Pullerits: Kuidas ma avastasin Ameerikas keset suurt üksildust endanimelise seaduse?

Ega ma algul abikaasale öelnud, kuhu täpselt ta viin. Ja mis seal ees ootab. Õigemini, mida kõike seal ees ei oota. Lühidalt: mitte midagi ei oota.

Kui Green Riveri väikelinnast autoga mööda sõitsime, lubatud maksimumkiirus 70. kiirteel 80 miili tunnis, mis Infiniti QX 80-le (fotol paremal) on kerge saavutada, ilma et mootor erilisi tuure üles võtaks, kuigi auto on lai, raske ja kõrge – esiklaasi harjaga puhastamiseks tuleb üksjagu gümnastikat teha –, teatas silt tee ääres, et järgmine koht, kus saab bensiini, süü ja muid teenuseid, jääb 106 miili kaugusele. See teeb peaaegu sama välja, kui Tartu-Tallinna maantee ääres poleks mitte midagi. See on USA kiirteede võrgustiku pikim lõik, kus pole autodele ainsatki teenindusjaama.

Aga meil – täpsemini, mul – oli plaanis selle tee pealt maha ja kõrvale keerata. Ja seal ei ole ka midagi. Ei ainsatki elamist, rantšot, talu. Ei ühtki kohta, kus keegi elaks. San Rafael Swell on kõrgendik, kus pole ainsatki hingelist. See on nii inimvaenulik koht. Kiirtee selle otsa on murtud läbi tugevate, maapinna suhtes kaldu kivimikihtide (fotol vasakul). See oli omal ajal nii raske ja keeruline töö, et seda on nimetatud üheks olulisemaks kiirtee-ehituseks Ameerika ajaloos. 

Lahkusin kiirteelt esimesel mahasõidul San Rafael Swelli kõrgendikul ning suundusime põhja poole. Paar esimest kilomeetrit kattis seda haruteed auklik ja kulunud asfalt, siis algas kruus. See oli treppis, ent võimaldas siiski kohati sõita ligi 60 km/h. Ainult paaris paigas tuli tempo aeglustada jalgratturi kiiruseni, et kivistest ja auklikest kohtadest kadudeta läbi saada. Ühes kohas seisid teest paarikümne meetri kaugusel kolm eeslit. Silmapiiril oli näha heledaid kõrgendikke, ent kuna nood jäid kaugele – nähtavus oli kohati küllap mõnikümmend kilomeetrit –, moodustasid need horisondil ainult kergelt sakilise joone.

Paar korda pidasime kinni, et loodust nautida ja pilti teha (fotodel ülal paremal ja vasakul). Siis panin tähele seaduspärasust, mille ristisin Pulleritsu reegliks. Nimelt, võid kruusateel sõita ja sõita, aga vastu ei tule mitte kedagi. Kuid piisab vaid minutiks-paariks seisma jääda, kui nii eest kui tagant läheneb mõni masin – ja mitte üks, vaid vähemalt kaks, vahel lausa kolm. Sedasi juhtus absoluutselt iga kord, kui kinni pidasime. Millega seda seletada?

Kauguses terendanud heledad-kollakad kõrgendikud tulid ajapikku üha lähemale ja kasvasid üha kõrgemaks. Vaatepilt muutus järjest muljetavaldavamaks. Kerge vaevaga leidsin kitsa harutee (fotol paremal), mis siirdus läbi kuivanud mudaga vadi ning lõppes umbes kilomeetri järel kivisel väljal, kus seisis ees valge Chevy Suburban (fotol all vasakul). Olime jõudnud San Rafaeli jõe orgu. 

Võtsime matkakepid ja läksime piki orgu matkama (fotol all paremal). See paistis kutsuv. Oru põhjas kasvasid kõrgete seinte vahel lehtpuud, mis olid värvumas kollaseks. Sedasi lõid need ümbritseva elutu looduse keskel meeleoluka kontrasti. Paraku ei võimendanud kontraste San Rafaeli jõgi, mille vesi oli läbipaistmatult hall, mudane.

Kahjuks kuigi kaugele matkata ei õnnestunud, sest org muutus jõe kallastel järjest mudasemaks ning lahtise pinnasega kaljuseinte äärde tallatud uus rada oli sedavõrd ebastabiilne, et astumise mõnu asendus ukerdamise hädavajadusega.

Keerasime tagasi ja sõitsime veidi eemale San Rafaeli telklinnakusse (fotol vasakul). Seal maksab ööbimisplats ööpäevaks 15 dollarit. Kõik platsid peale ühe olid tühjad. Valisime sellise, kus sai puude all varase pärastlõuna kuuma päikese eest varju, ja korraldasime pikniku. Ilmselt oli see ilusamaid paiku, kus kunagi lõunat söödud. 

Sealsamas lähedal viib nüüdse, betooniga kaetud silla kõrval üle jõe vana puidust rippsild, kuhu enam autosid ei lubata. See aastal 1937 valminud sild (fotol paremal), mis oli veel 1990ndatel ainus üle San Rafaeli jõe, kuulub ajalooliste rajatiste registrisse. Silla teevad maaliliseks selle kõrval jõe kallastel kasvavad vanad võimsad puud ning otse põhjakaldalt taeva poole sirutuv kaljumassiiv. 

Kell oli märkamatult saanud peaaegu kolm, mistõttu loobusin Infiniti võimekuse katsetamisest idasuunalisel Mexican Mountain Roadil ning suundusime lääne poole, Buckhorn Draw käänulisele teele (fotol vasakul ja all paremal). See on kõige ilusam tee San Rafaeli kõrgendikul, kulgeb justkui slaalomit tehes võimsate kanjoniseinte vahel. Iga kurvi taga tekib vastupandamatu soov kinni pidada, et autost välja astuda, ümbruskonda tunnetada ja pilti teha.

Kahju hakkab, kui pead edasi sõitma, nii et silme eest kõik lihtsalt mööda jookseb. Sellistel puhkudel tunnetad ja kahjatsed, milline raiskamine see on. Teisalt mõtled, et ükskõik, kui palju peatusi teed, ega sa kõike, mida näed, nagunii kaasa võtta saa. Nõnda võitledki pidevalt dilemmaga: kas teekonda jätkata või mõneks hetkeks kinni pidada?

Ühel hetkel lõi silme ees lausa pahviks. See oli siis, kui päike oli juba madalamale laskunud, nii et mõned kanjoniseinad muutusid tumedaks. Ühtäkki, järjekordsest kurvist väljudes, vaatas tumehalli seina taustal päikese käes vastu üksik puu, lehed erkkollased (fotol vasakul). See oli justkui täiuslik kitš – ja kitš looduses mulle meeldib.

Tegime peatuse ka piktograafide paneeli ees (fotol paremal). Need on jäädvustatud püstise kõrge, kergelt n-ö negatiivse kaldega kaljuseina allserva, kuid olid otse neile peale paistva päikese tõttu halvasti näha. Tooni ja värvi andis seal abikaasa kirju pluus, mis sai piiretele toetuvalt palja ülakehaga pensionieas saledalt mehelt ohtralt kiita.

Eesmärk oli jõuda kohta, mis on kaartidel tähistatud väheütleva nimetusega The Wedge (fotol vasakul). Ma isegi ei tea täpselt, mida see tähendab. (Vaatasin järele – kiil.) Aga tean, et sealt avanevad hunnitud vaated. Tean, sest olin seal käinud 2012. aastal ühel õhtupoolikul Jaanus Laidveega (aga ta tunnistas, et isegi piltide järgi ei tulnud talle täpselt meelde, kus see asub – nii palju on aega sellest möödas) ning eelmise aasta sügisel sõitnud seal maastikurattaga.

Selleks, et The Wedge Overlookini ehk Kiilu vaateni jõuda (fotol paremal), tuleb sõita autoga kilomeetreid ja kilomeetreid käänulist tumepunase kõva liivakattega teed mööda muudkui kõrgemale ja kõrgemale. Seal all, kust vaade viimaks kanjonisse avaneb, voolab all seesama San Rafaeli halli veega jõgi, mille ääres olime alles mõni tund varem matkanud ja lõunat söönud.

Ega asjata nimetata San Rafaeli jõe kanjonit Väikseks Suureks kanjoniks – Little Grand Canyon (fotol vasakul). Tõsi, päris Suure kanjoniga võrreldes on sel laiust ja sügavust palju kordi vähem, aga vaatepilt on üksjagu sarnane. Isegi hoomatavam. Sest päris Suur kanjon on sedavõrd üüratu, et enamikus kohtades pole selle põhja ja seal voolavat Colorado jõge nähagi. Suure kanjoni teine serv jääb enamasti kümne ja palju rohkema kilomeetri kaugusele.

San Rafaeli kanjoni (fotol paremal) võlu on selles, et sa saad selle serval, 1900 meetri kõrgusel seistes aru, kui suur see on. Ja see on muljetavaldav. Euroopas midagi sellist ega sellele ligilähedastki kusagil ei näe. Grand Canyoni serval võid selle tõelist suurust vaid ette kujutada. 

Tegime kanjoni serval veidi rohkem kui kahekilomeetrise edasi-tagasi matka. Rahvast oli taas vähe. Saabus üks seltskond kahe autoga, aga nemad lahkusid meie teekonna lõpp-punktist (fotol vasakul), kus on kaljuneemel kõrgusekartlikele veidi hirmujudinaid tekitav looduslik platvorm, varem, kui me sinna kohale jõudsime. Ratastel sõitsid vastu noor mees ja naine, saatjaks koer – ja oligi kõik.

Kui asusime The Wedge'i juurest (fotol paremal) tagasiteele, märkasime lääne pool taevasse tõusmas imelikku valget suitsupilve. Oletasin, millega võib olla tegu, kuid ei uskunud, et see nii kaugele, vähemalt veerandsaja kilomeetri kaugusele paistab. Tee, mida mööda läände sõitsime (fotol all paremal näha tee üle tasandiku), näis savise pinnase ja mõni päev tagasi sadanud vihma tõttu libe ning tekitas väikese kartuse, ega me ühtäkki kuskil pehmemas kohas mõnda mülkasse satu. Ei sattunud. Ja lõppeks hakkas tunduma, et pole tee libe ühtigi, lubas sõita kohati lausa 60 km/h.

Enne kui jõudsime valge suitsusamba oletatava tekitajana, sattusime savitee lõpus Castle Dale’i linnakese külje all hiiglasliku, tõepoolest mudase välja äärde. Maha oli löödud sadu ja sadu vaiasid. Peagi sain aru, mis nende otsa tuleb: päikesepaneelid. Järgneval teel tagasi Green Riveri linna nägime veel kahte kohta, kus oli käsil sama suurte päikeseparkide rajamine. (Fotol ülal vasakul San Rafaeli jõgi.)

Asi on selles, et sealsamas lähedal asuv kivisöel töötav kolme korstnaga Hunteri elektrijaam lõpetab 2032. aastal töö. Selle korstendest too kaugelt nähtav valge suitsupilv kerkiski. Mu oletus oli olnud õige. Peagi tuleb sealkandis energiat ammutada muudest allikatest.

Peale rajatavate päikeseparkide, näiteks pealtnäha väljasurnud Moore’i asula lähistele, kus on püsti vaid paar räämas maja, ent kiitus on sellegipoolest pikalt piiratud 35 miilini tunnis, jäid teede ääres veel silma suured lehmakarjad. Valisime 70. kiirteele jõudmiseks asfalteeritud shortcuti, ent see oli kohati niivõrd lainetav, isegi hüpitav, et rataste õhku tõusmise vältimiseks ei saanud sõita rohkem kui 60 miili tunnis. (Fotol ülal vasakul kaljumassiiv San Rafaeli jõe ääres; leia pildil inimene!)

Tahtsime jõuda enne pimeduse saabumist kindlasti tagasi Green Riveri linna, kus meil oli broneeritud öö suures Motel 6-s (fotol paremal). Seetõttu tuli loobuda 70. kiirteel looduse nautimisest. Sõitsime peatumata mööda Kummituskaljust ehk Ghost Rockist, üle sügavast Eagle’i ehk Kotka kanjonist ning loobusime San Rafaeli kõrgendikult laskudes keeramast platvormile, kust avaneb võimas vaade Spotted Wolfi ehk Tähnilise hundi kanjonisse. Ainus, mida saime sõites pikalt nautida, oli eespool kummaliselt roosaks tõmbuv taevas. Sõita oli lubatud 80 miili tunnis, kuid see tundus päevavalguse haihtudes kiire. Piirdusin 70-ga. 

Motel 6-s (fotol vasakul) oli teise korruse tuba, nagu ilmnes, väga spartalik. Väike ümmargune laud, ainult üks tool, pole kohvimasinat, külmikut ega mikrouuni, patju on kahe peale ainult kaks ja needki õhukesed. Aga polnud viga. Päeval oli elamusi olnud enam kui küllaga, nii et uni tuli ruttu. Liiati ootasid uuel päeval uued seiklused ees. Ja ega abikaasa teadnud, millised.

Fotode autor Priit Pullerits