reede, detsember 01, 2006

Pullerits: Teeme vahekokkuvõtte

Neljapäev on millegipärast kujunenud pisut ebanormaalseks päevaks. Kolm nädalat järgemööda on sellele sattunud suusaimitatsioon. Ent ebanormaalne seepärast, et kaks korda olen pimeda peale jäänud ja korra libedas vaat et jalad väänanud.

Tartu laululava taguses spordipargis, kus õhtuti trennis käin, keeratakse tuled punkt kell kümme klõpsti välja. Aga kui jõuad sealsetele nõlvadele kolmveerand üheksa, nagu kahel korral juhtunud, pole pimedusest pääsu. Õnneks pole maapind enam nii jäine ja konarlik nagu kolm nädalat tagasi, mil maha sadanud, ent jäätunud lume riismetel polnud tegu niivõrd suusa-, kui pigem uisuimitatsiooniga.

Tõele au andes oleksin selgi neljapäeval äärepealt pimeda peale jäänud, kuid sain tuleva esmaspäevase lehe sünnipäevausutluse ilukirurg Peep Preega ning reedeses lehes ilmunud spordikommentaari "Vajatakse vene ja neegrinaisi" - mis, nagu näha, jälle argpüksid, silmakirjatsejad, nõrganärvilised, feministid, sookvootlased, multikultlased, poliitkorrektlased ja muud mu sedasorti vastalised taas marru ajas - siiski kella poole kaheksaks valmis, et enne poolt üheksat trenni jõuda. Tänu sellele sain lõpetada tulede valgel, mitte pimedas.

Iseasi, mida säärase poolöise trenni tõhususest pärast 11-tunnist tööpäeva arvata. Mäletan, et kunagi rääkisin sel teemal Tehvandi sööklas Mati Alaveriga. Tema arvas, et ega selline kella üheksa paiku trenni minek kõige õigem ole.

Kaarel Zilmer ütles hiljuti, et nüüd, mil õhtud varakult mustad, on õigem hommikuti harjutada. Kord sel nädalal proovisingi. Tegin kella üheksa ajal 9 km jooksuringi. Polnudki hull, ehkki pelgasin, et nii vara ei hakka mootor tööle. Pärast siis õrritasin oma igipõlist rivaali Art Soonetsit, hirmkõva ratturit ja Baltimaade suurima digifotoagentuuri pealikut (keda ma, tõsi, suusatamises veel kordagi võitnud pole), et mitte arveid ei peaks ta hommikul oma kontoris kokku lööma, vaid trenni lõhkuma, sest Tartu maratoni start on ju ikkagi kell üheksa, mitte kell 19.


Selle peale võinuks ta vastata, et eks need, kes nõrgad, peavad ikka trenni tegema, tugevail seda muret ei ole. Aga nii terav see Soonetsi Art ka polnud, vähemalt seekord. (Ta ei tea, et temaga arveid klaarides on mul uus deviis. See on selline: pigem olla Tartu maratonil eelviimane ja võita Soonetsit, kui olla teine ja kaotada Soonetsile. Sport on meestevaheline isiklik asi, kus naistel kohta pole, mõistate?)

Kuna minu viimase sissekande kommentaaride lõpus nõudis üks lugeja ülevaadet, kuidas edeneb Tartu maratoniks valmistumine, siis lõin arvud kokku. Pärast Tartu rattamaratoni 17. septembril, mil alustasin Eesti naiste B-koondise treeneri Kalmer Trammi juhendamisel teaduslikku harjutamist, sain järgmised näitajad.

Septembris kahe nädalaga kümme treeningut, kokku 12 tundi ja 15 minutit. Mahukaim nädal oli seitsme ja poole tunnine.

Oktoobris 20 treeningut, kokku 25 tundi ja 30 minutit. Mahukaim nädal taas seitsme ja poole tunnine.

Novembris 19 treeningut, kokku 28 tundi ja 25 minutit. Mahukaim nädal ligi kaheksa tundi.

Kuuldavasti treenivad Eesti tippmehed ligi sada tundi kuus. Seega tuleb mul harjutamist kolm korda vähem. Mõnikord mõtlen küll, et võiks ju veel rohkem pingutada, aga kaine mõistus koputab kuklasse, et füsioloogiliselt oleks see vist tappev.

Head lugejad, oleks huvitav kuulda teie treeningedust, et oleks, kellega võrrelda!

Ent just helistas Kalmer Tramm ja teatas, et pani detsembrikuu plaani teele. Lisaks kirjutas:

Sellise ilma jaoks on küll suusatreeninguteks raske head plaani saada, kuid tuleb teha seda, mis võimalik. Teisiti öeldes tuleb jätkata mitmekülgset harjutamist. Pikemas persektiivis on see hea - organism valmistub hilisemateks spetsiifilisemateks koormusteks ja tõenäosus vigastusteks on väiksem!

Kui aga lumi maha tuleb, siis on detsembri treening lihtne - koguda suusakilomeetreid ning järjest rohkem tunda ennast suusatajana igas mõttes!

Neist sõnadest pole siinse blogi lugejaile ettevalmistuseks küll suuremat tolku, aga paraku pole mul õigust seda treeningplaani kõigiga jagada. Kui Mati Alaver mind kaks aastat tagasi oma meeste suvisesse treeninglaagrisse lasi ning mulle eelnevalt plaani läkitas, et saaksin valida, milliseid harjutuskordi kaasa teha - kõik polnud mulle konti- ja lihastmööda -, oli raudne tingimus, et plaan on täiesti salajane.

Alaver ilmselt ütleks, et see on miljoni dollari info. Minu plaan on ehk mõni sent sellest vähem väärt. Aga sellest piisab, et infot mitte lehvitada-lekitada ning konkurentide ees - nagu Soonetsi Art - oma eelist mitte maha mängida.

Foto 1: Eesti suusakoondise treeninglaager 2004. aastal. Pildil vasakult Andrus Veerpalu, Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits ja peatreener Mati Alaver.
Foto 1 autor:
Lauri Kulpsoo / Postimees / Scanpix

Foto 2: Pildil on Priit Pullerits (vasakul) ja Scanpix Balticsi juhataja Art Soonets Kekkose suusarajal.
Foto 2 autor: Lauri Kulpsoo / Postimees / Scanpix

Foto 3: Pildil Eesti naiste B-koondise treener Kalmer Tramm.
Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix

24 Kommentaarid:

At 17:54, Anonymous Anonüümne said...

tead pullerits, olen sinus kui nn spordiajakirjanikus pettunud! Tore Eesti tüdruk Kaisa Pajusalu(Raimo Pajusalu õde) tuli koos Jevgenia Rõndinaga sõudmises juunioride maailmameisriks(kusjuures suure ülekaaluga ja lisaks said ka U23 MMil neljanda koha) ja sa isegi ei maini seda (ilmselt sa lihtsalt ei tea... piinlik). Lisaks on nad ühed "aasta võistkonna" nominentidest.
Enne kui kaagutada, võiks ikka kodutööd teha, mitta lahmida.

 
At 18:08, Blogger Priit Pullerits said...

To 17:54
See läks sul nüüd küll viltu. Ma pole mingi spordiajakirjanik. Juba rohkem kui 16 aastat ei ole. Viimati olin spordiajakirjanik, ja sedagi tingilikult, siis, kui olin 1980. aastate lõpus Spordilehe mittekoosseisuline korrespondent Tartus.
Aga tublid tüdrukud igal juhul! Jevgenia Rõndina, kui nime järgi otsustada, vaid tõestab mu väidet, et vene neiud on sitked. Tore, et üks eesti neiu koos temaga kulla sai.

 
At 19:13, Anonymous Anonüümne said...

noh, vaevalt ma nüüd see aasta maratonile lähen, kuid hoian ennast vormis rattasõiduhooajaks. Sellegipoolest on mul koormuseks ca 25+ h nädalas üldkehalist tegevust, mis tähendab minu puhul seda, et kui ma enne oletatavat maratoni 3 nädalat varem suusad alla paneksin, siis teeksin Priidule ligi tunniga tuule alla. Samas pole ma praegu väga kindel, kas ma hakkan ennast Tartu Maratonile regama. Ilmaprognoos on ürituseks nigel ning ma ei usu, et ma ilmselt ärajäävat üritust sponsoreerida tahan.

 
At 20:27, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits:
Kuuldavasti treenivad Eesti tippmehed ligi sada tundi nädalas.

On see ikka kindel? Äkki ikka sada tundi kuus?

 
At 21:03, Anonymous Anonüümne said...

Jah, õige on sada tundi kuus, mitte nädalas.
Priit Pullerits (koduarvutist)

 
At 22:17, Anonymous Anonüümne said...

oleks tore, kui härra Pullerits käiks välja mingi veksli, mis koha või aja peale ta sõitma läheb see aasta maratonile. Siis teaks, kas peab ise kilometraazi suurendama või võib nagu rattamaratonil loota loomulikule andekusele, kus õnnestus eelpoolnimetet härrasmeest edestada. Praegused mahud tunduvad päris suured ja jääb üle ainult soovida, et tervis ikka vastu peaks

 
At 22:31, Anonymous Anonüümne said...

to Anonymous 22.17.
Minu mälu järgi ta seda mainis kuskil blogi alguses, et 400 sisse vist Tartul ja teisi Estoloppeteid ei mäleta.
Minu arvates on vale igal mehel end ajakirjanikuga vördlema siin hakata. Hea on lugeda sispärasest treeninimsest kui protsessist, natuke igal ühel oma vimkad sees. Sest kui 400 sees, siis võiks 398
potentsiaalset talle siin jutuga "ära teha".
Seda aga pole ju vaja, tahaks blogi edasi lugeda... ilma, et autorid solvuks

 
At 12:57, Anonymous Anonüümne said...

Mina treeningpäevikut pidada ei viitsi. Aga võrdluse mõttes võiks öelda, et ise ürtian ma sõltuvalt vabast ajast 4-5x nädalas vähemalt 1,5h joosta, või ujuda. Kevadel-suvel rattaga vändates tulevad treeningkorrad umbes 2 korda pikemad. Praegu siis kuus umbes 30h. Lume tulles arvatavasti sama aeg.

 
At 13:09, Anonymous Anonüümne said...

Siin blogis läheb ka natuke e-spordiks kätte, kus erinevad anonüümsed harrastajad kalduvad vaimsesse onanismi stiilis "kui ma teeks, siis ma paneks!". Ratturitele võin öelda, et rattatrenni tundidega ei saa ennustada klassikalises suusastiilis sõidetava suusamaratoni tulemust, sest vaatamata ühisele aeroobsele taustale esitavad need alad lihastele ja tehnikale erinevaid nõudmisi ja esisaja ratturid võitlevad suusamaratonil 500. koha pärast. Seega - kahjuks ei huvita mitte kedagi harrastajate võitlus 400. koha pärast peale nende endi. Prooviga selle suure võitluse juures siiski nii trenni, kui võistluslust säilitada :-)

 
At 16:00, Blogger Priit Pullerits said...

Siin on mõned küsimused tekkinud, ma siis vastan.
Eesmärk Tartu maratonil on 400 sisse sõita (senine parim tunamullune ca 717., stardinumber oli pealt 2200) ja teistel Estoloppeti klassikasõitudel 120 piirile jõuda. Uisus ei hakka konkureerima, tuleb panustada veerpalulikult ühele stiilile.
See vend, kes ütles, et teeb 25 tundi nädalas, on ilmselt treenimise maailmameister. Loodan, et ta saab kunagi ka päris maailmameistriks. Mina arvestan treeningaega siis, kui treening sisuliselt hakkab, ja panen aja kinni kohe niipea, kui lõpetan, igasuguseid venitusi ja dushitamisi ma aja sisse ei loe.
Rattasõidus olen ma alati vilets olnud. Mulle see ei istu. Pealegi on mul alla 4000-kroonine naiste ratas Optima, pole jalakorvegi, ega sellega kaugele ja kiiresti jõuagi. Nii et ärge mu rattatulemustest suurt numbrit tehke ja järeldusi nende pinnalt samuti ärge otsige.
Täna tegin 1:50 imitatsiooni, selle sees oli 70 tõusu. Nii palju siis, kui võrrelda soovite.
Umbes nädal enne Tartu maratoni, luban, et avaldan siin nimekirja nendest, kelle "kotti panen". Seda selleks, et seal tuleks siis ikka karm andmine. Ja et oleks põnevust.
Seniks jõudu kõigile!

 
At 17:07, Anonymous Anonüümne said...

Müts maha härra Pulleritsu ees, kes jõuab nii palju harjutada.
Üks asi, mis mul on kaua aega mõttes olnud, on dendropargi rada ja selle kehv olukord. Eelmine aasta sai seal hakata klassikat sõitma alles siis kui maraton läbi oli.Spordipargi sprindirada on Tartus kas täiesti sile võis siis väga künklik, mis mahu kogumiseks just kõige parem pole. Äkki suudab härra Pullerits vajutada õigeid pedaale ja juhtida Tartu otsustajate tähelepanu meie linna suusapargi paremale varustamisele lumekahuritega, et oleks võimalik ka dendropargis pikemat aega harjutada, kuna lume olemasolul on need rajad väga suusatatavad.

 
At 18:35, Blogger Priit Pullerits said...

Eelmisele kirjutajale:
imitatsiooniks on praegune dendropargi väidetavalt 1,3 km ring (seitsme tõusuga) küll lausa suurepärane, sest ta on pehme (ei põruta jalga) ja tõusunurgad ei ole liiga teravad. Harrastajatele soovitan soojalt, kuni maa veel soe püsib.
Aga dendropargi klassikarajaga on ilmselt see häda, et seal on mõned lõigud mättalised, kuhu ei anna klassikajälge õhukese lumekooriku tõttu sisse lõigata. Kui tali tuleb, eks siis viin selle teema asjaomaste instantside ette, praegu on veel liiga vara sellega kedagi pommitada, sest maa püsib veel kuuldavasti kuu keskpaigani must.

 
At 22:30, Anonymous Anonüümne said...

Kui jutt juba suusaradadele läks, siis ega midagi Vooremäe suusaradade kohta kuulda pole olnud? Kui ma ei eksi, siis Tartu Postimehes ilmus eelmisel talvel artikkel Vooremäe tulevikuplaanidest ja esimesena lubati rajavalgustus taastada. Loodetavasti pole nad veel käega löönud..

 
At 16:57, Anonymous Anonüümne said...

No ei maksa nüüd minu treeningumahu pärast erutuda. Kirjutasin, et tegelen selles mahus ÜKT-ga, mis tähendab väga suurt hulka treenitavaid lihaseid. Loomulikult on intensiivsus selline, et öösel magada saaks ja nädala sees kokku ei kukuks. Lihtsalt point oli selles, et ma ei ole mingi suuskur, kuid Priidule panen ära pikapuuga ikkagi, olenemata imitatsiooni harjutustest. Miks? Sest imitatsioonil on mõte vaid paaristõuke harjutamisel. Jalgade tööd sellega paika ei saa liiga "ideaalse" pidamise tõttu. Seega ÜKT töötab harrastaja puhul paremini. Suusaimil on mõte ainult väga suurte mahtude korral. Blogist on näha, et Priidul aga aega selleks napib :)

 
At 17:19, Anonymous Anonüümne said...

Veel lisaks minu eelmisele jutule, et tatipritsija kes väitis, et esisaja ratturid istuvad paremal juhul 500+ kohtadel, siis enne lahmimist soovitan ikka kontrollida oma hüüdlausete paikapidavust. Ratturitel pole mingit probleemi suusatamisega. Lihtne näide Püvi Margus. Edasi otsige ise ja ärge plärage e-spordilikult.

 
At 20:29, Anonymous Anonüümne said...

eelmisele ässale: ka põhiharrastusena rataspordiga tegelejana võin siiski 100% kindlusega väita, et see kese kellele kui pika puuga ära teeb tehakse viimaste uurimuste tulemustele tuginedes kindlaks võistlusrajal. (Tervisespordis pole sellel mingit tähtsust)

 
At 21:58, Anonymous Anonüümne said...

mõned kirjutavad lumelt:
http://heinolaivar.blogspot.com/

 
At 10:10, Blogger Priit Pullerits said...

Siin oli küsimus Vooremäe radade kohta.
Uurisin asjade seisu SA Eesti Terviserajad juhatajalt Jaanus Pulleselt, kes kinnitas, et Vooremäele tulevad sel talvel vanade põhjade peale kindlasti rajad, kokku 6,5 km. Ta lisas, et uued trassid on ka juba maha märgitud. Paraku tuleb sel talvel läbi ajada valgustuseta, sest Pullese sõnul pole selle paigaldamine tehniliselt veel võimalik. Ent kavas on valgustuse sättimine küll. Igatahes väitis Pulles, et kui näiteks jaanuarist peaks lumi maha tulema, saab hakata kohe ka Vooremäel sõitmas käima, nii klassikat kui uisku.

 
At 14:24, Anonymous Anonüümne said...

Kui siin juba suusaradade olukorrale jutt läks siis küsiks hoopis nii, et mida tehakse nende kahurite ja masinatega siis kui rajad on ideaalses korras ja lund küllalt? Kas ei kannataks neid masinaid treilerile panna ja sõidutada muudesse Tartu kohtadesse kus võiks ka edukalt suusatada. Mäletan veel oma lapsepõlvest, et väga populaarne oli Variku mets mille rajad ulatusid lennujaamani välja. Ihaste kandis oli aga lausa suusameka. Samuti võiks olla ka linnas suusatamise võimalusi rohkem kui ainult laululava juures. Näiteks pargis mis asub endise lihakombinaadi taga. Loomulikult peaks olema laulava ümbruse rajad esmatähtsad kuna seal korraldatakse võistlusi, aga rahvasportlaste huvides võiks see rajatraktor olla pidevalt töös erinevates metsades ja parkides mitte seista tulutult tööd oodates.

 
At 19:02, Blogger Priit Pullerits said...

Hea küsimus, mis teha kahuritega.
Informeerimata arvamusena pakun, et eks osa probleemi ole ka selles, et kahur nõuab vett, aga kas seda vett kõikjal saada on? Räägitakse, et Otepää radade tegemine võtab sealsed veekogud ikka suisa tilgatuks. Ja ilmselt on neid kuskil metsa all ka keeruline valvata, et mõni pätt pihta ei paneks.
Aga nüüd tegin telefonikõne Alar Arukuusele ja tema jutt enamasti kattus mu oletusega. Nimelt, et lisaks kahurile on vaja veehaaret, hüdrante ja pumpasid jne. Aga ta lisas, et kui kellelgi on huvi kuskil kahuriga lund teha, siis võtku aga temaga ühendust ja eks siis saab kokku leppida. Kui pärisin, mis hind on, siis ta ütles, et see on kokkuleppe küsimus, nii nagu leivapätsil lumetegemisel kindlat hinda ei ole.
Ehk on sellest algatuseks ja edasi mõtlemiseks pisut kasu?

 
At 12:57, Anonymous Anonüümne said...

Kahurit on jah vaja siis kui lund napib, aga kui teda on nii, et tapab siis võiks ju rajatraktori treilerile panna ja sõita sellega ühest punktist teise. Mul on jäänud mulje, et rajamasinad seisavad kohati üsna kasutult. Pean silmas just Tartut. Otepääl on loomulikult tööd palju kuna radu ja ringe on mitmeid mis hoolt vajavad.
Ehk võiks tõstatada teema, et oleks mingi vend kes selle traktoriga sõidab pidevalt erinevaid radu läbi, mitte ainult tähtveres. Mina ei näeks siin muud kulu kui, et tuleks muretseda vastav sõiduk millega traktorit vedada ja isik kes talveperioodil sellega sõidaks. Linn/vald võiks selles osas oma rahad ühendada ja asja ära teha, see oleks rahvale valimislubadustega võrreldes ikkagi käegakatsutav asi.
P.S. Lisan veel ühe koha kus mina lapsena suusatamas käisin ja kus oli igal talvel korralik jälg sees- nimelt endine Merkuuri staadion või Sepa tn. staadion (kuidas keegi kutsub)

 
At 10:37, Anonymous Anonüümne said...

Vahekokkuvõte. 2+ kuu peale kokku olen teinud samapalju trenni kui sina Priit ühe kuuga.Erinevus arvepidamises seisneb selles, et igasugu jõusaale, saunu ,venitusi ja massaaze ma trenniaja sisse ei loe,ikka vaid puhas vastupidavustreening.

 
At 14:21, Blogger Priit Pullerits said...

Eelmisele:
mina ka ei loe neid trenniväliseid asju trenniaja sisse.

 
At 06:07, Blogger raybanoutlet001 said...

zzzzz2018.5.19
polo ralph lauren
ralph lauren outlet
ralph lauren outlet
supreme clothing
coach outlet
yeezy shoes
michael kors outlet
coach factory outlet
saics running shoes
coach outlet

 

Postita kommentaar

<< Esileht