LISATUD VIDEO.
Mis pagana nipiga leida üles suured veega täitunud kaevanduskanalid (fotol vasakul), mille kohta oled kuulnud, et need asuvad Ida-Virumaal Sirgala harjutusvälja alal, aga mida ei näita sulle Google’i kaart ega isegi rahvusvaheline militaarkaart, mille Art Soonets, nooruses Eesti tippu kuulunud orienteeruja, oma mobiiliekraanile kuvab?
Olime päeva esimese poole veetnud Aidu karjääris (fotol paremal), sõitnud seal vana Volvo veoautoga ja Yamaha paadimootoriga kaatriga, mis arendas Aidu kuulsail kanaleil kiirust ligi 70 km/h. Seal oli meil juht, Imre Poom Adrenaatorist, aga Sirgalas pidime omal käel hakkama saama.
Strava rakenduse kaardil on mingid enamasti noolsirgelt ja paralleelselt kulgevad põlevkivi väljaveo laiad teed siiski näha. Aga kaks neist teedest, mida mööda fotoagentuuri Scanpix juhi Art Soonetsiga sõidame, muutuvad madala veega üleujutatuks, nii et edasi ei saa. Kolmandale teele järsakute vahel on äärest ääreni risti ette rajatud vähemalt kümne meetri kõrgune vall (fotol ülal vasakul vaade vallilt blokeeritud teele) – huvitav, kas pealetungiva vee pidurdamiseks (fotol all paremal)?
Eesti Energia tütarettevõtte Enefit Poweri juhatuse esimees Andres Vainola oli mai teise nädala lõpus ERRile rääkinud, et pärast Viivikonna kanali sulgemist ja vee pumpamise lõpetamist mullu on vesi kanaleis tõusnud juba 26 meetrit. Aga kus kohas?
Kahel teel takistavad autoga edasisõitu tõkkepuu ning selle kõrval betoonist koonused. Olin paar päeva varem hankinud kaitseministeeriumilt loa, et tohime ratastega harjutusväljale sõita, sest just sel päeval seal laskeharjutusi kavas polnud. Igaks juhuks helistasin ka tõkkepuu kõrval infotahvlil oleval numbril ning sain kinnituse, et rattaga polügoonile minna võib. Aga mida sa sinna lähed, kui sihtpaigast pole aimu? (Fotol ülal vasakul Aidu endine karjäär ja tuulikud, all paremal igapoolseim kanal.)
Proovime veel ühte kitsast, väikeste betoonplaatidega ja selle äärest tiheda võsaga teed, kus Soonetsi auto, kaks maastikuratast salongis, saab põhja alt tunda koguni kriipimist, ent seegi ei vii meid kusagile. Tee lõpeb valli ees.
Juhuslikult kohatud orienteeruja soovitab meil sõita mööda Pannjärve teed Alutaguse spordikeskusse ning üritada sealt otsida juurdepääsu ida poole Viivikonna vana kaevanduse aladele.
Saab sellest alles seiklus! Arvestades, et sihtpunkt on ebamäärane – kaardid seda ju ei näita –, sõidame ratastega algul paarsada meetrit asfalteeritud rollerirajal, keerame sellelt metsarajale, kust suundi ida poole ei leia, misjärel väntame kivisel metsavaheteel, mis isegi rattarehvide alt parajalt tolmab, lõunasse, kuni tee hargnemiskohas on kahe haru ees lukustatud tõkkepuu. Valime loogilisemana paistva haru, mis keerab vasakule, ja möödume tõkkepuust, kuid kilomeetri järel lõpeb tee suure turbavälja lähistel (fotol ülal vasakul).
Edasi tuleb vaevuaimatav rada läbi padriku, kus oksad peksavad sageli näkku ja läbi kõrge rohu ei näe, mis ootab ees. Padrikust väljas, algab sügavate, tõenäoliselt nii raskeveokite kui ATVde tekitatud aukudega metsatee turbapinnasel. Jääb vaid tänada, et ilm on olnud eelnevail päevadel põuane – märjaga oleks see tee totaalne mülgas. (Fotol ülal paremal kummipaat Aidu karjääri veekanalis.)
Järgneb liivane ja kivine tee läbi laia madala veekogu, mis on kaardil täitsa olemas. Aga see on kuivanud peaaegu tilgatumaks.
Lõpuks paistab vasakul puude vahelt hall lage väli. Keerame sinna.
Umbes saja meetri järel avaneb vaatepilt, mille järele olime tulnud (fotol ülal paremal; pildil Art Soonets).
Oleme pärast tunniajalist otsimist jõudnud ilusa helesinise veega kanali (fotol vasakul) kõrgele kaldale. Juhuslikult viib sealt alla lai, kuid ääretult kivine veokite tee (fotol ülal paremal), mis on juba võrreldav Utah’ kiviste laskumistega. Ühes kohas ei jää vääratusest palju puudu.
Sõidame ümber kanali läänepoolse otsa. Selleks tuleb esmalt üles pressida kergelt liivase pinnasega mäest ning seejärel jätkata teisel kaldal pedaalimist üles kivisest, praguneva pinnasega nõlvast (fotol paremal). Tuleb olla ettevaatlik, et kuskil ei takerduks ja kukuks. Ümbrus näeb välja nagu kõrbemaastik Utah’s – USA osariigis, kus Eesti Energia oli soetanud põlevkivimaad, mida püüab nüüd maha müüa.
Näen eemalt, et Soonets, kes on saanud minust sadakond meetrit ettepoole, sest jäin pildistama (fotol vasakul), on seal kinni pidanud, lausa ratta seljast maha tulnud. Ega kaugelt aru saa, miks. Ju ootab mind järele?
Kui Soonetsi juurde jõuan, saan aru, miks ta peatus ja rahulikult võttis. Ta oli avastanud minu meelest kõige vingema ja erilisema vaate, mida Eestimaal leida annab. Kuigi ta ei ole Utah’s käinud, avaldas ta arvamust, et see vaatepilt peaks küll olema nagu Utah’s (fotol paremal).
Võin kinnitada, et on küll (kuigi palju-palju kordi väiksemas mastaabis): sealt avanes ootamatu, lausa pahviks lööv vaade justkui veega täidetud kanjonile Utah’s (fotol ülal paremal ja ka vasakul). Selle nimel tasus vaeva näha ja seigelda!
Aga seikleme edasi. Viibime justkui Utah’ kõrbes platool, kus avarust on ropult palju, taimestik kidur, aga maapinnas meist paremat kätt haigutab suur lõhe nagu kanjon. Ja tee – see on samuti peaaegu nagu Utah’ maasturitee: sügavate läbisegi roobastega, kivine ja liivane, nii et tuleb olla pidevalt tähelepanelik ning otsida kogu aeg parimat trajektoori. (Paremal kuvatõmmis Strava ekraanilt läbitud marsruudist.)
Sõidame Viivikonnas leitud kanjoni (fotol vasakul) ääres edasi vähemalt kilomeetri, küllap rohkemgi. Kohati on tee päris tolmune. Siis jõuame kanjoni teise otsa, kust näeme, et vee seest keerab välja autotee (fotol all paremal). Nii need veega täidetud kanalid ongi sinna tekkinud: veel hiljuti oli nende põhjas kaevandusautode tee, aga kui kaevandus suleti ja vee väljapumpamine lõpetati, on vesi kiiresti võimust võtnud.
Kui mõni ütleb, et kaevandused on Ida-Virumaa ära rikkunud, siis mina nendega vaidlema ei hakka. Igal asjal on hea ja halb külg.
Igatahes on tänu kaevandamistele tulemuseks maastik, mis on nii eriline ja imeline, et ainult imesta. Muidu oleks kõik üks lõputu ühtlane metsaga kaetud tasandik. Mitmekesisus, nagu öeldakse, rikastab.
Tagasiteeks Alutaguse spordikeskusse leiame juba otsesema marsruudi. Aga sealgi on üks trikiga koht. Nimelt jõuame metsa servas paigani, kus on suur pehme ja sügava liivaga väli. Pole lootustki, et sealt läbi pressida. Tuleb ratast mõnda aega käe kõrval lükata. Seegi meenutab seiklusi Utah’s.
Seda kõike saate näha ka mu kokkupandud videos.
Kõigi fotode ja video autor Priit Pullerits
41 Kommentaarid:
Tahaks kuulda lugeda Arti resümeed sellest katsumusest. Kas ta on nüüd käsi Utahi põrutama või ikka mõtleb ja veeretab sõnu.
Mõtlema panev lugu, nagu mõistaks kosta rahvuskonservatiiv Vurru.
Me võime Eesti jagada mõtteliselt eluhooneks, kus on veranda, magamistuba, elutuba, töötuba/kabinet, peldik. Too kaevanduslik Virumaa on kui peldik maastikukahjustuste ja väljaheidetega. Kuid vajalik osa on seegi. Miski peab peldik olema.
Loodus samas on kõikvõimas, ta ravib ka meie "rikkuse" põlevkivisonkimise haavad. Metsake kasvab kõigele vaatamata asemele ja varjab rängad armid vaateväljalt. Trikisuusatajad ja ratturid on osanud tuhamäe sõbralikumaks muuta, siis vähemalt kaitsevägi saab trööbatud pinda juurde, kus trenni teha. Hea, et ise ei pea peldikus elama.
Võistlusdressi "Estoniast" tuleks loobuda. Pigem ikka "Eesti" olümpiadressil. Või kui mõelda võõrustajariigile, siis juba "L'Estonie". Võrgusats, vist ka kossumehed on rahvusvahelistes mängudes "Eesti" tähisega.
https://elu24.postimees.ee/8028596/galerii-vaata-millised-hakkavad-valja-nagema-eestlaste-pariisi-olumpiamangude-voistlus-ja-vabaajariided
See Utah on küll mingi nukker ja mannetu paik siis vist, teab keegi?
Aga oleks võinud mõnelt sõbralt mõne Xdreami või sealktandi rogaini kaardi küsida.
Ja mõistagi oleks punase tojootaga minema pidanud, või naine ei anna nädala sees autot mehele?
Ma olen siin Utah'st kirjutanud aastate jooksul kümneid lugusid, avaldanud kümneid videosid, avaldanud sadu pilte - ja nüüd tulete, 20:52, välja sellise diletantliku küsimusega... Eilane olete või?
20:52 Tere tulemast kogukonda. Priit on nats tõre aga uut verd on siia ikka vaja!
Mis kuradi porr PM-s käib. Kõigepealt määriti mulle paberleht kaela ja ülla ülla, sellega ei kaasnegi digivärki. Ühesõnaga pistke p.tsi oma paber ja digi, adjöö. Ja miks. Sellepärast, et PM-st võid lugeda Padarite draamat ja diskgolfarite pereelu. No fakk off. Kas Eestis on nüüd käes ajastu millega Pullerits alustas oma leheneegri karjääri kui New Yorgis ühikast jalgsi kohtumajja lipsustatult ja lõhnastatult kappas 10 km, et valuutat säästa ja ajalehte nupp kribada. Nüüd enam ei tehta ühest keisist mitte ühte lugu vaid epopöa nagu vene ajal räägiti suurest isamaasõjast (sihilikult väikeste tähtedega). Moraal on see, et Eesti on 30 aastat nüüdseks ametlikult oma ajakirjandusega maailma juhtivast demokraatiast maas. Palju õnne, arenege edasi! Äkki komandeerite veel kedagi New Yorki täienduskursustele, saaks siin sitases kolletanud kuivanud tiigis kah mõne tilga värsket nestet.
20.52 siin, ohei, ma ise olen ka Utahs käinud, ilmselt sadu miile ringi jalutanud sealses looduses, aga mäletan ikka sellist maailmamastaapides täiesti keskpärast ja mõnes kohas üle keskmise loodust. Ma ei saa lihtsalt aru sellest 'Ardu kui Utah' võrdlusest. PP, kas Rummu karjääris olete käinud, mis seal veel saaks, kui õige nurga alt loodust imetlema ja pildustama hakata?
Olete Utah's sadu miile maha käinud ja pole peaaegu midagi näinud?
Võrdlete Rummu karjääri Factury Butte'iga ja Hanksville'i ümbrusega?
Ardu karjääri Lake Powelliga?
Aga Antelope Canyon? Wire Pass ja Grand Gulch? The Maze?...
...Loetelu on lõputu, ma jääkski siin nimetama kohti, millele pole Eestis ega kuskil Euroopas võrdset.
Huvitav, kus te seal käinud olete, et peaaegu midagi näinud pole?
Palun nimetage need kohad, kus te käinud olete.
Ohei, ma olen näinud parasjagu, kirjutasin ju ("mäletan ikka sellist maailmamastaapides täiesti keskpärast ja mõnes kohas üle keskmise loodust")!
Jutt oli postituse lausetest nagu "justkui veega täidetud kanjonile Utah’s" jms võrdlused - ma küll ei saa aru, mis seal sarnast on.
Nagu hakkaks Hinnit Verdon'iga võrdlema, Jägalat Niagaraga või Valastet Iguazuga. Jah, mõlemas on vesi, kivid, õige, sarnane!
Ja kui Ardu pakkus sarnast kogemust, siis küsisingi, kas Rummus olete käinud.
Ei, Rummus pole käinud. Kuid piltidel on näha, et sealne maastik on mõneti sarnane sellega, mida leiab Utah's tuhandetes kordades suuremates mastaapides ja värvikirevamalt, nt Factory Butte ja Caineville Mesa, olete sealseid mancos shale kivimeid näinud? Ja Bentonite Hills sealsamas?
Viivikonna karjäär meenutab pisut Flaming Gorge'i lõunaservast vaadates.
Utah's on väga palju rahvusparke ja looduskaitsealasid, see näitab iseenesest, mis sealne loodus väärt on.
Kus olete seal käinud ja mis kante põhjalikumalt uurinud?
Leone filmis poodi Joaquin de Carvalese vend. Legendaarne koht on kõik käivad vaatamas
37° 7'45.83"N 109°58'24.87"W
https://thebadnet.blogspot.com/2013/06/once-upon-time-in-west-revisiting-arch.html
Hanskvilles poodi 1873 kohaliku vastupanu ninamees Cabra Joakim Sanwes. Legendaarsed paigad mida Viivikonnas ei leia
Meil Võllamäel on sadu poodud. Võibolla tuhandeid. Ei tea, et sellest filmi oleks tehtud. Rattaga on seal ka nigel seigelda. Autoga on ohutum. Nagu metsik lääs. Aga. Keegi ei käi seda imetlemas. Kõigil on seal mingi asi ajada. Maailm on imelik.
Võllamäest peaks eemale hoidma küll, eriti konservatiivsed võitlejad. Kommunistid kätte saavad siis on kohe köis ja taburett isegi hommikuni ei oota.
Männiku karjääri Liiva Annuse radadelt võiks ka üks video üles võtta. Täisrelvis Soonets kindlasti kaasa!
Isehakanud Utah-spets kadus Soonetsi keeles nagu soe sitt lehma ihust, kui Pullerits teema konkreetseks ajas. Õppige, kuidas tühikargajad paika pannakse!
Kahju jah, et kadus. Oleks konnatiigis natuke surfilaineid löönud millel tore hullata. Nüüd passi niisama. Tehumardis on ka saarlaste nõukameelsuse monument kohas kus tuhandetele pussi anti Tehumardi kandis. Seal on kindlasti äge kärutada. Hiiumaal on küll meil sõidu videoid, Saaremaalt aga ei miskit. Mingi Hiiu vimm vist pikalt sees.
Loodame et kui konservatiive pooma hakatakse siis Pullerits esitab kaitsekõne vähemalt natukenegi. Ikkagi samad väärtused
Eks Pullerits vaatab õunte pealt. Mõned konservatiivid on sõbrad nagu Soonets aga mõned lausa kommarid nagu Pärtel ja lollikesed nagu Vurru
Johann Üxküll jäi lausa Harju tänaval peast ilma. Seal on tore kärutada ja seda paika üle vaadata. Vaated on kenad ja kui janu tuleb siis saab rüübet iga nurga pealt. Poomine ja pea eemaldamine on ikkagi vaatemänguks. Tänapäeval nii ei mängita. Patareis hiilis pisike timukas sauna ukse tagant kinnipeetule selja taha ja naksti tegi paugu kulasse. Lihtne ja efektiivne viis. Aga üks tüüp oli vist terava kõrvaga ja asi läks inetuks. Edaspidi suruti kõik enne ikka põrandale, et lihtsam oleks. Nüüd saab patarei ümber rattaga tiirutada ja nautida lõputut vaadet Soome suunas. Igatahes näeb kaugemale kui Monument Valleys.
Tegelikult komandod tuleks taastada nagu oli konföderatsiooni sõja ajal. Kahtlane ja mitte ustav element ellimineeritakse nöör kaela ja puu jalge alt ära knaps. Monument Valley kaarnad röömustasid kui värsket liha sai nokkida.
Southwesti pseudoteadmistega ei tasu siin laiata, Pärtel ja Priit võtavad trolli koheselt vahele.
Pullerits võiks meile sitakottidele mingi oma võistluse korraldada. Ratastel orienteerumise vms. Läheks suuremat sorti sohi tegemiseks kohe.
Võllamägi on meie oma monument välli. Nii mõnigi kommar ja vabadusvõitluse aktivist on oma viimase päevakese seal näinud.
Kui tahad et sind Võllamäel kael silmusesse ei pandaks siis ole Pulleritsu tiimi sõber võid pikendada oma viletsaid elupäevi mõne nädala võrra.
Kõik kes Võllamäele nagu meepoti juurde lähevad ja pea võlasilmusesse topivad on sisuliselt juba rippuvad tropid. Aitab ainult kõva rabelemine, et kärmelt silmusest välja saada. Igasugu ja haldurid ja muud laiba kaarnad vaatavad seda tähelepanelikult ja suure huviga. Nii kui rabelemine kipub raugema, nii kargavad juurde ja nokivad, et kas on juba küpse või ikka liigutab.
11:59 see pole kindel. Pulleritsu tiimis on tihe sõel. Tirri ei saa lasta ja kui ilmutad moraali nõrkust siis kott pähe ja aidaa
Võllamäe timuka töö kvaliteeti näitab toona ja täna see, et kes on juba süüdi mõistetud, selle piinad ülemäärased pole - poodav rippu, kael murdu ja lõppmäng. Siputamist ja sapsimist on vähe. Pehkind nööri tõttu pääsenud süüdimõistetu on suur mainekahju.
Õige virtsahvt sisse seatud. Kes kommaritega tiiba ripsutab sellele kott pähe ja võllamäele, üks kaks nöör kaela ja pael sirgeks, pikka kohtupidamist pole vaja.
Kas keegi neist õnnetutest arvet peab? Nagu et kaustikusse kirja et kes jälle auku aetud ilma kohtu kära ja kullita?
Võllaspets peab füüsikat nokkima. Neid lolle on küll nähtud, kes liiga pika köie on pannud ja pea kehast eemaldanud, siis verd kõik kohad täis ja uudistajate kostüümid rikutud. Liiga lühike köis ja saadanas siputab kaua ja osavam väänab ennast veel silmusest välja. Eriline häda on lihaseliste tüüpidega, nende kehakuju järgi ei saa köie pikkust rehkendada. Peab ikka kaalule enne panema rahulikult. Selles suhtes on see poomine üks ilge jama. Liiga tihti ka ei saa puua, sest timukas võib eelmisest korrast veel täis olla ja rehkendada vigaselt, siis on kindlasti jama majas. Kõige lihtsam on surmamõistu viia 13 korruse katusele ja siis alla asfaltbetoonile nügida. Töö kiire ja korralik. Pärast lastakse surveveega koht puhtaks ja vesi rentslisse ning võib järgmise juurde asuda.
Kodulaenuga jännis olijale on kõrgelt kukkumine julm lahendus. Pole põhjust vanadest, ent toimivatest meetoditest loobuda. Pääsemise õhkõrn võimalus on inimlik. Eksekuutor peab reaalaineid tundma, sellega olen päri.
Elu ongi julm. Olid Eesti saadikud aastaid Brüsselis aga tulemus on null. Neil pole absoluutselt ühtegi töövõitu ette näidata. Täielik sinekuur. Samas oi kui palju loba meie eetris ja lehes nende suust. Leheneegrid kribasid nende sõnu üles presenteerisid eetris ja kulutasid pappi kuid midagi tarka sellest ei sündinud. Nii lihtsalt on. Kas me üldse väärime mingit võimalust?
Möla maha! Kurat, see on spordiblogi, mitte timukate suvekool. Sõita ka keegi peale TRRi jaksab peale Priidu? Tema kütab Stravas, nagu oleks juba tuurdefraans.
Ratas teeb kampaaniat, ei temaga praegu sõita ei saa.
Head jalgrattanädalat, mehed! Kas keegi täna hommikul Allan Orasega trenni tegi? Ja kas õhtul Paul Lõivuga grupisõitu harjutama läheme?
https://www.scult.app/jalgrattanadal
20:52 uuesti siin, vabandust, nädalavahetused on digivabad. Käisin Nuustaku kandis. Pühajärve beach - teate, see ju nagu Santa Monica beach, peaaegu, liiv, vesi, puidust "muul", elu ja melu! Vaateratast küll pole enam.
Siis panin rattaga Käärikule, polnud sealsele "uuele" (no väga uus enam pole) staadionile sattunud, talvel ainult tuiskad mööda ju Kekkose peal olles. Tegin mõned sörgiringid lõbu pärast ja siis seinamägi. Uhh, nagu Angels Landing, ilma sikk-sakkide ja kettideta, otse üles pannes.
21:08 Seinamäe vaateid võrrelda Angels Landinguga on eriline nahaalsus. Või mida sa võrdled ainult tõusunurka ja seegi üle 3 korra lühem kõige järsemast Angelsi minekust? Ega me keegi ei saa aru, et miks on vaja rahvast eemalduda Utahis. Vabalt võid seda ka Eestis teha. Samas elame vabal maal ja igaüks teeb mis tahab. Ma mõtle, et kui on ikka sihikindel inimene siis koguks pappi, ostaks Ameerikas elektriratta koos varuakuga ja nihverdaks kõik rajad korraga läbi. Salvestaks videoid kõikide nurkade alt ja kirjutaks ülevaate bülletääni ning müüks kõikidele Moabi uudistama minevatele ratturitele. No siis oleks nagu väga konkreetne värk. Loe, vaata ja mine. Siis kutsuks Reikop teda enda saatesse esinema ja sporditoimetuse jalgpallurid läheks ka lõpuks pöördesse, et esimene inimene kes on sellise katsumuse läbi teinud ja vormistanud paberil ning elektrooniliselt.
See kõik on Priidul juba tehtud. Hiljaks jäid.
Postita kommentaar
<< Esileht