Esmaspäev, mai 02, 2022

Pullerits: Mida teha, kui koer rattasõidu ajal rünnata tahab?

Strava on puudulik, teeäärsed kaardid palju sisukamad. Kisejärve (fotol paremal) matkaraja algusse stendile pandud suur kaart (fotol all vasakul) näitas, erinevalt Stravas kuvatavast kaardist, et teed lubavad teha ringi ümber Piksteperämäe. Seda siis tegema asusingi.

Kerisin rattaga lühikesest järsust tõusust üles ja jõudsin seljandikule. Vasakul all puude varjus paistis Kisejärve tumesinine vesi. Siis tee lahknes. Vasakule, kuhu näitas RMK matkaraja viit, ei saanud keerata, sest keelumärk oli ees. Ei hakanud teiste territooriumile tungima, kuigi viit justkui lubanuks. Ja tegelikult oligi kavatsus pöörata paremale, et teha ring ümber mäe. Sain kitsal kruusasel külavaheteel kiire sõidu mäest alla, tegin võsa tagant lauge kurvi paremale ja nägin, et tee viib ilmselt läbi talu. Ja talu eest sööstis minu suunas tulistvalu suur mustavalgekirju koer, täiest kõrist haukudes. (See talu asub ülal kaardil Kärina kohanimest vasakul, kus tee ületab väikese oja ja on ristmik.)

Esimese asjana tulin sadulast maha, et mitte koerale edasi vändates või ümber keerates hoogu anda. Pulss tõusis, kuid püüdsin säilitada rahu ja kaine mõistuse. Eeldasin, et nii agressiivse haukumise peale tuleb keegi talust välja vaatama, mis toimub, ja kutsub koera tagasi. 

Koer peatus minust umbes tosina meetri kaugusel, kuid jätkas maruliselt haukumist. Ilmselt pidurdas teda see, et seadsin ratta risti enda ette. Esiteks selleks, et teha ennast suuremaks. Olen lugenud, et kui Utah’s või mujal Edela-Ameerikas peaksid kohtuma puumaga (mountain lion), on esimene asi just enda suureks tegemine, olgu last kukile tõstes või hõlmu laiali ajades – see pidavat ründaja hoogu kahandama, sest jõud näivad ebavõrdsed.

Teiseks olin valmis kasutama ratast enda kaitsmiseks. Mõtlesin, et kui koer peaks kallale sööstma, oleks mul võimalik rünnakut rattaga blokeerida ja samuti ratast enesekaitseks kasutada: tõstad selle üles ja annad tagumise rattaga, sest see on raskem ja jäigem, talle vastu lõugu.

Kolmandaks, nagu öeldud, püüdsin säilitada rahu, sest väidetavalt pidid koerad haistma, kui keegi neid kardab, ja see pidavat neid julgustama. Samuti olen lugenud nii puumade kui karude kohta, et neile ei tohi otse silma vaadata, sest see mõjub agressioonina, vaid tuleb hakata vaikselt taganema; ja selga ei tohi ka neile keerata, olen lugenud.

Teoreetiline ettevalmistus oli seega olemas ning ka strateegia vastuhakuks paigas.

Selle aja peale, kui kõike läbi mõtlesin, lootsin, et talust tuleb valjuhäälne kutse, et «Brutus [suvaline nimi], tule siia! Tagasi!», aga ei tulnud miskit. Sain aru, et ilmselt pole kedagi kodus – ja arvatavasti selleks oligi koer lahti lastud, kuigi ma ei saa aru, kuidas võib koera avalikul teel, mille ees ei ole ühtki märki, mis viitaks, nagu olnuks see eratee – ning pean ise olukorra lahendamisega hakkama saama.

Niisiis hakkasin vaikselt selg ees taganema ning hoidsin ratast enda ees kaitseks risti, seda kaasa lohistades. Koer jätkas aga haukumist ja lähenemist. Püüdsin talle mitte otsa vaadata, suunasin pilgu pidevalt kõrvale, kuid valju hääle järgi oli ikkagi aru saada, kui kaugel ta minust on ja kuhu liigub. Ta liikus minuga kaasa.

Mõne aja pärast riskisin keerata selja, et ratast käe kõrval tõugates veidi kiiremini eemalduda. Ja nagu õpikust: koer võttis seda signaalina, et võib mulle taas agressiivsemalt järele joosta. Keerasin ennast jälle näoga tema poole, kuid vaatasin temast mööda, ja sättisin ratta enda ette kaitseks. Koer jättis agressiivsema lähenemise katki, kuid jätkas endiselt maruliselt haukumist.

Kalkuleerisin, et mul on taganeda umbes 200 meetrit, sh mäest üles, siis jõuan tee hargnemise kohta, kust peaksin paistma järve poole jääva maja elanikele, kes näisid õuel seisvate autode järgi olevat kodus ning lootsin, et küllap tulevad nad appi, kui kuulevad vihast haukumist. 

Mingil hetkel, kui tundus, et koer hakkab pisut taltuma, riskisin talle taas selja keerata ning isegi vaikselt sadulasse istuda. Ei jõudnud ma sadulasse, kui koer taas aktiveerus ning ägedalt haukudes mulle järele hakkas tulema. Keerasin end jälle tema poole kaitseasendisse ja jätkasin taganemist, püüdes teha nägu ja andes kehakeelega märku, et tegelikult ma temast ei huvitu.

Lõpuks päästis mind kurvijärgne teeäärne võsatukk laskumise all. Seal kadusin ilmselt mõneks ajaks koeral silmist või tundis koer, et on mind oma valdustest piisavalt kaugele peletanud, ning istusin ratta selga ja väntasin tasakesi mäest üles. Olin pääsenud.

Kuid küsimused jäävad. Nimelt, kas on õige nii agressiivset koera lahtiselt pidada, seda isegi juhul, kui üldkasutatav tee näib minevat kellegi valdustest läbi? Mis saanuks siis, kui koer mind rünnanuks? Ja rünnata ta võinuks, kui mul ei oleks olnud jalgratast, mida enda kaitseks kasutada.

Annan juhtunust teada ka Rõuge valla juhtidele.

Fotod 1, 11 ja 13: Kisejärv. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kisejärve matkaraja ja ümbruskonna kaart. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaade Jaanimäelt Savioja poole. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Veesilm Jaanimäe ja Kärina-Lannu vahel. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 5 ja 8: Tee Tsiistre lähedal. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto6 6 ja 9: veesilmad Tsiistres. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 7: Männid liivasel nõlval Nopri piimatööstuse lähedel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 10: Lumi Missokülä-Laura tee ääres 29. aprillil. Foto autor: Priit Pullerits
Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 12: Misso-Rammuka tee 28. aprilli õhtupoolikul. Foto autor: Priit Pullerits

41 Kommentaarid:

At 21:41, Anonymous Anonüümne said...

Ise kusagilt lugenud (Delfist?) õpetust, et kükita maha, selg sirge(!), ära siruta kätt välja, räägi vaiksel häälel. Proovinud praktikas nii koerte kui ka näiteks pullidega. Toimis. Koer tuli valju haukumisega esmalt, siis lähenes vaikselt, nuusutas ja kaotas huvi. Sama reaktsioon pullidega. Kusjuures, kui pull lähenedes möirgab, siis see ei ole ähvardus. Pigem nagu tere või siis märguanne tähelepanu saamiseks.

Teine näide: sõjavägi. Sissi lahingharjutus. Ametikoht käskjalg. Päevas tuleb läbi joosta ca. 50 kilomeetrit. Kusagil Lõuna-Eestis. Teate edasiviimise teekond teada, konsultatsioon mehega, kes eelnevalt sama ülesannet täitnud. Lugu pole hea: teele jääb talu maa, mida turvab üks karvane kaukaaslane, kes kaasvõitleja püksid ribadeks tõmbas. Sügav ohe ja tuleb minna. Nagu lubatud, ületades heinamaad ilmub künkaharjal nähtavale oma territooriumit kiivalt kaitsev K-9. Looma lähenedes lükkan automaadi rauda paukpadruni. Kompensaatorit relval polnud. Vaesus. Mõte oli, et pauk ja relva suudmest paiskuvad püssirohu põlemisjäägid looma entusiasmi pärsivad. Tulistada polnud vaja. Kuidagi ründaja taipas, et relv on laetud ja otsustas eneseväärikust säilitades vaikselt taanduda.

 
At 21:44, Anonymous Anonüümne said...

Põnev. Koerad teevad piiritsoonis head tööd. Isegi puumamurdjal läks jalg sapsu täis. Kohalikud saavad aru, et piiririkkujate vastu saab vaid aktiivselt tegutsedes.

 
At 22:28, Blogger Taivo said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 22:29, Blogger Taivo said...

Üle-eelmisel aastal juhtus minuga täpselt sama olukord Tartu Maratoni avatud(!) rajal suunaga Elva-Palu. Kuskilt lähedalt olevast talust olid ühed tulnud vististi marjule-seenele täpselt raja äärsesse metsa ja jätnud lahtiselt hundikoera metsa ekslema. Sain küll ühest jalast natuke pureda, aga rattakingad suhteliselt paksud. Pääsesin õnneks ehmatusega. Aga omanik küll ei saanud olukorra tõsidusest aru, naerusuil väidab, et ta ei tee midagi, ei vaevunud isegi koera kinni hoida, kui ma hakkasin ära minema. Täpselt samamoodi koer üritas uuesti järgi tulla.

Väga vastutustundetu käitumine, sest mina ei olnud ainukene rattur või jooksja seal rajal tollel päeval. Rajal nägin mitmeid ja kokku võis olla neid kümneid, sest Tartu Rattamaratoni virtuaalsõitu sai teha.

Hiljem tagantjärgi rattaga sõites juba mõtlesin, et oleks võinud tel nr-i igaksjuhuks küsida, kui oleks jalaga midagi tõsisemat viga.

Õnneks tagasiteel neid enam ei kohanud.

 
At 00:58, Anonymous Anonüümne said...

Ratta kasutamine ründava koera kaitseks ja võimalikuks ründeks oli eeskujulik. Aeg oleks ilmselt mänginud sinu kasuks, aga aega on otstarbekam kasutada oma huvides rattasõiduks. Kindlasti KOVile märgukiri ükskõikselt ohtlikust koera peremehest.

 
At 06:24, Anonymous Anonüümne said...

Ei saa aru kas puuma taltsutamise kogemust poleks saanud talu koera kismimisel kasutada? Ju on moabi inimtapja puumad kassipojud võrreldes eesti huntidega. Kirves mõõk ja piits

 
At 07:22, Anonymous Anonüümne said...

Kui oled puuma murdnud on tühiasi koerakesest jagu saada. Puuma on elastse kehaga ja kasutab saba saagi kägistamiseks käppadele lisaks. Ja tohutu survival hingega

 
At 09:14, Anonymous Anonüümne said...

Mehed, Eesti on Kallase valitsemise ajal pressivabaduse indeksis tõusnud maailma tippu! Me oleme 4., paremad isegi Soomest. Langus, mis tuli Ratase valitsemise ja Postimehe ideologiseerimisega, on läbi!
https://rsf.org/en/index?year=2022

 
At 12:07, Anonymous Anonüümne said...

Eesti on koguaeg tipus olnud. Parimad kohad olid medalikohad. Kusjuures punktid on sellised, et varasematel aastatel oleks nendega jäänud isegi esikümnest välja. Õnneks on konkurentidel punkte kõvasti kärbitud ja eestlastel jälle võimalus pildile saada. Ehk siis Kaja teene on see, et ta pole kruve pingutanud.

 
At 12:33, Anonymous Anonüümne said...

Tore jah aga kelle matsaftis töötab peenikeste strateegiate ja taktikate spetsialist Pullerits?

 
At 13:06, Anonymous Anonüümne said...

Ründava koera vastu aitab rattapump. Peni ei tea, et lüües läheb pump 2 korda pikemaks.

 
At 13:48, Anonymous Anonüümne said...

Väga mõnusad pildid Eesti maastikust!

 
At 14:15, Anonymous Anonüümne said...

On jäänud mulje et Pullerits töötab salapärase tüübi heaks keda kutsutakse Padre.

 
At 14:25, Anonymous Anonüümne said...

He. He. Heeeee. Tere tulemast maakate Eestisse. Kus hulguvad ringi kümned tuhanded kassid ja metsatagustes on penid kõik lahti. Vedas et peremeest kodus põlnd, oleks ka veike lõugaandmine võind toimuda. Tuttaval läbi elatud.
Mis puutub silma vaatamisse siis selle kohta on piisavalt adekvaatset inffi. Eestis on ainult üks metselajas kes inimesele ohtu kujutab – karu. Ja ka tema on nii targaks saand et läheb inimese eest ära, kui võimalik. Erandiks haavatud ja poegadega emad.
Muude pudulojustega käib silm – silma vastu võitlus – kes pilgu ära pöörab, on kaotaja. Seda võiks ennast tegijaks pidajad ikka teada. Penide vastu(koerteks neid lõugavaid tegelasi ei saa nimetada) aitab väike balloon, mida saab hankida igast jahinduspoest. Aitab.

 
At 14:50, Anonymous Anonüümne said...

https://www.mundoperros.es/et/ahuyentador-de-perros/

 
At 16:32, Anonymous Anonüümne said...

Espaki sõnul PM on:
[...] Välisuudiste plaanis (isikliku arvamuse kohaselt) ehk isegi progressiivseks-liberaalseks kui mitte lausa vasakpoolseks ning Eesti uudiste kontekstis ehk ka mitteprogressiivsele mõttele "võimalust andvaks". Kindlasti aga mitte põhitoonilt konservatiivseks või parempoolseks.

See, et Postimehes töötab ka ajakirjanikke, kes ei ole lõpuni progressiivsed, esindavad ka konservatiivseid ja vahel isegi rahvuslikke meeleolusid, ei tee Postimehest aga üldilmelt konservatiivset või parempoolset lehte.[...]
https://www.err.ee/1608585124/peeter-espak-vajame-hadasti-ajakirjanduskriitikat

Ja nii tulebki ERRi nõukogu liikmel oma uudisvajaduse rahuldamiseks pöörduda Varro Vooglaiu portaali poole, sest vahel rahvuslikku meeleolu evivad ajakirjanikud kirjutavad tont teab millest.

 
At 16:46, Blogger Priit Pullerits said...

Andsin kirjeldatud intsidendist koeraga ka Rõuge valla mitmele juhtivtöötajale teada ja sain juba tänuliku vastuse, et sellest teavitasin. Nüüd läheb esindaja asja uurima, kelle koer ja mis koht.

 
At 17:25, Anonymous Anonüümne said...

Milleks kitumine?

 
At 17:35, Anonymous Anonüümne said...

Mis kitumine? Kui intsidenti oleks sattunud oskamatu või nt laps, siis tulemus oleks võinud olla kohutav. Juhtumist teatamine on hea tegu isegi sel juhul, kui kohalikud teavad, et idiootliku Heino lõukoer sealkandis terroriseerib. Ohtlikule isetegevusele tuleb reageerida. Kiitus Padrele!

 
At 17:48, Blogger Priit Pullerits said...

Ma ei saa aru neist ja ükski kaine mõistusega ja emapaatiavõimega inimene ei saa aru neist, kes peavad teisi inimesi ohustava teguviisi toimepanijatest ja toetajatest teadaandmist mingiks kaebamiseks. Vastupidi, see on kõige õigem ja õiglasem tegu, kui nende teguviisist teada anda - siis saab sellele ka lõpu teha.

 
At 20:11, Anonymous Anonüümne said...

17:25 - sa ei ole lapsena tundnud hirmutunnet, kuna kuri hundikoer nö valvab külavaheteed? Koerale jalaga andmiseks oled liiga nõrk, eest ära ei jõua ka sõita, muid mõtteid takistab hirm. Üks väike tüdruk meil sai tõsiselt hammustada ja oli ikka korralikus šokis pärast.

90ndate algul olid lahtised lõukoerad Lõuna-Eestis külateedel suht tavalised, praegu õnneks enam mitte. Väga õige muidugi, et PP teada andis.

 
At 20:15, Anonymous Anonüümne said...

20:11 Meil toimusid sellised asjad linnas. Koera omanikud olid vankad. Nende meelest oligi normaalne, et loll terroriseerib tänavaid. Aitas ainult jõud.

 
At 13:40, Anonymous Kalle said...

Olen ka paar korda sellises situatsioonis olnud:

1. Vanal Postiteel kusagil Ihamaru kandis sõitsin (2016?) allamäge ja äkki rabas suur hundikoer mul vasaku jala labast. Röögatasin, laskis lahti, jõudsin hoo pealt märgata et teisel pool teed olevas talus oli inimesi, kes koera kutsusid. Valg valutas, jalalaba oli läbi tossu saanud ikka muljuda, otsisin üles külma veega oja ja hoidsin jalga mõne aja seal.

2. Kusagil Haava küla juures Tartumaal ühe talu juurest hüppas haukudes välja suur kaukaasia lambakoer - toimisin samamoodi nagu Priit nüüd. Peremees tuli välja ja vaigistas koera. Ajasime juttu - just jalgratta kummid pididki talle "maitsema". Saa nüüd aru, mida tahetakse!

Kuigi mul endal olnud koer ja eriti neid ei karda, hankisin peale neid sündmusi nii pipragaasi balloonikese (pole vaja läinud) kui ka ultrahelil põhineva peleti. Proovisin viimast ühe teisel pool aeda vihaselt haukuva hundikoera rahustamiseks - ei mõjunud. Küllap aitaks lihtsalt kõrva tagant sügamine! :-)

 
At 14:19, Anonymous Anonüümne said...

Kõige odavam lahendus on kiired jalad.Seisma ei tasu jääda ,kui ei taha teada otseselt et inimene ei ole looduses toidu ahela tipus, sest kunagi ei tea kui lööb teine nelja jalgne valvur ka kampa.Kahe tiibeti mastifiga kogenud seda tunnet.Üks pureb selja tagant teine tuleb otse munade kallale.Hea oli ,et samal hetkel kui puremiseks läks jõudis peremees jooksuga kohale muidu siin ei räägiks.

 
At 14:46, Blogger Priit Pullerits said...

Tuli meelde, et mind on koer lausa hammustanud, kui aastal 1986 maal jooksuringi tegin. Mingi krants kargas talu juurest välja ja vajutas kihvad jalga, nii et veri väljas. Ma ei jätnud jooksu pooleli, jõudsin koju. Siis võtsin isa auto ja sõitsin tagasi tallu ning ütlesin seal selgelt, mida asjast arvan. Nõudsin isegi näha, kas koer on marutaudi vastu vaktsineeritud. Peremees väitis, et on, aga ega tal tõendit näidata olnud.

1990ndate lõpus, kui hommikuti sageli Tallinna tööle sõitsin, läksin mööda Jannseni tänavat kesklinna kella poole kaheksaks bussi peale. Seal oli mingitel koeraomanikel komme oma penid varahommikul lihtsalt tänavaile jooksma lasta. Ja küll need olid vastikud elukad, klähvisid ja tikkusid agressiivselt ligi. Mäletan, et ühel hommikul, kui neid juba kaugelt nägin, keerasin targu kõrvaltänavasse ja tegin suurema ringi, kuigi oli kiire, aga ei tahtnud hakata jälle nende koertega maid jagama.

 
At 15:30, Anonymous Anonüümne said...

Jooksu ringid jah peaks olema kontrollitud ja väga improviseerima ei tasu hakata.Suvi on aeg kus koerad taha ka rohkem vabadust.Loomulikult koera omanikud ,kes võtavad koeri kes kujutavad ohtu inimese elule tuleb õigeid lahendusi leida ,et üle oma territooriumi ei astu.Mastifitega niipalju ,et kui tekkib kokkupuude siis minuti ta kestab järgi joostes. Siis kiirus raugeb.Inimesel peaks selles suhtes eelis olema ,et üle minuti kesta maksimum pingutust ratta seljas.

 
At 18:06, Anonymous Anonüümne said...

Meil oli ketis puuma aga kui ketist lahti sai siis muutus kõigiga kõige suuremaks sõbraks. Väga tark koer oli. Öösiti aga korraldas tasuta laulpidu teiste penidega. Noh mingi puudus peab ju ikka olema.

 
At 21:35, Anonymous Anonüümne said...

Suures pildis ei peagi koeri kartma ,ega põlgama.Võib ette kujutada kui perses oleks maailm kui neid parimaid inimese sõpru ei eksisteeriks.Võibolla me ei oleks tänu neile loomadele siin kus me täna oleme.Ajajärk kus tänu neile hakkas vöimalikuks kaugem info ja posti levik kui küla legend oli kindlasti inimese arengus tähtsal kohal.

 
At 00:41, Anonymous Anonüümne said...

Parem 100 sõpra jah. Olgu või koerad. Muide kui penile hauda esimese labida jagu mulda peale surasin, siis hakkas üks laulusemust naabruse peni kah päise päeva ajal kesköist täiskuu viit jöristama. Võttis kohe silma märjaks. Aru ei saa, et kuidas too oskas nii haruldaselt oma viisi päeval üles kerida. Ju mõni kagebiit pitsitas õrnast paigast õigel ajal. Mõni aeg hiljem naabri peni matuse tseremooniat jälgides oli täielik vaikus. Too oli muidu ontlik ja vaikseke kah. Too avaldas muljet lõviliku suurusega.

 
At 01:10, Anonymous Anonüümne said...

Mõistu jutu alla tahetakse peita pattu mida otse tunnistada ei julgeta. Sest teatakse sisimas see oli vale. Aga päästa võib ainult kahetsus kui seegi. Tagajärgi pole võimalik parandada. Ilmselt tuleks ühele ehedal filmile pilk peale visata. Holliwoody film aga vahel harva tuleb ka sealt midagi lollile mulale vastu kaaluks https://www.imdb.com/title/tt6020800/

 
At 07:25, Anonymous Anonüümne said...

Padre ajab õiget asja.

 
At 07:28, Blogger Priit Pullerits said...

Tänases elehes siis selline mõte:

https://arvamus.postimees.ee/7515362/kui-ukraina-soda-oleks-perevagivald

 
At 11:59, Anonymous Anonüümne said...

Üldiselt tuleb koertega toime tulemiseks võtta rattasõidule kaasa kass nagu seda tehakse Londonis - https://reporter.postimees.ee/7512380/reporter-hiirekutt-sigridist-sai-tanu-rattasoidule-suunamudija ja põhjus pole mitte suuna sättimises vaid kasside võimes inimesi ohustavate elajatega hakkamasaamises - https://lemmik.postimees.ee/7515320/sudikas-kass-peletas-minema-jahti-pidavad-krokodillid

Kassid ei karda vaadata elajatele silma vaid teevad ühemõtteliselt ja vastuhakku mitte aktsepteerivalt oma hoiaku vastasele selgeks. Selliseid peaks ukrainlastele rindele appi saatma. Meil varjupaikades neid küll. Sobilik koolitus nagu delfiinsõduritele ja rindejoonele https://maailm.postimees.ee/7510923/washington-post-venemaa-kasutab-musta-mere-baasi-kaitseks-delfiine

 
At 14:59, Anonymous Anonüümne said...

11:59 väga õige. Pullerits ise ameerikas metsikute kasside eluviise õppinud ja nüüd ei tea lahendust.

 
At 15:32, Anonymous Anonüümne said...

14:59 ikka puumade. 150kg vintskeid lihaseid ja liigub 9m hüpetega raskel maastikul ja murrab ühe käpa hoobiga pühvli.

 
At 18:26, Anonymous Anonüümne said...

Tuleb arvestada, et PP on Ameerikamaa liivaväljadel sissetungija, hoopis midagi muud, kui ühe oina taltsutamatu koeraga kaerajaani rattateel tantsida. Metsikus läänes, ohtlikus keskkonnas on kauge maa ekspeditsionisti langemine kurb, kuid mõistetav sündmus. Õhtupeale jäädes või ööbides tuleb seal niikuinii tukk ühes käes ja piibel teises hoida.

 
At 09:50, Anonymous Anonüümne said...

Sõidult aitab kogemuslikult pump ja hädapärast ka joogipudel (ei mitte pudelit loopides koera peletada vaid pudelist viskeliigutusega vett pritsides - see toimib, peni näeb, et midagi lendab tema poole ja nii tark ta pole, et aru saada mis).
Helistada võib ka 112 kuigi abi ootama jääda pole mõtet - võib sammalduda. Valla ametnik pole vb paha mõte.
Mis puutub lolli arvamust kitumisest siis loomaomanikul lasub vastutus oma looma tegude eest, seega võtsid looma siis ka vastuta. Öelda, et minu koer ei hammusta näitab paraku ainult koeraomaniku lollust.
Terv.Tom

 
At 10:26, Blogger Priit Pullerits said...

Mul oli hommikul telefonitsi veerandtunnine jõuline vestlus mind rünnanud koera omanikuga, kes püüdis väita, et ma olin ise koera ärritanud, sest tulin ratta seljast maha ja kasutasin ratast enda kaitsmiseks; ta ignoreeris täiega fakti, et koer ründas haukudes, täiskiirusel joostes, hambad paljastatud, mind juba siis, kui olin veel ratta seljas, mitte ratta pealt maha tulnud; ta ütles, et tema koer ei ole kunagi rünnanud, on alati ka lastega hästi läbi saanud. Nii palju tunnistas, et koer oli aedikust välja pääsenud. Just! - sellest kogu intsident algaski, et koera omanik polnud suutnud tagada seda, et koer püsiks oma territooriumil ja teisi ei ohustaks. Muu jutt, et kes keda ikkagi ähvardas ja kuidas rattur käitus, on kõik asendustegevus probleemi põhjuse peitmiseks.
Ütlesin mehele, et sõidan sealt lähiajal taas mööda ja siis võtan juba ka telefoni olukorra filmimiseks välja, kui ta püüab väita, et koer mind ei rünnanud, vaid tahtis lihtsalt mängida ja et ma teda kõrva tagant sügaksin.

 
At 10:57, Anonymous Anonüümne said...

Õppefilm on olemas kuidas Austraalia gringo see krokodillimees tegi tiigrile pluti pluti plutt ja tiiger hakkas sõbraks. Inimene on looduse kuningas.

 
At 10:59, Anonymous Anonüümne said...

Kas ikka on mõistlik looma õrritama minna üksnes seetõttu, et peremees on munn? Korra ja turvalisuse tagamine on ennekõike ametivõimude ülesanne, esmalt tuleks neile pasunasse anda.

 
At 18:57, Anonymous Anonüümne said...

Seal Strava lõiku polnud? Oleks KOMi saanud ehk. Nali naljaks, endalgi on koertega tegemist olnud ja korra isegi pureda saanud. Pärast seda oli lühikest aega pipragaas taskus, kasutama siiski pole pidanud.

 

Postita kommentaar

<< Esileht