Pullerits: Mis oli Tartu rattaralli meeldejäävaim mälestus?

Tartu rattaralli kõige mälestusväärsem seik juhtus siis, kui võistlus oli läbi, kõht täis söödud – kas supiportsjon polnud seekord eriti suur? –, nõud abiliste abiga tagastatud just nii ja sinna, nagu ette nähtud, ratas rattahoiust ühes tükis kätte saadud ning peatusin McDonald’si ja medalite kaela riputamise ala tagusel ristmikul, kui vastu tuli kolm nooremat meest, kes ilmselgelt ei olnud eesti päritolu.

Mul oli seljas särk (fotol paremal), mille olin alles paar päeva tagasi saanud Viljandi maantee alguses Pinarello rattapoest – mitte, et seda sealt osta saaks –, kus märkasin samasugust sinikollast särki sinna enne sulgemist sisse astunud mehe seljas ja küsisin, kust ta selle sai.

Ta ütles, kust ta sai, aga ei lubanud mul teistele öelda. Ja ega seda niisama kindlaks tee, kes sellised särgid on teinud, sest siseõmblustes mingit silti ei ole.

Särgile on kirjutatud suurte tähtedega – kui viisakalt tõlkida –, et vene sõjalaev, käi persse. Sain ka sellise särgi.

Särgikandja rääkis, et kandis seda särki Hispaanias rattalaagris. Seal oli ühes kaupluses mingi venelane ligi astunud ja kukkunud ülbitsedes küsima, kas särgikandja provotseerib teda. See oli küsijalt muidugi suur viga. Sest esiteks ilmus kohe välja veel üks Venemaad persse saatva särgi kandja, nii et jõudude vahekord oli venelase kahjuks. Ja teiseks, arvestades särgikandja füsionoomiat, suurepärast vaenlase keele valdamist, jõulist ja konkreetset verbaalset väljendusvõimet ning teatavat erialast väljaõpet, ei teadnud venelane, kellega ta vastakuti satub. Mina tema asemel oleks sellises olukorras enda säästmiseks juba viie sekundiga kauplusest kadunud nagu soe sitt lehmaihust – nagu särgikandja armastab teinekord öelda.

Ülbe küsija sai aru, milline on seis, ja võttis vaikseks.

Teine intsident juhtus ühes Hispaania söögikohas, kus baarimees hoiatas, kui nägi Venemaad persse saatvat särki, et nende juures käib palju venelasi. «Kus nad on?» küsis särgikandja. Baarimees osutas laudadele, mille ääres venelased istusid. Särgikandja seadis sammud nende juurde, et näha, kellel on ütlemist. Kellelgi ei olnud. Ja õigesti tegid, et moka maas pidasid. Nad olid ka pilgud maha löönud.

Nüüd siis köitsin Tartu kesklinnas Venemaad persse saatva särgiga samuti kolme mitte-eestlase tähelepanu. Tegelikult oli neid neli – üks naine ka. Ja ausalt öeldes viis, nagu selgus – naise umbes kümnene laps samuti.

Üks meestest küsis mult, kas võib minuga pilti teha. Küsisin, kust nad pärit on. Nad vastasid, et Ukrainast. Täpsemalt kust, soovisin teada. Luganski oblastist, vastasid nad.

Loomulikult lasin neil pilti teha. Endast selles särgis. Ühekaupa nendest koos minuga.

Rääkisime umbes kümmekond minutit. Siin on ehk olulisim see, et nad olid väga tänulikud, et Eesti on ukrainlasi nii hästi vastu võtnud. Omakorda rääkisin neile, et kõik mõistlikud ja südametunnistusega eestlased toetavad ukrainlasi ja hoiavad neile pöialt ning paljud proovivad ka ise nende aitamiseks teha, mida oskavad ja suudavad. Ütlesin, et olen alates sõja algusest hoolitsenud selle eest, et Ukraina teema Eesti suurima väljaande veergudelt ei taanduks ega ununeks, ja et viimased kolm kuud on enamik minu lugusid olnud seotud ühel või teisel viisil Ukrainaga.

Igaüks meist peab panustama võimaluste piires sellesse, et ukrainlased tunneksid, et nende võitlused lähevad meile korda ja me oleme jäägitult nende poolt. Kellele ei lähe ja kes ei ole poolt – need ei ole ainult Ukraina, vaid on ka Eesti vaenlased.

Foto 1: Priit Pullerits Ukrainat toetavas särgis. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Fotod 2 ja 3: Tartu rattaralli lõpetajad McDonald'si kõrval hoogu maha võtmas. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Tartu rattaralli osalejad valmistumas Eesti rahva muuseumi taga parklas stardiks. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix