Pullerits: Kuidas ma lõppeval nädalal kuuma andsin?
Noored mehed ei kujuta seda ettegi, aga nii see oli – oli 1984. aasta hilissügis, öösiti olid juba miinuskraadid, ma seisin teisel pool Peipsit kuskil õhtupimedusse mattunud väljal, koos minuga veel 30-40 noort meest, kelle igaühe nime siis ohvitser välja hõikas, veendumaks, et keegi pole kaduma läinud.
«Valner!» kõlas järsku üks nimi.
«Jest!» tuli vastus. Eesti keeles: olen siin ja olemas.
Valner?! Kõlab väga eesti nime moodi. Märkasin, kust see «jest!» tuli, astusin ligi ja... järgmised kaks ööd ja päeva istusime Heiki Valneriga (alumisel vasakpoolsel fotol) platskaart vagunis akna all, sõitsime põhja poole ning rääkisime peaaegu kogu teekonna oma elust ja tegemistest. Liikusime tundmatusse. Meist ei sõltunud me saatuses mitte kui midagi. Olime lihtsalt sõdurid, nõukogude armee ajateenijad, kelle asi polnud küsimusi esitada, vaid teha seda, mida kästakse.Teisel ööl käsutati kõik vagunist välja perroonile. Seal oli juba lumi maas. Külm. Olime jõudnud Kandalakšasse, nagu kuskilt selgus. Taas loendus. Mingi ohvitser küsis, kes tahab siin aega teenida. Mind see ettepanek ei puudutanud. Minu sihtpunkt oli veelgi kaugemal.
Varahommikul jõudsime Alakurttisse. Valner läks sealsesse jalaväkke ja mina raketiväkke.
Nii ma Valneriga tuttavaks saingi. Ja nii oli hea ning usalduslik teha temaga selle nädala Arterisse karm intervjuu loomade piinamisest Eestis. Valner on nimelt Eesti aktiivseim loomakaitsja. See on üks ausamaid, jõulisemaid, otsekohesemaid, karmimaid intervjuusid, mida olen viimastel aastatel teinud. Selliseid karmi jutuga intervjuusid hea meelega teekski – aitab nämmutamisest ja poliitkorrektsest ibast!Palju on tekitanud furoori, mis asja ajasin hiljuti Tartus Tähtvere serval A. Le Coqi õlle- ja joogitehases. Mõned on ekslikult pakkunud, et kohtusin Indrek Kelguga ja haudusime salaplaane. Ei, kohtusin kahel päeval tehase kauase juhi Tarmo Noobiga (fotol paremal ja kõige esimesel fotol). Olin kuulnud, et ta teeb seal rohepööret, aga mulle on algusest peale tundunud, et selle rohepöördega on seotud palju asju, millest väga avalikult ei räägita. Asju, mis mulle ei meeldi, ja ilmselt teile ka mitte. Need varjatud asjad õnnestuski Noobi käest teada saada. (Üllataval kombel oli see minu ja Noobi, kauaste tartlaste kõige esimene intervjuu.)
Kõik loosse ei mahu, midagi – eriti palavad palad – tuleb jätta ka selle blogi lugejaile eksklusiiviks. Ma ei hakka teile sellest rääkima, kuidas A. Le Coq plaanib vähendada 2025. aastaks lisatud suhkru osakaalu oma toodetes senisega võrreldes 15 protsenti, et harjutada tasapisi inimesi uute maitsetega. Teile on küllap palju intrigeerivam see, mis juhtub õllega.Õlle ja teiste joovastavate jookidega on sedasi, et 2023. aastaks peavad mittealkohoolsed joogid moodustama rohkem kui poole soomlastele kuuluva A. Le Coqi toodangust. Selleks tuleb iga aasta kahekordistada mittealkohoolsete jookide müüki. Näiteks viis aastat tagasi moodustas alkoholivaba õlu 1-2% kogu Eesti õlletoodangust, nüüd on see juba 7%. See on õnnestunud kahel põhjusel, märkis Noop: esiteks on rohkem reklaamitud alkovaba õlut ja teiseks on alkovaba õlle kvaliteet oluliselt paranenud. Ent ärme seejuures, et te ei teeks ennatlikke ja taas ekslikke järeldusi, unusta, mida Noop (ülemisel fotol) veel ütles: «Ma ei ole karskuspropaganda eesrindlane.» Ta avaldas arvamust, et alkovabale õllele üleminek ei lähe siiski nii kiiresti, nagu on läinud üleminek alkovabale long drinkile.
Ühte tunnistas Noop veel: et tema palganumber sõltub sellest, kui kõvasti kasvatab ta alkovabade toodete osakaalu. Mu kolmas lugu Arteris on Tõnis Millinguga, näitleja Madis Millingu noorema vennaga, kes stardib esmaspäeval Talinnast ümber maailma teekonnale. Jalgrattaga. See on siinseid lugejaid arvestades nii põnev lugu, et selle kohta pole vaja pikemat sissejuhatust. Mu lugu vastab enamikule küsimustele, mis teil seoses Millingu seiklusega võib tekkida, alates sellest, kui palju selline ettevõtmine maksab, lõpetades loomulikult sellega, kuidas kogu ta varustus (vähemalt 50 kilo!) ratta peale mahub ja mis rattaga ta üldse teele asub.
Kui arvestate, et tegin sellesse Arterisse, mis ilmus täna, päeva tavapärasest varem, kolm lugu, siis saate aru, miks ma ise ratta selga pole jõudnud. On tulnud kuuma anda töisel rindel.
Foto 1: A. Le Coqi joogitehase juht Tarmo Noop vaatab õlleraba laadimist veoauto kasti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Loomakaitsja Heiki Valner Šveitsi lambakoera pähe müüa proovitud nelja-aastase Ruudi, kutsikavabriku kasvandikuga. Kolm aastat tagasi otsis Valner talle uut kodu ja leidiski, aga Ruudi lasi sealt jalga. Ta nõustus jääma ainult koos oma päästja, Heiki Valneriga, kes jäi seetõttu koguni Kreekasse elama kolimata. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Tarmo Noop tehase logistikakeskuse katusel päikesepaneelide juures. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tõnis Millingu Hollandis käsitööna valmistatud jalgratas Koga WorldTraveller (hind 5500 eurot). Foto autor: Tõnis Milling
38 Kommentaarid:
Kas "Nõukogude armee" peaks kirjutama suure tähega? Pigem Nõukogude (Liidu) armee kui nõukogulik armee. Nõukogulikule armeele on raske tähendust leida.
Kutsule pai, prouale lõuga: https://www.delfi.ee/artikkel/71464155/loplik-otsus-tuntud-ajakirjanik-heiki-valner-jai-ka-riigikohtus-naisepeksus-suudi
Ka sellest on intervjuus juttu, 12:23 - seal on ka see teema ära seletatud.
Teil on täiesti õigus, 12:13. Lihtsalt käsi ei paindu selle hullumaja kohta kasutama formaalselt lugupidamist väljendavat suurt algustähte.
Oi kui libe. Mina mõtlesin, et see blogi on maailma naba ja kõik mis siin kirjas on etalon. Pettusin. Nagu ka sisuturunduse laadses õlletehase jutus, mille jaoks kasutatakse inglise keelset terminoloogiat - "Access journalism"
"Access journalismi tüüpilised omadused on järgmised:
Intervjueeritavaga välditakse vastuolulisi teemasid, et säilitada kontakt küsitletavaga.
Eelnevalt kooskõlastatud ja pehmod küsimused, ei mingit lõksu seadmise küsimust.
Tihti isegi portreteeritva poolne kontroll selle üle, kuidas intervjuud muuta ja milliseid osi avaldada.
"Access journalism on sarnane reklaamide või uudisteks varjatud sisuturundusega.
Intervjuu tegemine võib olla sümbioosne - kasulik nii ajakirjanikule kui kuulsusele, kuna see võib mõlemale sünergiliselt rohkem tähelepanu pöörata ning edasine järelkaja on oluline mõlema jaoks.
"...ei mingit lõksu seadmise küsimust" - see on paljude kõvatada üritavate ajakirjanike viga, et arvatakse, et ollakse maailma kõige kavalamad, targemad ja nutikamad ja minnakse oma küsimusega ennast näitama - tore on olnud vaadata, eriti "Esimeses stuudios" on seda otse-eetris hästi näha, kuidas on siis vastajalt vastu nina saadud.
Niisiis, veel kord: intervjuu eesmärk ei ole ajakirjanikul ennast näidata, vaid minu lugu silmas pidades rahulikult, tõmblemata ja vaenutsemata koguda informatsiooni, saada asjast pilt ette ja see siis arusaadavalt, lihtsalt, ise loosse sekkumata oma lõksu ajamisteta, seda lugu edastada.
Urmas Ott
Terava küsimuseta on intekas hambutu, susisev jutt. Mkm, see pole kena. Nt Valnerilt küsimisel oleks ikkagi pidanud ise küsima, et mis teema naisega oli. Nüüd aga heietas ta vabatahlikult sellest, et ajakirjanikud tembeldasid ta meedias süüdlaseks. Kas ajakirjandusel on mingigi eetiline õigus trügida eraelu pahupoolele sisse, kus vahendeid ei valita oma mina kehtestamiseks, ei ole aga Eestis ajakirjandus nõretab sellest (Ettevõtja Priit Piilmanni avalik pöördumine: Triin Tuula küsis minult 500 000 eurot, või muidu algab avalik sõda.Triin Tuula paljastab, et Eesti üks rikkamaid mehi on ta lastega üksi jätnud: jah, olen süüdi, et teda armastasin ). Võinuks siis ise küsida ja näidata, et oled ka julge. Praegu jäi kõlama, et mitte ainult ajakirjandus pole kaldu vaid lausa terve õigussüsteem, kui lisada juurde tänane Mardna nõudmine (Peeter Mardna: süstist ja maskist keelduv viiruse levitaja tuleb kriminaalvastutusele võtta), et viiruse kandjad tuleb pokri pista kui nad kellegi poolt väidetavalt teadlikult viirust levitavad, siis tuleb välja, et ka meditsiin on rämedalt võimu ületarvitav isntitutsioon. Jube lugu, kus me elame, see ongi riik kuhu tahtsime 30 aastaga jõuda või?
Vähemalt Kägu ei karda ka kriftisemaid küsimusi küsida.
Mõlemad intekad nii Noobi ja Valneriga on hale marketing ja suhkurdamine. Ei kiida heaks. Võhmamehed ootavad surumist.
15:40 Ma tooks Mardna intekast hoopis esile:
Kuulge, kas te tõesti usute, et kõik suured saavutused tulevad herkulopudru ja tanguvorsti pealt? Võtkem Tour de France.Kõik distantsi lõpetajad lähevad otsekohe tilguti alla. Viimane kui üks. See on tegelikult keelatud, tilguti alla tohib panna ainult eluliste näidustuste pärast, aga eks see olegi eluline, kui oled kuus tundi vändanud ja neli liitrit vedelikku kaotanud. Inimene omastab joodud veest tunnis 700 milliliitrit, aga vaja on rohkem ja kiiremini. 1967, enne Mehhiko olümpiamänge, olin liidu koondises. Tegin ettepaneku, et kuna Mehhikos oleme kahe ja poole kilomeetri kõrgusel, siis võtame igalt mehelt kaks korda 400 grammi verd, konserveerime ja Mehhikos paneme sisse tagasi. See naerdi välja.
Ma ütleks, et Kindralil on Eestis piisavalt õpetajaid olnud... :-)
Kas Urmas Ott vandus kunagi, et ta ei ole viljelenud "access journalismi"? Kui keegi teab, et vandus, siis luiskas, pigem jättis selle fakti üldse mainimata.
Urmas Otil oli lihtne "skuup journalism". Father Pulleritsul on palju raskem, peab balansseerima "frodo journalismi" käänulisel rajal.
Koroonaaja tingimustes toimub üleüldine pehmostumine suurel kiirusel ja hulgakaupa. Hiljutine Eesti esipanija nii ajakirjanduses kui harrastusspordis harrastab "access journalismi", kange Bockiga kuulsaks saanud Alecoq pruulib ohjeldamatult alkovaba õlut ja limonaade, endise alfaisaste verepulma võid täna läbida kuu aja jooksul 12,8km sutsakaid tehes kiirusega kasvõi 10 km/h ja saad veel pärast diplomi ja medali kah.
Sisuturundajad tahavad kajastamise eest tasu saada. Puhas äri. Ma mäletan, et kuidas üks intekate superstaar mu papsi moosis, et teeme su kuulsaks. Vastus oli ei, sest kuulsusega pole Eestis midagi võimalik saavutada. Saavutad ainult tegudega aga tegude kajastamist filtreerivad toimetajad eriti hämarate filtritega, et nende põhifookuses olevad subjektid ei kahvatuks lobamokkadest müügimeesteks.
21:45 just nii huvitav mis Pullerits arvab?
ilmselt tuleks sellesse roheloosse teha vähemalt üks tähelepanek loodusteaduslikust vaatevinklist. Nimelt orgaanilise (mitte ajada segi englishi sõnaga organic) aine rikast õlletootmise jäägi loomadele söötmine pole teps mitte keskkonnale kasulik, vaid vastupidi, rohepöörde eemärkidele vastutöötav lahendus. Miks? Sest sellisel juhul tekib looma kõhus sellest metaan, mis on 21 korda ohtlikum kasvuhoonegaas kui näiteks kasvõi mullas lagunedes tekkiv CO2...
kah priit
Dopingu manustajad on õiged vennad, sama maskivastaed paneme vangi, raudne loogika vanal Mardnal.
Mardna sõidab ringi Silberautost saadud Mersuga, nagu ka Kindral ja nagu ka Nabi. Kokkusattumus? Jah, muidugi.
Linnapildis on päris palju mersusid, kahtlane igatahes.
Kas Pullerits varjab oma mersut garaasis?
A gentleman never tells.
Priit 12:48 -
ära aja paksu ...
Suur ja väike algustäht ei ole seotud lugupidamisega või selle puudumisega, vaid keele ja selle grammatika reeglitega.
Näiteks on Eesti Vabariigi President ja on president. Kas ametinimetuse väikese algustähe kasutamine Meri või Ilvese juures on lugupidamatus?
Nii võib muidu ise taanduda priit pulleritsuks...
Väga hariv ja arendav lugemine, ka vaktsiiniusku inimestele ja maskisõltlastele https://objektiiv.ee/malle-parn-kui-tahate-et-teid-usutaks-votke-vastutus/?fbclid=IwAR2fs-0qdIXrG_U9kpuxxMF-E_sdDrOjviaer5TmYWnsIcgqRgRWyp5A95M
Padre, Kägu ja Soonets on suure tähega küll, las mehed argumenteerivad või siis võtku last stand-off nagu selles good bad ugly filmis kus pistolid välja tõmmati
Kägul on laskmises esimene järk - kõmmutab vanadele augud kõhu naha sisse trahh trahh trahh arstidele palju tööd ja blogis jääb vahe sisse või kirjutab Pullerits nagu krahv Lermontov vasaku käega kui parem sidemes ja valu palju?
Ärge hakake lahmima, olge sõbrad ja erimeelsused lahendage tsiviliseeritud dialoogi korras.
Kui rääkida mersust, siis ei koti meid teised Nabi või Mardna või Meri mersud vaid ühe superkuulsa ajakirjaniku isikliku mersu kus lauldi kuulsaks read: "aga praegu istun ma oma mersu tagaistmel, ja diiselmootor laulab mulle vaikset laulukest. Hea et sain kupatada rooli taha eide,..."
Eesti on väike maa, siin ei ole rohkem kui üks superkuulus ajakirjanik ja me vist teame kes......
Need vaktsiinid ja maskid peavad olema vähemalt sama head ja vajalikud asjad nagu Jeesus Kristus ja ristiusk. Õigus on ka neil kes ütlevad, et Toompeal rahvale korralikult peksa ikka ei antud. EL il on kuhu areneda ja suund on paigas. Kes vabatahtlikult ennast zombiks ei muuda seda motiveeritakse. https://5minutes.rtl.lu/actu/monde/a/1715394.html?fbclid=IwAR2AN8tqI_jb2b1lvaAoMP7vh6H404vKugtODKHSUaj_2NyNVuB21HQmNHA
Priit kindlasti ei ole superkuulus, temaon rahvusvahelinne fenomen. Hoidis tuumapommiga kirbul somme, et need õigeid kombeid viljeleks, võib-ollaka norrakaid, et nende vihmavari auklikuks lasta kui talle Schibstedis kohta valmis ei sea, võimalik, et hoidis kirbul ka jänkisid, et need bronniksid talle demagoogia viimase sõna väljaõppe oma eriasutustes. Superstaar oleks Priidu kohta väga lahja, lausa alandamine. Tema jaoks meie piiratud keeleruumis puudub sobilik vaste. Kuidagi võiks akseptida kui super oleks suure essiga.
Kas PP rattaga veel üldse sõidab?
Mis küsimus see on?! Reede õhtul olin rattaga väljas üle nelja tunni!
Kas olite lihtsalt rattaga väljas või sõitsite ka natuke?
Tegin sellst isegi video. Varsti panen üles.
Eeskujuks peab olema vanadele ja noortele, niisama loksumine annab vähe vilja.
Paar märkust video kohta. Muss on nagu on aga olgu, see ei muuda miskit. Puudu on kilometraaz, kiirus, keskmine kiirus toidu viimisel ja keskmine kiirus uuele hankele minekul. Pulsist ei räägigi. Point on, et sõitja oli korralik, näitas isegi käega märke, tõmbas ohlikes kohtades hoo maha, see aga suurendab tegelikult ju sõitja koormust, seda mõju saab hinnata ainult pulsi järgi. Kahjuks sellist hinnangu võimalust ei teki. Muidu jah, parem kui niisama ringi luusimine. Igakord uus teekond, ei hakka igav.
Mitu Snickersit tunnis teenib?
Jõhkralt, MargusM! Peagi räägin sellest lähemalt. See on nagu puuga pähe!
Postita kommentaar
<< Esileht