Teisipäev, oktoober 09, 2018

Pullerits: Kas maratoni jooksmine on üleheroiseeritud? Jah, oi kui palju!

Selle nädala algul, pärast Tartu laupäevaseid jookse, tirisid mõned Jooksupartneri esindajad - ja eile ka mu blogi kommentaatorid (vt eelmine sissekanne!) - mind järjekordse diskussiooni keskmesse. Keskkonnainvesteeringute keskuse krediidianalüütik Tauno Tanilas, kes läbis laupäeval Tartus 10 km 45.38ga – ehk tempoga, millisega ma ei teinud kunagi isegi trenni mitte, nii aeglane oli see – ning kes septembris läbis Tallinna maratoni nelja ja poole minutiga alla nelja tunni, tundis ilmselgelt ärritust, et olin toonud ajakirjas Jooksja IAAFi erinevaid alasid võrdlevale punktitabelile toetudes välja, et maratoni aeg kolm tundi on võrdne 800 meetri jooksu ajaga 2.14,85 ja 1000 meetri ajaga 2.55,99 ning et need on ajad, millest jooksin juba koolipoisina absoluutselt igasuguse trennita paremini, ja seda koguni sisetingimustes.

Nagu tuleb välja, on neile, kes maratoni jooksevad, selline karm ja aus ja rahvusvaheliste spetsialistide koostatud ning rahvusvahelise alaliidu rakendatud võrdlustabelile toetuv tõdemus löök allapoole vööd. Veel kord: mina ei ole selles löögis süüdi, tabeli on koostanud ja heaks kiitnud IAAF, rahvusvaheline kergejõustikuliit.

Kui maratoni jooksjaile seda tõsiasja mainida, lähevad nad ilmselgelt endast välja ning asuvad sind ründama küsimusega, mis on sinu enda maratonirekord. Vastasin Jooksupartneri portaalis ausalt ja otsekoheselt: «Pole jooksnud, pole huvitanud. Mulle meeldivad kiiremad distantsid, 800 oli ideaalseim, seda jooksin 1.55,9ga pärast kahte aastat trenni.»

Juba selles küsimuses, et mis on sinu enda maratonirekord, peegeldub veendumus, et maratonijooksu aeg on kõigi jooksmiste kvintessents ja mõõdupuu. Kust selline arvamus – eksiarvamus! – küll tuleb?

Maratoni jooksjad (siinkohal on oluline kirjutada see sõna lahku, eristades neid maratonijooksjatest) usuvad, et ainuüksi tõsiasi, et nende distants on üle 42 km pikk, peab tekitama nende vastu aukartust. Kindlasti ei ole 42 km jooksmine kerge, seda ma ei väidagi. Aga kindlasti ei vääri 42 km jooks mingit jooksmise apoteoosiks kuulutamist. Sest, pange tähele, kui võtta aluseks ainult distantsi pikkus, siis 100 km ja 100 miili ja 200 km ja mis iganes ülipikamaajooksude harrastajad võiks hakata kuulutama, et maraton on käkitegu, et õige jooksmine algab alles sajast või kahesajast kilomeetrist. Mis on ju nonsens.

See, mis paneb maratoni jooksjaid veendunult nõudma, et maraton tuleb kuulutada ülimuslikuks, on puhas ja pelk massiefekt ja karjainstinkt. Kuna nad on suurte kampadega rajal tundide kaupa, paneb see kauane kestus neid uskuma, et maraton on järelikult midagi oi kui üliinimlikku ja imetlusväärset. Ja kuna neid uskujaid on rajal sadu, on tuhandeid, ja mõned neist on rajal viis, isegi kuus tundi, siis see justkui olekski neile kinnitus, et maraton on kõige A ja O ning see, kes pole maratoni jooksnud, pole õige jooksmisega tegelenudki.

See on suuremat sorti petlik enesesugestsioon.

Lihtsalt öeldes: 800 meetri jooks, kuigi kestab vaevalt alla kahe minuti (erinevalt maratonijooksust, mis kestab üle kahe tunni), võib olla palju rängem, kui on maraton. Ja nüüd räägin enda kogemusest. Kui sa oled läbinud esimese ringi 54,5ga ehk tempoga, millega maratoni jooksjad ei suuda enamasti läbida puhast 200 meetritki (see teeb ajaks 27,2, olgu mainitud), ja siis jõuad teisel ringil tagakurvi algusse ning tunned, kuidas kogu keha on piimhappest kangestumas, ent pead selle tunde maha suruma, edasi pressima, ja lõpusirge algul isegi kiirendada suutma, kuigi tundub, et miski ei liigu, ning siis jõuad üle lõpujoone 1.55,9ga ning sul hakkab pärast lõpetamist järjest rohkem halb, sest oled pingutanud üle igasuguste piiride, hakkab koguni nii halb, et lebad kolmveerand tundi oimetuna puu all, lisaks oksendad, siis on see midagi sellist, mida ilmselt enamik maratoni jooksjaid ei ole kogenudki, ja kui mõni ongi, siis mitte sellest, et ta oleks suutnud piimhappebarjäärid, mis on oi-oi-oi kui kõvad, kõrged ja tugevad, purustada ning neist läbi murda, mis on tegelikult kõige raskem ja ennastületavam tegevus üldse, sest enesealalhoiuinstinktid hakkavad sulle vastu ja aju ei suuda enam käsklusi lihastesse edasi anda.

Ega ilmaaegu öelnud Tartu Ülikooli kehakultuuriõppejõud mulle omal ajal, kui veidi 800 meetri jooksu harrastasin, et 800 meetrit on kõige raskem jooksuala, millega saab võrrelda vaid 400 meetri tõkkejooksu. Ei keegi neist pidanud sama raskeks 5000 ega 10 000 meetri jooksu ega ka maratoni mitte.

Ja kõige krooniks: kuidas saab maratoni jooksmine olla mingi eriline ja heroiseeritav ja üliinimlik tegu, kui Eestiski jooksevad maratoni sajad ja sajad ja sajad. See näitab, et maratonijooks on muutunud rahvaharrastuseks ehk tavaliseks. Vaadake parem võrdluseks, kui vähesed jooksevad Eestis 800 meetrit!

Nii et maratoni paadunud apologeedid võiks võtta rahulikult hea mitu sammu oma väljamõeldud «kõrgustest» tagasi ja leppida sellega, mida ütleb IAAFi punktitabel neile mustvalgel: et maratoni aeg kolm tundi on võrdne 800 meetri jooksu ajaga 2.14,85 ja 1000 meetri ajaga 2.55,99. Need on ajad, mida iga vähegi end jooksjaks pidav jooksuharrastaja peaks saavutama möödaminnes. Mis ei ole tühjad sõnad. Sest 37-aastasena, kui olin pärast ligi pooleteise kümnendi pikkust spordipausi hakanud taas jooksma ja talvel kaheksa-üheksa kuud pisut harjutanud, jooksin 800 meetrit 2.07 kanti. Tehke nüüd veidi ise ka tööd ja minge vaadake järele, millega on too keskeas möödaminnes saavutatud 800 meetri aeg IAAFi punktitabeli järgi võrdne maratonis.

Ja veel kokkuvõtteks, kui ikka on raskusi asja tuuma mõistmisega: see, et keegi on jooksnud läbi maratoni, olgu 3:28 või 3:55ga või isegi 3:05ga, ei ole midagi muud, kui lihtsalt maratoni läbi jooksmine. Ja sellest ei maksa teha erilist numbrit. Nagu ei tee mina numbrit oma 37-aastasena möödaminnes joostud 800 meetri ajast 2.07 kanti. Peace! (Kuigi meelis Atonenilt sain Jooksupartneri küljel juba tutaka...)

Kõik fotod laupäevase Tartu linnamaratoni ürituselt. Kõigi fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

61 Kommentaarid:

At 10:58, Anonymous Anonüümne said...

Väga hea analüütiline kirjutis seasörkijatele. Korralik nätakas. Paneme ikka kõvema nätsu tagasi kah! http://www.ekjl.ee/uudised/eesti-meistrivoistluste-100-m-jooksude-analuus-187 analüüsib 100 m jooksu tulemusi ja huvitav on see, et Priidu IAAF punktitulemus 863 punni on jooksu kuniglikuma ala 100 m arvestuses Eesti tasemel selline, et ainult üks naine sattus sellele tasemele. Mis näitab, et Priidu heroilised tunni pikkused öökimised on võrreldavad nõrgima julge lennuka naise tasemega. See selleks, et kõik ikka saaks aru, millise taseme jutupauniku analüütilise kirjutisega tegu on. Kes ikka ei saanud aru, siis tegu on luuseri tasemega ja seda taibuka luuseri omaga, sest ta sai aru, et tema lagi on käes ja edasi panustamine ei ole enam paslik. Ta oli oma treenimise kuldaja lihtsalt õpikute taga lörri lasknud ja loomuliku andekuse tasemuse tõstmisega oli lihtsalt lootusetult hiljaks jäänud.

Kas meil on sellest kahju? Ei, me oleme õnnelikud, sest muidu oleks meil olnud 800 m Eesti meister aga poleks karmi suusablogi. Elu lihtsalt on selline. Kas oleme uhked Priidu 800 m aja üle? Oot-oot, mille üle siin üldse nina on võimalik üles upitada, kas öökimise pikkuse üle? Väga pateetiline.

 
At 11:21, Blogger Priit Pullerits said...

Lp 10:58, enne kui midagi analüüsida, võiks andmeid kontrollida. Esiteks, 1.55,9 annab mitte 863, vaid 865 punkti - vt:
http://www.ekjl.ee/content/editor/files/Kasulik_info/Varia/IAAFScoringOutdoor2017.pdf

Edasi, 865 punkti annab 100 meetris võrdväärseks tulemuseks 11,08 sekundit. See ei ole küll kunagi ühelegi Eesti naisele jõukohane olnud.

Kolmandaks, see punktitabel ei ole meeste ja naiste tulemuste omavahel võrdlemiseks, vaid meeste võrdlemiseks meestega ja naiste võrdlemiseks naistega erinevatel aladel. 865 punkti naiste alal on 800s 2.17,87. Kui ma võtaks aluseks oma rekordi 1.55,9, siis see annaks naiste arvestuses 1237 punkti, ja kui ma nüüd teeks teie kombel siit teisenduse meeste klassi, siis näeks, et 1237 punkti on 1.42,95 ehk seda on minu tulemus väärt!... Ja meeste 100 meetris on see 9,92... ja maratonis 2:05.52, mis, kui teie moodi suvaliselt naiste tabeli kaudu edasi tõlgendada ja teisendada, oli mu 800 meetri tase igal jooksualal Eesti rekordi tase.

 
At 11:36, Anonymous Anonüümne said...

Priit - Naistel on 12.66 väärt 865 punkti. Kuna käsitsi võetud aja puhul pole sajandikke kirjas, siis eeldame ikka punktide andmisel, et stopperil läheb ka 0,99 0,9 alla nagu tavaks. Seega pole põhjust arvata, et sa selles arvestuses olid väärt rohkem kui 863 punkti.

Seda, et tabeli punktide järgi ei saa mehi ja naisi võrrelda on ajakirjanduslik väljamõeldis. Saab küll. Punkt.

 
At 11:46, Anonymous Fänn Fedja "alati kiindunud" Fedenkin said...

Avaldan kaastunnet põlvede sodiks purunemisel, 1.56-mees oleks tänavusel Tartu Linnamaratoonil selliste rattakilomeetritega kindlalt poodiumikas ja omal ajal hurraade saatel võidumees!

Ja 865 punkti kümne alaga korrutades teeks ju 8650 punkti, kui vaid nõnna pingutanud oleksite, oleks kümnevõistluses kõik teed Amõõrika ülakoolidesse nätaki lahti olnud!

Tahaks kontori juurde lilli tuua!

 
At 12:04, Anonymous Anonüümne said...

Kaua jõuab vana mees poisikese kombel teatud sagedusega samal teemal siin oma naba imetleda?)))

Kellel need punktid korda lähevad, 99.99% siinsetele maratoni läbijatele küll mitte.

Kogemus ütleb, kui 800m isegi pildituks joosta, ei ole see emotsionaalselt võrreldav maratoni läbi kulgemisega, rääkimata jooksmisest. Kui see oleks vastupidi, oleks maratoni jooksjaid sama vähe, kui on täna 800m jooksjaid.




 
At 12:19, Blogger Priit Pullerits said...

Fänn Fedja, lilled võite tuua Tartus Ülikooli 2a, viies korrus, anda sekretäri kätte, ta toimetab edasi.

Ja Ameerika ülikoolidesse, Fedja, sain ka ilma jooksmata, nii Columbia ülikooli New Yorgis kui ka Marylandi ülikooli pealinna Washingtoni külje all.

Lp 12:04, ei ole nii, nagu te oma 3. lõigus väidate. Näete, millise emotsionaalse mäletuse on jätnud 1.55,9, aga edasistest jooksudest palju pikematel maadel, sh poolmaratonist pikematel, kus ka olen näidanud täitsa korralikke tulemusi, kõvemaid kui 90 protsenti igasuguseid maratoni jooksjaid, ei ole küll mitte midagi emotsionaalselt võrreldavat kõrvale panna. Mis annab vastuse ka teie kommentaari esimesele lõigule. Näete siis!

 
At 12:29, Anonymous Anonüümne said...

Miks me ei tea peast, mis kuupäeval väärt nabaga mees oma imetlusaja jooksis? Fredja nimega on kirjutatud, et tahetakse mehele lilli viia. Esimese mai tüüpi inimesed teavad, mis päeval lilli peab viima, miks blogipoisid ja tidrukud peavad umbropsu tegutsema. Selline olukord teeb minust rahulolematu kommentaatori.

Korraldage kommentaariumi ametisisene viktoriin, vajadusel kaasake ametiväliseid sarikommenteerijaid ja pärast avaldage tulemused, et oleks võimalik õige protseduuri järgi õigel päeval õigeid liili viia õige inimese ametikoha juurde!

 
At 13:40, Anonymous Anonüümne said...

Maratoniaeg üle 3 tunni leiab õigustust siiski vaid Ironman-i läbimise puhul.
Linnamaratonil ideaaltingimustes ja rahva nähes(versus üksildasel raskel sügismaastikul) 3 - 4 tunni kandis vaevlejaid on valus ja piinlik vaadata.

 
At 14:27, Anonymous Tindijaagu Tarts porikuu kilvavõtluse kolmanda kümne tegija said...

Tartu-Tallinn maavõtlus juunis 1988. Keegi on ka levitanud valeinffi, et kevadel. Kevadel oleks kunturis muidugi rohkem au ja hiilguse tunnistajaid, suvel kunturid tühjad ja pealegi igale kolmandale polonja bakakale antakse juunis lilli, siis on raske väärikat hiilgust lilledega välja mängida.

Kuupäeva leidmisega jäin ätta, paremad blogipojad võtlevad kilva võidu nimel selle kindlasti hiljemalt nädalavahetusel maale jõudes vihikutest välja.

 
At 14:30, Anonymous Anonüümne said...

Pole mõtet võrrelda sõrme teadagi millega. Milleks võrrelda rahvaspordiüritusel osalevaid harrastajaid tippsportlastega? Töö ja pere kõrvalt treeniva harrastaja jaoks on juba ainuüksi maratoni läbimine suur asi.

 
At 14:33, Anonymous Anonüümne said...

Arvan,et 50+ mehed ja naised 3e poolega on väga hea treenitusega ja suusas Saab pp Neilt kotti

 
At 14:58, Anonymous Anonüümne said...

Uskumatu nabaaugu lakkumine käib siin. Kes korragi on käinud kasiinos, see teab, et seal kaotavad kõik peale maja ja suuromaniku. Ometi inimesed käivad ja ei lase ennast absoluutselt häirida sellest, et mõnel ninaaugust vihm sisse sajab. See on täiesti müstiline. Seda loogikat järgides, peaks suvalisel spordivõistlusel olema ainult 2 võistlejat, võitja ja kaotaja. Ometi on peale võitja seal olenevalt ala populaarsusest tuhandeid. Isegi 800m EMV-l on pooled sellised kellel käib PP öökima ajanud tulemus üle võimete. Miks? Nad ei saa selle eest miskit. Las ma paljastan ajakirjanikule ühe väga hästi varjatud saladuse. Oluline pole mitte tulemus ja poodiumil käte taevasse heitmine. Oluline on aated, hoiak ja protsess. See on elustiil. Elustiili puhul pole vahet kas sul on ürituse lõppemisel käes võidumedal või lihtsalt osalemise tunnistus. Pole tähtis kas oled 27 või 67. Poodium on kohal meedia ligimeelitamiseks ja ametnikele alale PR tegemiseks. Dopinguga ja öökimisega pingutajad on spordist totaalselt valesti aru saanud. Nad on õukaaja spordidefinitsiooni raudsettes kammitsates, kus oli valida, et kas saad isamaale kulla sportimisega või kaevandades. Kahjuks näeb ka meedia sporti kui rahamasinat ja heroiseerib perverssusi, et suurendada oma käivet.

 
At 15:41, Anonymous Anonüümne said...

Eestis on õukaajupesuga rahvas unustanud põhjused, miks tulutuid asju tehakse. Japsidel on nt asi lihtne. Neil lähtub sportimine kohalikust shinto usundist. Sealne popim ala on segu usust, traditsioonist ja meelelahutusest. Tsiteerime Jaapanit külastanud Artur Talvikut: "Toredad tegelased on ka ringikohtunikud ehk gyoji’d. Nende värvikad kostüümid on kombinatsioon shinto preestri mütsist, kuussada aastat tagasi moes olnud samurai kimonost, lehvikust ja puitsandaalidest. Siis algavad matšid. Gyoji kutsub võistlejad oma spetsiaalselt treenitud kileda häälega ringi. Tõstetakse jalgu, laksutatakse käsi, taotakse rusikatega spetsiaalsest savist valmistatud dohyo’t, loputatakse veega suud, loobitakse dohjo’le soola, hõõrutakse paberist rätikuga keha ja kõike seda korratakse vahest kolm korda. Nõnda näidatakse nii vastasele kui vaatajatele, et ei kasutata keelatud relvi, samuti tervitatakse nõnda jumalaid ja vastaseid ning puhastatakse ennnast ja võistluspaika halbadest vaimudest." Japsidele on see ikka auasi ja selleks, et nad oma auga liiga mugavaks ei läheks imporditakse sinna Höövelsoni taolisi palgalisi leegionäre, et nad traditsioonides unelevad kohalikud natuke liigutama paneksid ja rahvale ka šõuelementi pakuksid. Šõud pakuvad aga kõige-kõigemad, mitte öökivad pooletera mehed. Neile teistele ongi see ala traditsioonid ja elustiil, oma veendumuste manifestatsioon.

 
At 16:31, Anonymous Anonüümne said...

Põhjus miks pärissportlaste asemel keskealised kontoripersed maratonitatsamist spordiks olema usuvad on seesama haige relatiivsus kultuuris. Eesti spordi hiilgeaegadel mil joosti suvekuumas haisvatel kummimattidel kiievi papitallaga naelikus 1.47,0 oli konkurents kõva ning pere toetus tasemel. Kust tulid kokkuhoitud sekundid kehva tehnilise taseme ja spordijookide pepugeelide puudumise korral? Isa käest. Kui ikka meistrikandidaadi norm täitmata jäi tuli isa käest korralik nahatäis. Me pole küsinud kuidas jõudis Priit vaid kahe aasta minimaalse treeninguga vabariigi jooksueliiti. Miks läks populaarne tudeng PP Tartu Muusikapäevade lõpudisko asemel Tamme staadionile intervalle jooksma? Isa nõudel läks. Mis on tänase Eesti spordi kiratsemise põhjuseks? Isa karistava käe puudumine ning olematud nõuded justkui peaks 1.58 mees saama välismaale Eestit esindama. Puhas mandumine ning lääne feministlike pseudostandardite prevaleerimine.

 
At 18:02, Anonymous Anonüümne said...

Eks ta nii oli. Kuidas tõusis maailma eliiti suur vene spordilegend Vladimir Kuts? Nii tõusiski et isa küsis poja käest Potšemu mirovoi rekord imejut britanskie begunõ? Potšemu ne russkie? Poiss läks trenni ja jooksis õhtuni intervalle. Isa ei lubanud varem koju tulla. Järgmisel kevadel hakkasid rekordid kukkuma.
Eesti sportki oli nii kõva kui oli just tänu nõukogude talongidele ja lõunavenemaa laagritele. Ega siis poisid Tallinna Kalevi kõhnukese eelarve pealt olümpiale jõudnud nagu Rein 800m ja Tõnu kaugushüppes.

 
At 18:03, Anonymous Anonüümne said...

Joojsualadest loetakse 1500m füsioloogiliselt raskeimaks ja
kuninglikumaks alaks. IAAFi punktitabel alati ei päde, see ei arvesta piisavalt kandepinda. Võrdle näiteks takistusjooksu teiste jooksualadega või väljakualasid. Maraton on erinevalt keskmaast rahvaspordiala.

 
At 18:19, Anonymous Anonüümne said...

18:03 parem kui lapsed ei kommenteeri.
Kõige suurem hapnikuvõlg (liitrites) mõõdetakse 800m finišis, ehk see on füsiol. raskeim distants. Kuninglikuks loetakse subjektiivselt mitte 1500, vaid miili. Punktitabel pädeb väikeste mööndustega. Maraton EI OLE rahvaspordiala.

 
At 19:00, Anonymous Anonüümne said...

Originaalne kuninglik miil on šoti miil ehk 1,81km. Ülejäänud "kuninglikud" on puhas wannabee efekt.
Mis selle 1500m "kuninglikuks" teeb on subjektiivsed asjaolud, seda distantsi on kõige mõnusam kõrvalt vaadata (aeg umbes 4 minutit ja see distants nõuab korraga nii kiirust kui vastupidavust.
Kui füsioloogiasse minna, siis 1500 on maksimaalne teepikkus, mida inimene suudab veel "kiiresti" joosta.

 
At 19:35, Anonymous Anonüümne said...

Hapnikuvõlg ei ole ainus näitaja.Lihas on võimeline töötama ka täiesti hapnikuta keskkonnas. Oluline on Ph langus, mille tulemusena langeb ka ensüümide aktiivsus, mistõttu ainevahetusprotsessid lihastes aeglustuvad, tuues kaasa vajaliku energia aeglasema vabanemise.

Keskmaadistantsidel on põhikriteeriumideks anaeroobse energia lävi kiirus, mille saavutamisel järjest suureneb piimhappe kuhjumise kiirus lihastest verre, samuti kriitiline kiirus (maks. hapniku tarbimine) ja phversüsteemid. 1500m tõuseb laktaadi konsentratsioon üle 80%, südame löögisagedus üle 190 tsirka 3.26.-4.00 min, intensiivse kopsuventilatsiooni, mis paneb suure koormuse südame ja veresoonkonnasüsteemile, tekib suur hapnikuvõlg, mis põhjustab happelisuse tõusu, , terava väsimuse lihases jne. Kokkuvõttes 1500m läbides aktiveeruvad puhversüsteemid intensiivsemalt ja kestvamalt kui 800m jooksus, et neutraliseerida piimhapet et vältida sisekeskonna hapustumist.

18:03 Ei maksa kohe sildistada.

 
At 19:50, Anonymous Anonüümne said...

Unustasin veel lisada, et üldjuhul jätkub südame löögisageduse tõus ka pärast 1500m finishioont, seoses kirjeldatud protsesside taastumisega. 800 südame kõrgema löögisageduse põhjus on seletatav mõningasest erutus protsesside aktiivsuse tõusust.

 
At 22:15, Anonymous Meelemõistuse Maik said...

Pulss tõuseb pärast finišijoont rõhkude muutumise tõttu -- lihased lõtvuvad ja nende vastusurve muudab vererõhku, aga vere kogus on sama ning närvisüsteemil pole võimalik sellele nii reageerida, et tasakaalustamine toimuda saaks. Seetõttu proovib närvisüsteem verevarustust pulsi tõusuga korrigeerida.

Kuivõrd see oli oluline korrektuur, soovitan 19:35 ja 19:50 lugeda reservuatsioonidega. Pikk jutt, kõike muud ei jõua teaduslike andmetega üle täpsustada.

 
At 22:47, Anonymous Anonüümne said...

22:15 - see jutt ei kannata mingit kriitikat. Ei ole vaja sõna võtta asjades, millest midagi ei tea!

 
At 23:08, Anonymous Anonüümne said...

Panna on vaja! ütleb Pullerits

 
At 08:09, Anonymous Anonüümne said...

Priit. M.Atonen pole ei Jooksupartneri liige ega esindaja. Millest räägid?

 
At 09:18, Anonymous Anonüümne said...

Mis te mehed vaidlete?
Siin on ainult üks probleem - Priit pole veel aru saanud, mis vahe on rahvaspordil, saavutusspordil ja profispordil.
Kõik teised küsimused juba tulenevad sellest põhilisest.

Need, keda Priit esile tõstab, on tänapäevased profid (loe - gladiaatorid). Mõned saavad rikkaks (saavad vabaks ja jäävad elama), enamus sandistavad tervist (tapetakse areeni).

5-tunni-maratonlased on uhked mitte niivõrd aja pärast, kui just selle distantsi läbimise protsessi katsumustest üleoleku üle. Üldjuhul vaim murdub ennem kui füüsis...
Priidu vaimu ja liha vahelist konflikti iseloomustab tema selle aasta TRR kirjeldus, kus lõi uhkelt omaenda "tempogrupi", kust hiljem ise ka pudenes!

Mart - seasörkija, maratoonar, Ironman, H100 mitmekordne lõpetaja.

 
At 10:19, Anonymous Ironyman, alatasa DNS, kiidab alati teisi vähemalt natukene said...

Õuka-aja kammitsad või asjad, eelmist postitust pole te selles blogis vist lugenud?!

Ainus õuka-porblmeem on selles, et eksitatakse oma õuka-meelse retoorika tonaalsusesse ja häbenetakse igas kommentaris teisi takka kiita. 19:35 ja 22:15 jt panevad põnevaid fakte võileiva vahele, aga unustavad ära, et võiks nii 1:56 kui 2:10 kui 2:40 jooksnud meeste lilleüleskutsega liituda.

 
At 10:28, Anonymous Anonüümne said...

Aus oleks numbritega vehkida siis, kui oleks endal maratoni aeg välja käia.
Mitte teha väänatud, subjektiivset matemaatikat.
Kas Priidu jutt pimedal 80ndatel. toimunud 800m jooksust on üle heroiliseeritud?
Jah! Nagu kõik 80ndate. kergejõustiku tulemused.

 
At 11:29, Anonymous Anonüümne said...

Üle 2 ja poole tunni maratonis on rahvasportlase tase. Lähte positsioon on 10 km vähemalt 31 min. Alla 2.20 võiks nimetada jooksja ennast maratoonariks.

 
At 11:38, Anonymous Anonüümne said...

to 11:29 -
kahjuks (õnneks?) on nii, et maratoonar on maratoni distantsi läbinud inimene. Ajaliselt võiks näiteks teha ajapiiriks 2:08 aga mitte 2:20?

Muidu võiks lapsevanemaks imetada ka ainult ema kes last kandis ja sünnitas, isa oli lihtsalt seemne-purskaja ehk abitööline?

 
At 11:39, Anonymous Anonüümne said...

täpsustus - "... lapsevanemaks NIMETADA ka ainult..."

 
At 11:48, Anonymous Anonüümne said...

Üksiklapsed ja muidu relativismiga ära hellitatud -- maul halten! Normid paneb paika komisjon , tindiseks teeb konteineri või paberi esimese kooperatiivi Figaro omanik ja Ansipi eksülemus Seli!

Tutvuge! http://www.ekjl.ee/content/editor/files/emv/2018/EMVnormid2018suvi.pdf

Kui 2019 avaldatakse, tutvuge samuti!

Punkt.

 
At 12:07, Anonymous Anonüümne said...

80 oli Eesti kergejõustiku hiilgeaeg. Kõige rohkem lisandusi kõigi aegade edetabelitesse tehti just sel ajal. Pullerits, Apivala, Valdmaa rõõmustasid jooksusõpru rohkete rekordite ja konkurentsitihedate rebimistega.

 
At 12:43, Anonymous kk said...

Ja oi kuidas imeputrusid söödi 80ndatel

 
At 12:56, Anonymous Anonüümne said...

11:48 on õigus, normaalne on see, mis mahub normi sisse, ülejäänud ei ole normaalne. Ülejäänud on lihtsalt nauditav, hea, halb, õukalik jnejne vastavalt sellele, kuidas normiväliseid tulemusi käsitlevate "espetsialistide" värssidega sõnad parasjagu paremini riimuma satuvad.

2008 jõulujooksu 2.14,78 on märgiline. Head eesolevat jõuluaega!

 
At 13:13, Anonymous Anonüümne said...

Ah või imeputrusid? Mida näiteks oli kesk ja pikamaajooksjatel süüa? Ise endale epot ei süsti. Lisa oli võimalik saada ikka suure koondise tasemel ja arstiabi korral. Või on sul teada apteegi tabletikesi? Need ju valdavalt platseebo.

 
At 13:21, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, 12:07, 80ndad oli Eesti kergejõustiku hiilgeaeg. Te vaid vaadake tollaseid edetabeleid. Ma olen oma Eestis kõige rohkem teatava-räägitava ajaga 1.55,9 tänavu kohe teise kümne algul (olen eelmistel aastatel olnud ka esikümnes), aga 80ndail oli neid mehi, kes minust kiiremini suutsid joosta, oi kui palju.
Ja jutud, et 80ndail panid kõik dopingut... Mis jama te ajate! Te pole siis elanud, nii et ärge sonige. 80ndail oli enamikul Eesti jooksumeestel probleem, et kusagilt mingisugusedki jooksujalatsid saada, mis jalgu kohe ära ei lõhu. Mingist dopingust ei olnud kellelgi aega siis mõeldagi, rääkimata sellele ressursi kulutamisest. Ma ei tea, mis Liidu tasemel tehti, see on teine lugu, aga Eesti tasemel pandi ikka rangelt pudru ja morsi pealt. Mäletan isegi, kuidas otsisin Tallinnas enne eestikaid kohta, kus saaks õhtul midagigi hamba alla. See oli reaalsus...

 
At 13:31, Anonymous Anonüümne said...

Selline spekulatsioon. Ainuksed kes Coe ja Ovettiga Moskva80 konkureerisid olid Saksa DV poisid. Cierpinski võttis kõik saadaolevad maratonid ülekaalukalt. SaksaDV pikamaajooks oli maailma tipp, Schildhauer, Kunze, Jörg Peter. Selle aja NSVL jooksjad olid kah väga kõvad, ometi jäid sakslastele alla. Järelikult oli saksadel parem pudru, millest oma nõuka kaasteelistele ei vihjanud?

 
At 13:55, Anonymous Anonüümne said...

2.14,78 on jah märgiline. Kõigi aegade 800m edetabelist (ehk saja seest) jääb see teatavasti ligi ringiga välja (~21 seki kanti). 2018 edekabelist (50 sisestust 28.08.2018) jääb ainult nibin nabin välja, (juuksekarv rohkem kui 5 sekundit tabeli alumisest näidust; veidi parem oleks osavõtunormiga võrdluses, aga ikkagi out!).

Nulltulemus juba x aastat ühestki stardis ei mahu aga ühtegi edetabelisse, eh

 
At 14:08, Anonymous Anonüümne said...

Vanameister vihjab siin teravale küsimusele. Et mida Liidu tasemel tehti? Tol ajal oli läände võistlema minek alati poliitilise värvinguga. Meite, eestlaste loogika seda lõpuni aimata vist suuda. Tõenäoliselt olid koondiste peatreenerid kõva pressi all. Kellele ja missuguse aruande pidi esitama NSVL naiste jooksu peatreener Källe? Või oli keegi lisaks vahel? Nö poliitiline treener? Ehk mitte, sest peatreenerid olid reeglina ise parteilased, ehk aruandmiskõlbulikud.
Medalid oli vaja ära tuua, ning kui asi dopingut nõudis, siis tehti ära, kuna ülemused (poliitpeavalitsus) nõudsid.

 
At 14:40, Anonymous Anonüümne said...

800 m jooksu Eesti M50 rekord on nüüd 2.03,63 ja Väärt MM-l pronksi. Kui see uudis ei pane paska keema, siis mis veel paneb?

 
At 14:52, Anonymous Anonüümne said...

90.ndate alguses ostsin endale adidased, selleks raha korjasin aastaaega - vat selline aeg oli. 80ndatel minul joostavaid jooksutosse saada ei õnnestunudki, kuigi olin siis juba 1. järgu sportlane. Kusjuures olin sadaprotsenti amatöör, trenni tegin reaalselt tööde kõrvalt.

 
At 14:53, Anonymous Anonüümne said...

https://www.jogevarattaralli.ee/en/news?news_id=37 Miks olete valinud just rattaspordi üheks oma harrastuseks?

Noorena jooksin, parimaks ajaks jäi 800 meetri 1.55,9. Alustasin jooksutrenne pärast ülikooli astumist, rekordi jooksin kolmandal kursusel 1980. aastate lõpus. Tosin aastat tagasi tekkis mõte, et üritaks 37-aastasena ka veel alla kahe minuti 800 meetrit joosta, tegin talv läbi kõvasti trenni, aga kevadeks olid ahhilkad mäkkejooksudest nii haiged, et jooksin küll aja 2.06-2.07 kanti, aga läbi valu.

Siit järeldub, et papi on kutu. Läbi on nii liha kui luud. 2.03,63 on lootusetus kauguses.

 
At 15:20, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, 14:53, oleks mul siis treener olnud, kes oleks pidurit tõmmanud või oleks ma ise oma keha osanud paremini kuulata - toona tundus, et olen endiselt 22, mitte 37 -, siis oleks 800 meetri aeg küll alla kahe minuti tulnud. Ja see ei ole minu arvamus - seda ütles mulle ka Andres Nirk, kes oli omal ajal Liidu kõvemaid treenereid 800 m meesjooksjatele.

Varustusest, 14:52-le. Mulle tõi isa 1983 sügisel Ungarist või Tšehhist, kus käis teaduskomandeeringul, mingid kunstnahast paksu tallaga valged spordijalatsid. Raivo Raspel, kes jooksnud 1.48 lõppu, vaatas neid Viljandis laagris, et vau, need ju puha isejooksvad jalatsid. Nüüd ei paneks ükski spordimees selliseid eluilmas jalga.

Pärast sõjaväge, 1986 sügisel, aitas jooksujalatsid hankida Aivar Otsalt, kes teadis hästi Mihkel Konsat. (Nooremad mehed ei tea praegu üldse, kellest ja millest ma räägin, aga auväärses eas meestele kangastub siin ilmselt terve ajastu.) Ta rääkis Konsa pehmeks, et too müüks mulle 30 või 35 rubla eest (mu kõrgendatud stipp ülihea õppeedukuse eest oli kas 40 või 50 rubla, täpselt ei mäleta) mingid välismaa mittemargijalatsid, ütles Konsale, et poisil pole muidu millegagi joosta. Nood said ikka korralikult ribadeks tallatud, sai vist nii tossude ninna tekkinud auku paigatud kui taldu lapitud.

Ja siis räägivad mõned mehed dopingust... Väga eluvõõras.

 
At 15:45, Anonymous Anonüümne said...

Sel ajal lihtsalt pandi, ja pandi nii et veri väljas.

 
At 16:26, Anonymous Anonüümne said...

Sellega täitsa nõus, et see maratoni "hullus" on täitsa üle võlli. Arvatakse, et kui suudad maratoni läbida oled mingi eriti kõva tegija, isegi, kui läbid selle praktiliselt sörkides. Jooksmise mõttes ongi võimalik eristada jooksmist ja sörkimist - need on kaks ise asja. Üldjuhul normaaltingimustes km kiirus alla 6 min on sörkimine ja sellel pole väga tugevat seost jooksmisega.
Iga vähegi terve inimene võib maratoni vähemalt korra elus läbida, kui seda tõesti vaja on, mingi suvalise kiirusega, pooleldi jalutades.
Rääkida võiks ka sellest, et tugevamalt treenimata jooksjale(või sörkijale) on maraton selgelt LIIGA pikk distants, rääkimata sellest, et isegi tippjooksjatel on pärast maratoni ajutised südame rütmihäired.
Lihtsalt niisama rahvasportlasel pole oma tervise huvides MITTE MINGIT MÕTET maratoni jooksta lihtsalt sellepärast, et naaber jooksis või et sugulastele tõestada, kui "kõva mees" keegi on.

 
At 16:27, Anonymous Anonüümne said...

Värvilisi ketse ja viagrat polnd easte saada, aga andekuse ja kõva trennitöö järel öeldi: “Kokad andsid toidukeetmisel parima, musta kalamarja oli nii palju, et sõime seda lausa lusikaga.” Pea igaüks jooksis 1:55.

Olid vast ajad.

 
At 17:03, Anonymous Anonüümne said...

16:27 unustasid ainult mainimast, et kokteili tegi Savi.

 
At 17:09, Blogger Priit Pullerits said...

Ahh, lõpetage, Savi ei teinud midagi. meiesugustele Eesti tasemel tegijatele tegu ta põlvesüsti, ei enamat. Mis Liidu koondises toimus, see on vast teine lugu ega puutu meisse.

16:26 - väga hea sõnavõtt, võtab kokku karmilt ja ilustamata selle, millele tahtsin ka siinsete oma lugejate mõtteid suunata. Atoneni käest sain FB ehk Ameerika vastiku kompanii küljel aga seesuguse sissekande eest koslepi...

 
At 17:12, Anonymous Anonüümne said...

Otsalt, Konsa, Mägi, Raspel, Pullerits, Valdmaa, Misler, Tsarski, Sarapuu, Veilberg.
Auväärses eas meestele kangastub siin terve Kalevipoja eepos, Eesti rahva sangarlik ajalugu, päevad, mil mehed jooksid tühja kõhuga algelistes botastes sada kakskümmend viis. Geelisid, tuubisid ja sedasorti homode atribuutikat ei teadnud keegi küsidagi.

 
At 17:53, Anonymous Anonüümne said...

Esimene maraton sörgiti kah sõjavarustuses. Sekundite imejate enesetähtsustamine on öökima ajav. Kui medalit poke, siis pole millestki rääkida. Tühi ärplemine ja ressursi põletamine. 37 aastaselt keerata ahilka pekki, ou maigaad. Mis juhtus, et nii lootusetu kiiks pähe lõi? Spordiajakirjanik soovis sportlasi vanas eas paika panna. Ehh, kamoon. Selline väärarvestus näitab kui elukauged on ajakirjanikud. Siit tekibki küsimus ajakirjanduse rollist ühiskonnas kui nii valusaid eksimusi tehakse. Häid kirjamehi on vaja aga nende ande suunamine ühiskonnale tulusas suunas ei kipu õnnestuma. Miskit paradigma muutust on vaja.

 
At 18:12, Anonymous Anonüümne said...

Palju see PP viimane 800 m aeg on?
Ma kuidagi ei usu, et see 1:55 on. Soovin tõestust selle kohta, kuhu ja millal ma seda jooksu saan vaatama tulla?

 
At 18:23, Anonymous Anonüümne said...

See maratoni üle võlli ajamine tuleb massimeediast. Kui palju on viimasel ajal naiste ja terviselehtedes ilmunud roosaks võõbatud jutukesi "uutest väljakutsetest", kus amatöörid seletavad vedelikutarbimisest, venitamisest ja sajast muust. Ringmäng spordivarustuse ost, võistluste osalustasu, sotsiaalne heakskiit sõbrantside ringis ja muu sinna juurde kuuluv kammajaa.
Linnamaraton, kus sul on söök ja jook iga km järel, medteenistus, sugulased raja ääres karglemas on ülimalt turvaline ümbrus "kangelasteo" sooritamiseks.

Juba vana jutuke maratonide (jooks suusk rattasõit) pakutavast pseudodemokraatiast läheb nii et Shumahheriga võidu sõita sa ei saa, Bekkeriga tennist mängida ei saa, Jordaniga kossu mängida tavasuss ei saa, maletšempion sinuga malet ei mängi jne, kuid Kipchogedega ja Farahiga saad koos maratoni joosta kasvõi iga laupäev. Isegi endisaegade keskmaatšempioni Pulleritsuga võid mõõtu võtta kui sul kõvasti veab.

Eesti rasvunud peaminister maratoni ei jookse, kuid koos presidentinnaga ühele maratonile sattumine suurendab seda võlli, et kus mina ikka maratoni jooksin ja president jooksis KA, võibolla isegi kuulus rahvakirjanik jooksis KA. Siin on ainest lastelastelegi jutustamiseks.

 
At 19:31, Anonymous Anonüümne said...

Jooksku rahvas parem maratoni kui õlut libistavad, kuigi üks ei välista teist. Enamus rahvast ju ongi haiged, rasvunud ja väheliikuvad. Pange tähele, nende jaoks maraton on ulme, nemad ongi selle propaganda taga. Tervetel inimestel jätab maraton külmaks, vähemalt kahe poole, kolme tunniga läbimine. Rääkimata selle läbi astumune 4 tunniga ja kauem. Ka sellise tulemuse nimel nad muidugi harjutavad ja see on tegelikult masendav, korvavad kunagist puudujääki, mis õigel ajal tegemata on jäänud. Täna ei oska noored inimesed enam kõndida ega joosta, vaadake mis toimub! Meiesugustel meestel pole kunagi probleeme olnud läbida eeinevaid distantse, kui vaja siis ka maratoni.

 
At 19:52, Anonymous Anonüümne said...

19:31 tore lugeda asjalikku kommentaari.
Sain just kreepsu kiigates Postimehe veebi. Esimene uudis on et Eestisse toodi MAAILMA ainus erakätes olev uus WRC auto.
https://m.postimees.ee/section/3589/6426343

Issand halasta! Niipalju on uus et norrakad on sellega juba 10 etappi rallinud. Autopedede garaažiuudis on hetke suurim spordiuudis Eestis.
No mida me tahame rahva tervise nimel pingutavad kümned kogenud ajakirjanikud ja siis lastakse klikkide nimel kogu krempel potist alla. Tuhanded pereemad ja keskealised pereisad treenivad maratoni eesmärgiks alla kolme tunni lennukas jooks ja ole lahke norrakatelt ostetud äratrööbatud autoloks on spordi uudis?
Küsin teilt otse härra Pullerits, nagu kommunist kommunistilt ilusatel 80ndatel: mis on tähtsam, kas meediaärimeeste hetkekasum või Eesti rahva vaimne ja füüsiline tervis aastal 2018 ja tulevikus?

ps. normaalsetes riikides ületab uudisekünnise kui rahva lollitamiseks tuuakse F1 auto lagedale. Eesti vaese kurikaga pähe pekstud rahva saab ära osta odavama otsa rahvaauto Ford Fiestaga.

 
At 20:42, Blogger Priit Pullerits said...

Karmi, aga valusat ja vajalikku juttu räägite, mehed! Andke aga minna! Ärge hoidke tagasi.

 
At 21:41, Anonymous Anonüümne said...

Annaks takka küll aga .... valus on.

 
At 22:34, Anonymous Anonüümne said...

Häda kui inimesed liigutavad, häda kui ei liiguta, häda kui kiiresti, häda kui aeglaselt.
Olete ikka memmepojad küll, selle maratoni kallal nokkimisega.

 
At 23:13, Anonymous Anonüümne said...

Kõige valusam teema on siin.
Pätid istuvad süüpingis nagu pidulauas
https://m.postimees.ee/section/1198/6426396

On inimesi, kes selle väikese maa eest elu andnud, kuid täna ülbavad siin mingid aasia steppidest kohale lennanud tšutšmekid meie maksude ja laste tuleviku kulul ja kõik on jokk. Rõõmu laialt ja pidu jätkub. Maffiaröövlite asemel saadetakse trellide taha Tiit Madisson ja rahvuslased. Kvo vadis sitane Euroliidu Eesti?

Katsuge see artikkel Postimehest niisama, ilma viiteta leida.

 
At 07:01, Anonymous Anonüümne said...

Hapud viinamarjad?
Naljakas lugeda, kuidas siin maratoni jooksmist maha tehakse. Elu on näidanud, et sellisel toonil võtavad sõna tavaliselt need, kes ise seda ei suuda. Ükskõik millise ajaga ja eriti siis, kui seda saab anonüümselt teha.
PS. Padre ei pea anonüümik olema, sest ta ei saa seda nagunii teha - jooksis enne põlved pekki kui selle distantsini arenes...

 
At 07:36, Anonymous Anonüümne said...

Vastupidi. Prioriteet on rajajooks. Maratoni lähevad tavaliselt need jooksma, kes rajal ei suuda tulemusi joosta, või vähemalt ei paista nendega silma. On olemas muidugi seltskond, kes peale edukat karjääri rajal keskenduvad maratonile. Hiljuti MR jooksnud on ka endine rajajooksja. See muidugi ei vasta tõele, et siinsed kommenteerijad ei suuda. Vastupidi, need, kes nii väidavad ei tea jooksja treeningust suurt midagi.

 
At 11:49, Anonymous Toits Pärnumaalt, ratta- ja jooksusõber, seasörkijast maratoonar said...

Pulleritsu tsitaat: "Ma olen oma Eestis kõige rohkem teatava-räägitava ajaga 1.55,9".....jne

No johhaidii, kas ajakirjanikuhärra on jooma hakanud, et sellist pläusti suust välja ajab? Kes see kurat sellest ajast räägib? Pullerits ise. Võiks oma nabanäppimise faasist lõpuks välja kasvada. Vana mees ju juba, et sedasi tattnoka kombel kelkida ajaga mis oli aastakümneid (suhteliselt) kõva mingis kindlas kontekstis, aga ei midagi ülivõimast isegi mitte toonases jooksvas edetabelis.

 

Postita kommentaar

<< Esileht