Pullerits: Kuidas ma lõppeval nädalal kuuma andsin?

Noored mehed ei kujuta seda ettegi, aga nii see oli – oli 1984. aasta hilissügis, öösiti olid juba miinuskraadid, ma seisin teisel pool Peipsit kuskil õhtupimedusse mattunud väljal, koos minuga veel 30-40 noort meest, kelle igaühe nime siis ohvitser välja hõikas, veendumaks, et keegi pole kaduma läinud.

«Valner!» kõlas järsku üks nimi.

«Jest!» tuli vastus. Eesti keeles: olen siin ja olemas.

Valner?! Kõlab väga eesti nime moodi. Märkasin, kust see «jest!» tuli, astusin ligi ja... järgmised kaks ööd ja päeva istusime Heiki Valneriga (alumisel vasakpoolsel fotol) platskaart vagunis akna all, sõitsime põhja poole ning rääkisime peaaegu kogu  teekonna oma elust ja tegemistest. Liikusime tundmatusse. Meist ei sõltunud me saatuses mitte kui midagi. Olime lihtsalt sõdurid, nõukogude armee ajateenijad, kelle asi polnud küsimusi esitada, vaid teha seda, mida kästakse.

Teisel ööl käsutati kõik vagunist välja perroonile. Seal oli juba lumi maas. Külm. Olime jõudnud Kandalakšasse, nagu kuskilt selgus. Taas loendus. Mingi ohvitser küsis, kes tahab siin aega teenida. Mind see ettepanek ei puudutanud. Minu sihtpunkt oli veelgi kaugemal.

Varahommikul jõudsime Alakurttisse. Valner läks sealsesse jalaväkke ja mina raketiväkke.

Nii ma Valneriga tuttavaks saingi. Ja nii oli hea ning usalduslik teha temaga selle nädala Arterisse karm intervjuu loomade piinamisest Eestis. Valner on nimelt Eesti aktiivseim loomakaitsja. See on üks ausamaid, jõulisemaid, otsekohesemaid, karmimaid intervjuusid, mida olen viimastel aastatel teinud. Selliseid karmi jutuga intervjuusid hea meelega teekski – aitab nämmutamisest ja poliitkorrektsest ibast!

Palju on tekitanud furoori, mis asja ajasin hiljuti Tartus Tähtvere serval A. Le Coqi õlle- ja joogitehases. Mõned on ekslikult pakkunud, et kohtusin Indrek Kelguga ja haudusime salaplaane. Ei, kohtusin kahel päeval tehase kauase juhi Tarmo Noobiga (fotol paremal ja kõige esimesel fotol). Olin kuulnud, et ta teeb seal rohepööret, aga mulle on algusest peale tundunud, et selle rohepöördega on seotud palju asju, millest väga avalikult ei räägita. Asju, mis mulle ei meeldi, ja ilmselt teile ka mitte. Need varjatud asjad õnnestuski Noobi käest teada saada. (Üllataval kombel oli see minu ja Noobi, kauaste tartlaste kõige esimene intervjuu.)

Kõik loosse ei mahu, midagi – eriti palavad palad – tuleb jätta ka selle blogi lugejaile eksklusiiviks. Ma ei hakka teile sellest rääkima, kuidas A. Le Coq plaanib vähendada 2025. aastaks lisatud suhkru osakaalu oma toodetes senisega võrreldes 15 protsenti, et harjutada tasapisi inimesi uute maitsetega. Teile on küllap palju intrigeerivam see, mis juhtub õllega.

Õlle ja teiste joovastavate jookidega on sedasi, et 2023. aastaks peavad mittealkohoolsed joogid moodustama rohkem kui poole soomlastele kuuluva A. Le Coqi toodangust. Selleks tuleb iga aasta kahekordistada mittealkohoolsete jookide müüki. Näiteks viis aastat tagasi moodustas alkoholivaba õlu 1-2% kogu Eesti õlletoodangust, nüüd on see juba 7%. See on õnnestunud kahel põhjusel, märkis Noop: esiteks on rohkem reklaamitud alkovaba õlut ja teiseks on alkovaba õlle kvaliteet oluliselt paranenud. Ent ärme seejuures, et te ei teeks ennatlikke ja taas ekslikke järeldusi, unusta, mida Noop (ülemisel fotol) veel ütles: «Ma ei ole karskuspropaganda eesrindlane.» Ta avaldas arvamust, et alkovabale õllele üleminek ei lähe siiski nii kiiresti, nagu on läinud üleminek alkovabale long drinkile.

Ühte tunnistas Noop veel: et tema palganumber sõltub sellest, kui kõvasti kasvatab ta alkovabade toodete osakaalu. 

Mu kolmas lugu Arteris on Tõnis Millinguga, näitleja Madis Millingu noorema vennaga, kes stardib esmaspäeval Talinnast ümber maailma teekonnale. Jalgrattaga. See on siinseid lugejaid arvestades nii põnev lugu, et selle kohta pole vaja pikemat sissejuhatust. Mu lugu vastab enamikule küsimustele, mis teil seoses Millingu seiklusega võib tekkida, alates sellest, kui palju selline ettevõtmine maksab, lõpetades loomulikult sellega, kuidas kogu ta varustus (vähemalt 50 kilo!) ratta peale mahub ja mis rattaga ta üldse teele asub.

Kui arvestate, et tegin sellesse Arterisse, mis ilmus täna, päeva tavapärasest varem, kolm lugu, siis saate aru, miks ma ise ratta selga pole jõudnud. On tulnud kuuma anda töisel rindel.

Foto 1: A. Le Coqi joogitehase juht Tarmo Noop vaatab õlleraba laadimist veoauto kasti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Loomakaitsja Heiki Valner Šveitsi lambakoera pähe müüa proovitud nelja-aastase Ruudi, kutsikavabriku kasvandikuga. Kolm aastat tagasi otsis Valner talle uut kodu ja leidiski, aga Ruudi lasi sealt jalga. Ta nõustus jääma ainult koos oma päästja, Heiki Valneriga, kes jäi seetõttu koguni Kreekasse elama kolimata. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Tarmo Noop tehase logistikakeskuse katusel päikesepaneelide juures. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tõnis Millingu Hollandis käsitööna valmistatud jalgratas Koga WorldTraveller (hind 5500 eurot). Foto autor: Tõnis Milling