Pullerits: Valus küsimus: aga mis märk jääb teie rattaharrastusest tulevastele põlvedele?

Kuulame Tanel Kangertit (fotol paremal). Ta ütles enne MMi pühapäevast pikka grupisõitu Postimehele: «Viimase kolme nädala jooksul olen kõigest mõne üksiku pikema treeningu teinud. Aga mitmepäevasõitude kogemus näitab, et ei pea hullu moodi trenni lõhkuma, piisab ka lühematest ja intensiivsematest treeningutest.»

Kas panite tähele, mehed? Mis ma teile rääkinud olen: et piisab ka lühematest ja intensiivsematest treeningutest. Ja ikka ajate te mulle vastu...

Kangertist on juttu ka rattaajakirja Ma Olen Jalgrattur järjekordses numbris. Ta räägib seal pärast kohtumist oma uue meeskonna treeneriga, et läheb uude tiimi üles otsima vahepeal kaduma läinud kiirust ja võimsust

Aga Kangerti-sugused, olgugi kanged mehed, kõnetavad meid vähe. Ei ole ju võimalik kuidagi samastuda mehega, kes päev pärast MMi 21. kohta eraldistardist sõidus (fotol vasakul) teeb viietunnise treeningu. Meid, tavalisi inimesi, kõnetavad ikka omasugused – ja neist olen ma jalgrattaspordi ühe suurema propageerijana Eesti Vabariigis kirjutanud rattaajakirjas juba üle pooleteise aasta eponüümilises rubriigis «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid».

Rattaajakirja uusimas numbris kirjutan mehest, kes on eriti tugevaks saanud eelmainitud eraldistardist sõidus, kus on mahtunud juba viis hooaega jutti Eesti erinevates sarjades stabiilselt teise kümne algusse ning suudab enamasti hoida keskmist kiirust üle 40 kilomeetri tunnis. Tõsi, ega temagi vähe vänta: viimasel neljal hooajal on tema aastane läbisõit küündinud üle 10 000 kilomeetri.

Tema värvikamatest elamustest on juttu kahest järgmisest.

Tänavusel Haapsalu rattarallil ei saanud ta vihmas sõita nelja kilomeetritki, kui üks võistleja tema ees libedal teemärgistusel külili lendas. Tal polnud midagi päästa. Ja tagant sadas omakorda mehi selga. Kui ta ratta kuhjast üles leidis, polnud sellega jätkata võimalik: leistang oli raami küljest lahti murdunud. Õnneks pääses ta ise traumadeta.
Sama nukralt läks mullu Tour de Tuletõrje meeskondlikus temposõidus. Ta sai Viimsi Spordi tiimis vändata vaid 700 meetrit, kui esijooks sattus kurvis pöidlasuurusele kivile, kumm lõhkes ja ta kukkus. Võistlus läbi.

Rattaspordi asjatundjad tundsid muidugi ära Tartumaa Võnnu keskkooli värske direktori Valdek Rohtma (fotol ülal paremal).

Olen vahel mõelnud, et rattavõistlustel osaleb sadu, isegi tuhandeid mehi, osalevad ka mõned naised, aga enamikust neist ei jää kusagile mingit jälge. Ei saa ju jäljeks pidada seda, kui su nimi on protokollis teise või kolmanda lehekülje 37. real – seal ei märka seda keegi. Ometi teevad need sajad ja tuhanded trenni, kulutavad aega, käivad võisltustel ja... ikkagi poleks neid justkui mitte kunagi olemas ega osalemas olnudki. Seetõttu on rubriik «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» väärt rubriik, sest võimaldab veidigi väärtustada neid, kes on oma meelisharrastuseks valinud rattasõidu. Nagu mulle mainis üks paar kuud tagasi ajakirjas portreteeritu kerge irooniaga: ta on omal alal töötanud pikka aega – on Eestis sel alal vaieldamatu ja hinnatud spetsialist –, aga mitte ükski ajakirjanik ei ole mitte kunagi tema professionaalse tegevuse vastu huvi tundnud, kuni lõpuks on ta tähelepanu pälvinud... harrastusratturina.

Too iroonia on arusaadav. Sest nagu mulle õpetas juba kaheksakümnendate teises pooles professor Juhan Peegel, nüüdisaja Eesti ajakirjandushariduse rajaja, kelle tööd mul on hea meel juba pikki aastaid temanimelises auditooriumis jätkata (Peegli büst nurgas õppetööd seiramas - fotol ülal paremal), et öelgu inimesed esimese hooga mis tahes, tegelikult on kõik meelitatud, kui nendele tähelepanu osutatakse ja neist kirjutada tahetakse.

Iseasi on see, et ega rattaajakirja peatoimetaja Vahur Kalmre sõelale ole ilmselt lihtne jääda. Tema valib välja, kes väärib harrastusratturitest tähelepanu ja esile tõstmist. Ja kelle harrastusest jääb sedasi suurem ning püsivam märk ajalukku.

Millest aga ajakirja viimases numbris veel juttu?

*Seitse Eesti rattaharrastajat räägivad, mis neid viib l’Etape du Tourile.
*Aga mis rattasõit on Maratona dles Dolomites, kuhu pääseb vaid loosiga.
*Saskia Alusalu räägib rattaga päikeseloojangut vaatama sõitmisest.
*Miks on Eesti jalgrattaprofid vabatmehed? Ajakirjanik Jaan Martinson
põhjendab.
*Leedus on rattatee nr 10. Ajakirjanik Paavo Kangur käis seal sõitmas.
*Rattakohtunik Madis Lepajõe selgitab, miks tiitlivõistluste
rattadistantsid lähevad lühemaks.
*Kuidas endine tipprattur Karli Lambot pidi läbima ülekuulamise, enne kui
pääses raudteelaste Euroopa meistrivõistlustele.
*Milles erinevad näiteks rattasärk Basic ja Arrowind – moomoo selgitab.
*Vahur Kalmre käis Vueltal emotsioone kogumas. Üks koht oli Puerto del Madrono. See tõus ongi ajakirja hõbedasel esikaanel.

Kas teist juba on ajakirjas Ma Olen Jalgrattur kirjutatud?

Fotod 1 ja 2: Tanel Kangert sõitmas MMil Austrias eraldistardist sõidus. Fotode autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Valdek Rohtma. Foto Valdek Rohtma erakogust
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske numbri esikaas. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre
Foto 5: Juhan Peegli büst temanimelises auditooriumis Tartu Ülikooli õppehoones Toomemäel. Kas tunnete ära need kaks naisajakirjanikku? Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rein Taaramäe vedamas mägedes jooksikute gruppi Tour de France'i etapil 18. juulil. Foto autor: imago/Sirotti/Scanpix