Laupäev, september 25, 2021

Pullerits: Kuidas välismaale siirdumine Eesti sportlased tuksi keerab?

Eesti parima meesujuja Kregor Zirgi (fotol vasakul) maailma tipu lähedale viinud treener Kaja Haljaste rääkis eile Tokyo olümpia arutluskonverentsil Tartus Neinar Seli hotellis Lydia väga värvikalt, mis vahe on omaaegsetel ja nüüdisaja noorsportlastel. Ta meenutas, kuidas vanasti, vene ajal, sai sõidetud suvel ratastega üheskoos kuskile väiksesse kohta – oli see nüüd Luua või Luunja, seda ma paraku täpselt ei fikseerinud ja ega sel tähtsust olegi – treeningulaagrisse ja küpsetatud siis hommikul kambas pannkooke. Aga mis toimub nüüd!...

Nüüd, rääkis Haljaste, elavad sportlased Türgis laagris viie tärni hotellis ja kirtsutavad hommikusöögilauas poolesaja roa peale nina ning lähevad siis McDonald’sisse.

Haljaste ütles, et eks tahavad nüüdki noorsportlased olla nagu tema edukaim õpilane, Tokyo olümpial 13. koha saanud Zirk, kuid nad ei taha panustada selle heaks nii palju, nagu panustas Zirk. „Tööd ei taheta teha,“ lausus ta. „Olulisem on ilus soeng ja ilusad riided ja viied tunnistusel.“

Kümnevõistlustreener Holger Peel, kes rääkis konverentsil oma kauasest õpilasest Johannes Ermist (parempoolsel fotol paremal ja alumisel vasakpoolsel fotol), Tokyo olümpia 11. koha mehest, lisas, et nüüdisaja noortele sportlastele on isegi prügikasti välja viimine hirmus suur ülesanne, millega nad venitavad nii palju, kui võimalik. Tema sõnul on eriti raske spordis koostööd teha ja midagi loota edukate vanemate lastelt: kui nonde papad märkavad, et laps on veidi väsinud, võtavad nad võsukese kaasa ja viivad kohe soojale maale, kus saab surfata ja langevarjuga hüpata. „Tänapäeval on see [laste poputamine] näkku löönud,“ sõnas Peel.

Haljaste tõi tõelise spordimehe võitlusvaimu iseloomustamiseks näite minevikust, kui Zirk oli proovinud noore poisina triatloni ja jäänud neljandaks. Ta oli treenerile vihaga öelnud, et ei tee enam kunagi triatloni, ja oli Haljaste sõnul isegi asju loopinud ja löönud. „Sest ta tahtis ainult võita,“ lisas Haljaste.

Peel rääkis, et üheksakümnendate teises pooles sündinud kümnevõistlejate põlvkond Eestis oli fenomenaalne, ent ta oli enda kinnitusel juba kolm-neli hooaega tagasi öelnud, et see põlvkond sulab nagu või. „Kui ei ole organiseeritud tuge taga, siis asi laguneb ja ilus idüll on varsti otsas,“ rääkis ta kahe kergejõustikutreeneri, TÜ õppejõu Mehis Viru ja ettevõtja Jaanus Kriiski juhitud konverentsil. Ta tõi näite, et Maicel Uibol ebaõnnestus enne 13 tiitlivõistlust, kui ta võitis viimaks 2019. aasta Doha MMil hõbemedali. „See on raske teekond,“ tõdes ta.

Konverentsil tekkis küsimus, kuidas tunda ära, kas noorsportlane on perspektiivikas või mitte. Haljaste rääkis, et Zirgil (fotol paremal) on kahtlemata ujumises annet – ja seda oli kohe näha: tal on hea veetunnetus, koordinatsioon, jalgade töö. „Selle tunneb ära jalgadest, kes on hea ujuja,“ lausus ta. (Ühtlasi tunnistas ta, et Zirgil pole konnajalgu, mistõttu ta ei jõua kunagi rinnuliujumises maailma tippu.)

Peel meenutas, kuidas Erm oli jooksnud 12-13-aastase poisina 60 meetrit kõigest 9,4ga. „Perspektiivitu,“ kõlas tema hinnang. Pealegi oli Ermil palju sünnipäraseid probleeme, lisas Peel; liiati oli ta vibalik, isegi nõrguke. „Aga ta on nupumees, tema peas käivad protsessid teistmoodi,“ kirjeldas ta. „Talle ei saa rühmatrennis keerulisi elemente õpetada, ta ei võta neid omaks, ei arutle kaasa. Aga kui talle individuaalselt lähened, on ta õppimisvõime suur.“

Miks on siis läinud nii, et Erm ja Zirk (fotol vasakul), kes veel mõned aastad tagasi olid sama hästi kui imelapsed, kohe-kohe vallutamas maailma, pole viimasel ajal potentsiaali päriselt realiseerinud?

Haljaste ütles, et Zirgi koormused Inglismaal Plymouthis Jon Ruddi rühmas treenides läksid liiga suureks ja intensiivseks.

Ermi (fotol vasakul) arengu pidamajäämises on süüdi Ameerika, rääkis Peel. Ta seletas, et Euroopast on viimase paarikümne aasta jooksul läinud Ameerikasse õppima ja treenima mitusada võimekat mitmevõistlejat, aga ükski neist ei ole üliõpilasena suutnud täiskasvanute tiitlivõistlustel võita ühtegi medalit. „Seal ei tegelda isiksuse ega tehnika küsimustega,“ rääkis Peel, „vaid arendatakse ainult võimsust ja jõudu.“ Seda selle nimel, et saavutada edu NCAAs ehk Ameerika üliõpilaste meistrivõistlustel. „Viie kuuga tõmbavad nad su tühjaks,“ ütles Peel. Tema hinnangul ei ole Erm Ameerikas kõigi seal veedetud aastatega jooksuvõimetelt üldse arenenud.

Jah, tõsi, lisas Peel, üliõpilasena saavad kümnevõistlejad USAs summale 200-300 punkti juurde, mistõttu tundub, et tulemused on tugevad, kuid tegelikult jääb areng seisma. Peel ei pea Ermi, Uibo, Karel Tilga ja Karl Robert Saluri treenerit Petros Kyprianoud mingiks õigeks kümnevõistlustreeneriks, vaid pigem PR-meheks, kes on ehitanud oma kuvandi treenerina Eesti kümnevõistlejate arvelt. Kevadel oli Peeli andmeil pandud Kyprianoule Georgia ülikoolis sulg sappa – ja see info vastab tõele, kontrollisin.

„Johannesele oli USAs kindlustatud kõik,“ rääkis Peel. „See kõik oli talle liiga ahvatlev, ta pidi sinna minema. Ta ütles, et muidu on ta liiga laisk, et jääda sporti.“ (Möönan siinkohal, et tsitaat vajaks täpsustamist, et ega ma millestki valesti aru saanud või konteksti vääriti ei mõistnud.)

Peeli sõnul oli Ermi (fotol ülal vasakul) Ameerikas töödeldud, et ta ei tohi kusagilt mujalt raha saada ega mujal, täiskasvanute arvestuses võistelda. (Peeli iseloomustus Ermi kohta: „Päikesepoiss. Eraklik. Ei ole väga seltsiv.“) 

Peel rääkis, kuidas Erm (fotol paremal) tuli tänavu kevadel USAst tagasi, paljas nagu püksinööp, lisaks vigastatud. Alles 6. juunil oli ta tohtinud teha kiirjooksu, aga ikkagi lonkas rajal. Alles 27. juunil, poolteist kuud enne olümpiastarti, oli ta saanud panna naelikud jalga. Teivashüppe trenne alustas ta Eestis suvel nii, et jõudis esimesel korral üle pika aja hüpates 3.50ni. Peeli sõnul oli Erm viis kuud sisuliselt treenimata. „Olümpial tegi ta imet,“ väitis Peel. Erm sai 8213 punktiga Eesti kolmikust parima, 11. koha. 

Haljaste sõnul jõudis Zirk (fotol vasakul) Inglismaal treenides väga halba seisu, ületreenitusse. Jah, lisas Haljaste, Zirki oli hoiatatud, et ärgu ta Plymouthisse treenima mingu, ent ta oli oma otsuse teinud ja tahtis minna. Miks ta ikkagi läks? „Inglismaal imponeeris see, et seal oli bassein ja sa said basseini sisse,“ ütles Haljaste, hääles tuntav iroonia, mida põhjustas see, kui kõrvutada sealseid olusid Eesti tingimustega. Aga probleem on selles, selgitas Haljaste, et Rudd tegeleb sisuliselt ainult paari oma tippõpilasega, teised on tal lihtsalt ballastiks, kellele patsutab pärast trenni õlale ja küsib, kuidas vanaema tervis on. Haljaste sõnul jäi Zirk Ruddi silmis tippude ja ballasti vahepeale.

Lõpuks oli Zirgi seis Plymouthis nii halb, et kui ta Inglismaalt edasi Türki treenima läks, polnud ta algul suutnud ühtki täistrenni kaasa teha. Aga vähemasti nüüd on Zirk Türgis Haljaste hinnangul väga heades kätes.

Peeli soovitusel oleks Erm (fotol paremal ja all vasakul) pidanud veel paariks aastaks Eestisse jääma, mitte Ameerikasse siirduma. Nüüd on nende koostöö selline, et Peel edastab Ermile mõtteid – ta koostab talle iga aasta septembris pika kokkuvõtte – ning Erm selekteerib Peeli mõtted oma peas ära ja paneb neist oma pildi kokku. (Ta on hea matemaatilise võimekusega, sh hea malemängija, kinnitas Peel.)

Lõpuks küsiti konverentsil nii Peelilt kui Haljastelt, mida nad soovitaksid neile, kes tahavad spordis oma suured unistused ellu viia.

Haljaste: „Mitte mehele minna või naist võtta – segavaid tegureid tuleb juurde.“

Peel: „Loobu kõigest, on esimene mõte. Kui tahad seda mängu mängida, mängi surmani.“

Pärast konverentsi lõppu astusin Haljastele, keda ma varem ei tundnud, ligi ja tutvustasin end ning tänasin, et ta rääkis väga ausalt ja otsekoheselt, mille poolest nüüdisaja nooored sportlased erinevad varasemate aegade noorsportlastest, ega proovinud midagi poliitkorrektselt siluda. Haljaste tunnistas, et oli küll üritanud algul end tagasi hoida, kuid ei suutnud. „Poliitikut minust ei saa,“ sõnas ta.

Foto 1: Kregor Zirk startima Tokyo olümpial 200 meetri vabaltujumises. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Johannes Erm (paremal) Tokyo olümpia kümnevõistluses 400 meetri jooksu lõpusirgel. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 3: Johannes Erm Tokyo olümpia kümnevõistluses oda viskamas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Kregor Zirk 2019. aasta MMil 100 meetri liblikujumises. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Kregor Zirk Tokyo olümpial 100 meetri liblikujumise lõpetamise järel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Johannes Erm Tokyo olümpia kümnevõistluses 1500 meetri distantsil. Taamal sinises särgis Karel Tilga. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 7: Eesti kümnevõistlejad (vasakult) Maicel Uibo, Johannes Erm ja Karel Tilga Tokyo olümpial 1500 meetri jooksul lõpu järel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 8: Johannes Erm Tokyo olümpia kümnevõistluses teivast hüppamas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 9: Johannes Erm Tokyo olümpia kümnevõistluses teivast hüppamas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 10: Kregor Zirk 2019. aasta septembris MM-rallil Türgis Marmarises. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 11: Johannes Erm Tokyo olümpiastaadionil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 12: Johannes Erm Tokyo olümpia kümnevõistluse kõrgushüppes eduka katse järel rõõmustamas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

54 Kommentaarid:

At 13:41, Anonymous Anonüümne said...

Türgi 5 tärni panebki nina kirtsutama Eestist sinna minnes. Ei tea mille eest seal tärne jagatakse, ilmselt mitte toidu eest vaid pigem miskite kvantitatiivsete näitajate pealt. Elu ongi teine kui vanasti. Eks ongi keerulisem igal alal. Sellist Eestit me ju meie juhtoinaste sõnul tahtsimegi. Rikkurite lapsed ongi hellitatud ja ülbed. Sellepärast ongi väljamaal klooatri tüüpi koolid kõrgklassile, et neid irrutada lapsepõlve poputamisest ja panna neid keskenduma olulisele. Kahtlemata on olulisemad head hinded tunnistusel kui sportlik areng kitsal alal. Olümpia ülistamine treenerite poolt on sama rumal kui uskumine sotsialismi ja kommunismi. Olümpia ei maksa elektri ja sooja arveid, ei toida kõhtu ega võimalda normaalset pereväärtustega elu. Olümpiale minek on munga ja nunna elu, kelle vanemad on pannud kloostrisse, sest neil pole rohkem kaasavara neile lihtsalt edasiseks eluks anda vaeses Euroabist sõltuvas riigis.

 
At 16:45, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

Ei noh olümpia on tore asi ja olümpavõit peaks olema iga sportlase eesmärk. Samas isegi olümpale jõudmine on suur saavutus ja nõuab palju pühendumist ja kõvasti rahalisi vahendeid. Eesti treenerid taunivad küll seda välimaal treenimist ja sealsete kõrgkoolide eest võistlemist, aga milline on alternatiiv? Kas kõik need Ermid, Uibod ja Zirgud saaksid oma riigilt ja sponsoritelt piisavalt tuge ja rahalisi vahendid, et siin treenides maailma absoluutsesse tippu jõuda? Kas meie treeneritel on tarkust, et anda viimane lihv olümpiasportlasele, või piisab nende tarkusest vaid noorteklassi medali tarbeks?

 
At 17:12, Anonymous Anonüümne said...

Treenerid on meil head, kõik muu on nõrk - tahtetud rikaste vanemate spordilapsed, spordirajatised, alaliidud, klubid, spordimetoodikuid produtseerivad kõrgkoolid...

Meie head treenerid pannakse lõpuks kotti nende omade õpilaste poolt - jätavad sportimise järele ja hakkavad treeneriks. Kanter, Nool...

Paha lugu, et meie atleedid hääletavad jalgadega.

 
At 21:40, Anonymous Anonüümne said...

See jutt on vast ikka alati olnud, et vanasti olid noored tugevamad. Suuremalt jaolt võistlevad meie omad teiste heaoluriikide noortega - ajastust tingituna on nood ilmselt iseloomult suuresti samasugused?

Eesti-keskselt on huvitav küsimus, kui palju mõjutas 1990ndate aeg. Kui peaks paika, et "võitjate põlvkonna" lapsed said ema- ja isahoolt vähem kui NL ajal. Vanemad ehitasid noort riiki, polnud aega lastega tegeleda, mistõttu liialt omapäi kasvanud laste iseloom jäi nõrgaks. Ja tulidki ebakindlamad sportlased. Noh, midagi sellist.

Samas praegune mindfulnessi, meditatsioonide jm vaimse poole rõhutamine võiks anda ülimalt huvitavaid tulemusi sportlaste puhul. Võiksime justkui saada väga meelekindlaid ja avara mõtlemisega inimesi, aga kes teab.

Ameerika mõjude osas - PP või keegi teine Postimehest võiks uurida, kuivõrd kehtib sarnane jutt nt Ameerikasse ülikooli läinud korvpallurite puhul? Neid tundub ka üsna palju olevat praegu. Kas nad saavad USAs parema kooli kui Euroopa tippklubide noortesüsteemis? Kas õpivad mängima targemalt, või ka ainult jõulisemalt kui Euroopas?

Üldiselt on suht raske praegu 20aastane vmt olla, jube palju valikuid ikka. Tippsport oma pompöösse reklaami- ja turundusmölluga tundub ausalt öeldes järjest võõristavam. Mul lapsed väikesed, trennis nad ei käi, aga kuidagi ärevaks teeb kogu see noorsportlaste väga varajane "ära mõõtmine", et kellest saaks asja ja kellest mitte (kuigi mõneti on see ka sümpaatne, umbes nagu geenidoonorlus ja teave oma kaasuvatest haigustest). Ma ei teagi, kas praegused treeningrühmad kasvatavadki kohe algklassivanuses tippsportlasi, mitte lihtsalt tugevaid inimesi?

Meenub, et vist Jaak Salumets ütles, et enne 15ndat eluaastat pole sportlasel mõistlik spetsialiseeruda. Kas praegused treenerid noogutaksid sellele kaasa?

Mul tädi on kauane kergejõustikutreener, mäletan, kuidas mõne aasta eest jutustas, et väikesed tüdrukud räägivad juba 3.-4. klassis, et peavad "stressi" tõttu "tippspordist loobuma". :) Stress võib päris kindlasti olla, lihtsalt huvitav, kuidas see meedia-keel külge hakkab.

Väga huvitav postitus oli, tänud, Priit!

 
At 02:41, Anonymous Anonüümne said...

Eestis on raha sportlaste toetamiseks küll ja veel. Vaadake ringi, meil panevad maailma mastaabis väga keskpärased sportlased sponsormasinatega mööda linna.

Noorteklassi pallimängus treener ütles time outil korralikud krõbedad sõnad, seda asja eest. Pooled tüübid, enamasti kõige talendikamad ja platsil kui väljaspool kõvatajad, rikaste lapsed, hakkasid vaat, et töinama. Spordilaager on tänapäeval rohkem tubades meelemürkide tarbimine ja kohalike voodis järgi proovimine kui spordi tegemine. Pigem oled imelik kui neid ebasportlikke asju kaasa ei tee.

Mulle ei meeldi jalgpallur Sterlingu väljaütlemised, aga piisab ühest artiklist, et aru saada, miks temast sai tippsportlane. Tal oli tahtejõudu hoolimata vaesusest nagu nendel Lõuna-Ameerika poistel, kes mängivad asfaldil paljajalu. Aga meil kurat ütlevad poisid, et kunstmuru pole piisavalt pehme, nad ei saa trenni teha. Lisaks trenni, kooli, sealt koju vedamine. Ihastest veetakse lapsi autoga edasi-tagasi A Le Coqi. Keskmisest miljonites jõukam tuttav rääkis, et tal tundsid naabrid muret finantsilise olukorra pärast, sest näevad teise ja seitsmenda klassi last minemas kooli kui trenni bussiga ja kuulsid enda lapselt, et jõuka peres lastele õunapuu alt õunte kokku korjamise, vanavanemate juures käimise, sealgi õunte korjamise, kartulivõtu, nõude pesemise ja oma toa koristamise eest sentigi ei maksta. Kui lastele makstakse vanaema külastamise või oma toa koristamise eest...on raske tippsportlast oodata, isegi kui on talenti.

Vaadake tippratsutajaid, paljudel neist pole raha osta endale tipphobust, aga kui ratsanik suudab end hästi näidata keskpärase suksu seljas, kutsuvad kõige paremate hobuste omanikud ta taltsutama eliittäkke- ja märasid.

Usun, et GG oleks olnud sama hea sõitja kui OT, aga nagu vist ka vana G ise on öelnud, samal ajal kui O sõitis, garaažis putitas ja tegeles endaga, pani GG tina ja tegi lollusi.

Soovitan külastada Ujula Konsumit ja vaadake, mis on noorsportlaste kui juba tuntud nägude toidukorvides. McDonalds on selle kõrval veel tervislik. Kõige imekspandavam vaatepilt avanes mõned aastad tagasi, kui Eesti spordimaastikul arvestatav tegija ostis kaks päeva enne võistlust mitu külmutatud pitsat ja kaks kuuspakki. Vaevalt ta mustadeks päevadeks neid ostis.



 
At 23:40, Anonymous Anonüümne said...

See Leninakani poe valvamine on väga hea ajakirjanduslik eksperiment.

 
At 10:27, Anonymous Õelutseja said...

Miks noor mees peakski tahtma nt kümnevõistluses tippu tõusta? See on ju eriala, millega normaalse äraelamise saad ainult siis, kui oled tippude tipus. Samahästi võib valida mingi teise ala - jurist, oskustööline, IT-valdkonnas või mis miganes tehnilises valdkonnas, kasvõi ajakirjanik ning mõistlikuks eluks pole vaja isegi mitte Eesti tipus olla rääkimata Euroopast või maailmast.

Ja selle treeneri nõuanne mitte naist võtta - kahtlemata väga õige ja praktiline, aga kas see peaks või saaks noori spordi juurde meelitada? Ehk edu spordis tuleb väga suure riskiga kõige muu arvelt, valides mõne teise eriala on äraelamine suurema tõenäosusega kindlustatud. Lisaks on soovi ja eelduste korral ka selles võimalik samamoodi tipptasemele jõuda nagu spordis, ka pakub see samamoodi rõõmu eneseteostusest juhul kui eriala on vähegi oma maitse järgi valitud. Nii et mille poolest oleks sport noorele inimesele parem valik? Sest siis ebaõnnestunud tipp- ja muud tugitoolisportlased kiidavad? Sest siis ei vaadata sulle laitvalt kui kellelegi, kes ei viitsinud pannkooke küpsetama sõita? Odava kiituse nimel peaks kõige muuga riskima?

 
At 12:31, Blogger Priit Pullerits said...

Lp 10:27, küsite: Nii et mille poolest oleks sport noorele inimesele parem valik?

Siin on kaks varianti, miks.

Esiteks, sa pead tõeliselt tahtma, sport peab sind huvitava, paeluma, sa pead olema fanatt, sa pead seda nautima - kui ei, siis tõesti ei ole mõtet sporti teha. Tippsport on ainult fanaatikuile, kes sellest tiivustuvad; muul juhul valitagu tõesti muu ala.

Teiseks, ainult tippsport, kui seal õnnestub midagi saavutada, annab tõeliselt suure emotsionaalse rahulduse, naudingu. Jah, rõõmu võib saada ka mujalt, olgu mingi tööülesande täitmisest või minu pärast kas või kellegi n-ö rajalt maha võtmisest, aga need on kitsalt isiklikud rõõmud. Suurim rõõm on jagatud rõõm. Ma ei usu, et on suuremat jagatavat rõõmu, kui jagada oma võidurõõmu olümpiavõidust või MM-tiitlist kogu rahvaga.

 
At 14:36, Anonymous Anonüümne said...

Lp 12:31
siin on küll valeväide, et sporti pole mõtet teha kui sa ei ole fanatt. Laps peabki sporti tegema, et ta keha areneks, et ei tekiks paksperseid, lotendava kõhuga, halva rühiga, tervisega noori inimesi. Küll ei pea tippsporti tegema, see on fanaatikutele.

 
At 15:01, Anonymous Anonüümne said...

Rajalt kellegi maha võtmine pakub tõesti rõõmu, peavoolumeedia annab võimaluse ka seda kogu rahvaga jagada - need reality show'd on väga õpetlikud ja kogukonda kokku toovad nähtused - selle eest aitäh!

 
At 15:18, Anonymous Anonüümne said...

Miski ei toond kogukonda rohkem kokku kui Priidu vägiteod ameerikas (puumad ja jeebimeeste suhk) baltikumis hiinas ja eestis.

 
At 17:40, Blogger Valdur said...

Ma loodan, et sissekanne ei peegelda konverentsist kõlama jäänud peamist sõnumit. See oleks küll nukker. Olen SA Noored Olümpiale stipikonkursside raames kõnelenud mitmete noorsportlaste treeneriga. Nii mõnegi jutust on kas otse või kaudselt tulnud sõnum, et just tema, kes on noort lapsest peale treeninud, on kõige õigem sportlast edasi maailma tippu viima. Hirm sportlase kaotamise osas on suur. Mis on mõistetav. Samal ajal toovad noored ise välja, et edasiseks arenguks on vaja treenida endast tugevamatega. Eestis on sellist "sparringu"võimalust vähe, mõnel alal pole üldse. Konkreetselt Ermi näite puhul, oli noormehel juba näiteks enne SANO stipile kandideerimist peas USAsse minek ära otsustatud. Otsus, mille omavahelises vestluses kiitsid heaks kaks meie OM kergejõustikumedalisti. Keeruline kui mitte võimatu, eriti just rahaliselt, on kokku panna kombinatsioon Eesti treener + välismaine treeningrühm. Töö on vaja ära teha ja sisemist konkurentsi on vaja. Ma ei oska hetkel tuua ühtegi head näidet sportlasest, kes on Eestis treenides ilma tagasilöökideta ja tugevamate treeningpartneriteta jõudnud tiitlivõistluste medalikonkurentsi.

 
At 23:39, Anonymous Anonüümne said...

Treeneri positsioon muutub ajas, nood vuntsidega villadressides vile kaelas meeste koht on küll olemas, kuid sportlane määrab järjest enam. Mida enam sportlane tipupoole edeneb, seda enam ta määrab. Treeneri vaatest nukker pilt. Seda kasvõi meie Tokio olümpiavõitja karjääri jälgides.
Kuid võtame meie tennisistid, kes rahvusvahelisi turniire oskuslikult valides on edu saatnud. Mis on kõva ja laia kandepinnaga ala. Treenereid vahetatakse kui sokke, mis tundub vastuoluline, kuid mis on tennisistile vajalik ja kasulik. Kes on nendel otsustel sportlase kõrval?
Hetkel võluvad meie tippe slaavlased. Anettil on venelane ja Kaial on serb. Laver karikal esindasid slaavlased vana maailma võimsalt muu maailma vastu, koonduses olid 7st 4 venelased või vene juurtega Medvedjev, Rubljov, Tsitsipas ja Zverjev. Millal nad meid üle võtsid?

 
At 08:42, Anonymous Anonüümne said...

Holger Peel ja statistika. Ta on tubli treener aga statistika võiks jätta kõrvale.
Kümnevõistluses ei võideta üldjuhul noores eas medaleid, seetõttu ülikoolisportlased ka ei võida neid.

 
At 11:30, Anonymous Anonüümne said...

Häid uudiseid - https://sport.delfi.ee/artikkel/94698037/muncheni-riigiprokuratuur-sulges-mati-alaveri-toimiku

Kuidas nüüd rehabiliteerida Matit, kuhu tema energia Eesti kasuks suunata? Vara on teda veel rahulikult pinsile lasta. Selline kogemus, piiride kompamine ja ületamine omab meeletut tähendust kaasaegses spordis. Vaevalt, et Matit huvitab lihtsalt loengute pidamine. Võiks olla mingi väärikam rakendus tema talendile.

 
At 18:02, Anonymous Anonüümne said...

Kindral ja Andrjuha võiks panna püsti uue eratiimi. Peasponsorlust võiks küsida Sünlääbilt.

 
At 18:59, Anonymous Anonüümne said...

18:02 just, eesti sport saaks jälle jalad alla ja peameedia spordi rubriigid ei pea tühjuse sisustamiseks soome rallimeestest kirjutama.

 
At 20:36, Blogger Priit Pullerits said...

Pean tunnistama, et olen sedapuhku kommentaatorites pettunud. Panustasin päris palju, et tuua teieni ägedat ja intrigeerivat ja suhteliselt eksklusiivset otseinfot, mis võinuks autelu tekitada, aga peale paari esimese, kes tõesti kirjutasid südamest ja sisukalt, pole teised suutnud teemaga kaasa tulla. Jah, see on pettumus. Ma isegi kaalusin laupäeval ja pühapäeval, et panen selle sissekande siin veidi töödeldud kujul ja teistsuguse alateemade järjestusega Postimehe veebi, kuid leidsin, et pigem hoian oma blogis eksklusiivi; kuid nüüd tuleb välja, et vist oleks tõesti laiema kõlapinna saavutanud seda sissekannet peavalumeediasse viies. Siin ei ole kaasarääkijaid ja teema arendajaid...

 
At 20:39, Anonymous Anonüümne said...

Nüüd on kogukonnal aeg vabandada, olgu olla!

 
At 20:53, Anonymous Anonüümne said...

Ega diletandid ei tohigu nii tähtsal teemal sõna võtta ja kui juba siis väga heade argumentide ja põhjendusetega - sest kaalul pole midagi rohkemat ega vähemat kui Eesti spordi olevik ja tulevik. Aga ju on teematundjaid ja valdajaid vähe ja ega sel teemal ei saa ega tohi lahmida.

 
At 21:50, Anonymous Anonüümne said...

Ajakirjanike keeles: noored sportlased loodavad saada Democratic Gazettis Newsweeki tasemel ettevalmistust.

 
At 22:11, Anonymous Anonüümne said...

Paljudel mail on valida, kas surra nälga või riskida sundvaktsineerimisest saadud tüsistustega. Spordi teemad lähevad väha korda, kui mustad pilved pea kohal hõljuvad

 
At 06:41, Anonymous Anonüümne said...

22:11 Valige vaktsineerimine, jääte elama!

 
At 13:01, Anonymous Anonüümne said...

Jääte elama vaevustega.

 
At 13:38, Anonymous Anonüümne said...

Mul on juba nälg aga ei vaksineeri ka.

 
At 15:21, Anonymous Anonüümne said...

einoh, Priit viskab sigade ette pärleid... aga teie... ainult ilgute...
oleks tore küll, kui keegi nüüd vastutuse võtaks ja vabandaks....

 
At 16:19, Anonymous Anonüümne said...

Olgu mina vabandan. Tegime Priidule liiga. Aivar, võhmamees ja triiatlonimees

 
At 18:12, Anonymous Anonüümne said...

Kas Priit on kunagi vabandanud? ei ole, sest vabandamine on pehmodele.

 
At 19:30, Anonymous Anonüümne said...

18.12 õige!

 
At 19:31, Anonymous Anonüümne said...

Kogukond peab selle meeles, kollektiivne aju on igavene, kui meil läheb meelest siis meie pojad mäletavad et Priit keeldub vabandamast nagu bõkk

 
At 21:57, Anonymous Anonüümne said...

Ah Priit on bõkk mees?

 
At 22:30, Anonymous Kogukonna lihtliige, endine aktiivne spordimees said...

Mehed, kogukond, PP pani meile puremiseks väärtusliku artikli, ent me ei saanud teema arendamisega hakkama. Kas teid häirib, nagu blogi juht märgib, et võib-olla tulnuks see artikkel peavoolu panna. Kogukond ja peavool on võrdluses! Mina igatahes vabandan, seekord ei olnud me ülesande kõrgusel.

 
At 22:56, Anonymous Anonüümne said...

Tundub, et Padre ka ise on tühi, ei midagi uut...või siis valmistub lajatama..

 
At 23:57, Anonymous Anonüümne said...

Oleks tore küll, ammu pole litakat olnud, siuhke vaikne vindumine ne mjaaso ne rõõba. See ei kõlba kuskile

 
At 00:53, Anonymous Anonüümne said...

Ei tule siit leebemat litakapoegagi enam, valusast litakast rääkimata. Vanus ja logisev tervis on teinud paraku oma töö. Jäävad vaid turvalised heietused ja naisteka stiilis pisarakiskujad.

 
At 07:17, Anonymous Anonüümne said...

Noored sportlased peaks vaatama Aasia või Piusa poole. Ettevalmistus tähendab energia kogumist võistluseks. Kas staadionil ringe joostes kogub energiat? Ei, energiat ainult kulub. Kas ürgmees jooksis enne mammuti küttimist kümme tiiru ettevalmistuseks. Ei, ta istus pimedas koopas ja kogus seal energiat soorituseks. Istudes enne tiitlivõistlust kaks kuud pimedas koopas, tuleb medal ära. Euroopa võistlusteks pole mõtet Taisse sõita, seal olla kõige paremad koopad, saab ka Piusa koobastes asi aetud.

 
At 08:14, Anonymous Anonüümne said...

Treenerid niigi hädas noorte lingamilaagritega. Ei ole see siiani tulemusi kindlustanud. Ainult vesise suuga treenerid soovitavad seda pimedas treenimise juttu noortele ja lollidele. Pärast uurivad IR kaameratega jäädvustatud soorituste tehnikat ja rütmi.

 
At 11:50, Anonymous Anonüümne said...

Padre tuleb veel tagasi. Müttab talvel hoolega jõusaalis ja kevadel paneb teile kõigile kruusal liivas düünides mägedes metsas ja asfaldil nii et tükid taga. Saate näha.

 
At 12:21, Anonymous Anonüümne said...

Priidu sõber Kadastik on puhta segi läinud. Kirjutab telfis midagi rahvusest, soost ja haridusest. Mida arvavad võhmamehed sellisest kitsekärneri teoviisist? Kas mõistame ukka või kiidame heaks?

 
At 12:26, Anonymous Anonüümne said...

Kadastik paneb kulda. Tahtsime olla kui põhjamaalased, aga üle oma varju ikka ei hüppa, ikkagi oleme idaeurooplased - organiseerimatu umbusklik mass.

 
At 12:48, Anonymous Anonüümne said...

Mis ida see on vana hea talupojs tarkus või common sense aga nüüdsel ajal kus kõik on võrgutatavad jääb seda üha vähemaks paraku.

 
At 12:52, Anonymous Anonüümne said...

Ei jää vähemaks. Loe õigeid asju käopoja.

 
At 13:02, Anonymous Anonüümne said...

Padre peaks korra majja lööma. Orava käo ja jaani poegi on kommentaarium täis tõsist juttu aja nagu rosinaid saia seest taga.

 
At 15:00, Anonymous Anonüümne said...

Ammu pole kuukokkuvõtteid olnud, et palju kilomeetreid ja keskmine kiirus milline, kus pandi, kellega pandi ja kas üldse pandi.

 
At 15:12, Anonymous Anonüümne said...

15:00 kellega pandi on privaatne küsimus. Huu on ka vaikseks jäänud. Poikoteerib kogukonda ilmselt.

 
At 15:24, Anonymous Anonüümne said...

Olgu privaatne siis aga selle võiks asendada teabega, et milline oli panemise rütm.

 
At 15:33, Anonymous Anonüümne said...

Grünthal olevat kätte saadud ja ära sundvaktsineeritud. Ilmselt ka Käol pole pikka pidu, arvestades aastatetagust terviseprobleeme, nagu ta ise kirjutas, peaks ta ise ennast üles andma.

 
At 15:52, Anonymous Anonüümne said...

Kägu on nutikas vend. Niisama lihtsalt ta end arreteerida ei lase.

 
At 20:10, Anonymous Anonüümne said...

Huu on ilmselt lihtsalt poweri kaotanud. Sisse süstitud vaktsiinid on organismilt viimase energia viinud

 
At 20:15, Anonymous Anonüümne said...

Ei ole kerge see elu planeedil maa. Kui oled riigitruu ja alandlik, ootab sind sind kohitsemine ja kiibistamine. Nii on juhtunud kunagiste kõvade meestaga, nagu Pullerits, Huu, Säinas ja veel mõned isaksed. Teadaolevalt mõned ei toibunudki enam teisest süstist. Sama kui oled nutikas ja kange vend nagu Grünthal või Kägu, siis peetakse sulle jahti nagu miskile elajaloomale. Rasked ajad!

 
At 20:31, Anonymous Anonüümne said...

20:15 sisukas kokkuvõte.

 
At 21:01, Anonymous Anonüümne said...

Säinas emigreeris ameerikasse. Elab turvalises väikelinnas Kaljumägede eelmägedes. Kasvatab lambaid ja õhtuti mängib lõõtspillil saksa polkat.

 
At 23:10, Anonymous Anonüümne said...

Kolleeg kurtis, et tahtis otse talunikult talvevarusid osta. Läks kohale ja täiesti pekkis värk. Kartulid ja porgandid olid pesemata. Tehing jäi katki, sest kurat, Mercedes GLS pole mingi ZIL, kuhu mullast kartulit panna. Sõitis linna tagasi ja läks ostis supermarketist mullata kartulit. Pole kerge elu 21. sajandil. Täis raskuseid ja kannatusi nagu mullane kartul. Mis siis saab, kui tuleb krahh? Isegi kartulikoori ei saa süüa, kuidas sa mullaseid sööd? Kas keegi inimesele ka siin riigis mõtleb?

 
At 23:44, Anonymous Anonüümne said...

Glsiga kartulite varumine on nagu hübriidi elektriga laadimine. Kui nii palju pappi siis tulebki poest osta ja benssu paaki lasta.

 

Postita kommentaar

<< Esileht