Pullerits: Kas fluorikontroll rahvamaratonidel võiks olla inimnäolisem?

Kui uurime veel kord Tartu maratoni (fotodel) lõpuprotokolli, näeme, et pärast 1898. kohal lõpetanut tuleb kuus nime, kus ees ja järel puudub igasugune märge. Pole seal ka lühendeid DNF ega DNS, nagu noil, kes on protokollis nende kuue järel. Tõenäoliselt on tegemist osalenutega, kes on diskvalifitseeritud. Varasemad protokolli uurijad on öelnud, et nende kõrvaldamise põhjus oli fluorimäärde kasutamine.

Nimetatud kuue hulgas on kolm itaallast ja üks soomlane ning kaks eestlast, kelle keskmine kiirus oli 13,97 km/h ja 16,17 km/h. Kiirem noist oleks saanud 227. koha. Seega polnud need kaks eestlast kaugeltki eliitsõitjad.

Küsimus, mis mul tekkis seoses eliitsõitjatega, kellest teadupoolest ühte suuskade all avastatud fluori tõttu starti ei lastudki, on järgmine: miks peab osaleja, kellel ju vaevalt on kodus fluori mõõtmise aparaat, juhul, kui ta suusad enne starti fluoritesti ei läbi, koheselt diskvalifitseerima selle asemel, et lasta tal asendada need teiste suuskadega ja võimaldada nondega ikkagi startida?

Teeme siin õigluse nimel ühes asjas selget vahet: olen päri, et karmilt võib suhtuda neisse, kes on tõepoolest tippsõitjad ning neile ei pruugi suuskade vahetamise mööndust teha. Eesti mõistes on tippsõitja see, kes on alates ajast, mil hakkas kehtima fluorimäärde piirang, osalenud vähemalt korra Eesti meistrivõistlustel või kellel on kehtiv FISi kood. Seega peavad sellise suusataja suusad olema juba varasemalt kontrollitud, et seal all ei leiduks mingeid jääke, ja teiseks peab tema teadlikkus ja vastutus olema nagunii suurem kui harrastajal (olgugi et oma tulemuste poolest võib harrastaja paigutuda rahvamaratonil eliitrühma).

Niisiis, võtame reaalse olukorra: suusataja tuleb starti ja fluorikontroll avastab, et suuskade all on fluori. Täpselt seda, muide, avastas fluorikontroll eelmisel aastal enne Tartu maratoni Lõunakeskuses tehtud testil minu suuskade alt, kuigi suusad olid määritud fluorivabade määretega ja eelnevalt ka puhastatud. Miks ei võiks anda harrastajale võimalust, et juhul kui tal on kaasas teine suusapaar, siis saab ta võtta nood ja ikkagi startida? Ta on ju osalustasu maksnud ja saab vea parandada, ilma et keegi sellest veast kahju saaks. 

Juhul kui uusi suuski enne starti enam kontrollida ei jõuta, saab neid kontrollida ju finiši järel ning kui suusad on fluoriga, siis suusataja ikkagi diskvalifitseerida.

Kui on suur soov harrastajat ikkagi karistada, et ta esimene suusapaar oli fluoriga, siis näiteks võib ta uue suusapaariga paigutada stardis kõige viimasesse gruppi või juhul, kui seda ei saa tagada või kontrollida, siis näiteks liita tema lõpuajale kolm, viis või kümme minutit.

Nüüd tekib muidugi see oht, et äkki hakkavad mõned kavalalt riskima – et valmistangi ette kaks suusapaari, ühe fluoriga ja teise ilma, ning juhul, kui enne starti fluoriga vahele jään, võtan sujuvalt fluorita paari. Kuid selle riskisoovi nullib esiteks eelmises lõigus kirjeldatud karistusmehhanism ning teiseks võiks kehtestada reegli, et elus teistkordsel fluoriga vahele jäämisel enne starti enam suuski vahetada ei saa ning järgneb automaatne diskvalifitseerimine.

Oleks ju mõistlik lahendus, selle asemel et kõigile kohe kirvega lüüa?

Arutasin seda teemat Jaanus Laidveega, kes küsis tehisarult: kui suusataja põrub enne starti fluorikontrollis, kas tal on õigus siis startida võistlusele teise suusapaariga, kui need fluoritesti läbivad? Mida FISi võistlusmäärustik ütleb?

Tehisaru vastus: „Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) võistlusmäärustik ei käsitle otseselt olukorda, kus suusataja põrub enne starti fluorikontrollis ja soovib seejärel kasutada teist suusapaari. Küll aga on FIS kehtestanud fluorisisaldusega määrdeainete kasutamise keelu alates 2023/2024 hooajast.

Fluorikeelu rakendamise juhistes on sätestatud, et kõik võistlussuusad peavad läbima kontrolli enne starti. Kui suusad ei vasta nõuetele, võib sportlasel olla võimalus kasutada teist suusapaari, mis vastab kehtestatud standarditele, kuid see sõltub konkreetse võistluse korralduskomitee otsusest ja ajapiirangutest.

Seetõttu on oluline tutvuda konkreetse võistluse juhendiga ning vajadusel konsulteerida võistluse korraldajatega, et selgitada välja, millised on võimalused ja protseduurid fluorikontrollis mittevastavaks osutunud suuskade asendamiseks enne starti.”

Tartu maratoni juhend ütleb:

„Positiivse fluoritesti korral (punane suusk):
Sportlasele teatatakse punastest suuskadest žürii liikme poolt.
Sportlane kutsutakse vaatama testi tulemust.
Positiivne test enne starti: sportlast ei lubata starti, stardinumber eemaldatakse ja ajavõtu kiip võetakse ära (NPS).
Positiivne test pärast finišit: sportlane diskvalifitseeritakse (DSQ).”

Estoloppeti sarja juht Kunnar Karu rääkis mulle teemat kommenteerides, et kuna tegemist on FISi võistlusega, tuleb lähtuda ka FISi reeglitest. Nii on Tallinna suusamaratoni juhendi punktis 3 kirjas: „Vastavalt FIS võistlusmääruse punktile 222.8 on kõik fluoriühendeid sisaldavad suusamäärded ja suusahooldusvahendid keelatud.”

Kui küsisin, kas sisuliselt ikkagi profisportlastele mõeldud karistuste rakendamine harrastajatele pole liiga karm, vastas Karu: „Kunnarina olen nõus, aga kui on võistlusreeglid, siis ei küsita, kas need sulle meeldivad või ei meeldi. Võime arvata, et seda [harrastajate diskvalifitseerimist karistusena] on palju ja see ei meeldi, aga need on FISi reeglid. Kui me ei pea [korraldajatena] nendest kinni, siis protesteerib keegi teine, et miks me ei järgi FISi reegleid.”

Karu avaldas, et on pigem seda meelt, et neil, kelle suuskade alt tuleb välja fluori, ei ole see sinna sugugi kogemata sattunud.

Küsisin ka eksperdi arvamust. Thomas Kuus Skiwaxist, mis on Estoloppeti ametlik määrdepartner, ütles, et neil pole kahe aasta jooksul ükski võistlusteks puhastatud ja määritud suusapaar andnud fluoritestis positiivset tulemust. Ent ta tunnistas, et enne iga võistlust siiski natuke kardab, millise tulemuse võib fluoritest Skiwaxis ettevalmistatud suuskadele anda, olgugi et riskide vältimiseks ei pane nad juba mullusest mitte kellelegi isegi treenimiseks või niisama sõitmiseks alla fluori sisaldavaid määrdeid, mis peaks välistama ka töökeskkonna ja -vahendite juhusliku saastumise. Väike kartus tuleneb tema sõnul sellest, et Skiwaxil endal testimisaparaati ju pole ning samuti pole mõeldav katta suuski näiteks viiekordse parafiini kihiga, mis samuti peaks aitama riske vähendada.

Kuus oli nõus minu seisukohaga, et need harrastajad, kelle suusad peaks andma rahvamaratonil enne starti fluorikontrollis positiivse tulemuse, peaks saama võimaluse asendada need teise suusapaariga. Sest lõppeks pole ju fluori sisaldavate määrete müük ning samuti kasutamine väljaspool võistlusi keelatud.

Küsisin Kuusilt, pidades silmas Tartu maratonil enne starti ühe harrastaja diskvalifitseerimist, mis pani mind mõtlema kehtiva karistussüsteemi liigse karmuse üle, kas on võimalik, et juhul kui suuskadele on aastate jooksul korduvalt ja palju fluori sisaldavaid määrdeid alla pandud, siis ei õnnestugi suuski enam lõplikult puhtaks saada.

Kuus tunnistas, et enda kogemuse põhjal ei oska ta sellele küsimusele vastata, kuid lisas, et on teistelt määrdemeestelt ja masinatega toimetajatelt kuulnud, et kui suuski on kõvasti fluoriga määritud ja jätta need siis seisma, näiteks nädalaks, võib vana fluor hakata plastikust välja tulema ja pinnale kerkima. Fluor on nimelt selline aine, ütles ta, mis püüab suusa seest välja saada. 

Kõik see näitab mulle, et fluoriga seondub jätkuvalt riske ja küsimusi, mida mitteprofisportlane ei pea teadma ja ei saagi teada, mistõttu on minu hinnangul stardieelse positiivse testitulemuse järel automaatne diskvalifitseerimine ülekohtune ja põhjendamatu.

Kuus pakkus välja oma lahendusvariandi, mis oli tema teada vähemasti mullu kasutusel laskesuusatamise MK-sarjas ja mida ta soovitab rakendada ka Eestis. Nimelt, eliitsportlastele, kelle suuski tahavad korraldajad nagunii enne starti kontrollida, võiks anda võimaluse, et nad tulevad ise suuski kontrollima ilma, et positiivse vastuse korral järgneks diskvalifitseerimine, vaid nad saaksid sel juhul võimaluse fluori sisaldavad suusad välja vahetada. Oleks ju inimnäoline lahendus?

Möönan omalt poolt, et sel juhul võib tekkida fluorikontrollis ummistus, sest kõiki ju enne starti kontrollida ei jõua. Aga sellestki saab mööda. Näiteks võiks fluorikontrolli avada kas või kaks tundi enne starti – palun, tulge ja laske suusapõhjad üle mõõta! Või näiteks võiks numbriga 1-15 osalejaile anda eelisõiguse, et nad tingimata jõuaks kontrollist läbi käia, ja siis ülejäänud 30 või 50 parema hulka sõitnuid kontrollida finiši järel. See välistaks samuti, et tuldaks fluoriga teadlikult katsetama ja riskima, kas läheb läbi, sest vaevalt keegi tahab, et teda pärast lõpetamist fluori tõttu juba raudkindlalt diskvalifitseeritakse.

Fotod: Tartu maraton Alutagusel. Fotode autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix