Pullerits: Kuidas 35 aasta tagune reaalsus mulle privaatselt kätte toodi? Ja mis ma sellest arvan?

Nii need asjad Vene armees küll ei käinud! Peeter Rebase romantiliseks põnevusfilmiks tituleeritud «Tulilinnus» on stseen, kus seersant röögib rivi ees ja hoiab rivis seisjaid oma hirmu all, annab ühele sõdurile isegi kõva kolaka, nii et too kägarasse tõmbub. Seal rivis seisab ka filmi peategelane, reamees Sergei (Tom Prior, pildil paremal), kelle otse ette suunatud kivistunud silmist on näha, et temagi kardab. Ja siis astub seersant tema ette ning käsib, et ta annaks perverdile peksa.

Kõik paistab justkui õige ja usutav, ent ei ole seda ometi. Neile, kes pole Vene armees teeninud, jääb küllap märkamata üks suur sisuline möödapanek, aga neile, kes on teeninud, peaks see ebakõla kohe silma hakkama. Huvitav, et filmi tegemise käigus keegi sellele tähelepanu ei juhtinud.

Ilmselt tuleneb too prohmakas tõsiasjast, et Rebane, ühtlasi filmi stsenarist, on 48 ning pole ise Vene armees teeninud. Nagu ka muidugi inglane Prior (30), kaasstsenarist.

Nagu filmist selgelt aru saada, on reamees Sergei Serebrennikov vägivaldse rivistseeni ajal starik või koguni dembel. On jäänud vaid loetud kuud või nädalat, mil ta armeest koju pääseb. Ta tahab minna Haapsalu õhujõudude baasist tagasi Venemaale kodukülla, kus on vaja aidata ema, mistõttu loobub ta polkovniku auastmes ülemuse tehtud pakkumisest jätkata karjääri sõjaväes. 

Kui oled starik ehk teise aastakäigu teise poole mees, teeninud juba vähemalt poolteist aastat, siis mingi seersant sinu peale Vene armees häält ei tõsta. Rohkem kui ametlik, määrustikujärgne hierarhia luges Vene armees mitteametlik, määrustikuväline hierarhia. Selle järgi moodustasid teise aastakäigu mehed, tšerpakid ja starikid – eriti need, kes teeninud juba poolteist aastat ehk starikid, vanakesed – omaette klassi, kelle kohta ei kehti samad reeglid, mis esimese aasta meeste ehk salaagade kohta. Ammugi neid ei terroriseeritud. Ja ammugi ei ähvardatud, hirmutatud, terroriseeritud dembleid ehk neid, kes ootavad märtsi lõpust saabunud kaitseministri käskkirja järgi kevadel ja suve hakul koju minekut. Nemad on absoluutselt puutumatud. (Seda, et Sergei on raudselt teise aastakäigu teise poole mees, kinnitavad ka mitmed detailid tema sõdurivormis, mida taas ei märka need, kes pole Vene armees teeninud, aga mis seal teeninuile kuulutavad juba kaugelt kõike; sama käib tema lopsaka soengu kohta.)

Lühidalt: rivistseen ei ole usutav. Stsenaristid pole kas teadnud või arvestanud Vene armees kehtinud tegelikke suhteid ja reegleid; ja pole ka ühtki viidet, mis ütleks, et Haapsalu lennuväebaasis oleks kehtinud teistsugused reeglid – mis oleks samuti väheusutav.

See võib tunduda norimisena, ent arvestades, millise detailitäpsuse ja elutruudusega oli Rebane koos oma meeskonnaga suutnud taasluua nõukogude aja olustiku, seda nii lennuväebaasis kui väljaspool, olgu Moskvas või Tallinnas, pole ime, et üks eksimus nii teravalt silma jääb. Tavaliselt on kõigis neis mittevene filmides, mis käsitlevad Venemaad ja vene elu, alati tuntav, et kui palju filmitegijad ka pole pingutanud, ehedat vene tegelikkust pole nad suutnud ekraanil tekitada ega ole ka vene inimese hinge suutnud tabada. Venemaa ja venelased on niivõrd erilised, et need filmitegijad, kel puudub nendega isiklik põhjalikum kogemus, jäävad sellele materjalile lihtsalt alla.

Tõsi, leidus ka muid detaile, näiteks sõnavaras, mis reetsid, et filmitegijail jääb elulist kogemust vajaka. Vene armees ei kasutatud kellegi peale röökides nii pehmet sõna, nagu rajakas (vähemalt nii oli see inglise keelest eesti keelde tõlgitud), vaid käiku läksid palju mahlakamad ütlemised, mida siin kirjapildis oleks räige välja paisata. Samuti ei kasutatud leebet sõna «pervert», nagu kõlas seersandi suust rivistseenis, vaid öeldi otse kas «piderast, bljääd» või «jobanõi piderast». (Siiski kostis mõne stseeni taustal ka ehedat vene armee sõimusõnavara, nagu priduurok.)

Nii palju siis kriitikat, sest muus osas on Rebane teinud üllatavalt hea ja ajastutruu filmi. Sain seda näha eelmise nädala neljapäeva hommikul ihuüksinda Tartu Lõunakeskuses Apollo kinos, kus mulle oli korraldatud privaatseanss. Ausõna, mina üksi ja mitte kedagi teist. Et saaks rahulikult vaatamisele keskenduda. Seega nägin Rebase filmi ligi nädal aeg varem, kui kõik need kuulsad ja mõjukad, kes tulid sel nädalal kokku Tallinnas, et vaadata karmistunud koroonapiirangute tingimusis «Tulilindu» üheskoos. Ma ei saa ju sellise rahvakogunemisega riskida – tervist tuleb hoida!

Kolmapäeval võtsin Rebasega ühendust ja rääkisime tema filmist pikemalt. Mul tekkis selline mõte, et balletti «Tulilind», mille järgi on ka film oma pealkirja saanud – miks, see oleks juba pikem lugu –, on ju peetud helilooja Igor Stravinski loominguliseks läbimurdeks, mis ühtlasi tähistas tema koostöö algust impressaario Sergei Djagileviga, millest lähtudes võiks tõmmata paralleeli, et kas filmist «Tulilind», miks on tõesti hästi tehtud, võiks saada Rebase loomingulise läbimurde ning Tom Prioriga koostöö tähistaja? (Liiati, muide, mängis Prior filmis tegelast nimega Sergei ja paralleele võib leida muidki, kui kaevuda.)

Hea meelega oleks tahtnud kirjutada Postimehele filmist arvustuse, sest tegin vaatamise ajal mobiiltelefoniga endale valgust näidates väiksesse märkmikusse tervelt seitse lehekülge märkmeid. Aga kultuuritoimetaja oli sõlminud arvustamiseks juba kokkuleppe.

Nüüd jääb veel vaid küsimus, kas mul mõnest filmitegelasest kahju ka oli, sest väljaütlematagi on selge, et heaga see armukolmnurk lõppeda ei saanud. Kui kellestki kahju oli, siis naispeategelasest Luisast. Aga samas ei saa jätta imestamata, kuidas ta küll nii naiivne, pime ja loll oli, et ta läbi ei näinud ja ära ei tabanud, mida mehed tema kõrval teevad. Aga võib-olla tol ajal ei osanudki enamik inimesi selle peale tulla?

Kolm stseeni olid filmis minu kui mehe jaoks absoluutselt liiast. Aga ülejäänu oli tähelepanuväärselt kvaliteetne töö.

Foto 1: Tom Prior reamees Sergeina Peeter Rebase filmis «Tulilind». Foto edastas: Ann Vaida, KPMS
Foto 2: Peeter Rebase filmi «Tulilind» esilinastus selle nädala teisipäeval Alexela kontserdimajas. Fotol Peeter Rebane ja paremal Tom Prior. Foto autor: Remo Tõnismäe, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tom Prior reamees Sergeina ja Margus Prangel KGB majorina filmis «Tulilind». Foto edastas: Ann Vaida, KPMS
Foto 4: Peeter Rebane filmi «Tulilind» esilinastusel Alexela kontserdimajas. Foto autor: Remo Tõnismäe, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tom Prior reamees Sergeina Peeter Rebase filmis «Tulilind». Foto edastas: Ann Vaida, KPMS
Foto 6: Peeter Rebase filmi «Tulilind» esilinastus Alexela kontserdimajas. Fotol vasakult Oleg Zagorodnii (hävituslendur Roman), režissöör Peeter Rebane ja Tom Prior (reamees Sergei). Foto autor: Remo Tõnismäe, Postimees/Scanpix