Laupäev, jaanuar 08, 2022

Pullerits: Kas Eesti spordis levib vaimne väärkohtlemine?

Kui hakkasin tegema lugu vaimsest väärkohtlemisest Eesti spordis, olin valmis selleks, et see ohustab rohkem lapsi kui proffe. Lihtne on ju karjuda endast väiksema ja nõrgema peale, kui sõimata täiskasvanud inimest savijalgadel idioodiks või kobakäpast debiilikuks. Aga tuli välja, et mida kõrgem sportlase tase, seda rohkem on ta vaimset väärkohtlemist tunda saanud.

Arvestades, et tüdrukud on nõrgemad kui poisid, võinuks arvata, et nemad on rohkem väärkoheldud kui poisid. Jälle valesti! Jah, teada on, et näiteks võimlemistrennis või balletitunnis tehakse tüdrukutele kõvasti liiga – mõni aasta tagasi sattus üks noor võimlemistrenni andnud naine isegi kohtupinki, kui oli tekitanud õpilast spagaati surudes tollele nii tõsise vigastuse, mis ilmselt ei parane niipea –, aga tegelikult saavad poisid vaimselt palju rohkem valusalt vatti.

Vaimse väärkohtlemise teemani juhatasid mind mullu päevavalgele tulnud juhtumid Kelly Sildaru peres, Katrina Lehise ahistamine, Arvi Aaviku intiimsevõitu suhtlus noorte naismaadlejatega, Raimund Pundi poistelembuse ilmsiks tulek ja Nõmme Kalju välistreeneri intiimsuhe noore naisjalgpalluriga. Need, olgu öeldud, ei olnud mullu ainsad lood, ent näitasid komplektis kujukalt, et vaimne ja muu väärkohtlemine on ka Eesti spordis saanud teemaks.

Siit on loomulikult kerge kerkima teemal, mis on ikkagi vaimne väärkohtlemine ja kas iga sõimusõna peaks päädima alaliidu distsiplinaarkomisjoni kokkukutsumisega. Nagu spordipsühholoogid mulle seletasid, algab väärkohtlemine sellest, kui tekib muster: kui väärkohtlev käitumine on ennustatav, tahtlik, süsteemne ja potentsiaalselt vaimselt kahjulik. Niisiis, kui treener ütleb hoolealustele pahameelehoos „kuradi jobukakud”, ei tähenda see automaatselt väärkohtlemist, aga kui ta alustab enam-vähem iga minutilist vaheaega pöördumisega „kuradi jobukakud”, on seda juba raskem emotsionaalse hetkepurtsatusena õigustada.

Küsimus tekib ka sellest, kui palju võib treener sportlasele kätt külge panna. Kuigi käisin viimati sportvõimlemise trennis siis, kui olin 1. klassis, on selge see, et sel alal ei saa midagi õpetada, kui treener sportlast ei puuduta. Mäletan, et kohe esimesel korral pani treener mind istuma harkasendis kangile ning pea ees alla sukeldudes 360-kraadist ringi tegema. Ära tegin! Aga ainult tänu sellele, et treener toetas, aitas ja julgestas.

Tegelikult on sellelegi olukorrale lahendus leitud: treener peab lapsevanemaga eelnevalt kokku leppima, mida ta lapsega trennis teeb ja kuidas teeb, ning siis ei teki tõenäoliselt ka lahkarvamusi, kas kõik oli viisakas, korrektne ja lubatud või mitte.

Proovisin samuti oma väga lühikeselt sportlasteelt meenutada juhtumeid, mis võiks klassifitseeruda vaimseks või emotsionaalseks väärkohtlemiseks – Eesti Jalgpalli Liidu laste turvalisuse ja heaolu 80-leheküljeline käitumisjuhend eristab füüsilist, seksuaalset ja emotsionaalset/psühholoogilist/verbaalset väärkohtlemist, lapse tähelepanuta jätmist ja kiusamist –, kuid ei suutnud midagi meenutada. Kui sattusin viiendas klassis Eha Sügise juurest Harri Russaku korvpallitrenni, olin seal kõige nõrgem, aga ei mäleta, et keegi trennikaaslastest oleks sellepärast kiuslikult, pahatahtlikult või narrivalt suhtunud. Aga saades suurepäraselt aru, et korvpallis mul piisavalt nahaalsust pole, tegin ise sellega peatselt lõpparve. 

Ent ajastul, mil kõik räägivad, kuidas neid on väärkoheldud, peab ju ometi midagi ikkagi meenuma, et kedagi aastakümnete järel liistule tõmmata. Ja meenuski. See oli ehk viiendas või kuuendas klassis matemaatikatunnis. Käis kontrolltöö. Naisõpetaja, pakun, et kolmekümnendates (muide, nii tema ees- kui perekonnanimi on siiani meeles, isegi välimus), peatus minu pingi juures. Ma ei tea, mida ma olin teinud – võib-olla üritasin kusagilt midagi piiluda või maha kirjutada, ei mäleta –, aga mäletan, et kõik nohistasid vaikselt oma ülesannete kallal ning siis võttis naisõpetaja mul vasaku kõrva tagant juustetutist kinni ja keeras neid oma sõrmedega nii tugevasti, et mul tulid pisarad silma. Ma ei tea, kas valust, solvumisest või alandusest. Küllap kõigest kolmest. Nagu näete, on see siiamaani meeles – seega trauma kogu eluks. Kui keegi uuriks koolis toimunud füüsilise väärkohtlemise kohta, läheks see kindlasti arvesse.

Millised on teie kogemused?

Fotod 1 ja 6: Lumised teed Tähtvere linnaosas eile, reedel. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tähtvere spordipark päikeseloojangul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kunstlumine puu Tähtvere spordipargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Suur alkohoolse joogiga pokaal. Kes arvab ära, kus? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Ehtne suitsusaun Kagu-Eestis. Kes arvab ära, kus? Foto autor: Priit Pullerits

22 Kommentaarid:

At 10:18, Anonymous Anonüümne said...

Postimees promob meeletult Narva põgenenud ja seal karjääri teinud naist, aga jätab talt küsimata nooruse punamineviku kohta, kui teised juba kandsid sinimustvalget, käisid Kuperjanovi haual, siis tema ajas stalinlikku-leninlikku asja. Võrdlemisi häbi, ajakirjanduse uus madalpunkt.

 
At 12:08, Anonymous Anonüümne said...

Priit, sinu jutus on fundamentaalne viga. Näiteks oleksid pidanud tooma mitte ennast kannataja Jeesusena vaid ikka karmi ja õiglase karistava jumalana. Ära tule rääkima, et sa ei ahista oma võimupositsioonist tulenevalt õpilasi või reportereid. Kõik me oleme patukotid. Hakka endast pihta! Kuidas tõsta rühma õppeedukust ilma terrorita, tee selle kohta artikli asemel raamat. Sa said ju äriideele pihta - vormista nüüd see tulemuseks.

 
At 12:45, Anonymous Anonüümne said...

Kas polnud siin vaimne väärkohtlemine neile kes ei uskunud doktor Meritsa udujutte?

 
At 12:47, Anonymous Anonüümne said...

Soonetsile tehti väärkohtlemist ja mitte keegi, isegi mitte doktor Pullerits ei astunud tema kaitseks välja. Mis me sellest arvame?

 
At 13:00, Anonymous Anonüümne said...

Vahelduseks asjadest nagu see on kahjuks ilma lahenduseta - https://epl.delfi.ee/artikkel/95589879/poliitkolumnist-moonika-helme-koroonahirmu-ja-rohepettusega-helgesse-tulevikku

 
At 18:40, Anonymous Anonüümne said...

Mehed, mis toimub, näpite niisama või asja pärast?

 
At 22:35, Anonymous Anonüümne said...

Kõigi nende väärkohtlemise teemade osas ei tohiks ajakirjandus unustada nö ajastu konteksti: iga asi toimus mingil ajal, mingit laadi kultuurinormide sees. Miks nt nõuk.ajal lapsi kohati "karmi käega" kasvatati - see tundub ikka väga mitmetahuline küsimus. Tagantjärele moraliseerimine (et see, mis varem tehti, oli vale) ilmselt ei omaks ka sügavamat ühiskondlikku mõju. Ei usu, et PP seda teemat oma lugudes nii kitsalt näeks või käsitleks.

Küsimus on ikkagi, miks kunagi olid mingit laadi kultuurinormid, ja miks praegu on teistsugused normid.

Minu lähisugulane pääses Raimund Pundi võrkpallirühma TSIKis, aga mingi "ühiselamu intsidendi" pärast tuli põhim. kohe (!) pärast sisseastumist koolist ise ära. Oma vanematele ei rääkinud ta juhtunust kunagi (praeguseks on kõik surnud, nii kõnealune poiss, ta vanemad kui ka Pundi ise). Mulle rääkis, aga detailideta, lihtsalt kerge muigega, et "tol ajal olid need asjad segasemad". On jäänud mulje, et suurt traumat vast ei olnud, ja sirgjooneline maapoiss õnneks julges rühmast lahkuda. Pigem tundus (spekuleerin muidugi), et poistelembesesse õpetajasse tõesti ei osatud tol ajal ka nö kultuuriliselt kuidagi suhtuda? Kogu asi tekitas ehk kohmetust ja arusaamatust - võimalik, et ka Pundis endas? Üsna piinav võis olla nõuk.ajal LGBT-inimene - pole ju võimatu, et paljud tegid samas seisus enesetapu või lülitusid täiesti ühiskonnast välja. Selle taustal tundub see väga ammuste asjade "päevavalgele toomine" kuidagi küsitav-kaheldav. Kaasaegsed asjad, nendest jah tuleks palju rääkida, sügavat tunnustust väärivad sportlased, kes oma tõsiste lugudega välja on tulnud.

Ise olen tegelenud pallimängudega, näinud igasuguse kõnepruugiga noortetreenereid. Käsipallitreenerid Enno Karrisoo ja Lembit Nelke olid poiste silmis karmid mehed, viimane neist võttis mul (võõra võistkonna liikmena) eelteismelisena mingi õhturahu-rikkumise pärast natist kinni ja lennutas 2-3 meetrit läbi saali - noh, põhjendatud märkus, aga natuke üle pingutatud. Siiski tekitas see vast lihtsalt kohmetuse, kuigi ehk ka teistes võistkondades alati natuke kartsime teda. Öörahu ajal jauranud teismelisi poisse korrale kutsudes haaras Nelke sülle suvalise (!) magamiskotis magava (!) kuti ja ähvardas selle spordisaali rõdult alla visata, kui ülejäänud vait ei jää. Vehkis rõdu ääres, poiss süles. See võis küll olla korralik ehmatus, ainukene tõesti hämmastavalt üle võlli asi, mida näinud olen. Oma võiskonna eksinud poisi pani ta mängu ajal kätekõverdusi tegema - see tundus karmi naljana. Aga ta võiskond mängis alati väga võitluslikult, ja Nelke on õigusega Eesti käsipalli suurkujude hulgas.

Jaak Salumets oleks PP-le huvitav intervjueeritav selles osas - kunagi ta rääkis, et platsi ääres karjudes hoidis ta iseennast ja oma lähedasi, st jättis pinged "tööle", mitte ei viinud neid koju. Üks Eesti spordi põnevaid filosoofe.

Isiklikult täiesti jälestan igasugust teise inimese, eriti laste ja noorte peale karjumist. Iga lapsevanem mõistab, et karjumine lihtsalt ei tööta, hirm on kehv ja väga ajutine õpetaja. Samas ei tundu, et noorena treeningul kogetud õiendamine oleks mingi sügava jälje jätnud - ilmselt kuna 20-30 aastat tagasi oligi vist selline kultuur igal pool? Terminit "vaimne vägivald" vast ei olnudki käibel, kuigi kellegi süsteemset töötlemist ei oska ka meenutada. Tüüpiline tolleaegne treener ehk arvas ise ka, et ta peab olema "karm"? Sama lugu nagu õpetajatega koolis, selline jõuline kultuur, süüdlaste otsimine jm oli ju lihtsalt tavaline.

Kultuuriküsimus tundub see kõik, noh. Sõjajärgsed treeneripõlvkonnad, nõuk.aja ja nõuk.armee jäänuk-retoorika jne. Nüüd on ajad on muutunud -- sellises raamis võiks kõike seda mõtestada. Täiesti võimalik, et ka treener ise ei saa teatud olukordades lihtsalt aru, mida ta valesti tegi. Kust siis algab vaimne rünnak ja kus lõppeb kõigile inimestele (ja spordile!) omane emotsionaalsus.

Selline kirjand laupäeva öösse, teemast mööda. Istuge, kolm. :)

 
At 22:42, Anonymous Anonüümne said...

Kägu meestel selliseid probleeme pole...

 
At 23:33, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh, 22:35, kaasa mõtlemast!
Kuid sellega pole küll mitte üks raas päri, et "tundub see väga ammuste asjade "päevavalgele toomine" kuidagi küsitav-kaheldav". Oleneb, millest jutt. Kui jutt on pedofiilsest käitumisest või seksuaalsest ärakasutamisest, siis need asjad olid ühtmoodi taunitavad siis ja on ka nüüd, ainult et siis suruti need kalevi alla, nüüd aga liiga kergekäeliselt loobitakse avalikke süüdistusi. Ent neid juhtumeid tuleb kindlasti menetleda, ka tagantjärele - aga mitte meedias. Inimene, kes kunagi midagi säärast toime pannud, peab saama neile otsa vaadata, keda ta pilastas, ja tundma selle pärast piinlikkust ja häbi ja see, keda ta pilastas, peab saama kõik talle näkku öelda, mida ta tollest sitapeast arvab.

 
At 22:56, Anonymous Anonüümne said...

Priit, surnutega sõdimise (Raimund Pundi) võiks ära jätta. Muidu näeb see iseenesest õige asja ajamine juba BLM moodi välja ning minetab tõsiseltvõetavuse.
Surnud ei saa end enam ei kaitsta ega tagantjärgi kellelegi otsa vaadata ja vabandust paluda. Surm on lõplik, surm ei kustuta lahkunu patte kuid edasine sõdimine on asjata.

 
At 08:36, Anonymous Anonüümne said...

Kas Kerttu Laak on järgmine Saskia? Peab elulised asjad läbimõtlema... Tippsport pole enamus naistele ikka mõeldud.

 
At 11:20, Anonymous Anonüümne said...

Mehed, teil häbi ei ole naiste kallal aasida? Las piiga teeb, toimetab ja otsustab. Igaüks peab ju ise meie riigis elektri ja küttearvete tasumiseks raha kokku saama. Riigi sõbralikkus on siinkohal 0. Vähe sellest, et 0, tegelikult päriselt kaa äraspidine ehk miinusmärgiga. Näiteks kaugkütte ja gaasiga toa soojendajad on vabastatud CO2 maksu tasumisest sest riik sponsoreerib nende tegevust tasuta kvoodiga. Samas elektriga kütmisel isegi superefektiivse soojuspumbaga, tuleb maks tasuda kogu saba ja karvadega. Aitähh oravad! Miks diskrimineerib riik osasid oma elanikke nii jõhkralt. Esmalt sunnib tarbijaid tasuma elektriaktsiisi, taastuvenergia tasu (seda küll vabatahlikult) aga isegi siis lisab otsa co2 maksu, mis peaks ju vabatahlikult taastuvenergiat toetavatele kodanikele olema oma olemuselt tasuta! Sellise fundamentaalse korralageduse juures on selge, et iga võrkpallur peab mõtlema, et kas tema karjääriga teenitavast sissetulekust piisab normaalse pingutuse juures supermaksude tasumiseks. Kui ei piisa, siis tulebki leida teine tee.

 
At 12:29, Anonymous Anonüümne said...

Kägu tiimis on kord majas. Seal ei aasita Kerttu ja Saskia kallal vaid suhtutakse austusega õrnemasse soosse. Võtke eeskuju!

 
At 14:28, Anonymous Anonüümne said...

Jätaks esmalt spordi jõhkrused tagaplaanile. Võtame juppideks Priidu otsese kõrval eriala - õpetamise. Siin on piisavalt ilmekas tunnistus toonastest jõhkrustest pedagoogide poolt retsenseerituna lugupeetud üllitises: "Hoidsin ilusa sinise kaane ja
kaarja pealkirjaga raamatut enda ligi kõikjal: metsas, koolis, kemmergus ja voodis.
Veidi hiljem koolis, ajaloo tunnis, kus meile järjekindlalt ajalooõpetamise asemel
valetati, libistasin koolipingi sahtlist vargsi välja oma armsa sinikaanelise, et
sukelduda tõeliselt põnevasse Teadmiste Ilma. Ümbrus kadus mu tajudest. Ühtäkki
seisis mu koolipingi kõrval üle elusuuruste sootunnustega naine, ajalooõpetaja,
käes kaardikepp. Jõudsin miskipärast hetkeks juurelda, kas mul oleks väga valus,
kui ta mind sellega lööks. Omakohus oli kiire ja kiretu: raamat jääb õpetajate
tuppa, kuni kevadel lõputunnistus antakse. Mu hing oli amputeeritud. Mulle anti
järsult mõista, et mu süü on jälk ja lehkab taevani. Kole mõeldagi: pidin kallist
raamatust tervelt kuu aega lahus elama.
Tuli kevadine tunnistuste jagamine. Tunnistus käes, jäin koolimajja ootama. Maja
jäi vaikseks. Võtsin julguse kokku ja läksin õpetajate tuppa, see oli lukus. Maja oli
tühi. Suvi. Ootasin sügiseni. Siis ootasin kevadeni. Ja siis jälle kevadeni. Ja siis
jälle. Sellest on nüüd üle viiekümne aasta. Seda raamatut ei näe ma kunagi. Teatav
lohutus oli viis aastat hiljem, kui isa tellis koju ajakirja Horisont, mis alates esimesest numbrist 1967 meil kodus laual oli"

 
At 17:47, Anonymous Anonüümne said...

Naiste kallal ei ole kunagi ükski normaalne spordimees aasida soovinud. Pigem on kurjajuured need naised' kes ohivad pug7vad, et miks naiste auhinnarahad on väiksemad. Andmata endale aru, et enamus naisi ei suuda pingutada ja nende konkurents on oluliselt hõredam. Isegi ka laskesuustamises. 60 sisse saavad spirindis enamasti 2.00-2.30 kaotusega. Aga, naiste sprint on ajaliselt ju lühem ja ka distantsiliselt. Kui mees ja naine võistlevad ja esimene finišeerib nt täpselt 20 minutiga, alles siis saame reaalselt võrrelda ja jõuame järjekordse tõdemiseni, et ka laskesuusas on naiste konkurents hõredam.

 
At 18:38, Anonymous Anonüümne said...

See ülepingutamise jutt pole normaalne. Naised on need kes ülepingutanud mehi turgutavad ja haigetele kohtadele palsamit panevad. Meeste ülepingutus tuleb tervise arvelt. Need kes vastu ei pea, need kukuvad kokku, teised sandistuvad. Palju meil normaalse tervisega kuulsaid spordimehi ongi? Isegi kõige kuulsam, siinse blogi adminn, on puudega.

 
At 19:05, Anonymous Anonüümne said...

Häbi tõesti!

 
At 20:18, Anonymous Anonüümne said...

17:47 on jah naiste konkurents hõredam aga ilusam vaadata kui naised lasevad kõhmuli asendis. Arvesta marketingi tegur ka sisse naistele peab suurem auhinna maksma kui meestele, nemad toovad ärile lisaväärtust.

 
At 00:29, Anonymous Anonüümne said...

22:35, siin on oht mitu asja kokku panna ja tulemuseks saame pudru, mida isegi Padre ei suuda söödavaks teha ja meile maha müüa.
Ise olen Vasja satsis saanud mängida. Jungana ülendati ajutiselt lünga täitmiseks vanemasse meeskonda. Äge treener ja sats. Olin kõrvust tõstetud, andsin endast parima. Treener loob "maailma", mille sisuks on distsipliin ning treeneri nägemus mängijatest individuaalselt ja meeskonnast tervikuna. Ma pikka juttu ei aja - oli õnn mängida Vasja satsis ja oli õnn mängida Karka poiste vastu.

Noid pervosid, kes treeneri positsiooni kasutavad või kasutasid oma kurat teab mis instinktide rahuldamiseks, neid tuleb otsida nii maa pealt kui maa alt. Ei halastust, ei rahu.

 
At 09:12, Anonymous Anonüümne said...

22:35, 00:29-le: jah, ma jaurasin liiga laialivalguvalt -- isegi kahetsen, et Vaska (Nelke) nimeliselt välja tõin. Täiesti kohatu on rääkida nende rangusest kõrvuti RP või mõne kaasaegsema treeneri seksuaalse tooniga tegudega. Lollid näited minult. Kirjeldatud juhtumites Vaska ägestus, aga selge distsipliinirikkumine tuli ka poiste poolt. Selge oli, et nii Vaska kui Karka olid kõvad treenerid ja oma poiste poolt ilmselt just seetõttu (spordiõpetajana) austatud.

Pigem tahtsingi osundada, et iga juhtum on omas ajas, ja teiseks, distsipliin spordis ja noortespordis on mitmetahuline asi niikuinii. Just see "treener loob maailma" on Teil, 00:29, oluline ja täpne tähelepanek: ilmselt ikkagi need vanakooli karmid, kogenud treenerid (Vaska, Karka, käsipallis veel mõni) tajusid piire, ja piirid kujunevad iga võistkonna siseselt eraldi. Sõltuvalt nii treenerist kui poiste iseloomust, vbla ka vanusest. Kätekõverduste tegemine mängu ajal mõjus mulle, kõrvaltvaatajale, üllatavana, aga võistkonna enda siseselt võis tegelikult ka mõjuda kui omamoodi piiripealne siseringi-nali, inside joke. Polegi nii võimatu, et nii poisid kui treener naersid pärast.

Pole ise treeneri ega õpetajana töötanud, aga ilmselt on ikka tükk tegemist, et 10-20-pealist teismeliste poiste kampa ohjes hoida, eriti kuskil väljas mängimas käies. Esimesed püüdlikud õlled, suitsud jne. Eks seal ikka tuleb treeneril piiripealseid reaktsioone ette, aga kui see pole süsteemne (!), siis tuleks seda käsitleda ehk lihtsalt küsitava käiguna ja edasi elada.

Lisagem siia 1990ndate (mil see juhtus) sürreaalsuse: treenerid ilmselt elasid-töötasid sentide eest, kohati oli võistkondade vormiriietus Skandinaavia humanitaarabi jne. Mitme linna võistkonnad (sadakond poissi, vahel ka tüdrukud) magasid korraga suures saalis. Eks see ikka vahel mõjutas treeneri meeleolusid, väsitas ka neid. Kõigil treeneritel ei olnud ehk ka kehakultuuri-alast haridust -- aga ometi väärivad nad tõelist austust, et (eriti väikelinnades) üldse midagi tegid. Tegelesid noortega visalt, järjekindlalt ka nendes 90ndate heitlikes oludes.

Karka ja Vaska saavutused räägivad nende endi eest, päris kindlalt on mõlemad Eesti spordi suurkujud, rahu neile! Ja mingit psühhotraumat siin ei ole, seega, veelkord, natuke lollid näited said. Kui PP õigeks peab, võib ka mu eelmise kommentaari kustutada, ei tahaks, et Karka või Vaska lähedased end laimatuna tunnevad.

 
At 09:32, Anonymous Anonüümne said...

Mina tean treenerit Vasja hüüdnime all (mitte Vaska). Olgu see. Kui sa Vasja suhtumist oma poegadesse oled näinud, siis muu on morsipidu. Jällegi, kontekstist välja tõstes on see kurjakuultav. Aga see on hoopis teine teema - treeneri püüd oma lähedasi edasi viia, mis võib olla (ilmselt ongi) hoopis rangem, kui küla, linna, kogukonna (kui soovite) lapsi, mehepoegi, mehi treenida.
Mulle omal ajal imponeeris, kuidas poeg Paavo tõi jalgadega värava ülanurkadest palle ära. Sealt edasi võib guugeldaja ise lugeda, mis sisu mehes on.
Tore, et siit võib leida hoopis teise ala mehi!

 
At 09:41, Anonymous Anonüümne said...

Eelmise juurde veel: tean gümnaasiumi, kus kunagi sõnastati, et kui õpilasel ja õpetajal tekib konflikt, siis üldjuhul peab lahkuma õpilane. Kool hoiab oma õpetajaid -- see on see, mille peal kool pikas plaanis püsib. Ilmselt peab treeningrühmades kehtima sama loogika, et üldse oleks võimalik normaalselt trenni teha.

Seksuaalne väärkohtlemine, kiusamine vm inimsusevastased teod on muidugi erand sellele põhimõttele, täiesti omaette asi.

Tegelikult tekitab üllatust see, miks lapsi väärkohtlevad treenerid ise ametist ei lahku (kuhu see nö sisemine ausus kaob, psühholoogiliselt?). Ja jahmatust tekitaksid spordiklubid, kes väärkohtlevat treenerit ametis hoiavad -- pigem ei tundu võimalik, et majasiseselt üldse midagi ei teata või ei tajuta. Juhtkonna vaikiv heakskiit või otsustamatus, see on karm asi.

 

Postita kommentaar

<< Esileht