Enne kui suusatamise juurde läheme, peavad jalgratturid, eriti tallinlased, isekeskis kriitilise läbivaatuse ja loodetavasti suurpuhastuse korraldama. Nimelt, kui palju te olete näinud Eesti arukaid, lugupeetud ja hinnatud inimesi Tallinnas Kalamajas MEM Cafe juures koos koroonaeitajate ja vaktsiinivastastega lamenti löömas? Kui olete, siis palun, mainige mulle ka neid. Sest mul tekkis küsimus, kes on see Arcticu, Veloplusi ja Abc Motorsi kirjadega rattavestis ning selle all paistvas suusatajariietuses tegelane (fotol ülal paremal), kes näib Postimehe fotograafi tehtud pildil otsivat konfrontatsiooni Eesti politseiga.
Raske on siin enne edasi minna, kui mõned küsimused jäävad vastust oodates õhku. Nii et tallinlased, sõna on teil!
Omalt poolt tunnistan üles suure ajaraiskamise laupäeval. Pärast tegevust, mille alljärgnevalt samuti üles tunnistan, maandusin elutoas teleri ette ja... mis sealt näidati – Östersundist meeste lasketeatesuusatamist. No hüva, vaatan veidi algust, mõtlesin endamisi.
Alguse vaatamisest sai see, et vaatasin ülekande lõpuni. Kuni Eesti meeskond viimaste seas üle lõpujoone tuli. Ja siis kahjatsesin. Mitte seda, et pidin nägema Eesti meeskonna lahjat esinemist, mis muutis väljavaated saata Pekingi olümpiale neli laskesuusatajat, kehvemaks, vaid seda, et kulutasin oma nädalavahetusest tervelt poolteist tundi millelegi, mis ei andnud sisuliselt mitte midagi. See oli aja raiskamine.
Mida aastaid edasi, seda rohkem saan aru, et spordivõistluste vaatamine, kui Eesti sportlased seal medalile ei pretendeeri, on vastutustundetu ajaga ringikäimine. Ma saan aru, et paljude elus on nii vähe rõõmustavat ja turgutavat, et neile sobib vahelduseks ka vaadata, kuidas mehed ühel ja samal ringil tiirutavad, ning jälgida, millise meile võõra riigi esindajad parajasti juhivad ja millise omad lähevad trahviringile. Kuid kainelt võttes on see kauge mure. See ei muuda meist kellegi elus mitte midagi. Lõpetad vaatamise ja ikka pead oma, mitte mõne Norra laskesuusataja eluga edasi minema. Ainus, mille saavutad, on kulutatud aeg – rääkimata pettumusest ehk negatiivsetest emotsioonidest, kui Eesti sportlastele kaasa elasid (ja kes ei elaks!) –, mille jooksul võinuks teha midagi, mis aidanuks enda elus midagi paremaks ja meeliülendavamaks muuta.
Eriti veider on vaadata-kuulata neid täiskasvanud mehi, kes valjuhäälselt kaasa elavad. Jah, minu sõber Margus Ader on selle ala, laskesuusatamise mees, tema vaimustumisest saan aru, sest ta on selle ala sees kasvanud. Aga isiklikult ei kujutaks küll ette, et käiksin hooajast hooaega samades kohtades samadel võistlustel, kus osalevad suuresti ühes ja samad võistlejad, ja et lähen sellest põlema, tegelikult teades, et järgmisel nädalal on uus võistlus ja see, mis toimub sel nädalal, on uue nädala vaatenurgast eilne lumi. Mul on siiamaani meeles, kui olin tudengipõlves spordiajakirjanik ja suvepraktikal Spordilehes ning Tiit Karuks ütles mõtlemapanevad sõnad: «Kui kaua sa ikka nendes sekundites ja sentimeetrites kaevad.»
Kõik, mis on spordis, on mööduv ja ajutine. Aga oma elu – see on kestev kuni surmani. Teisisõnu: see ei ole lõputu ning seda vähem tasub kulutada oma aega ja energiat sellele, mis on kauge, võõras ja mille muutmiseks meil puuduvad vähimadki jõuhoovad.
Palju arukam on ise sporti teha. Võtsingi laupäeval nii Atomicud kui Fischerid näppu ning läksin Tähtvere spordiparki, et sealses hooldemajas spetsialistid need sõidukorda lihviksid. Mu kauasel hooldemehel Jaanus Kuntsil oli uus koostööpartner Tauno Tõld, kes rääkis väga huvitavalt psühholoogilistest teguritest, mille tõttu tema suusatajakarjäär aastaid tagasi otsa lõppes. Paari minutiga tegid nad mõlema suusapaari sõidukõlblikuks. Fischerid jätsin paremaid aegu ootama, Atomicud panin alla.
Üllatuseks avastasin, et ei olnudki vahepealse suvega suusaliigutusi ära unustanud. Eks veatu tasakaalu leidmine võtab veel aega, aga kujutan ette, et kõige hullem pilt kõrvaltvaatajaile ei saanud paista. Alustasin sedapuhku, erinevalt eelnevaist aastaist, rahulikult, et näha, kuidas uus ettevalmistusmeetod toimib. Teistele teadmiseks, et ka dendropargi 5-kilomeetrine ring on päris heas korras, sugugi mitte kehvem kui eelmisel talvel. Jah, mõnel tõusul ja laskumisel peab vaatama, kuhu suusa paned – näiteks jäljes laskudes tasub aeg-ajalt suuski veidi tõsta, et põhja mitte kraapida –, aga lausikutel olid suurepärased tingimused, ka klassikajäljes.
Laupäeval sõitsin sissejuhatuseks 58 minutiga 11,5 kilomeetrit ja pühapäeval jätkuks tunni ja viie minutiga 12,7 kilomeetrit. Vähemasti ei teinud pühapäeval seda viga, mille tegin laupäeval. Kui pärast suusatamist ja kõhu kinnitamist teleri mängima panin, nägin seal naiste murdmaasuusatamist. Lülitasin kohe teleri välja. Ja kohe leidsin sisukamat, edasiviivamat tegevust asemele.
Foto 1: Protestiaktsioon Terviseameti poolt suletud MEM Cafe ees Tallinnas Kalamajas 30. novembril. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Fotod 2-4: Ühekilomeetrine nn Lauri ring Tähtvere spordipargis laupäeval. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Kelly Sildaru Colorado osariigis Breckenridge'is Dew Touril pargisõidus 13. detsembril 2018. Foto autor: Getty Images / AFP / Scanpix
Fotod 6 ja 8: Tartu Tähtvere dendropargi 5-kilomeetrise ringi linnast kaugeim osa laupäeval. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 7: Suusarada Emajõe ääres pühapäeval. Foto autor: Priit Pullerits
49 Kommentaarid:
Priidu loogika kohaselt ei peaks jalka MMi vaatama, NBA.d vaatama, Euroliigat vaatama, F-1 vaatama, Jalka meistrite liigat vaatama. Usa filme telekast. Viini uusaasta kontserti ETV-st vaatama jne jne. Seal ju kõik võõrad. Ma üldse ei saa aru, et kuidas Priit nii rumala valiku tegi. Pühapäeval oli ju sporti telkust küll, kurikuulus jalka. Seal oli eestlasi küll ja veel. Milleks eelistada laup vaadata võõraid, kui pühap saab vaadata omasid :)
Miks tempo nigel, mis häda, suusk ei lippa või vorm nadi?
Kuhu nii varakult kiire? Kas te siis pole kuulnud, et esmalt tuleb tasakaal ja tehnika paika saada. Palun minge Vahur Teppani juurde eratrenni, ta teeb teile ka A ja B ja isegi võib-olla C selgeks. Võite mind soovitajaks märkida, äkki pääsete koguni jutule; sõbrahinda see siiski ei garanteeri.
Jälle kekutamine:)
to 15:22
Kohe esimestest kordadest tasuks suusatama hakata, siis on veel väike lootus et suureks mõõduvõtuks võid mingi tehnika kinnistatud saada (reaalselt võtab see rohkem aega kui üks meie talv võimaldab), aga kui raiskad niigi lühikese talve uisutamise-kelgutamise peale siis pole lootustki.
Ader on suurepärane kommentaator: asjatundlik, vaimukas ja jutukas. N-ö räägib vajadusel eetri täis. Hull on aga lugu Tiisleritega. Vanem Tiisler paraku ajas paremaks ei lähe nagu kvaliteetne vein. Noore Tiisleri möla tekitab tahtmise telekas PP kombel kinni klõpsata - küll ta püüab ja soovib olla vähemalt sama vaimukas ja kompetentne kui Ader, no aga ei tule kuidagi välja, v.a eetri täisrääkimine. Kohutav punnitamine, kommenteerigu Eesti jalkat edasi, seda ei vaata keegi. Intervjueerimisoskus puudub, pole huvitavat küsimust sõitjatele veel kuulnud.
Õppigu vähemalt sportlaste nimesid õigesti hääldama.
Anais Šövaljee-Bušee, Simoon Detiöö, Emiljaa Tšäkle.
Täna kell 8 on totra nimega saade UV Faktor (Vaino eneseimetlusprojekt), milles sportlased kõnelevad ahistamisest. PP aastaintervjuu kangelane, pisarakiskuja on samuti saates. Taskurätid tuleb valimis panna.
Teppanit võib turundada aga mehed on Kägu juurde trenni läinud. Juba teevad kvaliteet trenni, Kägu olla käskinud 10 x 3km intervalli kihutada seier punases ilma armuandmis võimaluseta.
Telekas on ajaraiskaja. Paljud inimesed on telekast loobunud, sest telekas röövis neil kogu aja ära. Nii tüüpiline, et istud korraks maha ja ongi päeva õhtal.
Ilusad talve pildid.
13:52 - nõus kõik olulised teemad üles loetud mida vaadata spordist kultuurini. Valik missugune, siin küllap polegi väga neid kes tv -d kuritarvitavad.
16:55 jah UV on tõesti eneseimetluse projekt.
Vaikus eetris on see mida kõik kardavad nagu kuradit, seega peab möla olema nonstop. Kahju , et Kuuse Lemps vara ära läks - oli mees jusktkui teiselt planeedilt.
Priit, Sa oled paras provokaator. Miks vaadatakse sporti -- antiikajast tänapäevani? Mul on vabal kujul meeles üks tsitaat, oli vist Jaan Taltsi ja Paavo Kivise raamatust Tahtmine (tasub kindlasti lugemist kõikidel tänastel sportlastel ja ka keskealistel wannabe-sportlastel).
"Sport on eelkõige inimene. Inimese pingutused ja saavutused on see, mis spordis miljoneid köidab. Mis muud -- üks inimene jookseb 100m alla 10 sekundi, miljonid vaatavad ja ahhetavad. Inimene tõstab 182kg pea kohale, sama. Just inimese saavutus on see, mis huvi tekitab. Auto sõidab igal juhul kiiremini ja kraana tõstab alati rohkem. Ja isegi F1 tehnikamaailmas huvitab kõiki esmalt inimene, kes võidab -- Lauda või Senna, mitte rehvid või mootor."
Laskesuusatamine on täna tänu televisioonile ja võistlusreeglitele üks pealtvaatajaile põnevamaid spordialasid. Murdmaa või maratonijooks ei saa ligilähedalegi -- seal on 15 km distants, üks mees sõidab alguses eest ära ja nii on tavaliselt lõpuni. Tour de France'i tasub enamasti vaadata vaid mägedes ja sealgi esmalt loodusvaadete pärast.
Laskesuusatamises algab iga 2,5km järel kõik uuesti. Pole midagi põnevamat vaadata, kui 3 meest/naist tulevad korraga viimasesse tiiru ja läheb lahti närvide mäng kiiruse ja täpsuse peale. Kelle närv peab vastu ja kellel jätkub jõudu veel lõpuspurdiks... Kui seal kolme seas oleks eestlane, oleks see boonus kuid ka norraka-prantslase-rootslase vms. omavahelist rebimist on ülipõnev vaadata.
F1 on väga igav ja wrc on väga igav kuigi seal sõidab oma mehed. Pullerits peaks positsioneeruma laske suusatamisele moabile ohhootale ja unustama murdmaa ja jalgratta tüütud suhmased
"Vaikus eetris on see mida kõik kardavad nagu kuradit, seega peab möla olema nonstop. Kahju , et Kuuse Lemps vara ära läks - oli mees jusktkui teiselt planeedilt."
Raadiovaikus oleks veider jah, liikuv pilt täisrääkimist ei vajaks. Nt jalgpallimängu ei kõik see aeg ohootama ja juhuutama. Ei pea kalevkruusitama. Vanasti kõlbas vutti kuulata ka nii, et sööt käis ja kommentaator ütles vaid mängija nime (kui ta numbrid ja nimed oskas kokku panna), oleks meeldiv vaheldus tänapäeval.
Eilse UV jutusaate puhul tuleb vestlust muidugi üleval hoida. Ilusate silmade pööritamisest jääb väheks. Probleem tekib aga siis, kui UV kõneleb teemast rohkem kui 4 saatekülalist kokku! Kutsud saatesse külalised ja mölised ise tunnikese teemal, mille kohta soovisid asjatundjatelt arvamusi kuulda!? Muidugi osa külalisi ei saa (otse)eetriga kõige paremini hakkama, tekib kramp või on muudel põhjustel eneseväljendamisega raskusi, siis siin on saatejuhi kui profi aktiivne osalus vajalik. Muidu võiks saade olla ikka selline, et saatejuht küsib ja külalised kõnelevad. Sissejuhatus ja kokkuvõte.
Kas mulle jäi ainsana mulje, et eilses UV saates laste ahistamisest spordis oli Saskia Alusalu ainus, kes säilitas kaine mõistuse ja ei läinud hullusega kaasa, teised kõik aga tormasid poolpaanikas kõike reguleerima, et ei tohi treener noore sportlasega kahekesi jääda jne?
Vabandust, mul oli raske saate sisule keskenduda, sest režissöör ja operaator keskendusid kogu aeg Saskia jalgadele.
Sobib küll. Parem naisterahva siledad kui Soonetsi karvased jalad.
Paistab, et Priidul on elektriarved liiga väikesed, et Alusalu jalgu läbi teleka vahib. Vaatasin jooksva kuu särtsu kulu vahekokkuvõtet ja avastasin, et esimese nädalaga sai püstitatud elektrikulu osas eurodes kõigi aegade rekord. Jess! Nüüd on täielik black-out ja istun lumevalgel. Seetõttu jäid Saskia sääred ka nägemata. Olid siis ohhoo väärt sääred ikka?
Soonetsil on väga ilusad jalad. Pange üles ärge diskrimineerige niigi valus.
Margit L.
Veendu siin ise, üle-eelmine: https://suusk.blogspot.com/2021/08/pullerits-intervjuu-saskia-alusaluga.html
Pullerits ei saa aru et kogukonna soovidele peab vastu tulema ja hea kaasteeline olema.
Külmal ajal on karvased koivad etemad kui slikid. Pr Margit jagab matsu
Aa, no sellised slikid sääred vajavadki pikemat tähelepanu. Käsi tahab kohe tegutsema hakata säärase pildi peale.
Pullerits on meile võlgu preili Kontaveiti ilusad jalad. Kaua me ootama peame? Kaua me kannatama peame? Kas me peame välja kiskuma selle mis meile sünniõigusega kuulub?
Ma ju vist ütlesin, eelmine, et Kontaveidi esindaja saatis mind pikalt. Et ma tahan küsida liiga põhjalikke küsimusi, millele vastamine võtab aega.
Aga no ei huvita mind need pealiskaudset siuhkat-sauhkat intervjuud.
Kui K. esindaja saatis Padre pikalt, siis saadab kogukond K. esindaja pikalt. Pole neid tüütuid vahemehi vaja. Tuleb otse jutule nihverdada, seal selgub sageli, et üks või teine sportlane on väga siiras ja soe ja huvitav. Seniks paneme K. jalad pausile.
Huvitav, kas Kontaveiti esindaja saatis pikalt, kuna nt PP Alusalu intervjuu oli nö liiga psühholoogiline? Täieliku kõrvalseisja spekulatsioon ja nö õlleklaasi-filosoofia, aga: Kontaveitil läheb hästi ja ta võib-olla eelistab hoiduda sarnasest (heas mõttes) süvitsi urgitsemisest, praegu vähemalt. Tippsportlased paistavad olema ikkagi nagu artistid - selles mõttes, et vahel ilmselt tuleb olla taktitundeline, millal küsida küsimusi stiilis "mis on spordi mõte" jne. Lugejale on kõik see hästi huvitav, aga iga sportlane ilmselt ei taha suvalisel ajal põhjalikumalt kaarte avada.
Huvitav keeldumine mõnes mõttes samas - tundub, et Kontaveitil ja ta abilistel on siis üsna selgelt läbi mõeldud meediashutluse-strateegia ka olemas? Selged, lihtsad, no-bullshit-vastused, räägime asjast jne. Samas ta tundub analüütilise inimesena, eks jääme siis huviga ootama elulooraamatut pärast karjääri lõppu. :)
Ta treener Tursunov andis samas ERRile lausa üllatavalt põhjaliku (pika) intervjuu - kuigi venelased ongi ehk jutukamad ja avatumad.
Tursunovi avameelsus kõneleb ju pigem tolle übernutika suletud ja pinnapealsete välkintervjuude strateegiale vastu. Treeneri osa tennisisti vaimse poole ettevalmistuses on suur. Arvatakse, et tugev vaim oli Kontaveiti aastalõpu tippsoorituse aluseks, sest füüsis on niigi tugev, ja ta püsis terve. Enamgi veel, Tursunov märgib väga otsekoheselt ja avameelselt Vedomostile, et tähtis on mõista, et Kontaveiti aastalõpu edu on anomaalia.
https://sport.err.ee/1608430736/tursunov-on-tahtis-moista-et-kontaveidi-aastalopu-edu-on-anomaalia
Seda võib täitsa mõista. Keskendudes kõvale sooritusele näiteks AO poolfinaali jõudmisele peaks närvienergiat säästma mis tähendab houduda igasugustest põhjalikumatest intervjuudest sest milleks avada ennast? Mida see annab? Sportlast hinnatakse tulemuste järgi mitte mõnnade intervjuude.
22:37 -- Nii ta on, jah. Samas ilmselt spordisõbrad eeldavad, et sportlane on ikkagi natuke nagu avaliku elu tegelane, kellel on seega "aruandekohustus"? Näiteks riigilt stipendiumi saav sportlane peaks sells mõttes ühiskonnaga iga kell suhtlema, kuna ühiskond aitab teda ülal pidada. Profitennise karussell on ilmselt tavainimesele kujuteldamatult kallis, põhiosa tuleb sponsoritelt, aga siiski Kontaveit saab ju ka EOK toetust?
https://www.eok.ee/tippsport/olumpiaettevalmistus/suvealade-toetusprogramm
PS, minul pole Kontaveitiga intervjuu puudumise vastu midagi. Mängigu rahulikult tennist, seda sisukam see kunagi hiljem tehtud pikem tagasivaade või analüüs ilmselt olema saab.
Tegelikult on isegi mingi huvitav rahu kogu selles olukorras: tõesti märkimisväärne seeria Kontaveitilt, aga ajakirjandusse jõudsid temalt vaid väga napid (kuigi sõbralikud ja viisakad) kommentaarid. Võrrelgem seda intensiivsusega, millega vahepeal kajastati nt Tänaku tegemisi. (Tuntuse mõttes on tipptennisistid WRC rallisõitjatega seejuures ehk samal pulgal või isegi kõrgemal - vähemalt mõnda profitennisisti, sh naist, teavad sageli ka spordikaugemad inimesed. Näiteks mina küll teadsin, ammu enne Kanepi ja Kontaveiti jõudmist WTA tippseltskonda. Kuigi olen elus ehk paar korda tennist mänginud. Tennisistid on ikka üsna korralikult "pildil".)
Saaks järeldada, et täielikult meedia-ajastul üles kasvanud noorena oskab Kontaveit ennast liigse tähelepanu eest hoida - viisakalt suhelda, aga oma eraelu ja mõtted siiski endale jätta. On ka koolis ehk meediaõpetust õppinud? :) Või on tal hea nõuandja.
Tursunovi põhjalik intervjuu mõjub jah sellises skeemis vastandlikuna. Teisest küljest, kui sportlase asemel räägib ainult treener, siis ka niimoodi püsib tähelepanu "asjal", st tennisemängul, ja sportlase isik püsib varjus.
00:11 sa ei tea millest räägid. Wrc sõitjatest teatakse vaid Loebi ja prantsuses belgias ka Ogieri nime. Soomlasi ei teata. Naiste profitennise tipp nimed on kogu aeg pildis. Kui ESPN ja Reuters tegid sel sügisel Anettist eraldi artiklid, siis tema nimi on maailmas tuntum kui näiteks Therese Johaugi. Maailma ja eriti hispaanikeelses maailmas oli Muguruza võit suur uudis ja alati mainiti ära estonian Anett Kontaveit.
Tennis on koos F1, jalgpalli ja poksi golfiga meedia sport. Ülejäänud alad jäävad oma niššidesse. Ameerikas ei tea keegi WRCst mütsigi. Ka saksa publik mitte. Neil oma ringraja sari millest kirjutatakse.
Kui preili Kontaveit aussraaliast suure karikaga koju tuleb on aeg suure intervjuu jaoks küps. Asju peab vägeva razmahhiga ajama härra Pullerits teab küll ma arvan see taktikaline käik oli kogukonnale lutti tegemise aventüür nagu Padrel viimasel ajal kombeks
Ei mingit avantüüri, mehed! Ajasin juba enne aastalõputurniiri asju ka Kontaveidi emaga, kes kunagi ammustel aegadel aitas mind oma tütre jutule, seda telefonitsi, ent nüüd ütles, et vaja on valmistuda aastalõputurniiriks ja aega pole ning et eks edaspidi vaatame - millest ma haarasin siis kohe kinni ja ütlesin, et paneme mind aga intervjuu järjekorda, kui turniir läbi, kuid selgus, et sellist asja lubada pole tal võimalik, soovitus oli lihtsalt taas ühendust võtta.
Ma saatsin AK esindajale tema palvel terve pika ja põhjaliku ülevaate oma plaanidest, et millest soovin rääkida, et kõik oleks algselt peale aus ja läbipaistev. Kuna olen põhjalikku tüüpi inimene, siis see põhjalikkus, nagu näha, tekitas hoopis karuteene ja esindaja ehmatas selle peale ära - et polegi kerge jalutuskäik see usutlus, et keegi ei küsigi taas n+1 korda, milline on Tursunovi roll ja mis ta ikka tegi, millele saaks taas turvaliselt vana plaati keerutades valvevastuse peale panna.
Priit, arvan et teed ses osas Kontaveidile küll liiga, vaevalt et tal mingi valvevastuste plaat on, ikka ajakirjanike küsimused kipuvad olema ühesugused..
Pigem tal on fookus ikkagi sellel mis tähtis ja see on sport, ehk sinu enda sõnadega- pole aega tegeleda kõrvaliste ajakulutajatega, palju mõistlikum on ise sporti teha. Nii on ja austagem seda, ei pea olema koguaeg kõigile kättesaadav, see pole primaarne.
Tennise maailma tipp on globaalne everest. Senised spordi tähed on meil olnud väga kitsastelt aladelt. Trekiratas murdmaasuusk vigurvärk. Võib änkida et tennis on rikaste valgete sport aga tänapäev on kõikidel võimalus, vaesest lõunaameerikast ja usa slummidest on tuldud tennise mängu, aafrika omad mängivad kohe kaasa. Selle kõrval kus maasuusatamine jääb ala kalliduse taha kinni, et kujuneb norra ja rootsi maavõistluseks, mis suurde euroopasse ei huvita kedagi ammugi maailma. Laskesuusk veel on euroopa ala, eesti jäi belgia ja rumeenia taha teatesõidus.
Kuulge. Sportlaste koht on ajaloos ikka laatadel ja hiljem tsirkustes olnud meelelahutajatena. Mingil hetkel toimus pullimeeste heroiseerimine rahvusmütoloogilisteks kangelasteks, mis loomulikult on väga libe tee. Tuleb meelde, et ajal kui kehakultuur oli laulmise ja tantsimisega samaväärne harrastus siis leiti, et seda seltskonda võiks ekspluateerida poliitiliste parteide rakukestena ja siis tekkis ka vajadus sportlaste saavutuste ülevõimendamiseks mütoloogilisteks kangelasteks tärganud kohalikus meedias. Lihtsalt selleks, et nö eliit saaks võimu haarata. Tänane päev kus spordileht on ammu unustuse hõlma vajunud näitab, et reaalsuses kotib meid Kontaveidi tulemus ainult niipalju, et saaksime spordiennustuse portaalides tema peale kihlvedusid sõlmida T.Möldri moodi.
Vaat see oli valus.
Lugupidamisega
T.Mölder
Seda küll aga mehed kes valusaid litakaid panid on suusablogi hüljanud. Kägu Huu Harku kunn härra Valdmaa ja paljud teised tõe ja õiguse eest vankumatud mehed kelle käsi ei värisenud tõtt kirjutades.
Tennises on kujunenud kõvad mahviad. Preili Kontaveit võitis vene tennist Moskvas, tšehhi tennisemonstrumit Ostravas ja hiilgas hispaania maailma keskuses Mexicos. Muguruza kekutas hiljem Nadaliga pildil ja kuninga õukonnas oli talle vastuvõtt. Sellega võrreldav on vaid Veerpalu vägitegu Holmenkolleni 50km rajal.
Tänaku Järveoja etapivõit Türgis ja sardiinias pole absoluutselt võrreldav.
Kui preili Kontaveit aussraalias platsi puhtaks paneb on kõigi aegade estoonia. Vehklejad on tublid natuke soomlase pehme filmi tõttu teatakse aga peaks suveräänne mitmekordne om ja mm võitja olema et vähegi masti hoiaks suure Slämmi glänuuri ja kuulsuse kõrval.
Kui härra Pullerits langevat suusablogi vee peal tahab hoida tuleb tal tennise tippstaari tegemisi pidevalt pildis hoida ja populariseerida ja unustada suuskadega kuiva maa triikimise väheglamuurne müük.
Teemasid esitennisistile sai pakutud näiteks järgmisi (kõiki ei avalda, sest eks mu konkurendid loe ka mu blogi innuga):
Räägime sellest, kuidas enda võimete tajumine ning arusaamine sellest, mida tuleb teha, et tennises edasi minna, aastate jooksul arenes ja muutus. Pean silmas, et 14-aastaselt võib ju tunduda, et teen kõvasti trenni, küll siis jõuan tippu, aga 18-aastaselt tuleb arusaamine, et hoolimata trennist pole tulnud neid tulemusi, mida algul sai loodetud, ja siis on kerged tekkima kahtlused, et kas minust saab ikkagi asja.
Pikka aega ei olnud erilist edasiminekut, vähemalt WTA reitingu järgi, mis võiks ju tekitada kahtluse, et ju siis kolmas kümme, heal juhul teine kümme ongi mu tase, aga suurt kala siiski ei püüa: võin jõuda kolmandasse ringi, heal juhul neljandasse, aga siis on kõik. Ega WTA turniirivõite ka ju tükk aega eriti tulnud. Tahaks rääkida neist võimalikest kahtlustest endas, nendega hakkamasaamisest, motivatsiooni leidmisest ja hoidmisest.
Olen mõelnud, mis ikkagi hoiab aastast aastasse edasi mängimas ja pingutamas, kui suured võidud jäävad selgelt käeulatusest välja. Või äkki on mingid võtted, mille abil endale ikkagi sisendada, et kunagi on suur võit võimalik. Ent teisalt, ega lõpmatuseni end ju petta saa, kui neid võite ei tule ega tule.
Suured võidud on vähestele. Enamus headele tennisistidele on tipuks esi saja koht ja veerandfinaal mõnel nõrgema taseme turniiril. Esi 30 on isegi väga hea kaasn naiste spordi tipu valdavad mehekad naised. Jookse sa semenjast kiiremini onju
PM lahkus Eesti ajakirjanduse preemiate valimises osalemast. Kas see puudutab ka Bonnieri preemia määramises osalemast? Kas see võib tähendada, et PP Alusalu intervjuu jääb laiema tunnustuseta ja paremal juhul saab kaastöötajate tunnustuse?
PP 18:35 - sellistele küsimustele (eriti esimesed kaks) vastamiseks kulub tõesti mitu tundi. :)
Ehk võtab AK pärast hooaega selle intervjuu jaoks terve päeva, ootan huviga.
Mehed, kas me saame avaldatud info põhjal väita, kes on too esindaja, kes Padre puu otsa saatis? On see AK ema, treener, keegi kolmas? Ma väidan, et ei saa.
Ema puudutav lause kõlas Ajasin juba enne aastalõputurniiri asju ka Kontaveidi emaga.... "Ka" tähendab, et kellegi teisega kõneldi veel.
Venelasest treener? Paistab, et too ei tea telgitagustest just paljut. Kaetakse ka teda?
Sponsorid?
PP konkurendid?
Kes veel?
Arvan et mentaalse poole peaks preili Kontaveit saladuses hoidma. Spordi olümposel on kõik kõvade lihastega ja võidab see kes on intelligentsem. Las nad kardavad Anetti ja arvavad et tal kasutada vanade eesti šamaanide nõidused.
Enda motiveerimine ja vaimne pool on igaühel isiklik. Pole meie asi teada kuidas Anett võitma hakkas. Pealegi mida see meile annab? Meiesugustest sitakottidest turniiri võitjaid ei saa.
Loen arutelu PP esitatud küsimusele. Mina küll ei usu, et see Abc Motors dressiga kodanik on paljuräägitud AK esindaja.
Sellistele küsimustele võib pärast karjääri lõppemist vastata. Praegu on panna vaja, mitte hinge avada. Sellised intervjuud jõuavad ka konkurentideni.
Preili Kontaveitil on potentsiaali tuua Suure Auhinna karikas koju. See on mõõtmatult võimsam tunde väärtus kui olümpiapronks mõnel kirbusita alal nagu rula renn ja seina ronimine kuigi väikerahva ajalukku lähevad mõlemad ja on just Pulleritsu töö abistada ja kaasa aidata ajalugu teha
Postita kommentaar
<< Esileht