Pullerits: Kuidas ma leidsin väärtusliku eeskuju Pariisi olümpiaks

See võis olla kusagil 1970.–1980. aastate vahetusel, kui mu ema hankis ja tõi koju tollal keelatud teose, Aleksander Antsoni kirjutatud ja Noor-Eesti Kirjastuse väljaantud „Berliini olümpiamängud 1936”. Elukogenud meestele ei ole siin vaja seletada, miks see raamat oli tollal keelatud, ja noorematele seletada pole mõtet, sest need ei saa asjast nagunii lõpuni aru. Mu ema, kes töötas 1979. aastast Tartu linnamuuseumi direktorina, sai rariteetse raamatu täiesti seaduslikust kohast, Eesti spordimuuseumist, kus see asus tõenäoliselt mitme luku taga ehk erifondis, nagu siis öeldi. Tõi selle mulle ja vennale lugeda, sest selleks ajaks olid meil kõik teised eestikeelsed olümpiaraamatud kaanest kaaneni läbi loetud.

Alles tänavu jaanuaris sain teada, et eesti keeles on ilmunud veel üks raamat Berliini olümpiast (fotol ülal paremal). Nägin Tartu linnaraamatukogus riiulil juhuslikult teost, mille kaanel on sinise taeva taustal vette hüppav naine ning tema all pealkiri „Berliin 1936” ning selle all väiksemas kirjas lisapealkiri „Kuusteist päeva augustis” (fotol vasakul). Autor keegi Oliver Hilmes. Väljaandja Tänapäeva kirjastus aastal 2017. Otsustasin raamatu kaasa võtta.

Ja ei kahetse. See oli ikka hoopis teistmoodi olümpiaraamat kui kõik need, mis seni eesti keeles välja antud.

Minust kuus aastat noorem saksa ajaloolane Oliver Hilmes, nagu teada sain, on saksa uuema ajalookirjanduse meisterlikem jutuvestja. Lugu, mida ta jutustab, on tõesti värviküllane ja lobe, nagu nüüd öeldakse. Spordist on seal võrdlemisi vähe juttu – lähemalt peatub ta viiel-kuuel võistlusel –, aga see, mida Hilmes ennekõike edasi annab, on olümpiaaegne Berliini elu, kui Saksamaa pani välismaailmale meeldimiseks oma režiimi n-ö pausile. Küllap tegi sama putin, kes pani ka oma kallaletungiplaanid Ukrainale Pekingi olümpiamängude ajaks pausile.

Hilmes annab 272 leheküljel 16 päeva kaupa äärmiselt realistliku ja pealuva pildi nii natsiliidrite (Joachim von Ribbentrop, Hermann Göring, Joseph Goebbels) kui välisdiplomaatide, nii kirjanike kui seltskonnategelaste, nii ööklubiomanike kui jazzmuusikute silmade läbi. Seal ei ole ühte peategelast, aga nii nagu Berliini olümpia kangelaseks sai ameeriklane Jesse Owens (fotol ülal vasakul), on Hilmesi raamatu mitme kandva tegelase seas olulisimaks ameerika kirjanik Thomas Wolfe, kes suri kaks aastat hiljem kõigest 37-aastasena. Igaüks, keda Euroopa lähiajalugu veidigi huvitab, saab Hilmesi raamatust elava ja meeldejääva ettekujutuse, mis toimus maailma ühe kurikuulsama spordipeo ajal Euroopa südames.

Kriitikud on Hilmesile ette heitnud, et ta ei rebi piisavalt kardinat natsirežiimi tumedalt poolelt – kuigi ta kirjutab väga detailirohkelt Berliini mustlaste käekäigust ja Sachsenhauseni koonduslaagri rajamisest pealinna lähistel –, pakub rohkem meelelahutust kui ajaloolisi paljastusi (mulle tuli küll uudisena see, kuidas üks keskealine ameerika naisturist tungis olümpiastaadionil Hitleri looži, et anda talle seal mahlakas põsemusi), tegeleb liiga palju kolme G-ga – glitz, glamour and gossip (sära, glamuur ja kõlakad) – ning viib lugejaid liiga sageli boheemlaslikesse ööklubidesse, trendibaaridesse ja nooblitesse restoranidesse. 

Hilmesi raamat on sellegipoolest täiesti uus sõna olümpiakirjanduses, mida tasub eeskujuks seada ka neil, kes hakkavad peagi kokku panema Pariisi olümpiaraamatut. Sest olgem ausad, keda huvitab see, mis toimus taekwondos, kärestikuslaalomis, lainelauasõidus või tont teab veel mis aladel, millest olen möödunud kahe kümnendi jooksul Eesti olümpiaraamatutes kirjutanud. Palju huvitavam ja väärtuslikum on talletada seda, mis hakkab toimuma Pariisi olümpial Euroopa südames kolmandal sõja-aastal. 

Eesti järgmise olümpiaraamatu koostajad peavad kiiremas korras läbi lugema Hilmesi Berliini-raamatu, seda põhjalikult „seedima”, seejärel vaagima oma võimeid ja suutlikkust hüljata seniste olümpiaraamatute traditsioonid ja kaanonid ning leidma siis võimekad kirjutajad, kes suudaksid Pariisi mängudest kirja panna midagi sellist, millel oleks nii elulist, ajaloolist, harivat kui ka heas mõttes meelelahutuslikku väärtust väljaspool kitsaid olümpiaraame – seda mitte ainult vahetult pärast suveolümpia lõppu, vaid ka mitmekümne aasta pärast, mil maailm, karta võib, on nüüdsega võrreldes väga palju muutunud. Nende muutuste taustal ei ole mitte mingit tähtsust, kuidas otsustati medalite saatus ratsutamise takistussõidus või naiste espadroniturniiril.

Foto 1: Teivashüppevõistlus 1936. aasta Berliini olümpial. Foto autor: imago images / United Archives / Scanpix
Foto 2: Oliver Hilmesi raamat „Berliin 1936”. Foto: Priit Pullerits
Foto 3: Joseph Goebbels, Adolf Hitler, Hans von Tschammer ja Werner von Blomberg jälgivad 1936. aasta augustis Berliini olümpiamänge. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Jesse Owens 1936. aasta Berliini olümpial 100 meetri jooksu stardis. Foto autor: imago  / United Archives / Scanpix
Foto 5: Berliini suveolümpia jäädvustamine filmilindile. Foto autor: imago images / United Archives / Scanpix
Foto 6: Berliini olümpiastaadion ja olümpiaujula (vasakul) 1936. aasta suvel. Foto autor: imago images / United Archives / Scanpix
Foto 7: Foto Jesse Owensi võidukast jooksust 1936. aasta Berliini olümpial. Illustratsioon Oliver Hilmesi raamatust „Berliin 1936”