Pullerits: Kas viietunnine matk trumpab üle kahetunnise suusasõidu?
Eriti kui võrrelda ka tõusumeetreid. Laidveel tuli neil reedel ja laupäeval vastavalt 543 ja 357, aga vaatame nüüd minu ligi viietunnist matka džiibi(!)kujulise hiigelaugu juurde püstises seinas, mida saate oma silmaga kontrollida siit – kas leidsin nüüd lõpuks jõulise ja inspireeriva muusika taustaks? –, siis pool sellest oli puhtakujuline, peaaegu lakkamatu tõus: 1200 meetrilt 1504 meetrini ehk kolme ja pool kilomeetriga 304 meetrit. (Kõvadele, kuid lahtise peaga meestele ülesanne: kui suur oli keskmine tõusuprotsent?)
Samas, olgem ausad, räägib Laidvee kasuks see, et tema suusasõidud Livignos (fotol paremal ja all vasakul) on tehtud 1800 meetri peal, mis läheb kindlasti arvesse keskmäestikutrennina. Erinevalt minu matkast, mis selleks ju ei kvalifitseeru, ega ju? Aga kas see ongi nii suur kaotus arvestades, et keskmäestikus luuravad omad ohud, et seal näiteks n-ö üle ei pane? (Ohud minu matkal: puumad, lõgismaod.) Mida Laidvee Livignos kindlasti ei saa, erinevalt minu matkast, on D-vitamiin, mille tähtsuse kohta meestele kaitses eile, reedel Tartu Ülikoolis doktorikraadi dr Leho Rips, kelle päästvat tööd on küllap saanud kogeda igaüks, kes lõuna pool Mäo risti vähegi tegija on. Palju õnne doktor Ripsile, nüüdsest PhD-le!
Suusatamine nõuab mõistagi tugevaid ajusid. Selles mõttes, et etteantud vähestel radadel sõitmine hakkab pikkamisi ajudele, mis on ka küllap üks põhjusi, miks Laidvee ja teised laagerdajad üle kümmekonna päeva ühes kohas vastu ei pea. Ja ei ole põhjus see, et töö ei võimalda! Kuidas ei võimalda? Ma olen käinud oma seikluslaagrites kaks ja pool nädalat, isegi kolm nädalat. Kõik on võimalik, kui tahta! Kas mulle ei ole ajudele hakanud?
*
Üks mõte veel. Lugesin täna hommikul lugu Kon Tiki Reiside põhjaminekust. Seal oli juttu mehest-naisest, kes maksid reisi eest Sansibari saarele 4320 eurot. Ja jäid sellest ilma, sest raha maksid küll ära, kuid reisi ei toimunud. Mõtlesin, miks annavad inimesed heauskselt teistele raha, et nood neile midagi korraldaksid.
Liiati, kui minna kellegi teise korraldatud reisile, oled justkui tema pantvang. Liikumis- ja otsustusvabadust on minimaalselt. Kui te läheks näiteks Ameerikasse grupireisile, siis on teil päevaplaan ees. Olen neid plaane vaadanud, ja need on masendavad. Teid viiakse turistikohtadesse; kohutavalt palju aega kulub sõidule ühest kohast teise. Aga kui korraldad reisi endale ise, saad minna sinna, kuhu tahad (fotol ülal paremal teel Little Finlandi Nevadas), millal tahad, mis tempoga tahad ja kui teed piisavalt eeltööd, näed ägedaid kohti, kuhu turistid eales ei satu – nagu me äsjasel reisil.
Kes tahab lisaks visuaal-muusikalisele elamusele teada saada, mis džiibikujulise augu juurde matkates juhtus, saab selle kohta tekstilise pildi siit. Et kui otsustate kunagi samasse kohta minna, et proovida omal jalal järele, milline on üks mu lemmikmatku, siis oleksite paremini ettevalmistunud.
Laidvee, muide, tegi täna, laupäeval Livignos taas 30 km vabatehnikas, sedapuhku ajaga tosin sekundit alla kahe tunni, keskmine kiirus 3.58/km.
Fotod 2 ja 3: Livigno suusarajad. Fotode autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Jeep Arch. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Infiniti QX80 Utah's Ran Rafaeli jõe orus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Infiniti QX80 teel Little Finlandi Gold Butte'i looduskaitsealal Nevadas. Foto autor: Priit Pullerits
Postitas: Priit Pullerits @ 11:00
kommentaare: 29
29 Kommentaarid:
Muusikavalikus üllatusi ei olnud. Väga hollivuudilik. Sii Maardu fosforiidimägedel saab samamoodi turnida ja ei pea maksma 4320 euri. Ainult kohaleveeremise kulu ka ööbida võid kodus, see ei maksa midagi, Eesti on nii väike, et alati jõuad oma sängi minna mõne tunniga. Milleks need lennureisid? Siin on vaja paremat promo, ei saa nii lõtva panna.
Loomulikult tuleb eelistada Livignot, sest suusasammu ehk erialast liikumist teed seal, matkamine kuskil pärapõrgus olgu vaheluduseks, kes kummalist vaheldust vajab. Imeilusad Alpi mäed. Toidu- ja veinikultuur, maksuvabastus. Vahemaad, mida läbida lõbuks või spordiharrastuseks on suurusjärgu võrra väiksemad, sõida või hotellist suuskadega rajale.
Kuule, mees, tuua siin võrdluseks Maardu on sama kohatu ja ebaproportsionaalne, nagu võrrelda lapse mudelautot pärisautoga.
Selles kaugete kohtade võlusid ongi, et sealt ei saa hetketuju ajel õhtuks koju sõita. Seal oled tõesti kodunt ära, mida igaüks vahel vahelduseks vajab.
Aga muusika on nimme valitud hollywoodilik.
Utah's ja paljudel kohtades mujal Ameerikas on samuti maksuvabastus. Toidul näiteks. Või on maks nii tühine, et ei pane tähele. Ka bensiin on Euroopa hindadega võrreldes sama hästi kui maksuvabastusega.
Oleme ausad, Eestis on lihtsam ja odavam matkata nö treeningu tegemiseks. Pole vaja kuhugi minna. Alustada võib päevamatkadest ja ööbida hotellides, edasijõudnud võivad seda teha telki lisaraskusena kaasas vedades ja trenn on efektiivsem. Ei pea olema kõva mees matkamiseks. Kristjan Jaak Peterson läks 200 aastat tagasi jalgsi Riiga rahanappuse tõttu aga Laikmaa jätkas Petersoni teekonda Riiast edasi Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse. Vot tehke järgi. Mees ammu teises ilmas aga ikka on ta oma teostega meie seas. Ei pea liikuma maksuparadiisi ega kommunismi värvi kivide sekka
Küsimus pole ainult kilomeetrite läbimises. Asi on selles, mida sa matkates uut, teistsugust, unikaalset, tuttava keskkonnaga võrreldes erakordset näed ja koged.
Laikmaale oli see teekond elumuutev, kogede rohke. Alati võib jätkata tema teed Düsseldorfist kasvõi Alpidesse. Elamused on garanteeritud. Tänapäeval saab seda kõike teha autoga. Asi hakkab planeerimisest ja eesmärgist. Kui eesmärk on edasi liikuda ratta asemel tõuksiga, siis saab ka nii, peaasi, et juht õnnelik on.
ee, kui hotellist otse saad suusad alla panna, siis ei kulu bensiinile midagi, rääkimata ajast, mis oleks muidu maha visatud
Sõltub matkast. On ikka suur vahe, kas 5 h jalutuskäik Utahis või 2 nädalane matk seljakottidega kuskil (Skandinaavia) mägedes.
Kaks nädalat seljakotiga kuskil jahedas, vihmas ja veel sääskedega on üksjagu enda kurnamine. Ei maksa kehale nii palju vatti anda. Tuleb leida kuldne kesktee. Usun, et olen selle oma viimasel Utah-reisil leidnud. Mõelge selle peale ja ärge ajage jäärapäiselt oma!
Päris naljakas on lugeda Priidu juttu sellest, et "ärge ajage jäärapäiselt oma", kui ise seejuures jäärapäiselt tont teab palju aastaid oma Utahi kivikõrbe promob.
Eesti inimene pole loodud Süüria või Saheli kõrbetes kondama, tema vajab ikka külma, lund, tuisku ja klassikajälge, mitte kuumust, liivatormi ja burritosid.
Laidvee on kunn. Pullerits muidugi ka.
Nüüd on küll geograafias vaja järeleaitamise tunde. Minu matkad on ikka Colorado suursugusel platool, mitte kuskil shithole country'te tühermaal.
“ Suusatamine nõuab mõistagi tugevaid ajusid. Selles mõttes, et etteantud vähestel radadel sõitmine hakkab pikkamisi ajudele..” sedasi ütleb tendropargi omanimelise ovaali meistertiirutaja;)
Minge uisustatkale. Näiteks suudlevate tudengite purskkaevu manu. Seal on veel tugevamate ajudega tüübid kui pp statkal. Ja seal näeb sama aja jooksul sada korda rohkem ajusid kui kuskil tühermaal Utahis.
No aga kui sa ei taha näha enam ajudega ega ajudeta tüüpe, kellega PP päevast päeva kohtub Tartu ülikooli õppejõuna ja PMi ajakirjanikuna n-ö põllul toimetades. Oleks tervis etem, käiks Euroopa hästihooldatud suusaradadel, nüüd, kujunenud olukorras, on Utah tühjus ja kuumus kui pääsetee enda mina juurde. Vaid harv koioti ulg või lumelamba mögin häirib kõrvu kumisema panevat vaikust ja rahu. Rahu.
Uisustatkal näeb nii ajusid kui peesid. Isegi kui ajud viskavad üle siis maarjamaalaste peed on etemad utahimaalaste omadest. Väga soe on näha, et PP tunnistab matkamise positiivseid külgi. Siit on väike samm edasi, et teda panna pööbli kombel rannas peesitama.
Õigus on eelkõnelnul - inimesed väsitavad, eriti kui töö on inimestega intensiivne suhtlemine. Ega neilt info hankimine ja intervjuude tegemine ole niisama pläkutamine - sa pead keskenduma, olema tähelepanelik, mõtlema kaasa jne. Utah üks võlusid selles ongi, et seal on ruumi ja vaikust ning keegi sind ei tunne.
Priit, palun enne kasvõi pilte vaada, et midagi D-Vitamiini kohta Livignos väita - Jaanuse piltidel on päike väljas, kusjuures ka lumelt peegeldub lisa, ehk D-vitamiini loodusliku manustamisega seal on kõik korras. Utah's ehk ole(-i)d väljas ühe hooga pikemalt ja sealt võib pisike vahe tulla. Ja samsast teemast veel: Su semu Lehi Ripsi uurmistöö on minu hinnangul veidi lahtisest uksest õlg ees sisse murdmine. Kui ajateenijatel on täheldatav D-vitamiini väga madal tase - siis see peegeldab täpselt sama seisu sama vanadel (noor-)meestel, kes ei ole Kaitseväes. Ehk pole nagu midagi uut /Ameerikat:) / avastatud, vana teada-tuntud tõde. Kui nüüd võrrelda ajateenijate näitusid analoogse tsivilistide vanuse- ja soolise grupiga, siis võiks hakata tegema mingeid järeldusi Kaitseväe teemadel. Muidu aga kõlbab see töö sama hästi üldise "keskmise eestlase" uuringuks - vähemalt nii minu perearst kui ka spordiarst on pidevalt D-vitamiini defitsiiti meie laiuskraadil tõdenud ja lisamanustamist pea püsivalt väikeste ravikuuridena soovitanud. Seega ka Jaanusele ning Livigno päikese käes saab ta kindlasti tubli annuse sealt looduslikku D-vitamiini. Muidu tore kirjatükk, aga kuidagi seosetu või kunstlikult otsitud teemade haakumine Livigno ja Utah vahel seekord.
Muidugi pole ma Leho tööd üldsegi lugenud, vaid ainult nägin täna uudisnuppu ja ka sinu referents on sarnane. Ehk mu hinnang baseerub neil väga limiteeritud infokildudel ja seetõttu ei pretendeeri põhjapanevusele, vaid edastasin omi esmaseid mõtteid ja reaktsioone oma peas.
Väga ülbe jutt d vitamiinist. Küsimus on ikkagi defitsiidi põhjustest, ja kaasnevatest mõjudest mida on vaja täpsustada. Lihtsalt võtame d vitamiini on loosung nagu 20 aastaga kommunismi. Eesmärk on saavutamatu sest ei teata millist eesmärki on võimalik nii tegutsedes ära teha. Sisuliselt on see lühidalt kokkuvõttes asja iva. Eesmärgid vajavad uurimist ja kinnitamist. Kodutohtri rahvatarkus ajaleheväljalõigete abil siin ei päde.
Alar, tore, kui päike ennast Livignos näitab. Kuid olen näinud ka Jaanuse pilte Stravas, kus päikest üldse pole. Utah's on pigem häda see, et päikest on liiga palju.
Kuid muide: mida te seal Livignos ikkagi teete? No teete ühe trenni, 30 km kahe tunniga. Aga ööpäevas on 24 tundi. Hüva, 8 tundi magate, aga ikkagi jääb järele 24-2-8=14 tundi. Ehk siis: päeva sisse peaks mahtuma ka teine trenn. Nagu mina Utah's: päeva esimeses pooles 4-5-tunnine matk ja päeva teises pooles ca 1,5-tunnine ka veel. Isegi mu abikaasa suudab seda! Aga millega teie seal Livignos tegelete ehk otse öeldes, mida libistate, see tekitab suuri küsimusi. Ja kuna te olete oma laagrist teinud Eesti praegusaja ühe suurema spordisündmuse, siis on minu kui uurivajakirjaniku püha kohus teilt sealt aru nõuda: mehed, mis toimub?!
Tuleb blogiperemeest paluda, et ta Ripsiga väikese intervjuu teeks ja kogukonnale D-vitamiini manustuskava paika paneks. Küllap kogukond koosneb peamiselt 50+ aastastest vanadest lootustandvatest valgetest normaalsetest spordimeestest - nii et sihtgrupp oleks ehk selline.
Kui mina olen Livignos käinud /sel aastal pole ma seal, seega ei saa kommenteerida/, siis oli 2 trenni päevas norm. Mõni mees jooksis ka kolmanda trenni lisaks ja/või punnis jõusaalis ka. Aga su küsimusele peaks Jaanus ikka ise vastama. Ja veel - piltidel, mida ta minuga jaganud on, paistab päike :). Minu kogemusel on 5st päevast 4-l päike. Ja tõesti - igaühele oma: Kas päikseline Livigno, kaamoslik Lapimaa novembris-detsembris või päikeseline matk kivisel puudeta pinnasel.
Kulla anonüümne 12:37 - kui ikka loed läbi ja ei pauguta esimese emotsiooni pealt, siis näed, et mind huvitab, kas ajateenijate D-vitamiini puudus erineb mitte ajateenijate omast. Sellest ma tööd uurimata aru ei saa või et kas seda on üldse võrreldud. Kas midagi on menüüga valesti Kaitseväes või lihtsalt sealse nõudlikkuse tõttu oleks vaja ajateenijatele eraldi D-vitamiini doseerida, et nad paremini/tervemalt hakkama saaks? Loodan, et selgitasin lähtepunkti ja sugugi pole selle peale ülbe - vaid lähtun teada-tuntud statistilisest tõdemustest, mis enamuses on meie pea pooleaastase kaamosliku päiksetuse olukorraga seotud.
Ei saa sa päikesest D-vita vajadust kätte. Võib-olla kui aastaringi Pulleritsuga Utah olla, siis saaks puhtalt toidu ja päikesega hakkama.
Suusahullud laagerdavad Lillehammeri kandis praegu, seal uhatakse küll vähemalt kaks trenni päevas. Lund on, ilus loodus, inimesed naudivad.
Dr Ripsi kaitsmist kuulates jäi meelde väide , et mingitki kehaomast D-vitamiini sünteesimist käivitada on vaja VÄHEMALT pool keha eksponeerida vähemalt pooleks tunniks päikesele. Tõsi , et Livignos paistab päikest praegu oluliselt rohkem kui põhja pool , kuid tuleb arvestada et eksponeeritud on pigem poole näo suurune nahalapike.(mütsid, prillid). Nii et see "tulge d-vitamiinireisile" võib olla pigem alusetu reklaam.
Postita kommentaar
<< Esileht