, mis moodi rasketest tõusudest üles saada. Kui lõpuks pärisin, mis ta arvab, kui mitu masinat Metal Masheri rajal täna katki läheb, pakkus ta, et võib-olla üks. Ta lisas, et osales eelmisel aastal Moabi džiibisafaril seitsmes sõidus ning nonde peale kokku purunes vaid üks auto.
Aga mis siis saab, kui auto rajal katki läheb ja edasi sõita ei saa? Korraldajamees seletas, et suurtes gruppides on alati piisavalt varuosi ja muid juppe kaasas, nii et enamik hädasid püütakse rajal likvideerida. Kui aga katki läheb mõni selline osa, mida kellelgi ei ole, peab keegi sõitma Moabi ja selle sealt ära tooma. Džiibimehed püüavad ikka oma jõududega hakkama saama, sest väljavedamisteenus Moabi kandis maksab hinge hinda. Juba kümnend-poolteist tagasi oli see rohkem kui tuhat dollarit, tõenäoliselt on nüüdseks hind vaat et kahekordistunud.
Kõige karmimad takistused ootasid enne seda, kui rada jõuab kõrgeimasse kohta, Arths Rimile. Sellised takistused, nagu Rock Chucker (fotol ülal paremal), kus tuleb pööretega sõita üle suurte järjestikuste kivide ja astangute, ning Mirror Gulch (fotol vasakul), kus tuleb üles roomata kitsast ja teravate servadega kuivanud kose kohast, panid maasturid pikalt üksteise järel ootama. Kui küsisin ühelt korraldajasärgis mehelt, kui kaua tema arvates aega kulub, et kõik raja läbitud saaksid, vastas ta, et kümme ja pool tundi.
Need masinad, mis jõudsid lõpuks Arths Rimile, sättisid end sinna tihedalt parkima. Arths Rim pakub sama võimast vaadet Moabi ümbrusele (fotol paremal), nagu pakkus eile Gold Bar Rim. Ilmgi oli täna samasugune tuuline nagu eile, ainult veidi jahedam. Kuna ilmaprognoos oli lubanud, et hilisest pärastlõunast alates võib tulla vihma, tegin paar pilti ning jätsin džiibimeestega hüvasti. «Estonia! Estonia!» hüüdsid nad mulle järele.
Veidi Arths Rimi serval (fotol vasakul) sõitnud, jõudsin järele eespool liikunud maasturite grupile. Peagi hakkas laskumine, ja kuna džiibijuhid nägid, et olen neist allamäge kiirem, võtsid nad lahkelt kõrvale ja näitasid, et sõitku ma mööda. Aga möödasõit on alati risk – ja nii ka sedapuhku. Ühest punasest Wranglerist möödudes sattus mu ratta esijooks astangult maandudes pehmesse liiva, keeras all viltu ning nii ma tasakesi üle leistangi lendasingi. Jah, tasakesi, sest jõudsin maanduda rajaäärsele liivale ilusasti ühele käele ning teise käega püüda kinni tagant üles visanud jalgratta enne, kui see mulle peale oleks kukkunud. Pealtnägijaile võis see tunduda efektse maandumisena. Kuna viga ma ei saanud, ajasin end püsti ning sõitsin edasi mäest alla üle kivide ja läbi liivaste pragude. Džiibid jäid kaugele maha.
Tagasiteele jääb üks legendaarsemaid takistusi, Widow Maker ehk Lesestaja. See on nii karm, et enamik ei üritagi sellest üles saada. Tegemist on kahe ja poole meetri kõrguse peaaegu püstloodis seinaga. Ja kui sellest mingi imega üles saad, pole lugu veel lõppenud: kohe järgneb veel terve rida suuri ja teravate servadega astanguid. Tahtsin oma silmaga seda hullu kohta näha.
Lesestaja juurde viiva tõusu all seisis kaks džiipi (fotol ülal paremal). Küsisin, mis lahti. Nad vastasid, et miski oli mootoris katki läinud ning kolmas masin oli Moabi varuosa järele sõitnud.
Lesestaja (fotol vasakul) all ei hakanud ma safaridžiipe järele ootama. Esiteks polnud üldse kindel, kas mõni neist tuleb toda tõusu ründama, sest ametlikult oli soovitatud võtta sellest kauge, ligi miilise kaarega mööda juhtiv kõrvaltee. Teiseks kogunesid taevasse ümberringi tumedad pilved ning vihma kätte ei tahtnud küll jääda, sest olin oma auto parkinud maanteelt nelja miili kaugusele ühe karjaaediku äärde ning ei saanud välistada, et Gemini Bridges Roadi lõik ei muutu vihmaga läbimatuks mülkaks.
Kui pärast ligi viit tundi ja 27 kilomeetrit Metal Masheri teel auto juurde naasin ning kaarti vaatasin, nägin, et sealt lähedalt laskub alla Four Arch Canyon Road. Kaks päeva tagasi Flat Iron Mesa džiibitee lõpus kohatud ametiesindaja oli märkinud, et too pidi olema väga ilus tee (fotol paremal), mis viib, nagu nimigi ütleb, nelja liivakivikaarega kanjonisse. Heitnud pilgu taevasse sinna suunda, kust puhus tuul, ja veendunud, et eriti ähvardavaid pilvi ei paista, võtsin ette tee Nelja Kaare kanjonisse.
See oli hea otsus. Sest ütlen ausalt: ei mäletagi, et oleks hiljuti nii ilusat kanjonit näinud. Sel pole lamedad seinad, nagu paljudel jõeäärsetel kanjonitel, vaid need koosnevad justkui skulptuuridest (fotol vasakul). Ainus, mis täiusest puudu jäi, oli päike, sest halli taeva all ei tulnud värvid ja kontrastid ja kontuurid kuigi hästi esile. Igatahes tekkis tugev soov kunagi päikselise ilmaga sinna tagasi minna.
Lisaks on see kummaline kant. Kaart näitas, et kanjoni ääres asub skautide laager. Kui sinna sõitsin, nägin, et tõepoolest on seal üks suur ühishoone moodi rajatis. Varikatuse all seisis ülestõstetud kapotiga valge džiip. Samuti oli seal üks valge treiler (fotol paremal) ja oranžikas buldooser. Aga ühtegi inimest polnud näha. Ja skautide laagripaika see ka ei meenutanud.
Veidi eemal on punaste liivakivikuplite taga teine laagrikoht. Tahvel teatab: Entrada High Adventure Base Camp (fotol vasakul). Erinevalt väidetavast skaudilaagrist keelavad sildid sellele laagriplatsile siseneda, aga piirde tagant oli näha samuti hele treiler, mingite suuremate hoonete metallkarkass, neli välikemmergut ja muud kola. Taas ei ainsatki hingelist. Kas veel üks mahajäetud paik?
Õhtupoolikul tegin oma majakese juurest Archview telklinnakus tunni ja 20 minuti pikkuse rattasõidu mööda Sovereigni rada põhja poole järsust kivisest mäest alla (fotol paremal) Willow Springsi teele, mida mööda pääses Archesi rahvusparki viiekümnendail, enne kui ehitati uus tee Moabi lähistelt. Ega muud eesmärki olnud, kui lihtsalt ümbrust uurida. Aga seal oli niivõrd arusaamatu teede ja radade rägastik, et eksisin ära. Isegi kaardist polnud kasu, sest enamikku teid ja radasid kaardil lihtsalt pole. Neid on ilmselt aegade jooksul juurde tekitatud ning neid on nii palju, et kaart muutuks ämblikuvõrguks, kui kõik rajad sellele märkida.
Sattusin ka laia pehme liivaga
washi ehk vadisse (fotol vasakul), kus tuli ratast käe kõrval lükata. Pimedus hakkas juba peale suruma. Kuid muretseda polnud põhjust, sest suund, kuhu hoida, oli teada. Lisaks oli ümberringi mitte kümneid, vaid ilmselt sadu treilereid ja telkijaid, kellelt alati abi saanuks. See on lausa pöörane, kui palju Moab kevadel inimesi ligi tõmbab, nii et suurem jagu ei ööbi linnas, kus kohti ei jätku, vaid linnast väljas looduses. Ilmselt nood telkijad ja treileritega kohale tulnud ongi need, kes on teede võrgustiku lootusetult segaseks ajanud.
Aga sedasi sain aimdust, et kogu elu ei käi sugugi linnas ja ametlikes telklinnakutes, vaid omaette suur ja vilgas elu käib siinkandis vaat et kõikjal (fotol paremal), kuhu mingidki teed viivad. Seega võin olla õnnelik, et mul on, erinevalt telkijatest, tugev katus pea kohal ja reguleeritav radiaator nurgas ning pehme voodi päevast taastumiseks. Seda enam, et ilmaprognoos lubab ööseks vihma.
Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Esileht