teisipäev, veebruar 23, 2021

Jaanus Laidvee: Miks Suurel Mõõduvõtul tuli end lumme kukutada ja suuski peksta? Ehk... elagu ühejäljeline maraton?!

Nii nagu juba aastajagu päevi on terves ilmas valitsenud erakordsed olud, nii tuli ka Tartu maraton täiesti teisiti. Ma ei pea silmas koroonast tulenevat, sellega on kõik nagunii tüdimuseni kursis, vaid ilma ja sellest tingitud määrimisgümnastikat. (Tähelepanu: sissekande fotogalerii on täiendamisel.)
 
Tavaoludes näeb rutiin välja nii, et nädala sees annan suusad Tallinnas määrdemeistrile ja saan maratonipäeva hommikul kohapealsetele oludele vastavalt määritult stardis kätte. Sel korral läks aga nii, et kesknädala ilmaprognoosid lubasid stardieelseks ööks suurt temperatuurimuutust ja iga päev muutus ka kellaaeg, millal ilm sulaks pöörab – ning erinevatel prognoosijatel mõistagi erinevalt. Seetõttu oli väga tõenäoline, et veel laupäeva päeval, kui teenust pakkuvad määrdemehed hakkavad suuski ette valmistama (sest hiljem alustades ei jõutaks töödega stardiks valmis), ei olnud selge, mis olud pühapäeval kella 9–12 ajal Otepää ja Elva vahel valitsevad. Sellistes oludes, kus ilm pöörab miinusest plussi, aga samas pole teada, kas pluss saabub stardi hetkeks või paar tundi hiljem, millele lisandub suur saju tõenäosus, ning kui sul pole Mart Kevin Põlluste sugust paaristõuke kätt, et minna sõitma uisusuusaga, jäävad valikusse paraku kõik variandid: karestatud ja määrimata suusk (võrdusena võib siia panna ka nowax-suusa), pooltahke pidamismääre või kliister.

Seega ütlesin neljapäeval määrdemeestele, et määrige ainult libisemine, pidamise osas teen otsuse laupäeva õhtul või pühapäeva hommikul kohapeal.

Teadsin, et hea kamraad Indrek Teppo (täispika triatloni Eesti meister ja ka sellise lõbusa ettevõtmise nagu Tartu teatemaratoni meeskonna PSJJ asutajaliige) tuleb pärast kolmeaastast võistluspausi samuti rajale. Tema määrib tavaliselt oma suusad ise. Leppisin Indrekuga kokku, et määrime seekord pidamise koos. Reede õhtuks olid ilmaprognoosid sellised, et pigem läheme pooltahkega või suurema saju korral karestatud suusaga. Laupäeva õhtuks oli aga sisuliselt selge, et soojalaine jõuab Otepääle varakult ja juba stardis on nii õhk kui lumi plussis. Sellega langes tahke variant ära.

Kas aga kliister või karestatud suusk? Laupäevaõhtusest ETV spordisaatest ja jutuajamisest rajameistriga sai teada, et vähegi korralikuma saju korral lüüakse rajamasinale hääled sisse ja sõidetakse rada hommikul veel kord üle. Kõike eelnevat arvesse võttes kaldusin otsustama pigem kliistri kasuks, sest kui lund jäljes (eriti) ei ole, hakkab sajanda koha piirimail rada juba läikima. Siis pole karestatud suusaga enam midagi teha, pidamine puuduks. 

Kuna me Indrekuga ei pea ennast kliistriga määrimisel vilunuks, suundusime Tehvandile määrdebokside juurde ja leidsime sealt suuskadega askeldamas vana tuttava Mait Sammalsaare. Kõrval toimetas teise suusapuki kohal endine suusasportlane Risto Roonet, kes saavutanud Tartu maratonil kõva kolmanda koha. Kiire arutelu määrdemeestega viis samuti tulemuseni, et pigem kliister. Roonet terase mehena palus suusad korraks enda kätte, et kontrollida üle suusa kulp ja paine ehk sobivus kliistriga määrimiseks. Proff võttis suusad oskuslikult haardesse ja surus neid kätega teineteise vastu. Järeldus kõlas, et kannatab kliistrit panna küll, suusal jäikust ja kulbil sügavust piisavalt, kuid katame lühemalt ja kärbime pidamisala mõlemast otsast 3 cm. Olen nende suuskadega korduvalt varemgi kliistriga sõitnud ja saadud kogemus ainult kinnitab Rooneti sõnu. Õige oleks kliistri korral kasutada spetsiaalset kliistrisuuska, kuid ega tavaharrastajal ole suusapargiga laiutada!

Jätsin suusad boksi kuni hommikuni ja läksin Otepää ööbimiskohta asju pakkima ning õhtust söögikorda valmistama.

Õhtul kell 00:30 voodisse minnes ja viimast korda aknast välja vaadates oli temperatuur -2 ja sadas peenikest, aga tihedat lund. Hommikul autosse istudes näitas termomeeter +1 ja ka lumi oli sula. Ööga oli sadanud silma järgi hinnates paar-kolm sentimeetrit lund.

Staadionile jõudsin 7:40 ja melu poolest erines avanev vaatepilt oluliselt tavapärasest. Rahvast liikumas väga vähe. Suurimat rolli mängis selles kindlasti stardiaegade hajutamine, kuna rajale lasti viiesajastes gruppides 15-minutiliste vahedega. Põhiline sagimine käis nagu ikka klassikamaratonidel määrdebokside ja -meeste ümber.

Võtsin boksi välisseina najalt jahtunud suusad, et minna testiringile, aga Sammalsaar rõhutas, et ära suuski enne starti maha pane, kuna sadanud lahtine lumi pakib kohe alla kinni ja nii keeraks ma oma suusad juba enne starti tuksi. Sain väga hästi probleemi olemusest aru, aga kuidagi ei tahtnud omaks võtta mõtet, et tuleb täiesti proovimata suusaga 63 kilomeetrit sõitma minna.

Seetõttu vaatasin uurivalt ringi ja nägin, et kohe bokside kõrvalt Kunimäele viiva tõusu suusajäljed on juba testijatel küllaltki kinni sõidetud ja sinna saan peale minna küll. Sõitsin peaaegu tõusu tippu ja laskusin alla suusastaadionile. Pidas kui kännu taga, sellel väiksel lõigul (peaaegu) ei pakkinud ja libises ka täiesti normaalselt. All stardikoridoride kõrval – määrdemehe sõnad hästi meeles ja kerge pakkimistunne jalas – oli selge, et enne starti ma rohkem suuski lumele ei aseta. Samas puges hinge kahtlus, et kuidas on ikkagi kliistriga võimalik nendes oludes sõita, kui isegi stardikoridorides on kõik jäljed korralikult lund täis. Nagu suusa sellesse pehmesse asetan ja ühe jalaga saapa kinnitamiseks peale astun, nii on ju tõenäoliselt kohe pakid all… Ja juba enne pauku!

Kuna Indreku suusad olid küllaltki pehmed ehk kliistri panemiseks mitte eriti sobivad, tegi ta viimasel hetkel otsuse, et läheb karestatud suusaga. Et kui need eriti ei peagi, siis saab vähemalt paaris hästi lükata ja küll roomab ka tõusudest üles või jookseb järsematel nukkidel lihtsalt käärsammu.

Stardialasse sissepääsu oodates tundsin ajastukohasel maskiballil ära Raio Piiroja. Raio märkis esimese asjana muigega, et kurat, on ikka imelik aasta, mitte kedagi ära ei tunne! Üldiselt kanti maske enne stardialasse sisenemist väga korralikult ja seda oli rõõm näha, sest selline käitumine on praeguses suures ebakindluses võib-olla isegi suurim panus ka järelejäänud maratonide toimumisse (loe: nende mitte ärakeelamisse). Sellisel päeval kandus me jutt loomulikult kohe suuskade määrimisele ja Raio ütles, et tal on all pooltahke pidamismääre. Teades kohapealseid olusid, tundus valik üllatav, kuid keerulistel aegadel on ka lahendused sageli keerulised. Raio polnud valikus siiski sugugi enesekindel, aga eks lõplikult näitab ikka sõit ise, mis nendes oludes toimib ja mis mitte.

Kell 8:45 avati stardikoridorid, kus paiknesid 16 paralleelset jäljepaari, ja asetasin suusad eest kolmandasse ritta. Piiroja startis paar rida minust vasemalt esimesest reast. Enesekindlusega pole pikaaegsel Eesti jalgpallikoondise tugisambal ja kaptenil jätkuvalt probleemi. Ühtlasi oli see signaal, et Raio ei loovuta kellelegi ilma võitluseta midagi, just nagu koondisepäevil, mil me sellega nii harjunud olime.

Kell 9:00 käis pauk ja René Eespere meloodia kõrvus paugutati minema. Mitmedki mehed oleks end aga juba esimestel meetritel ninuli paugutanud, kuna stardialas suusa alla kleepunud lahtine lumi lõi selleks pea ideaalse eelduse. Ega algul midagi tagasi hoitud, sest ammu enne pauku oli selge, et tuleb suuresti ühes jäljes ja hanerivis sõidetav maraton ning iga eesmine positsioon oli kui just mitte kulla hinnaga, siis vähemalt ülioluline.

Esimesel korralikumal tõusul peale Valga maantee ületamist kolmandal kilomeetril nägin, et natuke eespool liikuva Piiroja suusk peab väga kohati või ei tee seda üldse. Raio astus kohe vasakule äärde käärsammu jooksma ja möödusin temast jäljes ilma vaevata. Kohakuti jõudes hüüdis Piiroja, et üldse ei pea! Selline äratundmine kolmandal kilomeetril, kui ees on veel 60 sama mittepidavat, on kindlasti füüsiline tagasilöök, aga veelgi rohkem psühholoogiline. Sellega suudavad hakkama saada ja mitte alla anda ainult hingelt võitlejad.

Paari tõusu pärast sain aru, et ka minu suusad ei tööta nii, nagu peaks, sest niipea kui läksin vahelduvale sammule, hakkasid alla tekkima pakid. Nende alt ärasaamine oli küllaltki tülikas (päästis peamiselt ainult vastu jäljepõhja tagumine) ja seetõttu oli mul olukord selge, et ühesammulist, rääkimata vahelduvast tõukest, vähemalt ilma täiendava soojenemiseni kasutada ei tohi. Mis siis sõelale jäi? Just, ainult paaristõuked ja nii ma neid tõuse kangutasin. Käärsammulise jooksu välistasin arsenalist samuti, kuna see oleks tähendanud kõige kindlamat «enesetappu».

Esimeses, Matu TP-s 12. km-l olin 68. kohal, kaotusega liidrile 4.05. Tunne ja enesekindlus oli kindlasti selle hooaja parim, ühtlasi adusin suurepäraselt, et ainult paaristöö eest ka tõusudel hakkan millalgi lõivu maksma. Vahelduvale minnes oleks aga lõivu, ja oluliselt kallimat, hakanud maksma kohe. Seega polnud peas ühtegi diskussioonialget, millise taktikaga jätkata. 

Harimäe tõus 14.-17. kilomeetril oli isegi valdavas enamuses paaristõugetega läbides üllatavalt kerge ja ei saanud õieti arugi, kui olin juba vaatetorni juures. Osadel meestel pakkis aga Harimäel nii korralikult, et nad jäid seisma, võtsid mõlemad suusad jalast ja hõõrusid kätega tugevalt mööda suusapõhja, et üldse oleks kuidagigi võimalik uuesti libisema saada. Mitmel muulgi tõusul nägi mehi, kes pakkimisega hädas ja kes hõõrusid lund ära lisaks käele teise suusaga, saapaga, kepiga, okstest ja juurikatest üle sõites jne.

Teises, Ande TP-s 23. km-l olin 70. kohal, kaotusega 4.42. Enesetundega oli jätkuvalt kõik okei. Libisemine oli samuti endiselt hea, kuid ega aeglasemast libisejast allamäge naljalt mööda saanud. Nagu kõrvalrajale astusid, nii hoog sinna ka kiirelt suri, ja seejärel oli tegu oma endise koha taastamisega, sest ega vanale rajale tagasi vahele keegi väga lasta tahtnud. Möödumine oli võimalik kas tõusudel või siis lausikul, aga kliistrimehed pidid hoolega jälgima, kuhu nad oma suusaga sõidavad. Sageli oli targim otsus kõrvale sõitmata jätta.

Pärast Ande TP-d ühel tõusul umbes 24. kilomeetril hakkasid mõlemad suusad nii pakkima, et tõusu otsast nendega laskumine osutus võimatuks. Ühelt poolt raskusjõud veab sind alla, teisalt jälle mõlemad suusad nakkuvad suvalistel hetkedel jäljes täiesti kinni. Sain aru, et võitlemine enda püsti hoidmisega ei lahenda probleemi ja viskasin ennast paremale külili, sest sellises olukorras järgneb kukkumine nagunii, ja mida meeter allpool, seda tugevam löök kehale. Ajasin ennast püsti ja hakkasin suuski vastu maad taguma, samuti jõuga edasi-tagasi nühkima. Õnneks sain suure lume alt ära ja õnnestus uuesti sõitma hakata.

Kokkupuude maaga oli aga piisavalt tugev, et parem õlg andis ennast igal paaristõukel segavalt tunda, mis tähendas, et edasi pidin lükkama väiksema jõuga. Sest läbi tuntava valu, mis tavapärase tõuke korral järgnes, ma sõitmisel ja enda täiendaval võimalikul vigastamisel mõtet ei näinud. Õnneks valu umbes poole tunni jooksul taandus ja edasi sain jälle lükata täiega. Kohe pärast kukkumist möödusid minust tol hetkel naiste kolmas Reeda Tuula-Fjodorov (nr 10005) ja neljas, Team Nordic Jobs Worldwide sõitja Piret Pärnik (nr 10012). Piret liikus märgatavalt reipamalt kui nädal tagasi Alutagusel.

Kohe nende kannul tuli ka Indrek Teppo (nr 61). Järgmise tõusu algul hüppas Indrek vasakpoolsele rajale ja sõitis lumises jäljes tervest rivist, nii kümmekonnast konkurendist, probleemideta mööda. Mul ei jäänud üle muud, kui sellisele lammutamisele ja mittepakkivale jõulisele libisevale, vahelduvtõukelisele sammule heldinud pilguga järele vahtida. Ei tekkinud hetkekski mõtet, et hüppaks oma suuskadega ka sedasi lumme. Reaalsustaju, eriti just läbielatud pakkimisaktsiooni tõttu, püsis jätkuvalt minuga. See oli parim tõestus, et karestatud (veelgi rohkem – tõenäoliselt nowax-) suusk oli nendes oludes kõige õigem valik.

Umbes 25. km-l oli Algo Kärp tulnud suuskadel loodusesse liikuma ja võistlejaid ergutama ning sain isegi tunnustava järelehüüde osaliseks.

Vaatamata väikestele tagasilöökidele olin poolel maal kolmandas, Kuutse TP-s 32. km-l tõusnud 56. kohale kaotusega 6.21. Aga kuna Kuutsele ronimine peamiselt paaristõuke jõul oli triitsepsi küllaltki pingesse ajanud, oli mõistlik nii ruttu kui võimalik koormust ülakehalt vähemaks võtta. Hakkasin jälle proovima ühesammulist ja meeldivaks üllatuseks enam peaaegu ei pakkinudki. Tõenäoliselt oli lumepind juba nii palju soojem, et lumekristallid jäätusid kliistrisse vähemal määral. Proovisin tõusudel ettevaatlikult jälle ka vahelduvat tõuget – seal toimus jätkuvalt pakkimine, kuid samuti märksa leebemas mahus.

Tegelikult on pakkimisohu korral omad nipid, kuidas sõita. Pead kogu aeg keskenduma ja tunnetama, mis põhjade all toimub, ja nagu hakkab natukenegi pakkima, tuleb kohe minna ainult paaris lükkamise peale ja libistades või isegi tagudes üritada pakke alt minema saada. Lisaks saab vahelduvat tõuget sõita mitut moodi, kas pika sammuga tugevalt tõugates või lühikeste sammudega tippides ning jalga ette tuua hooga läbi õhu või rohkem mööda maad libistades. Ehk erinevalt kombineerides on võimalik teatud piires olukorda parandada.

Kui suusad sain sellise mänglevama sõidustiiliga paremini tööle, siis pulsisagedusele ja laktaadi kuhjumisele mõjus tippiv ja otsiv sõiduviis loomulikult koormavamalt. Ühel hetkel läks kuidagi raskeks, mis oli selge signaal, et järgmises TP-s tuleb tarbida ka geeli.

Eelnev jutt kajastub hästi ka tulemuses, sest neljandaks, Peebu TP-ks 39. km-l olin langenud 73. kohale kaotusega 10.33. Peebul võtsin esimese geeli ja peale topsi spordijooki. Sõidetud oli siis 2:12. Kuni selle ajani olin tarbinud igas TP-s ühe spordijoogi.

Geeli mõju andis peagi tunda ja olek läks kergemaks ning samm reipamaks. Järgmisesse punkti Palul 46,6. km-l jõudsin 72. kohal kaotusega 15.30. Tunne oli Palusse laskumisel täpselt selline, et sisse tuleb imeda ka teine geel (kaks tükki mul neid numbri all plaastriga kinnitatult kaasas oligi ja tavaliselt on kaks ka maksimum, mida ühe sõidu jooksul tarbin). Hea mõte sai apla imemistehnikaga täide viidud, millele lisasin kaks topsi spordijooki.

Palult edasi algab küllaltki tasane langev reljeef ja paaristõukajate leib, nagu öeldakse, mis aga ei tähenda, et nõudlikke tõuse enam üldse poleks. Jätkub neid veel viimasekski neljandikuks ja kellel suusk enam ei pea ning käteramm ka otsa saanud, võib lõpuga päris palju kaotada – ja vastupidisel juhul tublisti võita. Nagu Indrek Vait (nr 55), kes möödus minust uisusuuskadel ja ka uisusaabastes (sellise varustusega mehi esisaja teises pooles väga tihti ei kohanud) ning kes tegi raja teises pooles imelise tõusu, lõpetades 56. kohaga.

Mida kilomeeter edasi, seda rohkem hakkas ülakehas tunda andma sõidu esimese poole mittetöötavat suuska kompenseeriv jõukulutus. Samas püsis jätkuvalt kõik kontrolli all ja keha saadetavad signaalid lubasid järeldada, et suure tõenäosusega olulist ärakukkumist ei tule – ehk hoida pole vaja midagi ja saab täiega lõpuni panna.

Viimases, Hellenurme TP-s 53,5. km-l olin langenud 80. kohale kaotusega 20.09, mis oli küllaltki loomulik asjade käik, sest käed olid juba liigagi palju vett ja vilet näinud.

Varsti pärast Hellenurmet jõudis mulle järele naiste viies, endine murdmaasuusataja Kaija Vahtra (nr 10008). Mööda ta minna ei tahtnud ja nii me paarisrakendis viimased 7–8 km lükkasime, mina ees, Kaija kohe kannul. Ma ei tunne Kaijat, aga kahe viimase sõiduga on mul tekkinud kindel veendumus, et tegu on sümpaatse inimesega, sest ka Alutagusel sattusime sõidu lõpus mitmel kilomeetril koos sõitma. Ja nii Alutagusel kui pühapäeval sõitis ta mulle korra tagant suuskadele, aga mitte palju. Seda rongis sõites ikka juhtub, eriti kui tagumisel ka paremini libiseb – pole midagi hullu (siis, kui see mõneks üksikuks korraks ka jääb). Mõlemal korral ta koheselt vabandas. Häälest ja olekust saad aru, et teine mõtleb seda siiralt. Ning otse loomulikult vastad sellisel juhul, et ah, tühiasi. Ei mingit probleemi rohkem.

Olen ise ka püüdnud hoida alati seda joont, et kui olen kellegi varustusele peale sõitnud või suuremas grupis võib-olla liiga kiiresti mõnele ette reastanud vms, siis alati midagi vabanduseks või vähemalt selgituseks öelnud. Selline käitumine silub alati olukorda ja on oma olemuselt laiem – see on suusakultuuri küsimus. Minu hinnangul on meil kultuuriga juba päris hästi, kui võrdleme näiteks 10–15 aasta taguse ajaga, aga paremini saab alati.

Kui lõpuni oli jäänud 300 meetrit – see on koht, kus rada teeb esmalt kurvi vasakule, siis väike laskumine ja seejärel kohe paremale, mille järel avanebki lõpusirge –, sööstis Kaija tuulevarjust välja ja tegi vägagi kiireid liigutusi ning sai edumaa, mida ma lõpusirgel küll osalt tagasi sõitsin, aga ette ta 0,6 sekundiga jäi. No mis mul öelda, noore vere vastu nii lihtsalt ikka ei saa.

Lõpetasin 84. kohal ajaga 3:29.53, kaotades võitjale Mart Kevin Põllustele 26.40. Vahetult pärast mind, 25 sekundit hiljem, lõpetas sõidu Raio Piiroja. Mees oli finišis ikka väga tuline nagu koondise parematel päevadel, kui soovis näiteks armeenlasi mutta tampida.

Selline reaktsioon oli mulle igati mõistetav, sest (pool)tahkega määritud suusad lihtsalt ei pidanud, kuid Raio tõestas veel kord, et on tõeline võitlejahing, kes võitleb lõpuni. Ta ei saavutanud küll kohta, mille järele tuli, kuid häbeneda pole ka midagi.

Indrek Teppo lõpetas aga uskumatult kõval 43. kohal, kaotades Põllustele 21.08. Indrek, tuleta meelde, mis ma sulle enne starti ütlesin: sõidad ennast homme 50 hulka! Naersid mu seepeale kõva häälega välja. Aga näed, tasub ikka vastava ala spetsialiste teinekord kuulata.

Lõpetuseks avaldan arvamust, mida väljendasid paljud sõitjad, kellega finišis rääkisin. Nimelt, rajameister oleks pidanud ikka öösel pärast sadu raja läbi sõitma. Jah, jäljed oleksid jäänud pehmemad, aga need kõik oleksid olnud sõidetavad nii esimestele kui tagumistele. Sest mis kasu oli algul 16 jäljepaarist või hilisemast kaheksast? Praktiliselt mitte mingit, sest sõita sai ainult ühes jäljes. See kõik põhjustas palju mõttetuid jäljest välja ja tagasi hüppamisi, suuskadel tallumist ja mitte kõige meeldivamat sõiduelamust.

Nagu Mart Kevin Põlluste ühes intervjuus ütles: «Tänu jumalale, et üks inimene oli suusatanud meie ees, ma ei tea, kes see oli, aga aitäh sulle, et sa selle teekonna võtsid sinna Elva suunas, sest ilma selleta oleksime kahekesi [teiseks tulnud Henri Roosiga] väga hädas.»

Täpselt sama hädas olid ka kõik tagumised suusatajad, kes pidid möödumiseks kasutame teisi radu peale selle ainsa libiseva. Kas see on normaalne ja me hüüame üheskoos, et väga lahe ja elagu ühejäljeline maraton!?

Ei, see ei ole normaalne, sest ilmaolud polnud kaugeltki ekstreemsed (oleks sadanud öö läbi ja veel ka sõidu ajal, siis oleks olnud igati mõistetav ainult ühe-kahe libiseva jälje teke), et olukorda poleks saanud küllaltki kerge vaevaga enne starti muuta.

Järgmisel korral loodab, vähemalt suur osa suusarahvast, jälle osa saada traditsioonilisest, aga mitte hanerivisse surutud suusasõidust.
 
Kõik muu oli aga super, nagu Suurel Mõõduvõtul alati on olnud, ning selle eest korraldusmeeskonnale sügav ja lumeni kummardus.

Fotod 1, 5, 6: Jaanus Laidvee (nr 86) Tartu maratonil. Fotode autor: Sportfoto (Jaanus Laidvee erakogust)

Fotod 2-4: Tartu maratoni finišiala Elva külje all. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

TÄHELEPANU: PÄEVA JOOKSUL LISAN VEEL FOTOSID! ÄKKI OLETE TEIEGI KAADRISSE JÄÄNUD!

114 Kommentaarid:

At 10:25, Anonymous Anonüümne said...

Eelmise postituse kommentaariumi jätkuks – kui räägite nowax suusast, palun tehke selgelt vahet, kas mõtlete karvast skin suuska või zero suuska (sisuliselt karestatud pidamisalaga suusk).
Endal toimis kliister esimese stardigrupi lõpust startides väga hästi, väike pakkimisoht oalguses oli, aga õnnestus ebameeldivusi vältida. Peale Andet oli üle platsi suusk. Pidas nagu kännu taga, aga laskumistel pidin muudkui lükkama eessõitjatele keppidest hoogu (kui situatsioon lubas). Raja teises pooles jagus laskumistel kiirust, et korraks rada vahetada ja ka aeglasemas jäljes mööduda. Karedat zero suuska proovisin hommikul, kuid minu jaoks jäi liiga hellaks. Kliistrisuusa libisemine oli super lõpuni välja. Lõpetasin kolmandas sajas. Kuuldavasti oli teises stardilaines ka väga rahulolevaid karvasuusaga harrastajaid, kes olid rajal alla 4 tunni.
Ma ei jaga arvamust, et rajamasin oleks hommikul pidanud uue jälje tegema. Mõned vabatahtlikud suusatajad suunata erinevatele rajasektsioonidele paari-kolme jälge hommikul lahti sõitma oleks muidugi tore olnud.

 
At 10:47, Anonymous Anonüümne said...

Suurepärane analüüs Jaanuselt. Üks selle blogi kõige sisukamaid sissekandeid. Lugedes Jaanuse malemängu pidamise teemal ja seda mis tegelikult juhtus, siis saan aru neist skinni meestest, kes oma eluga rahul olid. Eks hea treenitusega on kõik võimalik. Tegelikult on skinni ainuke hea asi see, et sa ei pea muretsema suuskade määrdeala pärast, et kas kleebib ja jääb kuhugi kinni või ei. Vahelduv paaristõuge skinniga oli seekordsel rajal mõttetu tegevus, kasutama pidi väga jõulist ja energiat raiskavat tehnikat , mis oli otstarbekas vaid teatud tüüpi tõusudel. Käär oli tegija ja muidugi paaristõuge kah.

 
At 11:07, Anonymous Anonüümne said...

On 3 varianti ilma määrdeta suuskadel

1. NO WAX ( tihti ka zero) - suusk, millele on tehtud pidamisala spetsiaalsest materjalist ( tihti ka kombineeritud erinevate karedusastmetega osadest), mida siis on võimalik erinevaid liivapabereid ja karestusnurki kasutades viia konkreetse ilma ja rajaoludega vastavusse. Väga tihti käib veel karestuse sisse pulber. Nii tegin ka tänavu
2. SKIN - ongi see karvasuusk, mis mõeldud mugavaks igapäevaseks suusklemiseks. Ei olegi mõeldud võistluseks ja veel enam, et hakkame selle pidamis ja libisemisolusid võrdlema no wax või määrdega suuskadega.
3. Tavaline CL suusk, kus siis pidamisala püüame karestada jämedamate liivapaberitega ( 60;80;100) ja jääme lootma, et suudame selle maha suruda ja nii siis pidava pinna tekitada. Konstruktsioonilt kliistri suusaga on seda ikka raske saavutada ( siis on su kliistrisuusk lihtsalt liiga pehme määrdega sõitmiseks). Kasutatakse siis külma ilma madala kulbiga suuski - aga nendel jällegi mustrid ju teised ja ńii läheb ka lõpuks libisemine lotoks!

 
At 11:51, Anonymous Anonüümne said...

Ei noh, kui me sihukest jura räägime, siis on veel ka veel mittemääritavad matkasuusad. Räägime ikka nagu on. Müügimehed promovad julgelt, et näiteks 2015 Vasaloppetil saavutati skin suuskadega 154. koht. Reaalsuses tuleb välja, et see loomanahk kaotab oma omadused suht lineaarses tempos ca saja km-ga ja siis ei aita enam ükski hooldusvahend. Tuleb võtta ette karvavahetuse jura. Lihtsalt matkates võid sõita ka 1000 km-i ja enam.

 
At 12:09, Anonymous Anonüümne said...

Pärast pikki aastaid väga kannatlikku ja tulist ootamist on selle blogi kangelastest lisaks Valgetähenärija II klassi ordenile blogiadminnile, tulnud Valgetähe V klassi teenetemärk ka dr Holdenile, Õnnitlused!

 
At 12:19, Anonymous Anonüümne said...

Kui 1-st x vasalopeti lõpetasin kuskil 590 koha kandis,sain aru et pidamismääretega pole enam sittagi teha,terve kilekotitäis erinevaid firmasid võin ära anda..........see juhtus peaaegu 20a. tagasi.

 
At 13:16, Anonymous Anonüümne said...

Öise poolsulaga raja ületegemine oleks valdavale osale sõitjatetest raja läbimise veel raskemaks teinud. See on massüritus.

Sellisel tasemel kirjutisi ootaks nüüd ka Priidult.)



 
At 13:48, Anonymous Anonüümne said...

Jah miski ei keela Pulleritsul suurem ülevaade kirjutada. Näe vana Pavarotti ka enam ei laula vaid kõpitseb noortele paremat hoogu takka.

 
At 15:03, Anonymous Anonüümne said...

Jaanuselt väga hea ülevaade (just need määrdenüansid, millest Priit ööd ega mütsi ei jaga), Priit võikski jääda võistluslugusid "sisse ostma", ise las kirjutab loodusromantikast ning alternatiivüritustest võistlusvälisel ajal.
Nõus sellega, et rajameister ei olnud ülesannete kõrgusel. Juba aastaid on mõtetuks osutunud see suur hulk radu, kui sõidetakse vaid 1-2 jäljes. Pigem oleks võinud eelneval päeval 4 rada tõmmata, viimasel ööl 4 uut rada kõrvuti, oleks vähemalt mingi valik olnud, praegu ei olnud kellelgi hea sõita.

 
At 16:30, Anonymous Anonüümne said...

Väärt kirjatükk ja kõva sõit! Ma oleks kriitika rajaolude ja -meistrite kohta pikkinud teksti sisse, mitte lõppu - kehvasti haakub kogu teksti tooni ja voolavusega.
Kardan, et tirin radade kvaliteedist tüürib varem või hiljem sinna, et aga miks üldse nonde klassikajälgedega jännata, tõmbame põkaga laia sileda ja muret nii määrimisega kui ka mullarajaks sõidetud jäljega palju vähem. Rajameistritel kah lihtsam. See aga, kaasteelised, tähendab vabatehnikas TMi, mille vastu iga rahvuslikult meelestatud konservatiivne võhmamees tuleb hanguga tänavale.

 
At 16:38, Anonymous Anonüümne said...

Kogu seda janti radade, määrimise, pidamisega lugedes tekib paratamatult mulje, et oleks ammu aeg Tartu maraton vabastiilis korraldada!

 
At 17:08, Anonymous Anonüümne said...

Katsetused vabastiiliga TM-l lõppesid nii ammu kui 1991. aastal.
Läbi käidud tee mis ei õigustanud ennast kuidagi.

 
At 17:39, Anonymous Anonüümne said...

Kogu see jant määrimise, pidamise ja karvanahk suusaga. Mehed treenige reielihas kõvaks ja paaristõukelihas punni ja pange nii et hing laulab rinnas. Siis pole vaja jeblitada. Ma loeksin parema meelega Priidu rattalugusid kus tõmmatakse peloton ribadeks ja sitakotid häbisse.

 
At 18:02, Anonymous Anonüümne said...

Võid ju lihase jäigaks ajada aga peopesast koorub nahk kõvade paaristõugetega ikka maha. Peopesade säästmiseks pole paremat alternatiivi kui pidamise üle kontrolli saavutamine! Üks võimalus on veel. Nimelt vähendada lihas- ja rasvamassi. See tähendab juba ekstreemset kaalukontrolli. See aga ei lähe kokku isamaalisusega, sest ka ambaale on vaja, kelle laiade õlgade pelgalt nägemisest läheb kommudel vesi ahju. Heidutus on peamine. Näljarottide peale tiblad ainult hirnuvad nigu traavlid.

 
At 18:27, Anonymous Anonüümne said...

Hakkasin juba Jaanusele plussi panema kui loen - nordic jobs worldwide?? Mehed lolliks olete läinud! Vene ajal oli tünamo almavü kgb kõik maskuliinsed klubid ei olnud Vsje Rebjata Kruglõi Mir Mjahkii Sos. Jummal hoidku kuhu oleme jõudnud! Nordi jobs!

 
At 18:45, Anonymous Anonüümne said...

Kuulge esimesed 1 ja 2 rea mehed, arvestage ka matkajatega tagapool, kui liitusid lühikesma maa sõitjad oli kohati kõik rajad sõitjaid täis. Lisaks värskelt sulaga tehtud rada oleks sellise massi alla kiiresti laiali pudenenud.

 
At 18:49, Anonymous Anonüümne said...

Suusatamine on klassika, see teine suusastiil on puhas hargitamine.

 
At 18:55, Anonymous Anonüümne said...

Ain-Ivar Tupp ja Tiit Pekk on nüüd siis teenetemärgi omanikud.

 
At 19:08, Anonymous Anonüümne said...

Peopesanaha saab tugevaks labida-või hanguvarrega

 
At 19:13, Anonymous Anonüümne said...

Kuradi Padre on saba jalgevahel kuskil peidus või tähistab vene armee demblitega tänast pidupäeva.

 
At 19:22, Blogger Aare said...

Raja osas sellised tähelepanekud:
1. Rada oli veel laupäeval 10.30 Matu kandis ideaalne "raudtee", siis hakkas ka kergelt lund sadama.
2. Arvan, et kui rajatraktor oleks öösel uue jälje tõmmanud, oleks asi olulisemalt hullemaks muutunud, sest paari miinuskraadiga vaevalt rajapõhi ja jälg oleks nii kõvaks külmunud.
3. Hommikul oleks pidanud kasutama Vasaloppetil juba aastaid kasutatavat varianti - 10- 15 minutit vahetult enne esimesi mehi sõidab lumesaani slepis,nööri otsas 6 suusatajat (igaüks oma rajas) raja läbi. Nii on ka esimestel meestel mitte kinnisadanud, - tuisanud jälg ees ning jäljepõhi eelnevast päevast/ööst tugev. Iga TP vahel erinev punt (eelnevalt täpselt kokkulepitud), sest 63 km nööriotsas ilmselt pisut kurnav.
Kuna tegemist siiski rahvaspordiüritusega, peame mõtlema ka tagantpoolt startijate peale. Esimene ots saab üldjuhul alati hakkama!

 
At 19:35, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

Head meeste päeva kõigile võhmameestele! Härra Laidvee artikel näitab, et mehel on on detailidele silma ja mees võiks vabalt leheneegrina leiba teenida. Mõnus lugemine. Ise jätsin vahele kahjuks, sest suukorvi ma põhimõtteliselt ei kanna, aga teistele sitta ka keerata ei taha. Loodame, et tulevad veel tagasi ajad, kui naeratava inimsuu nägemine ei ole sensatsiooniline sündmus.

 
At 20:25, Anonymous Anonüümne said...

Herr Kelk märkis hiljuti kuldselt, suusasõit jääb vaat et tegemata, kui mehhaniseeritud üksused pole rada ette valmistanud. Kuhu on jäänud suuskadel matkamine, kulgemine, sõidutehnika laskumistel ja tõusudel, kus teeks jäljetu kohev lumi? Praegu on pandeemia, mis on köki-möki, aga kui vaenlane on üle piiri (hea küll, üle kontrolljoone) tulnud ja kõik masinapark on kaitseplaanide realiseerimiseks rekvireeritud, siis kas Suur Mõõduvõtt jääb ära? Ei jää! Suusasõit saab sõidetud, siis pesu ja edasi kohe tapiga formeerimispunkti. Kes puhtas jäljes on harjunud sõitma, see jääbki teistest sõltuma - svensonite nöörisõit on kuritöö.

 
At 20:31, Anonymous Anonüümne said...

Taga oli sõita OK. Oluline oli endale selgeks teha, mida suudad ise ja milleks on valmis varustus.
Kliister oli isegi sepikule hea. lihtsalt pidamisala pikkus on võrdeline sõitmise oskusega - suurem finishikoht tähendab pikemat pidamise ala.
Katsusin mitte sõita teiste taga vahetus jäljes ning kombo - Kuzmini põhi + Rex kuldne kliister - olid väga head! Libisesin mõnestki mööda ja mäkke läks mühinal (vahel muidugi ka kääri).
Penskarist südamehaigele oli nauding noortest vahelduva sammuga mööduda!

 
At 21:04, Anonymous Anonüümne said...

Pehme värk, mis mõttes sai ainult ühes jäljed? Kuhu jäi meeskonnatöö, miks ei pannud vanad kalad noori ette radu lahti sõitma ja vooruvahetustega aurumasinatena rühkima?
Paar talve tagasi käisin sommide juures mingit 60km pärapõrgu maratoni sõitmas. Sulas, sadas, rada oli paar päeva vana. kogu aeg anti korraldusi, kes kuhu jne. Kahes-kolmes reas tehti karussellis tööd, hästi sai sõidetud.

 
At 21:20, Anonymous Anonüümne said...

Aare, ma olen lumesajuga Vasat sõitnud. Mingi värske tallamise mõju oli väike, sõitsime ikka ise soojad jäljed endale, kus vaja. Peale kõige olid mul kasutada pehmed suusad, mis värskes lumes ideaalselt rootslastest mööda libisesid. Kuidagi ei oleks tahtnud selle asemel mingis ülepoleeritud peeglirennis istuda, küünarnukk vastu küünarnuki. Esimese 50 sõitja järgi pole mõtet 3000 või 8000 jaoks pilli häälestada.

Pealegi lõhutakse tõusud mõne üksiku tuhande mööduja poolt ära.
Sel korral oli värske lumi jälgedes tagumise otsa gruppidele kindlaks toeks, said vähemalt pooltahkega ja kinnipidamisega mäest üles.

 
At 21:34, Anonymous Anonüümne said...

No ma ei tea, ma lasin küll nagu roostes auruvedur kohati 100% aeroobse maratoni võimekusega mootori korralikult soojaks, no aga kui noored tagant tulid, siis nad ka nonde ümarate kuplite otsa esimesena eest ära kadusid. Ei hakanud isegi üritama konksu panna, 2/3 rada oli veel ees ja need oleks mu max kümnekaga sisse kärsatanud. Ja need ei passinud selja taga sekunditki. Oleks suur ühisstart nagu muiste, siis oleks omasuguseid lihtsam leida kellega koos rongi teha. Mis teha, karonts!

 
At 21:58, Anonymous Anonüümne said...

Ilus lugu. Hästi kirjutatud. Emotsiooni rohkem kui küll. Vestlused suusa ja pidamisega sõidu ajal. Ilus!
Samuti ei jaga arvamust et rajatraktor oleks pidanud jälje sisse ajama. Lohutagu Jaanus ennast sellega et sellist aastat olnud pole ,kus paarsada tugevat välismaalast eest vagu lahti ajamast puuduksid.
Tagant jalutades muutus ka ilma rajatraktori üle ajamata jälg "seakuseks" kus tuli jalad tugevad hoida, et jäljes püsiks. Ja puhtaks olid sõidetud 95% jälgedest.

Huu

 
At 22:02, Anonymous Anonüümne said...

Kas kehakultuurlane jättis maratonil käimata , sest maski nõuti? Tõesti?
Kas ka Pulleritsu keeldumine jääb sama ususekti süüks?

 
At 22:15, Anonymous Anonüümne said...

Jätan TM minemata, sest enne starti ja pärast finišit tuleb 2 minutit maski kanda. Vot on alles põhimõttekindlus.

 
At 22:33, Anonymous Anonüümne said...

Igasugu sita-ja kusekotte ujub siin pinnale.

 
At 22:46, Anonymous Anonüümne said...

Tagaotsas lõpetajal on naljaks lugeda esiotsa virinat raja suhtes, et nagu olla pisut lund raudteele sadanud. Milles küsimus, kas nii ei võidagi tugevam?

Ei kujuta ette milline pahameeletorm radade lainetuse ja olukorra kohta siis tõuseks, kui esiotsa sõitjad saaks rajale peale kõiki (3500)lõpetajaid.)

 
At 23:15, Anonymous Anonüümne said...

To 22:15 Teie jaoks ilmselt on oluline vahe, kas lasta endale 20 sekundit anusesse keerata või 12 minutit, mõne mehe jaoks näiteks ei ole ja respekt neile. Kui mehel on põhimõte, et tema suukorvi ei kanna siis tuleb seda austada!

 
At 23:41, Anonymous Anonüümne said...

Vaata uudist...maski kandmine ja keeramine on üks ja seesama? Sa sokke julged ikka kanda või see ka õudus kuubis...

 
At 23:43, Anonymous Anonüümne said...

Mõni mees lihtsalt nii edev, et ei tihka oma näolappi katta!

 
At 23:46, Anonymous Anonüümne said...

3ndas stardist kliistriga. Seekord kulus 5 tunni asemel 6 tundi. Esimene 6-7km oli üle platsi suusk. Rajad hakkasid alles siis rohkem läikima. Mõned pakidde ära kraapimised kulutasid pidamise täitsa ära. Peale Harimäge kuni Peebuni ei pidanud enam. Lisapidamine aitas lõpuni välja. U. 2-4 vasakpoolset rada oli sõidetavad. Paljud tõusud ja mõned kurvid läksid puruks või pudruks. Peale 12.00 hakkas vihma tibutama. Elva pool oli u. alates 14.30 selge vihm, viimaste viimase km-d olid ilmselt juba päris jääs.

 
At 07:27, Anonymous Anonüümne said...

Siin ka lahe videoülevaade sõidust austerlase pilgu läbi.
Tartu Maraton - the real one

 
At 11:09, Anonymous Anonüümne said...

Kas keegi Padrele kõva tervist ja Vabariigi aastapäeva soovis? Ei. Aga miks?

 
At 11:22, Anonymous Anonüümne said...

Padrel eilsest pea valutab jätke ta rahule

 
At 11:54, Anonymous Anonüümne said...

HEAD VABARIIGI AASTAPÄEVA, VÕHMAMEHED!
Paneme samamoodi edasi!

 
At 12:30, Anonymous Anonüümne said...

Püstolsuusataja Martin Himma käis ka Tartu maratoni rajal ja meeleolukaid kepiintervjuusid tegemas.

Tartu maratoni päev.

 
At 13:13, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

HEAD VABARIIGI AASTAPÄEVA! Lugesin , et mõnda seltsimeest siin on sügavalt häirinud minu ostsus loobuda suurest mõõduvõtust maskikandmise kohustuse tõttu. Ei tegemist ei ole edevusest tuleneva põhjusega, nagu ei tahaks ma oma kaunist nägu varjata. Ma boikoteerin põhimõtteliselt kõiki üritusi ja kohtasid, mis ahistavad minu kodaniku õigusi ja vabadusi ning seavad ohtu minu tervise. Tänapäeva noortel puudub enamasti sisemine uhkus ja selgroog, nemad selliseid asju ei mõista. Seda on näha sellest, et nad ei oska vääriliselt hinnata blogiperemehe põhimõtteid ja seisukohtasid. Mask halvab inimese meeled, muudab ta uimaseks zombiks, nõrgestab inimese hingamiselundeid. Läbi maski hingamine on võrdne sellega, et võtate nuuskate taskurätiku täis lasete sellel mõne tunni soojas kohas seista ja siis hakkate läbi selle hingama. On tõestusi, et koroona nakatumise näitajate tõusu ja maski kandmise kohustuse vahel on otsene seos. Intelligentne ja keeli oskav inimene võib selliste asjade kohta interneti avarustest palju lugemist leida, kes aga seda teha ei viitsi, võiks mõttega kuulata näiteks Kalle Grüntali sõnavõttu riigikogus: https://www.facebook.com/kalle.grun.503/posts/908294309947327

 
At 13:48, Anonymous Anonüümne said...

Kägu jutus on uba. Ühe korra võtad suhu, aga elu lõpuni oled pe*e.

 
At 14:04, Anonymous MargusM said...

Selle aasta suusareportaazid on super tasemel! Lumeni kummardus Laidvee ees!

Võhmameestele head vabariigi aastapäeva.

 
At 15:00, Anonymous Anonüümne said...

Kägu paneb alati uba. Soovime talle head vabariiki ja tervist spordi radadele

 
At 16:21, Anonymous Anonüümne said...

Kägu minnud mõne stardigrupi vahel üle joone või täitsa lõpust, kontakte poleks olnud ja ühtegi reeglit poleks rikkunud. Ädaldada ega selga sirutada saab nüüd järgmise aastani, siis uus võimalus.

Võhmameestele head iseseisvust!

 
At 17:51, Anonymous Anonüümne said...

Head Vabariigi aastapäeva!
Kuulasin mõttega Kalle Grünthali sõnavõttu, nagu isa Kägu soovitas. Tuleb etteruttavalt tõdeda, et kaasamõtlemine ei tulnud kuskilt otsast kasuks.

1. Otsisin üles antud Terevisiooni uudislõigu, kus Maria-Ann Rohemäe ütleb: "Möödunud nädalal nakatus USA-s koroonaviirusega pea 700 000 inimest. Sama ajal otsustati Montana ja Iowa osariigis, et maskikandmine ei ole enam kohustuslik. Haiguste Kontrolli ja Tõrje keskuse juhi Rochelle Walensky hinnangul oli see viga." Härra Grünthal suutis sellest välja lugeda, et nende osariikide teadlased leidsid, et maskide kohustuslikuks muutmine oli viga.
Järgnevaks räägib härra Grünthal, et tema tahtis teada saada, mis on selle otsuse taga ja küsis seda Euroopa Liidu komisjoni istungil haridusminister Liina Kersna (sic!) poole, kelle nõunikelt soovis täpsemat informatsiooni, mis kaks USA osariiki tegid maskide kandmise vabatahtlikuks.

2. Nüüd hüppab ta nakatumisnäitaja ja maskide kandmise kohustuse omavahelisele sidumisele. Seda õpetatakse juba keskkoolis, et korrelatsioon ei tähenda automaatselt kausatsiooni. Tavaliselt toon selle ilmestamiseks järgneva näite: https://twitter.com/mpigliucci/status/617800183351484416/photo/1
Maskide kandmist hakati ikka seetõttu nõudma, et oli näha, et haigestumine hakkab käest minema, mitte maskid ei põhjusta koroonat.

3. 3min 50s algav küsimus on sisuliselt "Kas olete oma hommikuse konjakijoomise lõpetanud?". Sest sisaldab väidet, mille härra Grünthal on uudislõigust vääralt tuletanud. Sellele vaatamata uurisin härra Grüthalile välja, mistõttu Iowas ja Montanas maskikandmine vabatahtlikuks tehti.

Montana: Gov. Greg Gianforte rescinded the state’s mask mandate Feb. 12. The previous order, issued by then-Gov. Steve Bullock in July 2020, directed Montanans age 5 and up to wear masks in indoor public spaces and at outdoor gatherings where social distancing could not be maintained. Gianforte linked lifting the mandate to progress in Montana’s vaccination program and passage of a state law protecting businesses and health care providers from lawsuits by employees and customers who contracted the coronavirus. Some counties, including Gallatin, Missoula, and Lewis & Clark, maintain local mask orders.

Iowa: Gov. Kim Reynolds lifted the state’s mask mandate Feb. 7, issuing a new emergency order that drops rules on face-covering and social distancing in favor of encouraging “reasonable public health measures” to reduce COVID-19 transmission in public places and private gatherings. It replaced a mid-November directive that Iowans age 2 and up wear masks when they are in indoor public spaces and within 6 feet of people from other households for 15 minutes or more. Local mask mandates remain in effect in several cities, including Des Moines, Cedar Rapids and Iowa City.

Jätkub järgmises kommentaaris.

 
At 17:52, Anonymous 17:51 said...

Eelmise kommentaari jätk.

Kuna juba sain aju soojaks ja tahtsin veel natuke kaasa mõelda, vaatasin ka Kalle Grünthali viimast postitust, mis samuti kubiseb probleemidest: https://www.facebook.com/kalle.grun.503/posts/912135859563172

1. Alustuseks väike tähenärimine, mis pole sisu kohalt absoluutselt oluline, aga riivab karmilt kõrva: ei ole mingi "pee-tsee-err" või "hiiiiv". On HIV ja kui keel ei paindu inglise keeles PCR hääldama, ütle ilusas eesti keeles NAAT - nukleiinhapete amplifikatsiooni test. 1min 36s peal sai nukleiinhappest nukeliinhape. Nüüd natuke sisulisem viga: 2min 46s saab äkitselt Peep Talvingust Peeter Talving.

2. Nüüd lähme jälle sammu võrra sisulisemaks Otsisin üles Peep Talvingu Ringvaate intervjuu ja tegelik tsitaat on selline: "Seal olid nagu väiksed jäägid, tundus nagu olema nagu algus HIV partikleid, osakesi, aga me tegime PCR järgi, hästi tundliku testi ja õnneks ei olnud." Ehk siis alguses tehti HIV-i kiirtest (ilmselt antikehade, põhimõte nagu rasedustestil), selle tulemus tuli ebaselge, ehk ei saanud HIVi välistada. Sellele järgi tehti PCR, mille alusel sai väita, et antud vedelikus ei olnud HIV viiruse pärilikkusainet.

3. 4min 45s algav väide ei kannata mingit kriitikat. Iga kokkupuude HIV-iga või tegelikult ükskõik mis patogeeniga ei tähenda nakatumist, mingi osa nendest teeb immuunsüsteem kahjutuks. Lisaks kus on kirjas, et HIV ravi saav inimene ei või olla arst või peab olema kusagil HIV ravis? Tänapäevane antiretroviirusravi võimaldab HIV positiivsetel elada sisuliselt täisväärtuslikku elu, paljudel ravist kinnipidavatel inimestel langeb viiruspartiklite arv väga-väga madalale.

Selle pika postitusega tahan näidata, et oma väidete kinnituseks Kalle Grünthali sõnavõtu linkimine teeb tegelikult postitaja usaldusväärsusele karuteene. Kägul soovitan jääda sporditeemade juurde, meditsiinist ei jaga mees viimase avalduse põhjal midagi.

 
At 18:07, Anonymous Doktor Aibolit said...

Näen, et keegi teist ei võta seda koroonat kuigi tõsiselt, kes ei kanna maski, kes soovitab rehepapitseda jne. Ehk siis kedagi ei häiri haigus ise kui selline, vaid ainult see paanika ja ajudeta rapsimine selle ümber. Need ebaadekvaatsed piirangud ja küündimatud korraldused.Minu hinnangul ongi tegemist ühe kergemat sorti gripi laadse haigusega,milliseid on ennegi olnud ja tuleb ka tulevikus. Valdav enamus põeb sellised asjad läbi ise arusaamata, et on haiged. Mõned kaebavad lihtsalt mõnda aega lõhna ja maitsemeele nõrgenemise üle. Vaid üksikud vanad ja nõrgad inimesed põevad seda raskelt. Ilmselt on enamus meist seda meelt, et koroonast saaks lahti väga lihtsalt. Ei räägiks sellest iga päev (sest see tekitab inimestes stressi ja stressis inimene haigestub kergesti), lõpetaks selle igapäevase tola mängimise ja pöörduks lihtsalt tavapärase elu juurde tagasi. Meditsiin tegeleks ainult nende haigetega, kellel on tõsist sekkumist vajavad sümptomid. Kuigi vaktsiinimüüjate ja maskikaupmeeste elu ilmselt kukuks kokku, siis ühiskonna heaks tervikuna läheks asjad normaalsemaks ja paremaks.

 
At 18:24, Anonymous Maratonihunt Läänemaalt said...

17:51 ja 17:52. Te olete kirjutanud ilmatu pika sisutühja kirjutise. Järeldan, et teie puhul on tegemist poliitikuga, sest ainult tõeliselt hea poliitik suudab nii pikalt rääkida nii segast ja sisutühja juttu. Kui te kasutaksite veel rohkem võõrsõnu ja veel segasemaid lauseid võiksite olla tõeline konkurent Ahto Lobjakale.Äkki te võtaksite oma jutu mõnda lausesse kokku ja teeksite lihtsale, ilma poliitiku koolituseta spordimehele ka selgeks mida te öelda üritasite. Praegu sain aru vaid sellest, et kodanik Kägu on ohmu, aga seda ma teadsin juba enne.

 
At 18:38, Blogger Priit Pullerits said...

Nüüd pean sekkuma, mehed, sest muidu läheb teil asi käest.

Kahtlemata on 17:51 ja 17:52 teinud põhjaliku kriitika ilmselgelt vandenõuteooria levitaja tööle, mis on igati vajalik, sest igasugu umbluud ja muud udujuttu on liiga palju liikvele pääsenud.

Kuid tuletan teile meelde, et olete kiitnud Jaanus Laidveed hea töö eest, sh Huu ja MargusM, kellel alati on mõni kuri ja sarkastiline sõna siin varuks. Ent nagu kommentaaridest näha, ei ole isegi Jaanus suutnud vastata kõigile küsimustele, mis teil seoses Tartu maratoniga on tekkinud. Ja kahtlemata on neid küsimusi ning mõtteid teil veel. Tooge need välja ja arutlege nende üle. Las muud jutud jääda mujale.

Püsigem teemas ja hoidkem taset! Näidakem lugupidamist eriraportööri põhjaliku töö vastu!

 
At 18:45, Anonymous 17:51 said...

18.24, võtan kriitika osaliselt omaks. Üritasin küll teksti liigendada ja seletada lihtsalt, miks mingi konkreetne Kalle Grünthali väide on väär, aga järelikult ei õnnestunud. Sisütühjuse kohal jään eriarvamusele. Kui tekst ei ole arusaadav, ei tähenda see sisutühjust.
Jutt nii lihtsaks ja lühikeseks tehtud, kui mina oskan: Kalle Grünthal ei saa ise ka aru, mida ta Riigikogus räägib või küsida üritab. Ei maksa proovida üle oma varju hüppamist ja teadlaste pärusmaale trügida. Seda kas Kägu on ohmu, ma ei tea, aga meditsiini ta ei jaga. Maskid koroonat ei põhjusta.
Kui on küsimus mingi konkreetse osa kohta, siis vastan meeleldi.

 
At 18:52, Anonymous 17:51 said...

PS. Blogi peremehelt õige märkus. Keskendume spordile, täname eriraportööri, väga mõnus lugemine.

 
At 19:12, Anonymous Anonüümne said...

Härrased raportöörid ja võhmamehed seda nabullioni et K Grünthal ei ole just teravam ja oleks võinud viiruse eepose puhumata jätta kuid keberniit see igaljuhul on. BillGates MatiKadastik Ansip ja teised Pulleritsu sõbrad itsitavad vaikselt pihku kui rahvas tatti sööb aga mis teha? Nad on meil kukil ja kruvivad kruvi koomale.

 
At 19:21, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

Kuna hetke ilmaolud ilmselgelt ei soosi tegevust suusarajal ja ka rattaga sõitma mineja peab olema vähemalt sama kõva mees kui hr Pullerits, siis olen laskunud mõttetusse vaidlusse. Blogi mitte risustamis eesmärgil, ei hakka siia kopeerima oma teoooriaid tõestavaid linke, haritud inimeste arvamuslugusid ja tõestusi. Milleks? Mina võin olla ohmu ja meditsiini koha pealt võhik, aga vähemasti olen ma viimased 10 aastat täiesti terve ohmu olnud. Nii aastat 12 tagasi sai mulle villand koguaeg igasugustest grippidest ja muudest hingamisteede haigustest. Sellest hetkest peale ei ole ma enam kulutanud ühetegi senti farmaatsia tehase toodangutele.Tervise teemadel ei võta ma enam kuulda ühegi ülekaalulise , suitsetava ja haigustega kimpus oleva tohtri nõu. Olgu inimesel kui tahes kõrge haridus, kui tahes kõlavad tiitlid, aga kui inimene ei hooli oma tervisest ( ei oska või ei taha, vahet pole), siis mille krdi pärast peaks ta hoolima minu omast? Lühidalt öeldes, alates hetkest kui saatsin kukele kõigi nende peavoolumeedia tohtrite arvamuse ja hakkasin pigem kuulama ilma hariduseta posijaid, kes teadsid kuidas olla terve, sai ka minust oluliselt tervem inimene.Soovitan teilgi saata kõik need "joodi jukud" ja nende targutamised kuu peale ja pöörduda tervise küsimustes näiteks Wim Hofi poole. Meie kehas tõimub palju protsesse mida meditsiin eitab ja teadus ei suuda seletada. Nende eitamine ei tähenda, et neid ei ole .

 
At 19:42, Anonymous Anonüümne said...

Härra Kägu, kogu lugupidamise juures olete te tõesti ohmu. Pole mõtet midagi tõestada, eriti veel siin. Kellel on ajud, see saab niigi aru, mis maailmas tegelikult toimub ja kellel ei ole, see ei saa ja ei tahagi saada. Kiitke parem Pulleritsu, rääkige ilmast,rehepapitsege, kus vaja ja kõik on õnnelikud.Ah jaa teemasse ka. Jaanuselt tõeliselt hea lugemistükk, veel parem kui eelmine.

 
At 20:07, Anonymous Anonüümne said...

Laadna, seletage ära hanguga vehkijad, et kuidas see aitab villide vastu. Omast kogemusest tean rääkida, et parim vahend libistamiseks on libesti. Pole küll seda kindasse toppinud, tundub olevat ekstreemne meede. Siiski, varasematel aastatel tekkis pihku sihuke ebameeldiv paks nahk, mis ei olnud kuigi stabiilne ja hooaja lõppedes, võttis sellest lahti saamine mitu kuud. Parimad lahendused on olnud kinnaste kombinatoorika või paaristõuke jõu vähendamine. Viimane variant, nagu mõistate, on kiiruse surm. Siit küsimus Jaanusele, et kas tõesti esisaja meestel sellist probleemi ei esine ja see tunne on võõras või on miski reaalne lahendus, mis säästab pihu?

 
At 20:12, Anonymous Karnup, võhmamees said...

Aga mis maailmas tegelikult toimub? Kas mõni targem isake võiks lühidalt kokku võtta? Oleksime väga tänulikud.

 
At 20:21, Anonymous Anonüümne said...

Kägu, lati alt läbi, häbi.

 
At 21:26, Anonymous Anonüümne said...

Karnupis on praegu 20°C. Suusailma pole seal ammu olnud ja ei tule kaa. See on tegelikkus.

 
At 22:02, Anonymous Esiotsamees said...

20.07.......mis kuradi peopesa paksust nahast sa sonid ja siis veel libesti,naistega sa ilmselt ka ringi käia ei oska?Pihusäästja,oled valesse kohta sattunud,mine parem suuska ! Koroona kohta niipalju,et võibolla oleme selle juba läbi põdenud.......lihtsalt osa inimkonnast ,kes seda ei kannata...............läheb kasti.

 
At 22:15, Anonymous Anonüümne said...

Tänud Jaanus. Läksin ka ise kliistriga rappa ja kui esimese kolme tõusu lõpus sai suusad jalast võetud ja teise suusaga põhi puhtaks lükatud, oli sõit tehtud. Lükkasin ainukeses sõidurajas lõpuni 200 piiril. Ei julgenud hanereast mööda sõita (lumisest jäljest). Lahendus oleks olnud 4 raja läbisõitmine n noorsuusatajatega (kas selliseid vabatahtlikke leidub). Masinaga ja plussiga hommikul rajale minna on mõttetus, siis pole rada peale paarisaja läbimist (mis siis tagumised kliistrisuusatajad oleks teinud, kõndinud). Stardilahendus väga meeldis, 15 min intervall.
Ps. Hr Kägu, pea 20 aastat ja 8 h + päevas kannan maski, pole mul halvasti läinud.

 
At 22:20, Blogger Andres P said...

Suusareportaaž on esmaklassiline. Hea meenutus.
Ühejälje sõit oli üpriski segav faktor tänu määrdekombo ebaõnnestumisele. Super libisemist polnud kuskil võimalik realiseerida edasitagasi jälgi vahetamata. Tänu "Pido null" toimus hävimine igal tõusul ja laskumisega võidetud kohad tuli seal tagasi anda ja edasi tagasi kargamine läks lihtsalt nõmedaks tõmblemiseks. Saani taga veetud 2...4 suusataja lahendusevarianti olen kohanud mitmel maratonil ja see on minu meelest väga hea rongilõhkuja just esimese otsa jaoks. Seda oleks võinud kasutada.
Võõrsõnade kohalt - iga tundmatu sõna võib lühidalt (sõnaga või lühendina) kokku võtta kümnekonna lausega selgitatava termini või nähtuse. Kaasaegsed inimesed teevad need endale selgeks ja ei eelista posijate kristall lainete või täiusliku aura sisutuid konstruktsioone.

 
At 23:04, Anonymous Anonüümne said...

Võhmamehed igatahes tervitavad Kägu otsust, mitte enam joonele tulla ja seda puhtalt maski kandmise meeletust hirmust.
Paljud teevad tänuväärset tööd pikki tunde maskide taga, päästes otsesõnu inimelusid ja siis on mõnel eluhäbi mõni hetk enne starti maski kanda.

Aga üldiselt soovitan teha oma võitlussari ja vaadata palju Kägu ja Grüntali uskujaid ehk nagu PP märgib igasugu umbluu uskujaid joonele tuleb.


 
At 23:19, Anonymous Anonüümne said...

Ei no soodad oma esiotsa kahe rajaga! Kelk võitleb masssuusatamise eest, mitte 100 mehe pärast kes saavad võitjalt poole tunniga tappa. Mis vahet seal on kas oled 80, 90 või 100 kohal? Esisajas oled sees ja ole õnnelik. Probleem on selles, et pärast 1000 sõitja läbimist on ka ülejäänud rajad sellised, et rada tunned jalaga lumel otsides, et kas sattusid jälge või oled veel pehmel lumel. See on probleem. Tõusudel pole sedagi järgi. Ilmselt ei aita seda probleemi lahendada hommikul uue raja tegemine. Kas sellele on üldse mingit lahendust peale sobivate ilmastiku olude? Tagumised on kah osavõtu lunastanud nagu esisadagi. Võiks teha nii, et esiotsa piletid on kolm korda kallimad nagu teatris ehk sama hinnaga mis Vaasas. Siis äkki saab ka neile tulusalt pakkuda saani taga raja lahtisõitmise teenust. Kusjuures kuni Harimäeni oli rada suht kobe ka taga, sest valikut oli. Karu kausis sai küll juba aru, et rajaga on mingi kamm, seda polnud enam ja vajas võimlemist. Tõsi esisada ja muu mansaft oli tuhninud kurvid pudruks nii nagu seakari oleks kartulipõldu äästand. Põhjus jäme kurvide lõikamine. Üldiselt oli nendes kohtades kus radu palju olemas ka kehvemalt lippav sile jälg. Samas esimene rada oli enamjaolt lootusetu, sest seal vajus kaigas sügavale lumme ja seda pidi eritehnikaga välja õngitsema. Seal kus radu oli vähe, just kitsastel lõikudel, oli ka rohkem probleeme raja kvaliteediga sest see vähene mis alles oli nutune ja vajas head rihtimist. Klassika trenni sellisel kaduval rajal ei teeks. Sõidaks uisku. Aga hästi aeglaselt minnes oli põhimõtteliselt läbitav. Eks üks lahendus ongi, et üle 3000 näo rajale ei lasta. Võib-olla ongi see ainus lahendus.

 
At 23:41, Anonymous Anonüümne said...

Sool aitab sula ja raja lagunemise vastu. Nõnda ogaraks muidugi keegi ei lähe, et jäljepededele seda külvama hakataks, tuhandete vastu ei aita nii ehk naa, pole ka kindel mitu sada see vastu peaks. Tõsiselt võidu ajavatele hanerivimeestele ongi mõtlemise koht: mis valitud suusaga antud (muutuvas) olukorras õige taktikaline käik oleks, võimalik, et tuledki teiste jorus, aga on ka võimalik, et sitke kalur paneb tahtejõuga pätakad kotti.

 
At 23:58, Anonymous Anonüümne said...

Kulla 23:19 See on väga oluline, kas oled 80, 90 või 100. Kui sõber, naaber, vaenlane või seltsimees on vastavalt 81,91 või 101. Kui ta aga on 79, siis muidugi pole absoluutselt tähtis kas oled 80, 90 või 100.

 
At 00:13, Anonymous Anonüümne said...

Hea point, 23:58. :D
Mõned tõesalgajad on ju nii arad, et seda tunnistada ja siis hämavad midagi looduse nautimisest ja värskest õhust!
Alati sellistel juhtudel meenub suurepärane multifilm tiigrist, kel hiire süda sees...

 
At 07:14, Anonymous Anonüümne said...

Kägu on siiski isake ja tema sõna maksab.

 
At 07:52, Anonymous Kull said...

Kägu ajab plära. Lugege seda lollust: "Kuna hetke ilmaolud ilmselgelt ei soosi tegevust suusarajal." Ilmselgelt büroo tekst, Delfi tänavahooldusartiklite põhjal tehtud. Kes vähegi nina suusarajale pistnud on, saab aru.

Fakt on see, et iga vähegi hooldatud rada on praegu ülimõnus ja ligikaudu ideaalses korras, niipalju kui pehme suusa ilma nautida osatakse.

 
At 08:11, Anonymous Anonüümne said...

Õige Kull,Kägu on vist puu otsast kukkunud..."..

 
At 08:29, Anonymous Anonüümne said...

Liiga pikk ja detailirohke. No ei koti kuidas täpselt libises ja pidas. Kirjutage lugu kus intriigi, äksonit, eneseületamise vaevu ja sitakottidele koha kättenäitamist.

 
At 09:55, Anonymous Anonüümne said...

Teeme Linnamäe kettidele reklaami - kas keegi on saanud abi peopesa villidega võitluses COMPEED VILLE ENNETAVAST PULGAST?

 
At 10:59, Blogger kiiranen said...

Tänan, Jaanus! Jälle väga hea ja õpetlik ülevaade (ei olnud pikk)! Ise olin seekord nende hulgas, kes läksid "hella" pidamisega. Paraku ei olnud nii pika maa jaoks paaristõugeteks valmis ja tulemus viletsam kui ehk oleks olnud veidi "pakkiva" suusaga.

 
At 11:52, Anonymous MargusM said...

Tartus on suusarajad vägagi sõidetavad, laupäeval oli küll jäine raudtee kuid pühapäeval juba pehme. Kuna rajal liikus ka Punamütsike siis tema võib ka kinnitada! Kuid miks panijamees nii aeglases tempos sõidab peaks ta ise oma lugejaskonnale aru andma, lisaks veel suusardadeni tal napp kilomeeter kuid autoga platsis..

 
At 12:06, Anonymous suusaunt said...

Hea analüüs ja huvitav arutelu. Kindlasti rada ja sobiv määrekombinatsioon seekordseks võtmeteemaks.
Erinevad arvamused tulenevad siis suurel määral, millise otsas keegi sõitis ja millise määrdekombinatsiooniga rajal oli.
Ise sõitsin kolmandast grupist esimese tuhande tagumisse poolde kliistriga ja arvan, et oli sobiv valik. Üks jälg tähendas, et mööda sai sõita tõusudel. Lipe oli piisav, et tõusul kättevõidetud kohta hoida ja ka aeglasemate rongide eest ära sõita, aga mitte piisav, et aeglases jäljes rongidest mööda raiuda. Ja neid ronge ikka oli, seekord eriti saadikute selja taga.
Seetõttu arvan, et kehva pidamisega oli käike vähem. (see paistab välja ka neist kommentaaridest, mis hellast pidamisest räägivad)
Tundub, et esimese 300 jaoks oleks no wax kindlasti teema olnud, aga eeldus on, et selleks on sobiv suusk. No ja vastupidi ka - kui kliistri jaoks ruumi ei ole suusa all, siis pakkis ilmselt rohkem.
Teisest tuhandest alates ei usu, et midagi muud kui kliister toiminuks. Aga sõitja tarkus on maksab ka midagi.. Arutult värskesse lumme pole mõtet tormata, samas kui rajavahetusel midagi suusa alla jäi, siis selle sai kiire koputusega jäises jäljes lahti. Eks seda tarkust on jälle esimeses otsas rohkem.
Lainestart oli tõesti positiivne ja lasi esimese lõigu tavapärasest mõnusamas rütmis sõita.
Oli hää mõõduvõtt.

 
At 13:02, Anonymous Anonüümne said...

good point :)

 
At 13:30, Blogger Jaanus said...

Tänan Kalle, Andres, MargusM, Huu ja ka teised anonüümsemad lugejad!
Neid reportaaže on mõnus teha ja kui see veel ka teistele meeldib ja hea sõna vääriliseks peetakse, on rõõmu tegemisest n-ö topelt.

Aga mis puudutab pihuville, siis minu jaoks on see talve kontekstis täiesti võõras mure. Rullitades asfaldil on see tõesti vähe segav, eriti kevadel esimesi sõite tehes, aga ka hiljem, kui tuleb ikka pikem või tõsisem päev, siis villid tekivad tõesti. Minu puhul nad siiski nii segavaks ei ole osutunud, et trenn pooleli jääks või ka hiljem midagi tegemata. Paar päeva on valusam ja tuleb natuke käsi hoida ning maad kohe järgmisel päeval ei kaevaks, kuid kuna asi on olnud üleelatav, siis täiendavaid abinõusid pole otsinud.

Mis kindlasti aitab nende teket vähendada, on plaasterdamine, aga seda ma ei viitsi reeglina teha või kui sõita polsterdatud kindaga, näiteks MTB osadel kinnastel on paraja suurusega (mitte väga paks) padi peopesas ja see on mul vähendanud tekkevõimalusi. Neid kindaid kasutan päris tihti.

Kuid talvel, need meie 2,5-3,5h sõidud või ka väljaspool pikemad, näiteks Vasaloppetil 5h sõidul ei ole tekkinud villi poegagi. Ega ma oskagi muud soovitada, kui et proovige erinevaid kindaid, võiks katsetada ka õhukeste aluskinnastega.
Või siis suurendada nädala keskmist sõitude arvu. Kui ükskõik mis füüsilist tegevust saab keha liiga harva, siis iga kord on see organismile pea "uus kogemus", millele ta oluliselt kõvemini vastu töötab ja stressi satub.

 
At 13:34, Anonymous Anonüümne said...

12:06 nõrk mõõduvõtt oli. Kõvemad mehed Pullerits, Soonets, Rips, Piirimäe ja Kägu olid puudu.

 
At 14:40, Anonymous MargusM said...

Ära valeta, Pärtel tegi alla 4h sõidu ja ei ajanud pulssigi üles! Mina nii ei suuda. Respect.

 
At 17:23, Anonymous jan said...

Lõpetasin 1800 kandis. Olen selle poolt, et rada oleks tulnud sisse ajaga enne starti aga kuna laiust ju on, siis oleks piisanud ka ühest servast, oleks valikuvõimalus tekkinud, nüüd aga oli ka 9.30 startijatel ainult 2 rada, teised olid lumised ja ilma jälgedeta. Peale poolt maad oli sõidetavaid radu rohkem aga seda enam olid seekord (saate)saanid neid segi sõitnud. Pidamise osas oli asi hull, uskusin kuni hommikuni, et maapind nii külm ja ei lähe kohe vedelaks, stardieel sai aga selgeks, et tahke ei pea. Jätsin tahke alla ja kliistri tõmbasin peale, see oli viga, pidas ja pakkis liiga hästi. Poole maaga oli paaristõugete enaergia kasutatud ja edasi oli lootmine, et ehk ei lähe enne finišit pilt eest, tulemus katastroofiline. Andes tegelikult kraapisin määret alt ära ja panin uuesti kliistri ning Kuutses veelkord, pidas lühiajaliselt, libisemist ka polnud. Ilmselgelt suusad liiga pehmed aga eelarve paneb asjad paika. Järgmisel aastal on lootus saadikutiitlini jõuda..

 
At 19:16, Anonymous Anonüümne said...

"Kolm Tartu maratonil osalenut andisid positiivse koroonaproovi

Võistlejate rinnanumbreid küll välja ei öeldud, kuid Laugamets möönis, et tegemist oli pigem keskmisest tugevamate sportlastega, kes läbisid maratoni kiiremini kui nelja ja poole tunniga.

Sõitjad läksid rajale esimeses ja teises stardigrupis"

 
At 19:41, Anonymous Anonüümne said...

Laidvee !!!

 
At 20:33, Anonymous Anonüümne said...

Neile, kes ilusast rajast ilma jäid, väike video maratonist nautimiseks https://youtu.be/dLeynfNld7k

 
At 20:46, Anonymous Anonüümne said...

Tundub et ka Pullerits on diagnoositud positiivseks. Täna rajal teda ei olnud.

 
At 21:41, Anonymous Anonüümne said...

Mulle tuli TM klubilt kiri, et positiivne startis I stardigrupis ja oli finisis ajavahemikul 12.05-13.00. 12.05 finisialal viibimine eeldaks finisiaega max 3:05, üsna kitsas vahemik.

 
At 22:36, Blogger Priit Pullerits said...

Ma käisin küll täna arsti juures, aga ei ole ma positiivne, 20:46. Rajale tulekuks oli täna vähemotiveeriv ilm.

 
At 23:02, Anonymous Anonüümne said...

Üks saadik teatas, et sõitis ca 3:45 selle kollase kummiga pidamisalaga, mida austria suusavabriku (toodang tehakse vist ukraina ja aasia käsitööliste poolt) turundusärikas käseb pähe määrida kontsept-brändi "Zero" all ja sarnane prantsuse vabriku müügijuht elustiili-toote "Skin" kaudu. Täpselt ei saanud aru, aga vist oli see prantslaste variant. Müügimölal vahet polegi. Igatahes suusad pidasid nii jäisel kui lumisel rajal ka põld kurta midagi, selline lõpuaeg kah väga tugev tulemus.

 
At 23:07, Blogger Priit Pullerits said...

Tundub, et Tartu maraton jäi selle suusatalve lõppakordiks.

 
At 23:19, Anonymous Anonüümne said...

Kindlasti mitte, Priit!
Suusatalv jätkub vähemalt aprillini ehk paneme edasi, võhmamehed.

 
At 23:24, Anonymous Anonüümne said...

Eksid, loodetavasti Ei hakata siin viimasel minutil 3 positiivse pärast plaane muutma. Stardinimekirjad väljas. Nädala pärast tõeline maiuspala, Haanja. Siis allea lähevad suusad keldri.

 
At 23:41, Anonymous Anonüümne said...

Kudre näitab ette, kuda peab suusad laulma panema ja skandinavistid-russid pingutusest pingule tõmbama: https://sport.err.ee/1608122524/daisy-kudre-unistasin-uhest-mm-medalist-kaks-on-ikka-super

 
At 23:47, Anonymous Anonüümne said...

Priit peab Daisyga inteka tegema ja et oleks pikk ja magus lugu. Võhmameestest on siiber andke naised letti!

 
At 00:47, Anonymous Anonüümne said...

https://www.youtube.com/watch?v=91ZrHxAQ5Do

Tartu Maraton 2021. Korvpalliga.

 
At 00:52, Anonymous Anonüümne said...

Kurb lugu muidugi kui TM lõppakordiks jääb. Priit ei jõudnudki siis see talv ühelegi võistlusele, nihverdas kõigist osavalt kõrvale. Hea vähemalt, et leidis mehe, kes võistlusi asjalikult kajastab. Ilma selleta peaksime siin ilmselt mingeid aastatetaguseid Moabi heietusi jälle lugema.

 
At 06:50, Anonymous Anonüümne said...

See Moab on tõesti katastroof.

 
At 08:50, Anonymous Anonüümne said...

Parem Moabi heietused kui lauskmaa suusatamine swix ja swax

 
At 09:28, Anonymous Anonüümne said...

Moabis on truckid puumad ja nahast püksid buutsid ja rihmad. Vähem liibukaid ja femiinset hala pidamise pärast. Paneme rahad kokku ja saadame Pulleritsu Moabi. Las näitab kohalikele uut ja vana.

 
At 09:56, Blogger Priit Pullerits said...

Raha on koos, sellega kõik korras. Selleks teengi ülikoolitööd, et sealt tuleb funiks sissetulek, nii et muu eelarve ei kannata. Aga parem oleks, kui mõni asjalik ja hakkaja teist kaasa ka tuleks, siis ehk oleks uskujaid enam, et Tartu maraton võib ju olla äge, aga Moab on sada korda ägedam veel.
Kahjuks on siin vist ainult jutupaunikud ja "elukutselised" irisejad - kui on vaja tegusid teha, minna rattaga metsikusse loodusesse, kus on puumad, lõgismaod ja ohtlikud ning rasked rajad, siis ei ole kellestki enam tegijat.

 
At 10:53, Anonymous Anonüümne said...

Tartu Maraton on 2-päevane projekt koos logistikaga. Moab on aga vähemalt paarinädalane projekt, mis tähendab eelkõige füüsilist ja tehnilist valmisolekut. Tegelikult ei kujuta ma ette, et mida on seal pärast korduvaid viibimist veel blogipidajal vaadata/teha. Targutajatel on kahtlemata põnevam ka oma silm peale visata neile kannatuste radadele aga kas seda kõike ei saa teha lihtsamalt. Kui miski elektriliikuriga blogipidaja tuules seda kõike jälgida, siis vast on isegi projektil miski idee. Puhanult vaadata kuidas eesti mees ähib ja puhib punanahkade jahimaadel puumade jäljeradadel. Sellest saaks teha hea doki pulsikella järjena. Alustuseks on vaja aga head pealkirja nt "Kui Priit Moabi jõudis, oli COVID juba alanud" või "Mis nad siis tulevad Moabi hängima!"

 
At 11:07, Anonymous Anonüümne said...

Rodeot võiks rohkem olla

 
At 11:09, Anonymous Anonüümne said...

Krt, olen nii põnevil, et ei jõua Haanjat ära oodata. Murdmaa MM võistlusi ei hakka parem vaatamagi, ajab hamba liiga veriseks. Tuleb suusaradadele auru välja laskma minna.

 
At 11:44, Anonymous Anonüümne said...

Haanjas vist lund veel mehe moodi?

 
At 11:53, Anonymous MargusM said...

Priit, sa ajad juba enne kümmet, 9.56, nii naeruväärsed juttu et tekib kahtlus kas sa ehk veel joobes pole.. mees kes ei saa ise rehvegi täis pumbatud ajab makaronivesterni fiktsiooni taga, kujutab ette et on "lonley rider & outlaw". Oh, c'mon!

 
At 12:35, Anonymous Anonüümne said...

Mehed aitab suuskade lume vastu nühkimisest kus on lihasemad lood? Millal Maicel ja Shaunae uue maailmameistri teevad? Kaugel on Magnuse ja Laura lugu? Kas Tartus midagi toimub ka või vajub lonti? Kas oleme preesnevi ajas tagasi? Millal isakesed tagasi tulevad?

 
At 12:41, Anonymous Anonüümne said...

Harrajoooo uusi väikesi odamehi oleks vaja küll.

 
At 13:07, Blogger Priit Pullerits said...

Kas Tallinna maraton toimub või mitte, sest Tartus seal, kus pole kunstlund, plats puhas ja must?

Helistasin peakorraldaja Raivar Vaherile.

Ta ütles, et teisipäevast peale ei ole rajal masinatega peal käidud, 19 km ring on olemas. Ütles, et lumega probleemi ei ole. Sest vahepealsed sulad on teinud head, põhi on kinni sõidetud ja külmunud piisavalt. Õhtul pidi tulema temperatuur nulli tema teada ja ehk mõni pügal miinustki, siis saab traktoriga öösel enne homset veel pealegi minna. Seega, kuna lund jätkub, siis maraton toimub.

Öelge nüüd, et ma teie eest ei hoolitse!...

 
At 13:15, Blogger Priit Pullerits said...

Ja veel!

Kuulutan välja üldrahvaliku hanke Tallinna maratoni eriraportööri kohale!

Kes julgeb väljakutse vastu võtta? On siin üldse julgeid, halloo?!!

Maraton läbi sõita on käkitegu, sest ega muidu tee seda iga nädal sajad, aga kirjutada ka tummine reportaaž - sellega on kogu Eestis saanud peale minu hakkama vaid üks mees, Jaanus Laidvee. Ja juba kolm korda!

Kolmas koht minu ja Laidvee kõrval on vaba! Kes selle täidab? Leidub Eestimaal üldse sellist meest?

 
At 13:42, Anonymous Anonüümne said...

Priit, mine matka läbi ja terita siis sulge.

 
At 15:01, Anonymous Anonüümne said...

Tallina maraton on nii low key event et karusemad mehed hoiavad eemale. Lase lapsed naised saavad ka oma suusa päeva.

 
At 16:40, Anonymous Anonüümne said...

Las Kägu läheb trahviks Tlna maratonile.

 
At 16:47, Anonymous Anonüümne said...

Ei saa, kägu keeldub ju buffi näo ees kandmast.

 
At 18:15, Anonymous Anonüümne said...

Vt. stardinimekirja. Palume reportaazi vanameister Kiironenilt.

 
At 08:38, Anonymous Anonüümne said...

Veiko savvest..........risustab suusaradu.......kui näete,piki kaalikat kiirelt anda!

 

Postita kommentaar

<< Esileht