Jaanus Laidvee: Alutaguse maratonil nägi nii suuremeelset ohverdust kui eemaletõukavat käitumist

Hooaja kolmas maraton erineb kahest eelnevast juba selle poolest, et Tallinna läänepoolsest servast teele asudes kulub kohalesõiduks peaaegu kaks ja pool tundi, mis tähendab väga varast ärkamist. Seetõttu eelistan minna kohale eelmisel õhtul. Ööbisin Jõhvi majutusasutuses ja sealt oli hommikul mugav 15 minutiga Alutagusele jõuda.

Suure osa maratoni tulemusest määrab õige toitumine ja eeskätt õige laadimine viimastel päevadel. Eks siin on erinevaid lähenemisi sõltuvalt toitumisharjumustest ja ka maitse-eelistustest, aga kuldreegel ütleb, et eelistada tuleb süsivesikuterikkaid toitaineid ja n-ö aeglaseid süsivesikuid, mis imenduvad kauem. Noorsportlastel on võib-olla huvitav teada, milline näeb välja küpsemas eas maratoonari viimase õhtu söögi sett (vt pildil all vasakul) ja millised on prioriteedid.

Kuna nädalajagu päevi on külmemaid ilmu olnud ja ka Alutaguse maraton toimub igati talvistes oludes, siis sellistel puhkudel olen profülaktika mõttes alati tarbinud ingveriga tervisetooteid, sest ingver hoiab teadupärast edukalt erinevad pahatekitajad kehast eemal.

Laupäevane Alutaguse oli erinev veel selle poolest, et startima pidin mitteharjumuspärasest stardigrupist, kuna eelmisel korral, 2019. aasta Alutaguse maratonil astus «hea võistluskaaslane» täiesti süütus olukorras siledal maal suusaga mu kepil kulbi otsast, ja et häda veelgi suurem oleks, juhtus see kõigest 1 km pärast esimest TP-d ehk ühe kepiga tuli sõita umbes 10 km kuni järgmise TP-ni. Sest kulbita kepp osutub suusatamisel täiesti kasutuks vahendiks, isegi ballastiks, mida on vaja endaga lihtsalt kaasas vedada. 

Tolle ebasportliku aktiga oli sõit n-ö tehtud. Liipasin ühe kepiga kuidagi järgmisesse TP-sse, kust sain korraldajatelt vibu, mis meenutas kaigast, kuid vähemalt koos sellise huvitava riistapuuga sain rahuliku tempoga ja mõlemat kätt kasutades lõpuni tulla. Kuna endast mitteolenevatel põhjustel oleks koht olnud 130. (sõiduaja järgi), siis sellise tulemuse asemel eelistasin lõpuprotokolli lasta kirjutada DNF ja sõitsin finišikoridorist mööda. (P.P-lt: samasuguse manöövri enne finišit korraldasin kunagi Tamsalu vabatehnikas maratonil, kui läbisin selle paaristõugetega, st mitte just kõige kiiremini, mille peale tõusis hiljem kommentaariumis kõrvulukustav seakisa.)

Kuna stardigruppide moodustamisel lähevad arvesse erinevate koefitsientidega eelmise aasta sama maratoni koht, seejärel jooksva aasta Estoloppeti sarja parim koht, mille puudumis(t)el sarja eelmise hooaja parim koht (kõige suurema kaaluga on aga eelmise aasta sama maratoni tulemus), siis sellest tulenevalt sain numbri alles III stardigruppi (nr 109).

Alutagusel on Estoloppeti maratonidest stardigrupil kõige suurem tähtsus, kuna tegemist on juba stardist alates väga kitsa rajaga, kus isegi lähtealas on ainult neli jälge ja needki muutuvad õige pea kaheks. 

Startisingi umbes täpselt oma numbri positsioonilt. Stardikoridori suuski ära viies olid esimesed kaks rida ehk kaheksa positsiooni juba hõivatud. Asetasin suusad kolmandasse ritta.

Sellelt kohalt stardikanga poole vaadates oli kohe selge, et võimetekohast kohta pole võimalik välja sõita (viimased kolm Alutaguse maratoni enne kirjeldatut olin lõpetanud kohtadel 38. kuni 60.), kuna esimestel kilomeetritel möödumisvõimalused praktiliselt puuduvad. Mis tähendab, et tagant alustades tuleb lihtsalt oodata ja kannatada, millal hakkavad tekkima vahed, ning alles seejärel saab hakata kõrvaloleva jälje abil aeglasematest mööduma. Selle aja peale on aga esimene ots juba lootusetult minutite kaugusele eest ära sõitnud. Seda stardis kaotatud aega hiljem tagasi teha pole võimalik.

Stardist minek oli täpselt selline, nagu just kirjeldatud: tuli lihtsalt kannatlikult oma aega oodata, millal saaks sõitma hakata. Sattusin kohe taas kõrvuti vana maratonikamraadi Jaak Teppaniga (nr 550). Miks nii ütlen, tuleneb sellest, et kuidagi olen sattunud stardist alates mitmetel maratonidel just Jaaguga koos sõitma ja mitmel korral nii ka lõpetanud. Rõõmsa oleku ja alati avala naeratusega Jaaku on maratonirajal alati olnud suur rõõm taaskohata, loomulikult ka seekord. 

Näiteks viimasel Tartu maratonil 2019. aastal lõpetasime mõnesekundilise vahega, Jaak kaks kohta enne mind, vastavalt 147. ja 149., ning 2019. aasta Alutaguse sõidus olime jälle n-ö paarisrakendis (esimeses vaheajapunktis 11 km peal oli Jaak otse minu taga 58. kohal); tolle võistluse lõpetas Jaak korraliku 50. kohaga.

Endiste suusatajatega koos, eriti vahetult nende taga sõites on lisaks see eelis, et nende «platsi nägemine» ja oskus erinevaid olukordi ette näha on parem kui tavaharrastajal ning seetõttu oskavad nad alati olla parimal või õigel positsioonil, eriti sõidu algfaasis, kus aeglasemaid või kukkujaid, kellest mööduda vaja, leidub pea alati. Nii ka seekord Jaagu tuules sai muretult möödutud õige mitmest võitluskaaslasest.

Kui olime jälle kõrvuti radadel lükkamas, küsisin Jaagult, kuidas vorm on. Vastus tuli kiirelt, et ta teeb rahulikku vastlasõitu. Umbes vist 7. kilomeetriks hakkas selguma, et ma tahan teha natuke kiiremat vastlasõitu ja astusin ta tuulest välja. Jaaku enne uuesti ei näinud, kui finišis.

Õige pea sain aga laskumistel aru, et suusad ei tööta Alutaguse oludes, nagu vaja. Sest kui keskmisest raskemal suusamehel (90,5 kg) libisevad 75–80-kilosed vennad eest ära ja tagant pidevalt suuskadele peale sõidetakse või oskajamad ka keppidest hoogu lükkavad, on asi kehv, et mitte öelda hullemat. Ei taha süüdistada määrijat, kuna vabalt võib olla, et mu suusad sellistes oludes väga hästi ei toimigi, aga tõenäolisem on, et suusad olid liiga kinni (loe: liiga pidavaks määritud). Sellest oleks ma võinud stardieelsel testsõidul paremini aru saada ning lihtsaim ja kiireim lahendus olnuks pidamismäärde otstest eemaldamine ehk pidamisala lühendamine.

Ei jäänudki siis muud üle, et kui soov oli sama pundiga koos edasi sõita, tuli eelkõige laskumiste lõpuosas tublisti hoogu juurde anda, et esimestega mitte vahet sisse lasta.

Kui alguse mõned laskumised ja tõusud on selja taha jäänud, kulgeb rada edasi peamiselt mööda metsateid ja laugel reljeefil imeilusate vaadetega Alutaguse metsas. Endal oli füüsis okei ja oli aru saada, et vormikõver liigub õiges suunas, tunne ja taluvus parem kui nädal tagasi.

Tükk aega sõitsime koos pundis, mille peas lükkasid Alar Just (nr 117), Toomas Laur (nr 124), Kalev Vunk (nr 70), Aron Trumm (nr 86) ja mina. Mõnus oli nendega koos minna ja kõik sõitsid enamuse ajast paaris, mõned järsemad nukid tehti ühesammulist või mindi korraks ka vahelduvale sammule. Olud olid tegelikult Alutaguse kohta rasked ja libisemine aeglane, kuna suur lumi, mis viimasel ajal maha sadanud, polnud sula näinud, mistõttu selle kõvaks kinni pressimine väga hästi ei õnnestugi. Lumi jääb poolpehmeks ja lendlevaks ning kohati vajusid ka kepid läbi. Jälje soones oli samuti lahtist lund ja suurt vahet polnud, kummas jäljepaaris sõita, ühtemoodi raske ja tihke libisemine oli igal pool. Külma oli vähem kui nädala sees prognoosid lubasid, aga siiski parasjagu: stardis -9 ja finišis -8 kraadi.

Alutagusel tegi kaasa ka Eesti esimene pikamaasuusatamise tiim Team Nordic Jobs Worldwide. Varsti jõudsime järele tiimi naisliikmele Piret Pärnikule (nr 29), ühtlasi möödusime. Näha oli, et kergema kehaehitusega naistel on paaris lükkamine nendes tihketes oludes paras väljakutse, mistõttu kasutas Pärnik palju vahelduvtõuget. Võit jäi siiski võistkonda: selle võttis Nordic Jobs Worldwide’i eestvedaja ja nimekaim liige Mart Kevin Põlluste. 

Ega laugetel osadel midagi olulist peale rongides sõitmise juhtunud. Ainus tähelepanuväärne sündmus leidis aset kõige järsemal, n-ö seinatõusul umbes 13-14 km enne lõppu. See on Alutaguse kõige trikim koht, sest sellele eelneb korralik laskumine alla auku, kust siis kohe väikse kurviga tõuseb rada järsult üles. Ja sellel tõusul pea alati midagi juhtub.

Kuna kiirus on suur ja tõusunurk veel suurem, saab hoog poole tõusu peal ruttu läbi ning kui kohe jalgu laiali ei aja ja keppe korralikult maasse ei löö, tekib oht, et hakkad kiiresti alla tagasi liikuma, mille vältimiseks pead põlved ja käed suure jama ärahoidmiseks maha panema. 

Üksi sõites pole eriti lugu, aga kui laskub kümmekond meest nagu meie grupis, siis kuna kitsast tõusu mahub kõrvuti võtma maksimaalselt kaks inimest, on väga tõenäoline, et isegi üksteise taga laskuv punt ei mahu ühel hetkel enam tõusule ära, sest hoog lõpeb kõigil umbes samas kohas. Et eesmistele tagant mitte sisse sõita, tuleb paratamatult astuda teiste kõrvale, vahele, mis tähendab, et jalgade hargitamiseks ei jää enam ruumi ja tagasilibisemistest pole pääsu. Nii juhtuski ühe meie grupi sõitjaga: ühel hetkel oli ta grupi peas põlvili maas, jalad-käed laiali. Õnneks olid pundis kõik kogenud mehed, keegi lollusi tegema ei hakanud ja üks mees sõnastas kõva häälega selle, mis kõigil teistel mõttes oli. «Nii, nüüd teeme nii, et keegi ei liigu enne, kui kaasvõistleja oma suuskadel jälle püsti!» Kõik seisid liikumatuna nagu üks mees Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil. See kestis 7-8 sekundit. Kuulda oli ainult hingeldamist, mis oli aga hea märk ja näitas, et kokku on sattunud mehed, kes olid töötegemise kursil.

Kui sellises olukorras hakkaksid kõik koos samal ajal rapsima ja kukkujast mööda pressima, juhtub, et kukkujaid tekib kordades rohkem, lisandub varustuse ja enda vigastamise oht ning kokkuvõttes kaotavad kõik ka oluliselt rohkem aega. Kaaslane sai püsti, seejärel kõik jälle liikuma ja suuremate kadudeta olime juba sõiduhoos tagasi.

Suusatamises tuleb kukkumisi ikka ette ja seda tuleb võtta lihtsalt kui ühte sõidu osa. Näiteks panin ka ise kaks korda viimasel neljandikul laugest osast tõusule üle minnes käed-põlved maha. Iseenesest on tegemist ülimalt süütu olukorraga, millele aga alati järgneb kukkumine. Juhtub see siis, kui lööd kepi teraviku enda ette kahe suusa vahele. Sellisel juhul püsti jääda pole võimalik. Ühelt poolt hästi loll viga, aga juhtuda võib oi kui kergelt, mis isegi ei tulene niivõrd väsimusest, kui tähelepanu hetkelisest hajumisest. Sarnaseid kukkumisi näeb igal aastal mitmeid ka nii murdmaa kui laskesuusa MK-sarjas.

Alutaguse raja lõpuosal on varuks korralikud tõusud, mistõttu viimased 7 km on kehale väga nõudlikud. Lühike järsk tõus üles, pikem lauge laskumine alla, siis natuke siledat, siis kurvid siia-sinna, siis jälle järsk tõusunukk, jälle alla, kurvides jäljevahetused vasakule-paremale, jälle üles jne. Viimased kilomeetrid lähevad tugevalt pingutades olenemata sellest, mis positsioonil sõidad, sest pikk sõit on kõigil seljataga ja jõuvarud nii ehk naa otsakorral.

Meie punt laguneski viimastel kilomeetritel. Laskusime turvaliste vahedega finišisse, seekord õnnestus asja lahendamine lõpuspurdiga siiski ära hoida (siia naerunägu!). Lõpptulemus: 44 km, koht 85., aeg 2:25:01.

Kuna endal rajal väga palju sündmusi ei juhtunud, siis vaatame, mis teistel sõitjatel öelda oli. Kui pärast võistlust autos riideid vahetasin, jõudis varsti oma auto juurde ka endine jalgpallur Marek Lemsalu – saabusime temaga hommikul Alutaguse parklasse täpselt samal ajal ja parkisime kõrvuti –, kellega olen juba aastaid kohtunud talvistel maratonidel. Ta ütles sõidu kohta, et muidu oli okei ja ka lausikutel jõudis paaris lükata, kuid hävis kõikidel tõusudel. Ütles, et oma 100+ kiloga on kergemate vendadega sammu pidada siiski keeruline. Seevastu mäest sai alati alla probleemideta ja mitmetele kandu näidates. Ta oli alles ka uued suusad soetanud, mis töötasid hästi ja nendega jäi ta väga rahule.

Jaak Teppanit nägin uuesti finišialas ja küsimuse peale, kuhu ta mu tagant äkki kadus, vastas, et pole saanud muude kohustuste kõrvalt eriti treenida, on rohkem ise võistlusi korraldanud ja tegelenud paljudele suuskade ettevalmistamisega ning sai umbes 10. kilomeetril aru, et sellise ettevalmistuse pealt pole väga mõtet edasi punnitada ja lasi tempo alla. Niimoodi mugavas tsoonis sõites märkas ta pärast teist TP-d suusatajat, kes oli murdnud kepi ja liikus ühe kepiga. Kuna tema liigutustest oli näha, et ta on siiski võistlema tulnud ja kujunenud olukorraga absoluutselt rahul pole, andis Jaak oma kepi võõrale ja ütles, et andku minna! Aga võiks kepi jätta järgmisesse TP-sse, sest sealt saab kindlasti asenduskaika.

Nii siis kulges Jaak ühe kepiga edasi ja kolmandasse TP-sse jõudes sai oma vara tagasi. Kui ta sellest rääkis, oli seda nii ilus kuulata ja vaata et pisargi tuleb silma. Selline käitumine on suuremeelsuse musternäidis ja kui mitte rohkem, siis heateo teenetemärgi on Jaak küll täiega välja teeninud. Lõpetuseks lisas, et tal polnud ju enam vahet, koha peale juba ammu ei sõitnud ja kas ta on protokollis 144. või 194. – no mis sel tähtsust.

Kummardus, Jaak, veel kord!

Silver Eensaar, hea sõber ja Eesti kõvemaid seiklussportlasi (kolmekordne maailmameister rogainis) ning vastupidavusspordivõistluste korraldaja, ühtlasi Tartu teatemaratoni legendaarse meeskonna PSJJ asutajaliige, startis enda kohta väga tagant, 250. koha piirimailt ja pidi kõike seda, mida mina oma stardi kohta kirjeldasin, läbi elama kordades rohkem. Kehv stardikoht oli tingitud sellest, et Silver on viimastel aastatel suusaspordile vähem keskendunud, tegelenud rohkem oma põhialaga ja seetõttu polnud tal 2019. aastast all ühtegi sõitu, mis oleks numbri jagamisel arvesse läinud.
Loodetavasti nägi suusasport aga kadunud poja tagasitulekut ja välja sõidetud 155. koht annab järgmistel registreerumistel juba oluliselt meeleolukama stardipositsiooni. Igal juhul Suurel Mõõduvõtul on seikleja tagasi joonel, sest varasem 75. koht vajab ju millalgi üle sõitmist. 

Kui minnakse panema (aga milleks muuks on mõtet number selga panna ja stopperi tiksudes koos sõitma hakata), siis ikka juhtub. Hea lapsepõlvekamraad Erki Täht, kellega koos üles kasvasime ja kes aastaid tagasi on saavutanud Alutagusel nii kõva koha kui 44., sai näiteks sedapuhku haamri. Minu küsimuse peale, kas võttis siis mõne kilomeetri rahulikult ja taastus enam-vähem ära ning sai jälle mõnuga edasi pingutada, kõlas vastus, et midagi ta ei saanud! Erki jõi ja sõi kahes viimases TP-s oluliselt rohkem kui tavaliselt eesmärgiga keha täiendava energiaga turgutada, aga haamer oli seekord siiski mehest tugevam. Selle raskust sai ta oma turjal tunda sõidu lõpuni. Nii ei jäänud tal üle muud, kui lihtsalt rahulikus tempos finišini kulgeda.

Kui eelmises reportaažis kiitsin mõnusat ülevat Viru maratoni stardieelset meeleolu, mida oli nii kift üle pika aja (eelmise lumetu talve tõttu) jälle kogeda, siis Alutagusel jäi silma liiga palju seda, mis head meeleolu ära viia püüab. Rajale see õnneks peaaegu kaasa ei tulnud, aga enne starti võis märgata inimesi, kelle käitumine heade ja parimate kavatsustega kaasteeliste suhtes – isegi sellisel suurepärasel talvepäeval ja looduslikult imelises kohas nagu Alutaguse – oli pehmelt öeldes eemaletõukav.

Ei oska sellele paremat seletust anda, kui et tõenäoliselt ei tulda praegusel erakorralisel ja paljude jaoks ka väga raskel ajal eluga, just vaimse poolega toime ja siis minnakse oma komplekse välja elama teiste peal.

Kui just rääkisin Jaagu suuremeelsest käitumisest, mis kõigis, kas sellega vahetult kokku puutudes või sellest kaude osa saades lugupidamist tekitab, siis need hingelt väikesed inimesed, vähe sellest, et neil endal on nina pidevalt vingus, suudavad oma väiklase käitumisega ka teiste päeva ära rikkuda.

Jah, ühes võib kindel: elu ei väsi kunagi üllatamast.

Kohtume nädala pärast Tehvandil, siis juba Suure Mõõduvõtu stardis!

Fotod 1 ja 4-15: Viru maraton, hooaja esimene Estoloppeti sarjas. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Jaanus Laidvee tankimismaterjal Alutaguse maratoni eelõhtul. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Jaanus Laidvee Alutaguse maratonil. Foto autor: Sportfoto (Jaanus Laidvee arhiiv)